Ruumi ja unenägude struktuur

Ruum on fantaasia, koosunenägemine - väiksed, väga vähese tähelepanu ulatusega osakesed näevad und väikestest asjadest; suured, laiaulatusliku tähelepanuga vaimud näevad und suurtest asjadest. Suurem vaim võib näha unes tuhandet väikest osakest.

Või tunnetada, tunda seda, mida tuhat väikest osakest - panna nende fantaasiast, olukorrast ja tungist kokku suurema fantaasia, olukorra ja tungi. Väike osake haarab killukest reaalsusest, suurem osake haarab hulka väikseid; kas siis tervikuna, või nii - tunnetades Eesti rahva ühisteadvust, võib-olla, kui tunnetada iga inimest sama suurel määral, kui muul ajal ühte oma keha rakku, nõuab see sama palju tähelepanu, kui muul ajal miljoni raku tunnetamine. Ent tähelepanu piiratuses eelistame ehk tunnetada hoopis väiksemat ajuosa, mis nende rakkudega suhtleb.

Algosake võib otsida mõnd värvi, footon võib liikuda ja põrgata, kuni leiab selle värvi ja neeldub. Jäävuse seadused - energia ja mateeria jäävuse seadused, kui miski on kogetav, kogeja, siis see jääb igaveseks. Iga väiksem ja suurem hing jääb igaveseks - algosake on väiksem hing, ent võib-olla ka suur. Valgusfooton saab kuskilt võimsa punase kogemuse, annab selle edasi silmas; silm ja närvisüsteem arutavad selle üle, ent näevad korraga väga väikest pilti - terviku struktuur aitab neil organiseeruda, tehes mõtestatud suuremat koostööd, sünergias luues tervikpilti. Kuskil ajukeskuses, kuhu see info jõuab, suudetakse koos kujutleda tervet stseeni, olukorda, ruumilist visuaalset pilti. Tähelepanu on osaliselt seal, osaliselt mälus, osaliselt igal pool mujal.

Ent tähelepanu võib tajuda seda objekti ka vahetult, mida silm talle toob. Silmas toimuvad reaktsioonid, vaim kui tervik on loov - võime loova järelduse teha asjast, mida korraga suudame näha, mis kujutlussilma korraga ära mahub. Tehes tehteid tükkhaaval - võime iga tüki osas teha parimaid järeldusi ning täiustada meetodit, ent selline mikrooptimisatsioon omab vähem mõju algoritmile kui tervikule. Algoritm on viis minna läbi infost, mida tervikuna, koos kõige asjassepuutuvaga, kujutleda ei suuda. Kujutledes tervikut, võime teha loova järelduse - uudse, teistsuguse, kastist väljas.

Unenägu, kui osake näeb und ..osakesed on omavahel seotud - need seosed, mis määravad teatud reaktsioonide leviku struktuuri, teatud vastastikmõjude tugevuse, on meie nähtav, tavapärane kolmemõõtmeline ruum. See on lähend teatud reaktsioonide vastastikmõjude tugevusest hingede vahel. Ent sügaval sisimas võivad need osakesed olla seotud ka palju muuga - meie jaoks sisimas, kui oleme siin ruumis, ent mõnes muus ruumis võib just see olla väline; mõne hoopis teistsuguse olendi jaoks, kelle jaoks see muu ruum on peamine elupaik, võib see olla nähtav ja tajutav. Osakesed näevad und - osalevad kord ühtedes, siis teistes, siis kolmandates vastastikmõjudes, võib-olla miljoneid kordi sekundis, tiireldes mööda spiraali. Igas sellises mõjus toimuvad erinevad muutused, erinevad vastastikmõjud - ja pisut nendest muutustest mõjutab ka meie nähtavat reaalsust.

Kui sureme, siis meie rakkude vahele jäävad sidemed - ruum on tegelikult "ühes punktis", miski ei sunni seda looma sidemeid ainult 3D reeglitele toetudes, sidemeid on lõputult ja osad neist on tugevad. Kui näeme und, siis meie teadvus laotub mujale, suhestub muude sidemetevõrgustikega - kus ta alateadlikult on alati esindatud, ent nii sügavalt, et see ei ole vabalt tajutav. Kui sureme, jäävad needki struktuurid alles ja kuni meie keha mäletab seda struktuuri, see kehtib - endiselt näeb ka meie keha und meie kehast, vahel. Ja siis on sidemed nende rakkude, nende aatomite ja algosakeste vahel reaalsed; teatud suhted, suhestumised jäävad.

Ruum kui tervik otsib alati parimaid lahendusi, mis arvestaks võimalikult hästi iga viimase kui osakese, iga viimase kui hinge taotlust. Ruum on tervik - vahemaid ja piire ei ole. Osake, mis saavutab terviklikkuse, tajub igaveseks kõiki neid seoseid, mis on tema ja teiste vahel, potentsiaalidena - elades täisväärtuslikult kõikides ruumides korraga, toetades neid ja juhtides edasi. Tuhanded transformatsioonid, see on üks punkt neist.

Unenäos muundub see, millist aspekti oma seostevõrgust näeme - tunnetame eri aspekte eraldi, loome nende terviklikkust ja täiuslikkust, vahepeal seostame neid teiste aspektidega. Kui suurem teadvus liigub mööda väiksemaid, ta tunneb kaasa - tema tunded, kujutlused ja elamused lähevad kaasa sellega, millele tema tähelepanu suundub, ta muutub sellega üheks. Tunnetades paljusid korraga, võib leida lahendusi, mis on parim kõigi jaoks tervikuna, arvestab kõikidega - või ka leida, mida peaks kellelegi ütlema, et sümbioos oleks võimalik, kas keegi peaks midagi muutma. Võib leida loova lahenduse tervikule, selmet lahendada ükshaaval ja mitte jõuda sünergiani. Kui kõik hinged on suuremad, kõik tajuvad rohkem, siis tekivad suuremad sünergiad, terviklikumad organismid - ja parim organism võimaldab individuaalsust, iseotsimist, ilma et sünergia sellest katki läheks; igaüks teeb, mida soovib, liigub täiuse poole, ning tervik teeb, mida soovib, liigub täiuse poole. Sest kuhupoole siis veel.

Ruum on suhtemuster, suhtevõrgustik, oma muutumise seadustega, mis teatud aspektist meenutavad 3D ruumi. Ent vastastikmõjusid on palju, tuhandeid, ja paljud neist on sügaval osakeste sees - sügaval hingepõhjas, muud seosed, kui need, mida igapäevaselt kogeme. Võib-olla need, mida kogeme mõnes unenäos, võib-olla need, mida kogeme, kui tunnetame ühtsust. Ja reaalsuse olemus ise on meie tahe ja meie kujutus, mida me tajume - mida tajub hing, laskudes ajusse, või minnes mujale. Aju ise - see on "seletus", "materialistlik seletus", ent see, millest aju on teadlik, see on päris - mälestused, nägemused, kus hing liigub, see on reaalsuse tegelik olemus; "seletus" on selle teisendus. Sest füüsika on abstraktne, see ei puuduta tegelikku olevat - see puudutab seoseid, põhjuseid, tagajärgi, ent mitte asjade sisimat olemust. Asja sisim olemus on see, mida me tunneme, kes me oleme.