Kiirustamine ja vaenlase tundmine

Ma lugesin kuskilt lauset, et "tunne oma vaenlast" ..või isegi mitmest kohast, lugesin ja kuulsin.

Minu meelest see on jama. Päris elus on sellel lausel väga harva mingit tähendust - sõpru ja vaenlasi ei valita mingi suva järgi, vaid siiski selle pärast, et neid inimesi, nende tegevusi ja motiive tuntakse väga hästi. Et on selge, et need inimesed mõjuvad halvasti, on kahjulikud. Loomulikult võib vaenlasi valida ka mingitel labasematel põhjustel (nagu majandushuvide konflikt) - aga otse loomulikult ei ole mu nõuanded suunatud inimestele, kes seda tavaolukorras teeksid :) Ma siiski mõtlen kategooriates, mida ma ise ka kasutada saan ..niisiis, et öelda, kas keegi on mu sõber või vaenlane, pean ma teda väga hästi tundma - kuidas ta käituks selles, selles ja selles harvaesinevas, aga elumuutvas olukorras. Näiteks lahingus. Mõni võib igapäevaelus olla natuke nõme, aga lahingus hea kaaslane; teine võib igapäevaelus kõik väga hästi teha, aga eluohtlikus situatsioonis plagama panna - sest ta on lihtsalt nõrk ..vaimne nõrkus, nagu ka lollus, on päris maailmas kuriteod - ütleme siis nii, et sel määral, mil määral nad on välditavad (ja mõistus on 50% ulatuses oma teha ning need 50% on üldjuhul määravad; alles geniaalsus ei pruugi olla oma teha, aga kõik ei peagi olema geeniused - piisab, kui kõik on head inimesed).

Niisiis, ma ei saa tunda vaenlast - ma pean tundma inimesi. Lihtsalt, neutraalselt. Mitte kunagi (peaaegu) ei saa öelda, et ma pean seda inimest rohkem tundma, sest ta on vaenlane - kes-mis väline jõud ta siis vaenlaseks määras? Juhus? Tundmise kaudu reeglina leitakse, et see potentsiaalne vaenlane on siiski sõber või halvemal juhul võib sõbra tundmaõppimise osaks olla avastus, et ta on vaenlane. Lihtsustatud skeemis - tõesti, vaenlane võiks olla see, kes meile mõõgaga kallale tuleb. Aga seda ei juhtu just iga päev; tavaliselt ei ole konfliktid isegi mitte kaugelt sarnased sellele olukorrale - konfliktid on väga keerulised asjad ning selleks, et kedagi vaenlaseks nimetada, peab teda juba päris hästi tundma. Edasine ei ole enam niivõrd tundmine, kui asjade teadmine tema kohta - parem tundmine võib alati kõike muuta.

Nii et see vaenlase tundmise lause on otsapidi rakendatav, aga kui sellele nii mõelda - kuidagi puine on see asi.

Teine asi, kiirustamine ..kui me kõigepealt määrame ära, kes on sõbrad ja vaenlased, seejärel tundma õpime, see on kiirustamine. Kõigepealt peab "teooriat" tundma - teooriat kui seda, mis ei ole praktika. Teooria on mõõtmine, mõtlemine, analüüs. Kiirustamine viib selleni: kliimaprobleemid - tehtud, majandusprobleemid - tehtud, toidu saastamine - tehtud. Keegi justkui ei pea seda oma tehtuks, keegi pole seda ise planeerinud, aga kõik kiirustavad - keegi ei võta aega, et selliseid maast-lahti asju natuke ette planeerida, mõelda ja analüüsida, vaid ikka oodatakse kenasti ära, kuni nendega vastu pead saab. Kui keegi elab sedasi õhus ja mõtleb kliimaprobleemile enne krahhi, siis teda püütakse jalgupidi alla tagasi kiskuda - korilusse. Korilus korjab tulemusi ja ei mõtle, kuidas tema teod suures plaanis ilma mõjutavad ..ja loodusprobleemid - ma ei räägi sellest õhutemperatuurist, kuhu poliitiline mustkunst inimeste pilkusid muudkui pöörata püüab (et kas on inimtekkeline või ei ole) ..kliimaprobleemid on üks paljudest probleemidest, mille hulka kuuluvad: liikide välja suremine, vihmametsade hävimine, tohutud reostused, lokaalsete kliimade häving ja ilmselgelt ka väga suur risk ökosüsteemi tasakaalule; ütleme laiemalt - loodusprobleemid ..siin on muide huvitav mustkunst, et looduse reostamisest räägitakse tänapäeval seoses kliimaprobleemidega - mis on samas üks väike osa kõigist loodusprobleemidest, mida kõik need seotud faktorid mõjutavad. Ainus osa, mille puhul on vaieldav, kas see on inimtekkeline ..nii et kiirustamist ka forsseeritakse. Tohutult palju saab tehtud. Tohutult palju igasugust jama - tohutult palju saasta saab toodetud, tohutult palju vihmametsi hävitatud ja tohutult palju ilusat saab lõhutud.

Aga siin ongi ..näiteks loodus ei ole vaenlane. Siiski peab loodust tundma ja väga pika ajaga mõistab, kas üks või teine nähtus on vaenlane või sõber - või näiteks toiduga, veel ilmsemalt. Kas mingi toit on vaenlane või sõber. Mida paremini me toitu tunneme, seda paremini sellest aru saame - või millega koos see on sõber. Millal ta rikub ja millal taastab, millal muudab ..inimene on veelgi keerukam, kui toit.


Märkus: kus vaenlast ei mõelda konkreetses - see inimene, see grupp - tähenduses, on sellel lausel väga palju rohkem mõtet. Näiteks, kui vaenlane on "kurjus" - tunne kurjust. Või kavalus. Või vale. Või laim. Või korruptsioon. Või poliitiline salakavalus. Või kuri tegevus. Või midagi iseendas.