Falsifitseeritavus ja teaduse areng

Vaidlesin skeptik.ee kommentaariumis teaduse ja müstika üle. Üks asi läks parematesse sõnadesse...

Kui mõni väide või teooria vastab kahele tingimusele:

• See on ammu üldtuntud või üldteada
• See ei ole falsifitseeritav (ei saa väga kindlate vahenditega kontrollida selle tõesust)

Siis selline väide või teooria jääb teaduse varamust välja. Kui miski on ammu tuntud ja falsifitseeritav - sellised asjad nopib teadus välja ka religiooniks ja kas siis muudab need teaduse osaks või "seletab" neid kuidagi "lihtsamalt", kui see seletus, mis tugineb falsifitseerimatule informatsioonile.

Olen varem ka kirjutanud sellest, aga praegu on see konkreetsem. Asi selles, et:

1. Eeldame, et on vana teooria, mis on loodud suure hulga tähelepanekute või sügava sisekaemuse-nägemuse pinnalt.
2. Sellel teoorial on palju osi, mis eeldavad kas palju eelteadmisi ja kogemusi, mingit nägemisvõimet või väga kõrget intellekti, et neist aru saada.
3. Paljut sellest ei saa lihtsa laboritehnikaga (laboritehnika on alati lihtne!) kontrollida.

Kui nüüd mõni piiratum inimene seda uurib, siis ta filtreerib sealt välja selle, millest vähemalt mingil määral aru saab; sellest aru saadust filtreerib ta omakorda välja selle, mis seostub tema isiklike kogemustega. Mingil määral usaldab ta ka teiste kogemusi, kes temaga sarnastest aluskogemustest või tõesuse kriteeriumitest lähtuvad.

Selline nähtus on ka teadus - tegelikult on teaduslik meetod väga lai mõiste ja sinna alla käib palju eri metoodikaid. Eri inimesed usaldavad neist erinevaid, ent levinuim on empiiriline, katselist kontrolli nõudev ja matemaatiliste alustega meetod - mõistagi on sellel palju piiranguid.

Nüüd, kujutleme, et maailm ei ole selline, et kõike sellest saaks nii tõestada või põhjendada. Samas - paljud asjad, mida ei saa, on mingit tüüpi inimeste jaoks ilmsed või hoomatavad või suudavad nad enda elutöö pinnalt neid asju arvesse võtvad teooriad kokku panna ja kellelegi hästi mõistetavaks ja kontrollitavaks teha - kellelegi, kellel on sarnased eelteadmised, kogemused ja ka sarnane mõistmisvõime ja sarnased huvid - viimane on eriti tähtis.

Igasugune meetod, kui seda kindlalt rakendada, ei suuda tõestada või usutavaks muuta väga suurt osa reaalsusest. See osa reaalsusest ei kattu selle osaga, mis ei ole ühegi meetodi abil kättesaadav. Tõestage vastupidist! Kui ei kattu, siis järeldus..

Kui on teooriad näiteks inimpsüühika, looduse kui terviku või muu raskestimõõdetava objekti kohta, sinna alla käib ka kõik "üleloomulik" või müstiline - sellistest teooriatest nopitakse välja kõik falsifitseeritav. Sellega seatakse muud teadused vastavusse, et need seda seletaks. Asjad, mis on raskesti hoomatavad, müstikast välja ei jõua.

Järeldus - kui miski on ammu teada, tõene ja samas mitte teaduslikult üldtunnustatud, siis järelikult on sellel teoorial mõni konks, mille tõttu seda ongi väga raske kontrollida. Skeptikud teevad selle koha peal vindus nägu, kui mõnele selle asjaolu erijuhule viidata - hullemal juhul ka siis, kui neil on võimalus falsifitseerida, aga see nõuab aastatepikkust isiklikku tööd ja pingutust (või isegi mõnekuust). Aga, et seda vindus nägu teha - tõestage, et kõik tõene informatsioon, millel on oluline mõju elule ja maailmale, reaalsusele, on teaduslikult falsifitseeritav, kuitahes keerukas, kuitahes tõsist pingutust nõuab selle hoomamine, tajumine, nägemine ...kui te seda ei tõesta, siis on pea kindel, et neid pingutusi on väga palju tehtud. Kindel, et sellised asjad eksisteerivad. Ja täiesti kindel, et nende tõestamine ei ole triviaalne - sest muidu oleks seda juba tehtud.

Ja ma usun, et selles artiklis olev vajab tõsist tõestust - näiteid ajaloost leiab hulgi, ent selle teadvustamine oleks teadusele liikumapanevaks jõuks (kuigi ka šarlatanlusele, paraku) - igal juhul tuleb leida meetodeid, mis võimaldaks laiemat ligipääsu kõigele sellele, mis on inimesele ammu teada, aga ei ole falsifitseeritav. Paljud kinnised skeptikud eeldavad, et mis ei ole nende jaoks falsifitseeritav, on väär - täiesti vale, piisab, et ajaloos oleks olnud üks inimene, kes neid asju hoomab, et need oleks kuskil kirjas. Ja inimene, kes hoomab asju, mida on raske hoomata - kindel, et suur osa nendest nimedest on ka ajalukku läinud muude, falsifitseeritavate, aga siiski väga suurt taiplikkust nõudvate asjadega. Järeldus - maailmas on väga palju teksti, mis on tõene ja mida ei saa kontrollida. Järeldus - sellist asja lihtsalt maha teha on väär, tuleb suhtuda respektiga ka neisse, kes uurivad väga esoteerilisi valdkondi; vaja on paremat arusaama sellest, kuidas sellist tegevust hinnata, aga kindel on see, et selliste asjade kallal töötamise võimalused peavad eksisteerima - neile, keda need huvitavad. Reeglina on palju inimesi, kes hoomavad mingeid detaile ja kellel on kogemuslik alus, et aru saada selliste asjade tõestustest, mida teistele on võimatu tõestada. Ka teaduses on vastuolud ja vaidlused - ent teadusel kui tervikul on teravad piirid asjade suhtes, mida see on üldse võimeline hoomama; need piirid paneb paika teaduslik meetod oma alustes, mida toetab piisavalt suur hulk teadlasi, teaduslike meetodite enamuse aluste ühisosa. Ja asi võib olla ammu tuntud ja tõene, ent ammu tuntust ja tõesest on filtreeritud välja kõik, mida on olemuslikult raske tõestada - ja kuulutatud ebateaduseks koos palju muuga, mis ongi fabritseeritud. Ja usun, et on palju inimesi, kes suudavad falsifitseerida eri tahkusid sellest ja minna mõnes suunas oluliselt kaugemale, kui teaduslik meetod lubab. Seda fakti aksepteerivad teoorias palju rohkemad, kui need, kes sellega praktikas arvestavad.