Loovuse aheldamine

Ma olen näinud väga palju protsessi, mis koosneb mõnest mõõdetavast punktist:

1. Tekib loov ja andekas noorkirjanik, kes suudab kirjutada väga haaravalt ja kaasakiskuvalt. Inspiratsioon.
2. Sellele kirjanikule tekib lai lugejaskond ja palju "järgijaid". Inspiratsiooni realiseerumine.
3. Mõni poliitiline või äriline jõud võtab ette selle kirjaniku muutmise kas reklaame tootvaks copywriteriks või poliitiliseks esindajaks. Kommertsialiseerimise ettepanek.
   
4. Paljud kirjanikud keelduvad. Vähemalt pooled, varem või hiljem, lähevad ettepanekuga kaasa. Kommertsialiseerimise ettepaneku vastu võtmine.
5. Kirjanik avaldab järgmises lehes artikli, milles on tunda teatud nüriduse elementi ning seda, et tegemist on sulepeast välja imetud, andetu inimese katsetisega. Inspiratsiooni kustumine.
6. Kirjanik kaotab oma huvitavuse ning tema lugejad ei ole tema tekstist enam kuidagi haaratud. Inspiratsiooni kustumise realiseerumine.

Müstilised võimed - näiteks inspiratsioon ja loovus, mida siiani ei suudeta teaduslikult seletada -, alluvad oma loogikale ning avaldumise viisile.

Igasuguse inspiratsiooni tagamaadeks on see, mida Jung kutsub "kollektiivseks alateadvuseks" ja paljud muud sellised intelligentsed ning tervikuna hoomamatud nähtused. Igasuguse piiri seadmine sellisele holistlikule tervikule hävitab kogu selle mõju. Paljudel juhtudel on selle tagamaad väga puhtad - keegi võib uskuda, et andekad lapsed, keda ta võib kutsuda näiteks indigolasteks, kui tal on vastav kultuuriline mõjutus, on küll väga loovad ja andekad, aga siiski eksivad mingites olulistes punktides. Need olulised punktid võivad moodustada selle inimese varju või maha surutud isiksuse tahud - enamus inimesi püüab teistes maha suruda nende omaduste avaldumist, mida ta endas on maha surunud; endas ei ole ta neid sellise psühholoogiakäsitluse järgi maha surunud mitte sellepärast, et need oleks halvad, vaid sellepärast, et need on temas halvasti arenenud - mingite oma arengupuuete tõttu ei suuda ta neid tahke endast õigesti kasutada, seetõttu on tal nende kasutamisega halvad kogemused. Selliseid asju suruvad inimesed endis maha ning nende arusaam sellest, mis on "õige käitumine", areneb selle käigus selliselt, et ta usub, et iga õige inimene tõrjub need omadused tervikuna endast välja. Ta ei mõtle sellele, et need tuleks hoopis hästi välja arendada ning mõned algaja vead on täiesti loomulikud, nagu ka kõndima õppides võib esialgu vahel kukkuda. Paljudel inimestel võib olla kõndimisega erakordselt halbu kogemusi või kõndimisega seotud traumasid - see ei ole siiski piisav põhjus suruda maha kellegi soovi astuda oma esimesi samme.

Seega, loovus kui selline reeglina selliseid inimlikke piire ei oma - selleks, et see üldse saaks mõjule pääseda, peab see olema mitmekülgne ja mitmetahuline; kunst võib olla mõnevõrra intrigeeriv (kuigi tänapäeval on palju moodsaid kunstnikke, kes arvavad ratsionaliseerides, et intrigeerivus kui selline ongi kunsti ainus oluline omadus, luues seega jällegi mittemidagiandva kunsti loomise protsessi).

Sõnavabadus, vabameelsus ning teaduslik printsiip alustada oma filosoofilist arengut kõige teadaoleva kahtluse alla seadmisest ei ole seega midagi puhtalt üksikisiku huvidest ja vabadusest lähtuvad - see on loomulik printsiip, mille aluseks on luua andekaid ning inspireeritud, tõeliselt vabu inimesi, kes on võimelised ka enda keskkonnale väga palju andma. Kui võtta mõni selline loov inimene, siis ühe piirangu seadmine võib hävitada kogu terviku. Mõni, kes usub, et on oma elukogemuse ja teadmiste tõttu valmis selliseid inimesi juhendama, võib oma hirme realiseerides ja survet avaldades muuta neid vaimses mõttes väärakateks - väärastada nende inspiratsiooni ning loovust. See on kõrgema järgu kuritöö, mida on väga raske millegagi kompenseerida - nn. "indigolaps" või ennast peale seda tunda invaliidina ning kogu tema olemuse tuuma moodustab teadmine, et teda rõhutakse ning piinatakse, välja võib kujuneda teatud annus sügavat viha - mis ei pruugi olla just parim jõud, mis teda edasi viiks, vaid võib osutuda täiendavaks takistuseks. Juhendajad, kes loovaid inimesi arendades loobuvad vabast ning piirideta dialoogist, sõna ja meelevabadusest, püüdes peale suruda oma hirmusid ning enesele seatud piiranguid, on muutunud millekski, mille kasutegur võib seisneda ainult nende rollis väljakutsena - vaimse takistusena, mis tuleb ületada, koondades enda sügavamat tahet ning saavutades uuesti loovat vabadust. Selline tegevus, siiski, kuigi see võib mõjuda mõnikord loovisikule, keda arendatakse, lõppkokkuvõttes isegi arendavalt ning avardavalt, ei ole kindlasti mitte tänuväärne. Kaasahaarava stiili kaasamine, mille puhul isegi vähem andekas inimene võib toetada andekama arengut, vabade tingimusteta mõttevahetuste lõppemine, mõjub mõlemat poolt kahjustavalt - loov vaim räägib sellisele inimesele järjest vähem seda, mis võiks teda haarata, sädet on järjest vähem, loovhinge enda tegevus ja identiteet saavad kahjustatud. Juhendaja võib leida enda tegevuse tulemusele õigustuse, nähes teatud hirmude ja piirangute realiseerumist teises inimeses ja uskudes, et teeb lõppkokkuvõttes õiget asja - siiski on tulemuseks see, et ainus viis juhendatavale jõuda uuesti enda loova andeni on tekkinud karmaprobleem lahendada. See kehtib ka müstiliste-maagiliste võimete puhul, mis kõikidelt omadustelt vägagi inspiratsiooni sarnased on.

Totalitaarses süsteemis langeb kirjanduse tase kiiresti väga madalaks, samuti teostatakse innovatsiooni ja loovust järjest enam pingutatult - tekstid ja kunstiteosed, mis ei ole suunatud režiimi vastu või jäänud sellest puutumata, ei sisalda enam loovat alget ja jõudu, kuigi nende autorid võivad olla ennast varem, vabamas keskkonnas, loominguliselt vägagi tõestanud. Sama moodi - kuitahes õilsate eesmärkidega poliitiline jõud võib kaasata mõne loovvaimu, ent kui see kaasamine seab kergegi piirangu, muutub selle loovvaimu tegevus tühiseks võrreldes sellega, mis see võiks olla. Organisatoorne vorm, mis produtseerib loovust, peab olema sellisest organisatsioonist vägagi erinev. Ühiskond, mis tahab tõusta kõrgemale ja minna edasi tõelise innovatsiooni ning loovusega, peab suutma tolereerida loovisikute isiklikke eripärasid ja nii mõneski mõttes ekstsentrilist iseloomu - ainult nii saab nende annet tegelikult rakendada. Küsimus, kuidas panna loovus täitma õigeid eesmärke, et sellest ka kasu oleks - kasu ongi loovuse sisemine omadus, ent seda, kuidas täpselt see kasulik on ja mida konkreetsel juhul annab, on piiratud ratsionaalse, inimliku mõtlemisega võimatu haarata. Loovus sisaldab loomulikkust ja vabadust - sellist, mis ei ole patoloogiline ega väärastunud, vaid sisemiselt tasakaalukas ning edasiviiv; siiski võib paljudel juhtudel selguda, et sellele ei kehti paljud piirangud ning see ei tunne paljusid hirme; hirmude ja kahtluste peale surumine on tegelikult katse nakatada teist inimest enda patoloogiasse. Kui kellegi vaba käitumine Sind häirib hoolimata sellest, et ta ei ohusta kedagi ja mõjub kõikidele hästi, enesekindla ja vaba, jõulise hingena - tea, et oled hull.