Me ei kritiseeri mitte teksti, vaid enda arusaama sellest

A stupid man's report of what a clever man says can never be accurate, because he unconsciously translates what he hears into something he can understand. - Bertrand Russell

Ma olen tihtipeale viidanud "Bertrand Russelli meetodile teksti lugemiseks": lugeda teksti nii, nagu see oleks õige; kritiseerida peale lugemist.

Tsiteerin veel mõned laused Russelli:

• Do not fear to be eccentric in opinion, for every opinion now accepted was once eccentric.
• I think we ought always to entertain our opinions with some measure of doubt. I shouldn't wish people dogmatically to believe any philosophy, not even mine.
• In all affairs it's a healthy thing now and then to hang a question mark on the things you have long taken for granted.
• Science may set limits to knowledge, but should not set limits to imagination.
• http://www.quotationspage.com/quotes/Bertrand_Russell - tsitaadid võtsin kõik ühest kohast

Et asja edasi selgitada, mainin veel korra Schopenhaueri raamatu ("Maailm kui tahe ja kujutlus") avalauset:
"Maailm on minu kujutlus".
Schopenhauer ütleb, et seda võib maailma kohta öelda iga teadlik elusolend.

See lause on absoluutne ja literaalne, sõna-sõnaline tõde. Selle mõistmiseks on vaja arvestada järgmiste asjaoludega:

• "Maailm" - kõik kontseptsioonid, mis on ühe inimese peas, moodustavadki kõik selle, mis tema jaoks sellesse mõistesse koondub. Millelegi muule see mõiste ei viita.
• "Kujutlus" - kujutlus (ingl. idee), see on kontseptsioon, teadvuslik kujund, midagi, mis eksisteerib mälus, tajus ja kujutluses.

Seega, kui öelda lause "maailm on minu kujutlus", siis see on absoluutne tõde ja sõna-sõnalt; selle lause täielik mõistmine, selle tõesuse kontrollimine, sest on võimalik isiklikult ja ilma ühegi abivahendita veenduda selle tõesuses, viib, nagu Schopenhauer mainib, filosoofilise tarkuseni.

"Remarks on Bertrand Russell's Theory of Knowledge" - see on tekst, kus Albert Einstein paremini selgitab, mis on "kujutlus" ja miks maailm on kujutlus:

We all start from "naive realism," i. e., the doctrine that things are what they seem. We think that grass is green, that stones are hard, and that snow is cold. But physics assures us that the greenness of grass, the hardness of stones, and the coldness of snow are not the greenness, hardness, and coldness that we know in our experience, but something very different. The observer, when he seems to himself to be observing a stone, is really, if physics is to be believed, observing the effects of the stone upon himself. Thus science seems to be at war with itself: when it most means to be objective, it finds itself plunged into subjectivity against its will. Naive realism leads to physics, and physics, if true, shows that naive realism is false. Therefore naive realism, if true, is false; therefore it is false. (pp. 14-15) Apart from their masterful formulation these lines say something which had never previously occurred to me. For, superficially considered, the mode of thought in Berkeley and Hume seems to stand in contrast to the mode of thought in the natural sciences. However, Russell's just cited remark uncovers a connection: if Berkeley relies upon the fact that we do not directly grasp the "things" of the external world through our senses, but that only events causally connected with the presence of "things" reach our sense organs, then this is a consideration which gets is persuasive character from our confidence in the physical mode of thought. For, if one doubts the physical mode of thought in even its most general features, there is no necessity to interpolate, between the object and the act of vision, anything which separates the object from the subject and makes the "existence of the object" problematical.

Otse loomulikult leiab nendele ideedele seletuse selles viidatud Russelli raamatus - "The Problems of Philosophy". Samal teemal peatub ka Einstein mitmes muus tekstis pikemalt, ent just selle pikkuse tõttu ei hakka ma neid hetkel põhjalikumalt ära tooma. Üldiselt ei ole halb mõte kõik Einsteini kirjutised otsast lõpuni läbi lugeda anyway, nii et mis siin ikka ükshaaval viidata :)


Niisiis, mis on minu arvates hea viis teksti lugeda, Russellist inspireeritud mõttekäik:

The trouble with the world is that the stupid are cocksure and the intelligent are full of doubt. - Russell

1. Loe seda, nagu see oleks tõde. See tähendab - igas tekstis on lünki, väljaütlemata eeldusi, täpselt formuleerimata loogikakäike ja muid varjatud aluseid, mida peaks tundma, et selle teksti tõesusest aru saada. Seega - teksti tuleb käsitleda mõistatusena. See on kombinatsioon sõnu, mida saab tõlgendada sajal eri viisil - järelikult, tõlgendustest kümme on võib-olla tõesed. Need kümme tulebki välja filtreerida ja nendega edasi opereerida ...autor on teinud teatud hulga kriitilist analüüsi, olulise väljafiltreerimist, aga teksti lihtsalt ei ole võimalik kirjutada kõikidele, kes asjasse ei süvenegi, ühtmoodi arusaadavamalt. Mida keerukam teema, seda selgemaks saab, et tegu on mõistatusega. Eelarvamusi ei ole vaja - teksti lugemise ajal ei pea seda seostama enda eelnevalt väljakujunenud vaadete ja maailmapildiga, tuleb täielikult sisse elada.
2. Mõtle selle sisu enda jaoks väga selgeks, vajadusel vaata täiendavaid allikaid. Siinkohal tuleb arvestada, et täiendavad allikad, kui neid huupi ja märksõna põhjal otsida, ei pruugi esitada asju siiski samas keeles, mida autor räägib. Näiteks annab õigekeelsussõnaraamat alkeemia vasteks "keskaegne ebateaduslik keemia." - jättes üldse kõrvale, et alkeemia ei tegelnud ainult keemiliste elementidega. Sellise tõlgenduse puhul oleks näiteks Jungi töid võimatu lugeda, sest ta sisuliselt isegi ei puuduta alkeemia seda aspekti, mis keemiasse puutub; paljud alkeemikud ise nurisevad, et tänapäeval räägivad väga vähesed alkeemiast rääkivad inimesed sellest "keemia" aspektist üldse midagi. Ka lugedes vana kristlikku teksti ei pruugi selle sisu mõista suvalise kristliku brožüüri abil, vaid tuleb uurida sama perioodi seotud autorite tekste, et mõttele pihta saada, tabada konteksti. Sellest kõigest lähtuvalt - kui võtta eelduseks midagi muud, kui see, et tekst on tõene, siis jõuab väga kiiresti just mõne vale tõlgenduse või vale baasmaterjali otsa komistada ja pidama jääda; kui püüda seda lugeda tõena, siis saab juhul, kui ei saagi uut tõde teada, vähemalt kätte sarnase tähenduse sellele, mida autor püüdis sinna panna. Vastasel korral kritiseerib inimene ainult oma ideed, tema kriitika tundub selle teksti pooldajatele igal juhul naeruväärne. Sellist kriitikat on küll ja küll - ja seda soppa ei ole mõtet toota. Nii et isegi, kui eesmärk on kritiseerida ja ümber lükata, saab seda teha ainult lugedes nii, nagu tekst oleks tõde, lahendades mõistatust - kui autori maailmapilt erineb sinu omast, siis tuleb selleks paljusid asju, mida tema kirjutas sõna-sõnalt, käsitleda metafooridena ja võib-olla ka vastupidi; parim on alustuseks kõik vastu võtta, luua endale võimalikult sama idee, mis oli autori peas. Ja kui tema sõnadel on tuhat tõlgendusvõimalust, siis loomulikult tuleb tugineda kõige veenvamale, mitte kõige totramale, nagu mõni teise koolkonna dogmaatik võiks teha.
3. Kui idee on teravalt ja ehtsalt välja joonistunud, siis võib olla kasu selle kritiseerimisest ja analüüsimisest, enda hetketeadmistega kokku viimisest. Siiski on isegi siis mõistlik säilitada algne idee ja uurida seda edasi, nagu see oleks tõde - enamus lääne inimesi loevad nii tuumafüüsika õpikut, käsitledes seda tõena, sellisel juhul saab igast leheküljest mõistatus ja nad ei lõpeta enne, kui see annab midagi piisavalt loogilist kokku, et uskuda, et on umbes õigesti aru saadud. Usklik loeb sama moodi Piiblit. Paraku kipub nii mõnigi usklik lugema tuumafüüsikat kuidagi teisiti ja nii mõnigi teadlane Piiblit kuidagi teisiti - on ju nähtud küll neid, kes käivad ringi ja kuulutavad, et "mingit habemega vanameest pilve peal ei ole", aga tegelikult on nad teinud lihtsalt meelevaldse järelduse mõne lastepiibli poolhumoorikate piltide põhjal. Võib olla kindel, et vähemalt midagi sealt Piiblist kasulikku leitakse, samas seda ikka väga põhjalikult analüüsides - sellest aspektist on erinevad valdkonnad sarnased. Mingi valdkonna tipud panevad kirja midagi, millest ei ole triviaalne süvitsi aru saada. Dogmaatilised muuusulised ja teisitimõtlevad inimesed reeglina usuvad, et nende usk on kõrgem ja järelikult ei saa kritiseeritavas tekstis olla midagi, mis ei ole triviaalne ja mida nad kohe ei mõista - ja see tekst peab olema väär. Selliselt, isegi kui tekst ongi väär ja sellise "järelduseni" ka jõuti, saab igaljuhul kindel olla, et selle teksti lugemise käigus ei saadud teada enamat, kui teati enne lugemist - sest idee, mis tekstist kujunes, ei ole see idee, mille on sealt ammutanud selle teksti pühendunud lugejad läbi aegade. See kriitika peaks juba olema terav ja analüüsima läbi kõik vastuolud senituntuga - leidma loetule mingi koha teadvuses, mingi tõenäosuse või konkreetse põhjuse seda jamaks pidada.

Niisiis on väga suur erinevus teksti mõistmises sõltuvalt sellest, kas lugeda seda nagu tõde või nagu jama. Mis muudab igasuguse dogmaatilise inimese maailmanägemise väga kitsaks isegi siis, kui ta on omast arust maailma näinud ja nii mõndagi lugenud ...ta ei ole vastu võtnud, seedinud ja mõistnud. Tegelikult on tal ikka ainult see teadmine, millega ta alustas. Ja seepärast rõhutan ikka ja jälle, et lugema peaks vabalt :) - mul on palju tõendeid, et isegi kõrge IQ'ga inimesed ei pruugi seda teha, vabamõtlemine on tegelikult rohkem või vähem haruldane asi ja läheb vanusega (kui mälu enam nii hästi ei tööta ja mõtlemise paindlikkus langeb) tihtipeale mingil määral üle ka neil, kel seda on.


Bertrand Russell oli matemaatik ja analüütiline filosoof - ilmselgelt üks kõige kriitilisemalt mõtlevaid ja kiiremini vigu läbi nägevaid matemaatikuid viimastel sajanditel.

I would never die for my beliefs because I might be wrong. - Russell

Kui ma vaatlen evolutsiooniteoreetikute arusaama inimkäitumisest, siis kohati jääb mulje, et nende piiratud arusaam "ellu jäämisest" sotsiaalses elus - mis ei suuda põhjendada nii mõndagit - tekitab neis tunde, et nad suudavad kõike inimtegevust "evolutsiooniliselt põhjendada". Selle jaoks peaks nad reaalsuses olema geniaalsed mänguteoreetikud, suutma võita inimesi vabalt erinevates mängudes ja olema elus üliedukad! Pigem nad ei tea, mis täpselt viib eduni...

If a man is offered a fact which goes against his instincts, he will scrutinize it closely, and unless the evidence is overwhelming, he will refuse to believe it. If, on the other hand, he is offered something which affords a reason for acting in accordance to his instincts, he will accept it even on the slightest evidence. The origin of myths is explained in this way. - Russell