Tuesday, July 12, 2011

Meditatsiooni meetodist

Kirgastumise sisuks on inimese jumalikkuse äratundmine kahes mõttes – inimene on väike jumal, iseenda saatuse kujundaja; ning suur jumal, loodusseaduste kehastaja. Jumal on loodusseadused, olemuses ja manifestatsioonis – inimese olemuseks on loodusseadused ning tema kehaks üks nende manifestatsioon. See manifestatsioon, keha, on väike jumal – inimese iseseisev hing.
Kirkus on seisund, milles inimene kogeb neid kaht omaenese olemusena; tuhmus varjab neid. Kirkuses muutub tahe ja teekond üheks – iga tahteakt saab koheselt realiseeritud, inimene on kõikvõimas. Sellise realiseerumise aluseks saab olla ainult kahe ühene tunnetamine; inimene tunnetab ennast kui indiviidi, materiaalset struktuuri teatud vajaduste ja piiratusega; samas tunnetab ta loodust ja selle seadust, loodusseadust, süvitsi. Loodusseaduse süvitsi tunnetus – inimese motiiv saab üheks kõikvõimsa motiiviga, mille paljud avaldused juhivad reaalsust; inimese tahe muutub üheks kõiksuse tahtega, seega kõikvõimsaks. Kirgastumine on võimalik ainult siis, kui selles tahtes ei ole mõra – ei säili üksikuid nüansse, mis ei ühti kõikvõimsa tahtega. Selles seisundis säilib vaba tahte, huumor ning võimalus kehastada omaenese väikseid narrusi – iga kirgastunu on erinev.
Kui küsida, kuidas saab olla mitu kõikvõimsat või palju kõikvõimsaid, siis vastus peitub selles ühises motiivis. Ta on kõikvõimas omaenese isikliku ruumi, isikliku fantaasia suhtes, suutes keskkonnast täielikult väljuda; ent ta on kõiksuse motiiviga täiuslikus kooskõlas ka Suure Ilma, täiusliku tahte teadvustajana. Sellises seisundis saab siiski oma teadvust avada, muuta mõjutatavaks kellelegi teisele – sellisel juhul võib tekkida ka segadust. Teadlikku kõikvõimsat selle liitunutega võib vaadelda ühtse vaimu, harmooniana, ehkki selle osised on indiviidid, täiuslikud universumid.
Kirkus realiseerub siis, kui enam ei ole alternatiivi; kui teadvustame täiuslikult oma rollide tegelikku sisu ja mõju, oma tegevuste täielikke tagajärgi. Võime astuda alati kirkale teele, teadvustatud tõetunnetusega teele – ja kuni on alternatiive, mida me ei ole vaimus või praktikas täielikult proovinud, et tunda nende alaväärsust, proovime kõike. Siiski, võimalusi on sedavõrd suur lõpmatus, et kõiki kaaludes võiksimegi jääda kirgastumata – olla kirgastumata kogu Universumi ajaloo, enamgi veel. Suudame tunnetada tõde, tunnetada seda vahetult ja veenvalt, ilma kahtluseta – tõde Tee kohta. Või mõnd aspekti sellest. Võime neid hetkelisi tunnetusi mööda lasta, mitte märgata – ja võime neid tõdesid vaadelda, kogeda täielikult, kogu oma hingega, lastes endast läbi muutust. Kirgastunud seisundis, kui on veel teed käia, veel karmaradu läbida, võime luua endale mälestusi, pilte, arusaamu, mida meenutada hiljem – leiame igas seisundis just neid, mis kirgastumata seisundis meenutaks õiget asja või juhiks õiget teed. Kramplikult kinni hoida kogu kirgastumise mälestusest ei ole mõtet, tõlgendame vääralt – ent teha otsuseid ja neist kinni pidada, kuni suudame, jah.
Inimese laine on spiraal läbi erinevate olemise tasandite, fraktaal läbi aja – meil on sadu seeriaid unenägusid, üks neist on elu. Kulgedes erinevates seeriates, peame reaalseks seda seeriat ning võime mäletada ka muid. Olles kirgastumata, püüame igas unenäos veenda just selles, et see unenägu on reaalsus ja muud on illusioon. Olles kirgastunud, tajume neid kõiki potentsiaalina – tajume kõiki oma olemuse võimalusi, kõiki võimalikke maailmu ühtse reaalsusena, näeme unesid korraga või siis mäletame, teadvustame neid korraga, joonistades aja mustreid. Tiibetis taheti luua ühtne teadlikkus ärkvelollu ja unenägudesse, unustamata igas uues reaalsuses kõiki eelnevaid; taheti luua ühtne teadlikkus unenägudega une ning unenägudeta une, potentsiaalide energia vahele; taheti luua ka ühtne teadvus, seejärel, mis kestaks nii eludevahelise aja kui iga elu. Lõpuks ehk ka teadvus, mis püsiks universumi kadudes ja taastekkides, püsiks igavesti.
Sest iga muu teadvus on justkui vaim, mida paisatakse üha uuesti segi, pannakse unustama tõde ja olemust, iseenda terviklikkust. Ent zen – see on hetke kogemine kogu oma olemusega, kõige muu unustamine ja elamine hetkes. Selline zen on kirgastumise vastand, ent ometi selle sisu – ent ometi selle vastand. Kirgastunult leiame tihti, et tahame kirgastuda teistpidi, valida üksikuid, eristuvaid ülesandeid või tegevusi. Tahame kasutada kogu oma vaimu jõudu, et olla täiuslikumalt ühes kogemuses, luua täiuslikult ühte asja, läbida ühte teed. Sellest kerkib kirgastumise dilemma – muutmaks oma kirgastumist tugevamaks, ei pruugi me piirata iga kahtlust, vaid võime sellesse sukelduda ja sellega kaasa minna. Tajume juba teravalt tõde, ent siiski tahame veel veenduda valede vääruses; sellisel juhul oleme vaimses mõttes juba küllaltki teadvel, võime olla pikki perioode kirkalt, ent siiski tahame näha veel üht ja teist enne, kui oleme täielikult veendunud, et meeldiv on ainult kirgas tee.
Kirgastunu õpetajateks üritavad tihti hakata ka kirgastumatud – ja vahel on neil midagi õpetada. Nende suunis on püüda kirgastunusse suruda mõnd enda viga, teha seda jõuga ja forsseerides, või siis kavalusega, võib-olla ennast armetuks tehes või veendes, et nemad ei suuda teda teisiti taluda, ehk teisiti on halb. Teadvuses võivad nad püüda sellega näha, kuidas kirgastunu selle lahendab, või saada osa kirgastusest, või teda allutada. Soovimata kaasa minna möödub kirgastunu neist jõudu kaotamata; soovides kaasa minna või olles nõrk, langeb ta nende lõksudesse ja vaimsetesse ämblikuvõrkudesse, sellisel juhul on nad tema vaimseteks vaenlasteks. Vaimne vaen võib kirgastunud teadvuse viia segadusse, kui ta seda soovib, igasuguse kavaluse ning näilise veendumusega võib teisene teadvus püüda teda ära kasutada, tekitab temas segadust ja nõrgestab teda vaimselt nii, et tema tee hälbib ning heaolu langeb. Andes järgi ja tundes huvi, kas kirgastumatu sõnades võib olla mõni tõde, mida ei ole tema tões, võib kirgastunu teha ringe – siiski, kui ta laseb sel sündida, siis just see vaenlane on talle õpetajana vajalik, kuigi selle õpetused ei oma talle mõtet ning teod muudavad teda nõrgaks; tänul ei ole siin kohta.
Kirgastumise teel tuleb ühendada yin ja yang, olla järeleandmatu ja kindel, olles paindlik ja vaba. Halvad mõjud võtta vastu ja absorbeerida, kui selleks on jõudu – siis transformeerida, muutes need mõjutuks. Sest igas halvas on meile midagi head, midagi õpetlikku ja midagi, mida vastu võttes ja ületades leiame ravi, ent ignoreerides ja tõrjudes hoiame maailmas energiat, millega võitleme.

No comments:

Post a Comment