On inimesi, kes selle väite tõesuses kahtlevad. Mida neil on vastu öelda? Nad võivad väita, et unenäod on juhuslikud, aju töö kõrvalprodukt. Ent see väide ei sisaldaks sisemist vastuolu ainult juhul, kui aju töö produtseeriks juhuslikke teadvusnähte, mis ei ole seotud selle aju objektiivsete protsessidega. Kui unenäod on aju töö kõrvalprodukt, mis on täpselt seotud sellega, millised keemilised või muud protsessid toimuvad ajus, siis peegeldavad unenäod objektiivselt neid protsesse. Loomulikult jääb küsimus, mis keeles nad seda teevad.
Nagu teame paljudest uneuuringutega seotud töödest, võib unenägusid avatud meelega vaadeldes jõuda tavareaalsusega sarnanevast kujutisest teise, kus unenäoobjektid, mida näeme tavareaalsusest pärinevate kujunditena, muutuvad "energeetiliseks" - need hakkavad täiel määral kehastama puhtaid energiaid, mida võib alternatiivselt nimetada ka emotsioonideks või teadvuse mustriteks - puhtaid teadvuse sisusid, mis ei ole mõjutatud välisest ilmast. Tavapäraselt oleme harjunud, et iga teadvuse sisu on seotud mõne materiaalse objektiga, meie psüühe on harjunud sellele osalisele kujutisele - õuna üks pool - projitseerima juurde ka kõike seda, mis tundub olevat varjatud. Kui vaatleme klaasist kera ühelt poolt, näeme tervet kera; vaatame pilve, näeme nägu - vaatleme oma vaimusilmas energeetilist objekti või mingit teadvusemustrit ja näeme objekti, kus on "täidetud lüngad" meile harjumuspärases keeles või sümboolikas. Seega luuakse tõelisest unenäoreaalsusest, mis peegeldab objektiivselt meie teadvuse sisusid ning vastastikmõju sellega haakuvate objektidega, vabade assotsiatsioonide meetodil reaalsus, mis võib pealiskaudse vaatleja ära petta, jättes mulje, nagu oleks unenäo terviklik olemus pelgalt igapäevaelu objektide kajamine vaimusilmas - nagu oleks unenäod huupi kokku pandud argireaalsuse kujunditest ja sümbolitest. Siiski, kui tahame vaadelda unenägu kui millegi objektiivset peegeldust meile võib-olla vähetuntud keeles (sest võib-olla ei suuda me unenäos orienteeruda ja toime tulla, olles äärmisel juhul hirmunud ja paranoilised ning seostades selle võõra maailma objekte enda argiteadvuse kõige hullemate hirmukujutelmadega), siis peame just nimelt seda assotsiatsioonide maailma eirama - ehkki ka selles võib olla oma tõde, sest selliseid sümboleid analüüsides jõuame kindlasti lähemale sellele sisule, mida nad peegeldavad; näiteks võib ka õudusunenägu meenutada midagi kohutavat meis või meie ümber, millega peaksime tegelema. Seega muutub unenäo kui argireaalsuse objektide juhuslik teadvusesseilmumine küll osaliselt tõeseks, ent täiesti sekundaarseks unenäo kui paralleelreaalsuse tunnetamisel - mis võib olla kurb niivõrd kuivõrd unenäo tegelik, objektiivne sisu võib olla meie heaolu jaoks oluline, isegi äärmiselt oluline. Unenägu võib ka peegeldada meie aimdusi ja intuitsioone argireaalsuse suhtes, mispuhul argireaalsuse kujundite ilmumine ei ole juhuslik, vaid selle unenäo seisukohalt oluline - otsides assotsiatsioone millegi muuga võime ennast petta. Ka siis võib olla tähtis vaadelda justnimelt unenäo tegelikku, assotsieerimata sisu. Inimene, kellele meeldivad sümbolid ja nende varjatud tähendused, teeb ilmselt parimini, kui ei püüagi neid assotsiatsioone kõrvale heita, vaid süveneb justnimelt neisse.
Unenägu, seega, on objektiivne pilt keemilistest ja miks mitte ka väga tundlikest füüsilistest või muudest protsessidest meie teadvuses - muidugi ei ole see objektiivsus kättesaadav sellele, kes mõistab seda keelt vääralt, aga on ainult neile, kelle seostevõrgustik unenäo sisulise keele ning tema elu või heaolu vahel on hästi kaardistatud ja objektiivne; unenägu kui selline, nagu iga teadvuse sisu, on alati objektiivne, nagu ka väärtõlgendus on objektiivne informatsioon tõlkimisviisi ebaautentsusest, ent arusaam unenäost ei pruugi seda olla - see võib olla eksitav, illusoorne. Nii võime tõlgendada eksitavalt ka oma meeli argireaalsuses, näiteks ehmatades või tehes valesid järeldusi, ehkki meelte sisend kui selline on kindlasti objektiivne - see peegeldab autentselt teatud keemilisi või muid protsesse, näiteks ehkki nägemine võib petta, on nägemise taju siiski väga objektiivne pilt silmas ja närvisüsteemis toimuvast, mis on pea alati ka mõjutatud välismaailma sündmustest meie ümber.
Siis jääb veel küsimus. Miks unenäod on olulised? Või kas? Triviaalselt teame, et unenägude sisu, intensiivsus ja vorm võivad mõjutada tugevalt meie energeetilist seisu unenäole järgneval ajal - võime olla psüühilisest energiast tühjad, kurnatud, või siis kirkad ja erksad. Skeptik võib siinkohal väljendada enda keelemaagilist maailmapilti väitega, et need ei ole üldse energiad, sest need ei ole füüsilised - sellise lähenemise puhul oleks võimatu eristada ka potentsiaalset ja kineetilist energiat; kineetiline energia, nagu ka vaimne energia, on teovõime või näiteks mõtlemis-, loomisvõime. Igaüks, kes üldse omistab loomisele ja loovusele mingit väärtust, peab tunnistama, et loomisvõime on kõikuva tugevusega ning seda kõikuvust on praktiline ja efektiivne väljendada teatud energia kõikumisena - ehkki sellel energial puuduvad paljud soojusenergia omadused, nagu summa konstantsus. Unenägude vaba assotsiatiivsust võib näha asjaolus, et kui näeme und ja meie ümber on müra, võime näha unes näiteks tehaseruumi, ehkki tegelikult on tegu rongiga - sarnane teadvuse sisu, kui "täita lüngad", meenutab tehast. Järelikult, et saada puhast unenäokogemust, võiksime jätta need lüngad täitmata. See eeldab intuitsiooni arendamist - intuitsioon on võime võtta vastu reaalsust, lasta teadvusel vabalt voolata, mitte liikuda kätteõpitud ja etteantud mustrites; selle asemel, et valida õpitud muster ("tehas"), võiks lasta teadvuse sisul (mõni müra komponent) voolata meieni vabalt ja puhtalt, kuni suudame seda kuidagi tõlgendada ja sellest järeldusi teha - näiteks, olles lucid dreamingu seisundis, võiksime otsustada, et peaksime magama hoopis teises kohas, kus müra on vähem (kui see on pidev). Sellega mõjutame otseselt enda energeetilist tasakaalu.
Teadvuse sisud võivad olla ka mälestused, mis omavahel kombineeruvad ning millest assotsiatsioonide puslemeetodil tervikut kokku pannakse. Sellisel juhul võib unenäos moodustuv pilt, mis ehitatakse paljude juhuslike mälestuste ümber ning ärkab ellu, hakkab selle pildi loogika põhjal arenema, osutuda justnimelt selleks reaalseks tulevikuks, kuhu peatselt satume, või selleks reaalseks olevikuks, kus viibime. Sellisel juhul on unenägu argireaalsuse suhtes ennustuslik - ent ta võib seda olla ka teist moodi. Näiteks võib meie teadvuses toimuv protsess olla suunatud uuele avastusele; võib-olla on meie harjumus kanuuga merel sõita vajalik eeltingimus, et mõista lainete ja vee dünaamikat - hakkame nägema unes oma järgmist retke ja selle elemente, tunnetama tungi ja huvi, mis ongi see energia, mis meid sellele retkele viib.
Unereaalsus võib olla seotud ka süvapsühholoogilise tegelikkusega, millel on argireaalsusega juba väga vähe seost - täielikult väljaspoole suunatud inimese jaoks võib see olla midagi täiesti võõrast, isegi ohtlikku või "ebatähtsat". Selline inimene võib sisemise vastuolu sümptomeid, näiteks inimeste tõrjuvat hoiakut, tõlgendada välise maailma raskuse - näiteks puuduliku enesekehtestamisoskuse - ilmingutena või siis maailma tegelikkuse, "karmi realismina". Samas, kui sisemine transformatsioon võiks tähendada, et ta ei mõju nendele inimestele energeetiliselt painavalt, mis võiks muuta seda objektiivset reaalsust, mida väljendavad argielu sündmuste põhjustatud aistingud ning meie kujutluse reaktsioonid neile. On ka inimesi, kes sisimas teisi süüdistavad ja kahtlustavad, uskudes, et teised seda ei taju, ning tundes end halvasti, kui neid koheldakse kui süüdistavaid ja kahtlustavaid inimesi - kuna nad enda arvates on väliselt kõike muud kui seda. Või inimesi, kellest õhkub valmisolekut iga ühist sõpra sinu vastu pöörata, kui sellest saab suurt kasu (või lihtsalt mingist ängist) ning kes on siiski siiralt solvunud ja peavad sind halvaks inimeseks, kui sa jätad neid kokku viimata neile eluliselt väga olulise inimesega, oma sõbraga. Samas peegelduvad sinu tunded ning varjatud nõuded nende süvateadvusse reaalsete vaimsete struktuuridena - need on olemas nende psüühikas, elulised ja väga olulised. Ainus, mida teha, oleks süveneda mõnda unenäkku või sisekaemusse ning viia läbi vaimne puhastumine, mis on ilmselgelt siiras ja omakasupüüdmatu, et saaksid nende kasuks astuda vajaliku sammu. Sisemaailma alahindav inimene võib selle asemel süüdistada, ähvardada või püüda mõnda ühist sõpra sinu vastu pöörata, tundes endal veel selleks teatavat õigust - ja sa ei saa sinna midagi teha, sest elades väljapoole ning uskudes, et sisemaailm lihtsalt ei loe, on see inimene veendunud enda õiguses tõeliselt solvuda, ärritada ja sind siiralt süüdistada, kui ütled välja, miks sa tegelikult selle kokkuviimise pidevalt unustad ja selleks piisavalt ei pinguta. Selline inimene võib kahelda unenägude reaalsuses.
Unenäost võime õppida vaimseid protsess ja nende sisemist loogikat - ent ka nende seost millegi suuremaga, tõelise reaalsusega, millest argireaalsus või "reaalsus" on üks aspekt. See on koht, kus reaalsust välja naerda - mitte seda, tõelist, mis sisaldab nii seda välist aspekti, kui seda sisemist, mis ei ole välisega isegi mitte piisavalt võrreldav, et pidada üht suuremaks, väiksemaks, stabiilsemaks või teisest ülemaks, vaid seda, mis on triviaalselt reaalsus, tõendatavalt ja kergesti tõestatavalt reaalsuse konsistentne avaldumine; vastandades seda sellele, mis on suurem, keerukam ning palju rohkemate seoste ning palju enama kindlama loogikaga, kui suudame näha või ehk isegi aimata. Unenägu on ilma kahtluseta üks värav sellesse reaalsusesse, veel mõnda tahku sellest, mida paljud peavad sekundaarseks, jätavad unarusse, kuni see on juba ilmselge - ja jällegi astub küllaltki intelligentsete ja kultuursete inimeste ringi üks totakas müügimees, kelle petturlik maailmavaade on tuvastatud juba sekunditega, juba enne, kui ta räägib, ning püüab mõne kultuse haigestund liikme kombel omale teadaolevalt natuke ebakvaliteetset ja natuke ülehinnatud kaupa kindla näoga maha müüa, kulutades selleks aega ning teadmata, et see üritus on juba ette naeruväärne - et odavam oleks süveneda endasse, kulutada need paar nädalat kvaliteedikontrolli aluste õppimisele ning areneda vaimsemalt ja sügavamalt sinna punkti, kus saab sama hinnaga müüa sama ajaga tehtud kaupa, mis on lihtsalt korralik.
Unenäo loogika, müstika ning selle siira, naiivsust meenutava huvi ja entusiasmi, siiruse ja vaimse puhtuse avaldumine, mis ilmneb pigem nii mõnestki unenäost ja loodusest, kui katsetest tabada ära mõne siira subkultuuri "stiili" või "nippi", tunnetamine ja selles arenemine; unenäo katsumuste läbimine ja neis tugevnemine; unenäo ja argireaalsuse sarnasuste tabamine - see on see, mida peaksime tegema öösel; need on võidud, milleks määratud aega nii mõnigi lihtsalt raiskab ja kulutab, jättes juhuse hoolde kõigi nende tuhandete öötundide ning arengute efektiivsuse; tegemata midagi, et saada tegelikku kasu kõigest sellest andest ja loomingust, kõigist nendest uudsetest lähenemisnurkadest, sügavatest kaemustest ja intuitsioonidest, mida ta võib kogeda unes. Öeldakse, et sisse- ja väljahingamise vahel on üks hetk, kus kõik inimesed on kirgastunud - see võib olla tõsi, ent kui sellest ei õpita oma teel, kui see ei muuda neid sisemiselt rahulikemateks ega vaimselt teadlikemaks, võiks seda pidada suureks alanduseks neile; kui sul midagi ei ole, siis sa ei ole nõrk, vaid see, kes püüab toimida sellega, mis on - aga kui sul midagi on ja see ei kajastu, siis oled tõesti sellevõrra nõrk ja endiselt alaväärne, et sul seda ei ole. See ei ole mõnitav repliik, vaid pigem teatud vastus inimestele, kes püüavad kõiki ühele pulgale panna rääkides, et tegelikult on igalühel sügavaid vaimseid kogemusi - mida sügavamad on sinu ajutised kogemused, seda nõmedamaks muutub võimetus neid hoida, hinnata või väärtustada, seda suurem ignorantsus ja moraalne nõrkus avaldub selles, kui see kõik on hommikuks läinud. Seda suuremat spirituaalset intelligentsipuudust, arengupeetust ja nõmedust näitab see, kui siiski avaldud, nagu oleks maailm ebamoraalne, kui kohtleb sind just nii, nagu oleks sinus sisimad puudused, mida hoolikalt varjad - nagu vaimne transformatsioon oleks stiiliküsimus. Ja selles on materjalismi ülim nõrkus - kaasaegne materjalism, suuremas osas oma ilmingutes, võrdsustab stiili järgimise, ametliku kogukonda kuulumise või sõnad ja teod tõelise, sisima transformatsiooniga; kuigi hästi teame, et kes on sisimas reetur, on alati reetur - ka siis, kui tõestab aastatepikkuse tööga, et ta seda ei ole, tehes õigeid, üldise hüvangu suuna ning vastutustundliku maneeriga otsuseid; kes on võimetu reeta, ei ole reetur ka siis, kui ta ei ole astunud ühtegi sammu selle tõestamiseks - kui ta kannab reeturi kuube, räägib reeturi slängi ning kannab karnevalil reeturi lippu; ka siis, kui ta elab majas, mille ees on reeturi monument. Materjalist, kes on südames alati, ent tegudes õilis, peab ennast õilsaks - samas, kui saatusliku ahvatluse hetkel sõltub kõik ainult sellest, et miljonid vastutajad oleks oma hääli andnud vähestele sellistele. Usun, et siin on suur roll nõrkade unenäosignaalide selgel teadvustamisel ja puhtal tunnetamisel - kui arstide liidu juhiks on saanud tundetu karjerist, kelles puudub sügavus, võidakse põlu alla seada ka arst, kes töötab enda unenägude kallal ning avaldab kõik need algstaadiumis teaduse natuke logisevad ja põhjendamata väited ning nägemused, ent alati võib mõelda sellele, et selline arstide liidu juht kulutab vähemalt kuus tundi igast päevast lihtsalt laisklemisele, püüdmatagi seda olulist osa oma elust kuidagi kasutada; veel hullem, sunnib seda peale ka teistele. Sest kui müstikas peitub ka üks või paar olulist tõde, muudab see automaatselt petturiks ning ohtlike tagajärgedega valeõpetuse levitajaks iga materjalisti, kes kulutab aktiivselt aega püüdele kahjustada igaühe mainet, kes on neid tõdesid leidnud või püüab levitada seisukohti, et meil ei ole piisavalt infot nende täielikult kõrvale heitmiseks. Siis saab ka teise inimese tervist lõhkuvaks kurjategijaks see, kes püüab kedagi "ravida" jõuvõtete ja mitte veenvate argumentidega sellistest müstikasümptomitest või siis see, kes diagnoosib raskuse või vaimse kõikumise põhjuseks sellise maailmavaate, kuigi tegelik põhjus on miski, mis lokkab ja nakkab vabalt ka temas endas, kuigi ta on ehk pisut immuunsem. Usun, et katsed jõuliselt alandada unenägude teadust, mida on näha ka Eesti materjalistide kogukondades, on justnimelt objektiivselt väärad ning sellistena aktiivsed katsed eksitada, valediagnoose määrata, inimeste maineid hävitavalt kahjustada või muid kuritegusid toime panna - asju, mis kahtlemata oleksid kuriteod või äärmiselt põlastusväärsed, kui neid tehtaks nende tagamaid teadvustades. Muutub ju sellise arsti tegevus võimatuks ja heaolu saavutamine palju raskemaks - ja mitte ainult seda, vaid valeinfot peale surudes oleme ohtlikud ka ühiskonnale. Ja lõpuks, teaduse iseenda loogikast lähtudes - see, mis ei esita oma vaateid piisavalt neutraalselt, tajudes, mis on tõestatud - mida saab kindlalt väita - ja mis ei ole, see ei ole enam teadus, isegi kui pretendeerib; tegelikult on igasuguses "kõvas teaduses" igasuguse valeinfo esitamine teaduse nime all, olgu siis tahtlikult või tahtmatult, alati petturlus, isegi, kui tõendites on viga raske leida - lauspetturlus on see siis, kui teadlasele kasvõi korra on viidatud, milles võiks seisneda viga. Ainus tõeline teadus on see, mis koosneb inimestest, kellel on täiesti erinevad vaated ning kes on piisavalt teadlased, et kas olla ühes valdkonnas kompetentsed ja võimelised tõestama, väidete autentsust hindama, või siis mitte "võidelda" selles valdkonnas teaduse nime all.
See on sarnane dilemma surmajärgsele elule. Näiteks teadlane, kes ütleb, et surmahetkel katkeb teadvus ..kas katkevad keemilised protsessid, mis iseloomustavad teadvust? Või et peale surma ei ole enam mingit kogemust ..kuidas seda saab väita, kui kogemuse olemasolu kui sellist, mistahes kogemuse olemasolu, ei ole siiani veel ühegi konkreetse, selgelt väljendatava omadusega kokku viidud, selles keemias? Ja siiski leidub neid, kes selle väite kindlat väitmist kutsuvad "teaduseks" - justkui oleks teadus mingi kirik või klann, kus see, et väitja on teadlane mingis valdkonnas (näiteks elektrik kui teaduslikult mõtlev inimene) annab tema usule teatud teaduse kaalu; või justkui teatud filosoofid oleksid olnud rohkem teadlased, kuna nad kiriku ja teaduse heitluses olid kiriku vastu - nagu teaduslikkus oleks pool lahingus. Relativist võib siinkohal öelda, et ta ei otsi tõde, vaid ainult relatiivset tõde - ent mis on relativisti roll teaduses kui tõeotsingus, vastand võib ju olla tõene täpselt sama relatiivselt? Assotsiatiivselt on viimase aja sündmused tekitanud sõnale fundamentalism teatud negatiivse alatooni, mis nakatab pisut ka sõna fundamentaalne - sihtides rumalamat osa lugejaskonnast, peaks relatiivses maailmas seda sõna ehk isegi vältima. Ent siiski - fundamentaalne tähistab alatiolevat, sisimat, igikestvat tõde; nagu on fundamentaalsed loodusseadused - füüsika taotleb just nende täielikku ja täpset formuleerimist -, on ka palju muud, mis on fundamentaalselt tõene. Teadus kui selline, teaduse kõige sügavam ja puhtam essents, tegeleb kindlasti just nendega; nagu ka religioon ja müstika - otsides üldkehtivaid printsiipe ning praktilise poole pealt neid ka rakendades, otsides rakendusi ning laiendades oma printsiipide tundmist vastavalt nendele rakendustele ..nagu jõmm linnast küsib, mis kasu on teoreetilisest füüsikast, võib ignorantne füüsik täpselt samal põhjusel küsida, mis kasu on teoreetilisest müstikast. Näiteks lahendusest küsimusele, kas Jumal on või ei ole. Siiski, siin tekib üks nüanss - fundamentalism füüsikas, see on see, kui mõne füüsiku või teadusfilosoofi väiteid, näiteks unenägude kohta, hakatakse pidama fundamentaalseteks loodusseadusteks, pühadeks ja kindlalt tõesteks asjadeks, nii et teisitimõtlejaid tuleks hävitada - jättes neid ilma tööst, kahjustades nende mainet ning jättes nende kliente ja maailma ilma nende elutöö viljadest. See on põhjus, miks teatud teadusringkondade esindajad püüavad aktiivselt näidata, et unenägudel ei ole reaalset mõtet - selliste ringkondade juhid (näiteks võiks tuua Anti Liivi, elukutselise sildistaja ning kõiketeadja) puhastavad neid ringkondi aktiivselt inimestest, kes näevad põhjuseid sellistes tuumvaadetes kahelda. Tekib kultuslik sekt, teatud kitsaste vaadete rahva ja riigi raha eest kaitsmine, surudes nõrgemasse ja perspektiivitusse seisu kõiki neid, kes mõtlevad teisiti - riigis on küll palju neid, kes toetavad integraalsemat ning mitmekesisemat maailmavaadet, ent kui riik oma vahendeid sellele suunab, ilmub kindlasti välja ka mõni stereotüüpne maksumaksja, kes kinnitab, et just nimelt tema maksab maksu ning tema raha eest ei tule selline asi kõne allagi. Mis muudab maksusüsteemi kui sellise pea röövimiseks - kuigi reaalselt võiks sellest palju abi olla. Õnneks, lähtudes skeptik.ee lehel avaldatud kiunatustest, nii hull see lugu Eestis ka ei ole :)
Ja põigates veel surmajärgesse ellu ..see võiks olla hea näide unenägude objektiivsusest. Meeleelundid on hävinud ja meie individuaalsuse essents, olgu see siis mateeria üks või teine vorm, nähtav või nähtamatu, peab kajastama hoopis teistlaadi kogemust. Protsessid, mida senini harjumuspäraselt seostasime nägemise või muu meelega, tekivad nüüd hoopis millestki muust - kui varem tekitas teatud ajuosas elektrivälju valgus, mis langes silma võrkkestale, siis nüüd saavad sinna sellised või sarnased väljad tekkida ainult millestki muust. Nii ka kõige muuga. Nii võime öelda, et sellesse teadvuse alasse projitseerub midagi hoopis muud, kui sinna projitseerus varem - vastamata isegi küsimusele, kus asub teadvus (sest ääretult ebateaduslik oleks väita, nagu see oleks lahendatud - teame, et meeleandmete töötlusest asub märkimisväärne osa ajus, või vähemalt, et need signaalid läbivad aju ja ka seda, et nendega seotud pilt projitseerub teadvusse, ent meil ei ole siiski mingit teaduslikku alust väita, et teame, kus asub teadvus). Siiski, kui nüüd meie kehasse tekivad elektriväljad, siis enam ei ole nende põhjused samad, mis olid varem - ent siiski, see ei ole tähtis, siinkohal. Tähtis on see, et põhjused on endiselt objektiivsed. Kuni struktuurid ja mustrid hävivad, tekitavad need elektriväljad ilmselt endiselt fragmente struktuuridest, mis moodustasid meie maailmakogemuse varemalt - ent objektiivselt kirjeldavad need kogemused ennekõike aju struktuuri ning keskkonda, need fragmendid on aistingud sellest struktruurist meie kehas, millele sellised mustrid on loomulikud, ning nendest mõjuritest meie ümber, mis neid protsesse vallandavad.
Ja kuna unenäod ja surmad on seotud, siis siin pisut mõtteainet:
- Kui teadvuse protsessid on materiaalsed, ent me ei tea, millised täpselt on kriitilise tähtsusega, et tekiks aisting - me teame, et osad materiaalsed protsessid surres hävivad ja teised mitte. Kas need väited kokku annavad aluse väita, et misiganes on aistingu eeldus, just see ja kõik see hävib surres?
- Kuigi me näeme, kuidas motoorsed protsessid on mõjutatud signaalidest, mis saavad alguse silmades/kõrvades, mida töödeldakse ajus ning mis jõuavad lihastesse - kas saame selle põhjal väita, et ka meie loovad jõud koonduvad just nimelt ajju; et näiteks harjumuse muutmise pingutus leiab aset just nimelt ajus ja ainult ajus?
- Kas fundamentaalselt eksisteerib ainel sellist omadust, nagu "suurus"?
No comments:
Post a Comment