Zen

Mulle tundub, et nüüd see juhtus ..üks endise tüdruku sõbranna rääkis mulle, et ma oleks rahulik, andestaks, et ta armastab mind ja tuleb tagasi (selle ta parandas peale vestlust võib-ollaks) ..et ma ei oleks kuri, et ma ei teeks talle haiget jne.. Sellepärast ma kutsusingi ta jälle endale külla - kohtumine, mis oleks ilmselt olnud pööratav taasalguseks, aga mis siiski vastavalt minu vankumatule plaanile oli pigem negatiivse alatooniga :) Ja samas ..mõni päev peale seda - üldiselt ma leidsin, et aitab. Aitab halbadest tunnetest. Ta on tegelikult ju väga armas tüdruk ja kui ma vähegi selgelt asjale mõtlen - igalühel on ju õigus igatüht maha jätta. Ainus, milleks ei ole õigus, on siis armastust vanduda, aga seda saab ka nooruse lollusest teha. Aga ma hakkasin sõbralikult suhtuma ..miski minu sees ikka närib, et ma ei teeks seda, et ma oleks ainult negatiivne - olgem ausad, ta ei ole päris selline tüdruk, kellega see positiivsus kuhugi viiks. Samas, siiski. Ja ma võin ka selle positiivsuse pinnalt - ilma mingi vihata - võtta vastu lõpliku otsuse, et ma ei soovi temaga enam kohtuda. Lihtsalt, ma pean selle armastavalt ja vabastavalt tegema :)

Aga mis juhtus, on väga konkreetne asi ..ma pean hakkama uuesti zen'i harjutusi tegema. Üle ..ee ..no viie aasta ilmselt :) Või nelja. Ma tegin vahepeal ka pikki meditatsioone - tunde päevas - aga üle nelja-viie aasta tagasi tegin ma aastaid järjest zeni harjutusi ..äkki näiteks viis aastat järjest. Kohati kaheksa, kümme tundi. Siis ma tegin neid selleks, et jõuda vaimsetesse kõrgustesse ..nüüd pean ma neid tegema selleks, et tulla kiiresti kraavist välja. Mul on kriitiliselt vaja vaimset distsipliini, iga mõtte jälgimist - vaja omaenda teadvuses uuesti peremeheks tulla. Muidu muutun ma varsti täiesti jõuetuks. Ja seda ..pooleldi vist seekord sellepärast, et ma ta külla kutsusin :) Aga see kutse oli seda väärt - ma sain vabaks iseendale (ja talle) antud lubadustest.

Ühesõnaga ..varsti võib see blogi pöörduda selleks, mille jaoks ta tehtud on - et anda edasi vaimseid kogemusi. See eriti muud ei eeldagi, kui seda, et mul neid oleks. Ja zen on ühene ja sirge tee vaimsete kogemusteni ..nägemuste, tõdemuste, diipide ja südamesse minevate tekstideni. Eeldusel, et mul nüüd on päev päeva, tund tunni, nädal nädala järel jõudu neid teha. Vahepeal ..ma kukkusin alati läbi. Ma olen korduvalt alustanud. Aga seekord - mul ei ole teist võimalust. Ma ei taha enam emotsioone, ma ei taha seda, et igasugused negatiivsed tundmused saaksid mind endasse haarata - ma tahan vabadust. Vabadus on zen. Minu jaoks. Ma tegin täna ühe 20min meditatsiooni ja tundsin virvendust sellest tundest ..zen on ainus, mis võib praegu anda meelerahu. Kindluse. Liikumise edasi ilma, et iga suvaline sündmus mind rajalt välja viiks ..ütleme ausalt, ma ei taha kulutada kahte või kolme kuud üle saamisele enam - ma tahan kulutada kaks või kolm päeva. Ja selleni viib ainult üks tee - teha neid harjutusi seni, kuni see hakkab tunda andma, et ma olen neid juba nii palju teinud; kuni ma saan uuesti kätte selle mineku. Ja enam ma neist loobuda ei taha - ma uskusin, et afektid võivad midagi anda; ma proovisin; ma ei usu enam. Zen võib midagi anda. Zen on minu tee, nüüdsest, ilma kaldumisteta.

Sellest tüdrukust lasen ma lihtsalt lahti. Ilma rohkemate küsimusteta. See suhe on ajanud mu piisavalt hulluks, et ma suudan ennast kokku võtta ja zeni teha - mis on vinge. Aga kui ma vähegi juurdlen selle ühegi nüansi üle praegu - see on absurd. Zen vajab küsimust. Mul on küsimus - ma küsin, mis see suhe oli. Mis tegelikult juhtus. Kuidas, miks, jne.. Aga see küsimus ..noh, zeni puhul ei esitata seda nii, et ma sellele lihtsalt mõtleks :) See esitatakse nii, et ma tahan vastust - ja samas ma teen harjutusi. See küsimus ..see on tegelikult päris diip küsimus. Eelmine kord ma küsisin, et kes ma olen - ja sellest hargnes väga pikk lugu; lugu, mis jõudis inimeste, Universumi, paljude asjadeni. Nüüd ma saan küsida, et mis meie suhe oli - ja sellest hargneb ilmselt veel pikem.

Nii, et ..kui see õnnestub, võin ma konstanteerida - me kõik saame, mida me vajame. Ja tavaliselt ..noh, reeglina võtab see naistel umbes pool aastat järgi mõtlemist, et endas mingile selgusele jõuda :) Et siis, poole aasta pärast võib olla, et me mõlemad oleme endas selgusel - ja šansid on, et see selgus on ühine. Pateetiline variant oleks, kui see selgus pluss vahepealsed sündmused võrduks täiendava valuga - aga kui ma ilusti zen'i teen, siis sellest ilmselt pole midagi :P Zen annab kena enesekontrolli ja vaimse vabaduse - kuigi ka hoopis teistsuguseid probleeme. Aga ma usun, et ma olen selleks valmis ..tegelikult oli see suhe just see, mille pärast ma viimati zen'i lõpetasin - ma verbaliseerisin, et mul on midagi umbes sellist vaja, et tekiks "side Maaga", mis muidu teatud zeni faasis võib kaduda. Ma ei tea, millega see side nüüd on - hullumeelsuse esimese faasiga äkki -, aga ma täiesti kujutan ette, et midaiganes ma sellega täpselt mõtlesin, see täidab ka selle rolli. Kuigi nüüd on selge ka see, et mingi hetk pean ma pere tegema, lapsed saama. Võib-olla selles viimases avaldubki "side Maaga" ..varem see ei tundunud üldse nii ilmne :) Pigem tundus hea mõttena varsti-varsti Himaalaja mägedesse minna ja väikses onnis üksi oma elupäevad lõpuni saata - jõudes kõrgeimate seisunditeni, mida saavutada saab. Aga yin ja yang peavad ühituma, miks siis - side Maaga. Side Maaga = naine + suur kirg + valmisolek kannatada. Ilmselt midagi veel. Nüüd on vaja zen'i - vaimset puhastumist, kogemuse omandamist ja ennekõike seda, et ma suudaks fokusseeruda - sajas erinevas mõttes.

Nii et täna ma astun esimese vaikse sammu - mis nõuab väga palju pingutust (näiteks, et ma selle asemel sellest blogisse ei kirjutaks). Homme astun teise. Kuu aja pärast võib-olla suudan juba enam-vähem otse edasi käia, aasta pärast on seisund juba suht zen. Ja seekord ..see tuleb väga maine zen - selles areneb välja side Maaga, mitte ei tasakaalusta seda :) Kui ma viimati zen'i tehes lugesin ja aksepteerisin vastu tahtmist, et mateeria, keha või hingamine võivad millekski head olla - et no kui nad nii ütlevad, aga mina küll ei saa aru, kuidas -, siis nüüd tundub see täiesti loomuliku, kaheldamatu tõsisasjana. Ja selleks ehk kogu see jama.

Miks teha zen'i harjutusi:

• Need vabastavad soovmõtlemisest.
• Need vabastavad klammerdumisest.
• Need vabastavad ebaselgest, hägusast mõtlemisest.

Seda kõike ja enamat, kui neid õigesti teha :) Lõpuks viivad veel nirvaanasse ka, aga seda ma enam isegi ei mäleta :D Esialgu igaljuhul tekib võime asju selgelt näha, aksepteerida - ja tegelikult ka saavutada. Kõik ühed head asjad. Tekib vaimustus, kirg elu suhtes, kõikehõlmav armastus (kui minna selleni) ..tekib vabadus. Intuitsioon. Tekivad sõbrad - palju, palju rohkem sõpru, kui muidu. Lõpuks tekib seiklus, puhtad tunded, ausus, siirus, vahetus ..tekivad laused, mis lähevad südamest südamesse. Ja kui see armastus on midagi väärt, puhastub ka see - aga, jah, karta on, et ei ole. Sest armastusejärgne valu ..kui see on piinav; kui tuleb välja - mõnest kõrvalseisja repliigist, mõnest vihjest või ajutisest ülestunnistusest -, et see on mõlemale piinav; kui sind maha jätnud tüdruk puhkeb iga halva sõna peale nutma ..ja kui sa ise teed pooltahtmatult alati selle liigutuse, et ta ei tuleks ..selles ei ole sujuvust, kulgemist, sirgjoonelisust - ja selle vastu, vähemalt mind, aitab zen. Ja see on kutse. Ma ei mäletagi enam, mis zen on - kogu see blogi on pigem mineviku kaja siiamaani -, aga ma tean, et see on minu tee :) Ja ma tean, et ma lõpetasin zeni ikka zeni pärast ja alustan seda uuesti samuti zeni pärast ;)

Parimat!

  Teie Heelium :)