Friday, August 5, 2011

Vaim ja tehnoloogia

Lääne mõtlemine on lõhestunud kahe äärmuse vahel:

  • Saavutada äärmuslik tehnoloogiline mugavus.
  • Saavutada äärmuslikult looduslik maailmavaade ja tegevus.
On lihtne näha, miks need kaks vaadet on vastandudes äärmiselt nõmedad:
  • Äärmuslik tehnoloogiline mugavus, kui seda taotleb 50% (või kasvõi 10%) ühiskonnast, on võimeline hävitama täpselt sama palju, kui palju see on võimeline hävitama, kui seda taotleb 100%. Reaalselt, kui selle tehnoloogia tarbijaid on poole vähem, siis need poole vähemad saavad seda tarbida lihtsalt poole rohkem. Mis nullib täielikult looduslähedaste inimeste pingutuste tulemuse.
  • Äärmuslikult looduslik maailmavaade eirab reeglina suurt osa maailma arengu põhimõtetest - meie kommunikatsioon baseerub tehnoloogial, maailma loodust on võimalik ravida ainult vastava tehnoloogilise arendusega ning tervis ja vaeste aitamine baseeruvad üheselt tehnoloogial. Ehkki ökoloogilised inimesed võivad nõuda rohkem maksusid vaeste aitamiseks, maksavad need maksud siiski peamiselt asutused, kelle tootmise efektiivsus on suurem ja kes kasutavad arenenud tehnoloogiaid - mingi heaoluühiskond ei ole võimalik tehnoloogiatest loobumise teel. Tegelikult on tehnoloogiate halva mõju loodusele ravimiseks võimalik ainult arendada paremaid tehnoloogiaid - tehnoloogiast loobuda võib üks inimene, ent see ei tähenda, et tema telefon tootmata jääks.
Neid kahte vastandit tuleks seega siduda - kuna kooseksisteerides, omamoodi parem- ja vasakparteidena, tekitavad nad koos topeltkahju - kõik selle kahju, mida näevad mõlemad osapooled. Ökoloogiliselt mõtlevad inimesed ei suuda vabalt fantaseerida ja innoveerida, et saavutada säästlikumat tehnoloogiat (kuigi mingil teoreetilisel, abstraktsel tasemel suudavad nad seda nõuda - ent sellisest tegevusest ei ole suures plaanis erilist kasu, rohkem on see isikliku "meelerahu" küsimus) ning tehnoloogiate arendusest lahkuvad inimesed, kes oma kitsast ökofašismist loobudes suudaks kindlasti sellele sektorile palju pakkuda.

Usun, et tehnoloogia arengule suudab efektiivselt kaasa aidata ainult üks valdkond - alkeemia. Kui füüsika praegune filosoofia - mitte teadus - lähtub sellest, et ruum koosneb "elutust mateeriast", mis on loogiliselt absurdne väide, siis ainus ökoloogiliselt tundlik teooria suudaks hõlmata inimvõimekust tunnetuses - kuidas üks või teine lahendus probleemile tunnetuslikult mõjub - ning samuti tugevat teoreetilist baasi selle tunnetuse ennustamiseks ning inseneriteaduslike lahenduste välja mõtlemiseks.

Näiteks oletame, et ajuuuringutest selgub, et füüsikaline väli kujuga A inimese teadvuses on mõni meeldiv tunne, mille levides keskkonda keskkond paraneb; füüsikaline väli kujuga B inimese teadvuses on viha. A olemasolu on vajalik ja piisav, et eksisteeriks kogemuslik meeldiv tunne, samas kui B olemasolu on vajalik ja piisaks, et eksisteeriks viha emotsioon või mõni selle "kriitilise tähtsusega" osa. Oletame, et nii A kui B on väljatüübid, mida põhjustaks erineva arhitektuuriga arvutiprotsessor või lennukimootor. Lisaks võib järeldada, et empaatiline inimene on võimeline sellise lennukimootori läheduses seda tunnet ka kogema - ühe mootori juures tekib tema ajus väli A, teise mootori läheduses tekib tema ajus elektromagnetlainete struktuur või muu väli kujuga B; seda eriti juhul, kui see mootor on väga suure võimsuse peal. Oletame, et teatud materjalid on oma struktuurilt kas sellised, millega kaasneb väli A, või sellised, millega kaasneb väli B. Samas võib välja töötada välja või struktuuri C, mis kaasneb materjaliga, mis on samuti piisavalt tugev lennukimootoris kasutamiseks, ent põhjustab emotsiooni, mis on oma sisult kirgas ja puhas - nagu ravimõjuga kristall. Kaasaegne teadus suudab need kristallid koostada ilmselt ka nii, et nende mõju on klassikalisest kristallist isegi tugevam.

Või oletame, et on loodud seade - näiteks võib tuua iPhone'i, ent ka suvalise muu piisavalt energiakuluka mobiilse seadme -, millel on kaks funktsiooni. Esiteks, kvantitatiivne funktsioon - sellega saab vaadata filmi; filmi kvaliteet on mõõdetav teatud kindlalt defineeritud ühikute ning visiooni abil. Teiseks on seadmel teine funktsioon - nimelt muudab see käed kuivaks, mõjub tervisele halvasti ja tekitab vastikut enesetunnet. Esimene funktsioon on selle seadme disainitud funktsioon, teine funktsioon on põhimõtteliselt kasutu. Sisuliselt, kui tahame teisest funktsioonist vabaneda, on vaja iga komponendi ja terviku jaoks sensitiive - inimesi, kes oleks võimelised käte kuivamist või muid ebameeldivusi tabama juba siis, kui need on väga kerged ja märkamatud, et saavutada tervikliku kodu parem koostoimimine. Teise funktsiooni arendamine, et iPhone oleks tervisele kasulik - just nimelt kasulik, mitte neutraalne - on sensitiivide ülesanne, kes saavad inseneride poolt loodud tehnoloogilisi lahendusi verifitseerida või maha kanda. Sensitiive kontrollitakse põhjalikult, kas nende kaemused vastavad pikaajaliste uuringute poolt kinnitatud kasulikkusele või kahjulikkusele, andes neile kätte ühesuguse välimuse, ent erineva mõjuga seadmeid; samuti kontrollitakse, kas nad on näiteks seadme juhtpaneeli kasutamiseks vajalike liigutuste negatiivsest või positiivsest mõjust teadlikud. Siin läheb tehnoloogia vaimu, selles sisalduvate kvaalide tajumine sujuvalt üle ergonoomikaks - seadme kujust tingitud funktsioonideks, nagu näiteks võimalus seda kaela riputada. Kaasaegne tehnoloogia võiks areneda multifunktsionaalsuse suunas - mitte meil ei ole kotis üks iPhone, mis on kasutatav helistamiseks, ning üks ravim, mis on kasutatav radiaktsiooni kahjulike mõjude neutraliseerimiseks, vaid meil on üks multifunktsionaalne seade, mille materjal võimaldab korraga infot saata ja vastu võtta ning samas vältida selle tegevuse kahjulikke mõjusid ning kaitsta muude kiirguste eest. Labane viis multifunktsionaalsuse käsitlemiseks on luua protsessor, mis justkui võimaldaks kõike - ent korrektne viis seda teha on lisada ka funktsioonid, mis on muus mõttes eluliselt kasulikud, ennekõike seadme enda töö kahjulike mõjude neutraliseerimine.

Lähtudes usust ja teadmisest, et igasuguse materiaalse struktuuriga kaasneb kognitiivne element füüsikalises informatsioonis, mis sellele vastab - luues suvalise materiaalse objekti, loome ka vastava kognitiivse elemendi - tekib alati vajadus lahendada võrrand, mis on tõsiselt multifunktsionaalne - kuidas luua materiaalne vorm, mis on võimeline teisele omasugusele heli üle kandma tehes seda nii, et leviksid ainult kasulikud kiirgused ja kiirgusemustrid, mis mõjuvad elu soodustavalt ning tervisele kasulikult. Ainult sellise lähenemisega on võimalik luua kvaliteeti - vastasel korral tekib kvantiteet, mille kahjulike mõjude hulk on reeglina suur, nii et nende neutraliseerimiseks oleks vaja väga paljut. Näiteks muudab klassikaline auto linnaõhu mürgiseks - ökofašistlik lähenemine oleks orjastada hobuseid või kõndida jala, ent samas võime öelda, et ükski internetis leviv ökofašistlik (äärmuslik) tekst ei ole autentne; selle autor ei suuda leida tehnoloogilist lahendust, kuidas levitada oma sõnumit ilma internetita - ja ta ei suuda leida ka tehnoloogilist lahendust, kuidas arendada internet kahjutuks. Sellisel juhul saab seda teksti tõlgendada ainult pimeda usuna, et sõnum internetist loobumiseks on absoluutselt viimane sõnum, mida üldse kunagi on vaja levitada, ning peale seda on kõik hästi.

Selline tagurlus on, matemaatikat abiks võttes, järgmine:
  • Kahjuliku kõrvalefektiga elektroonilise vidina kasutamine, näiteks kommunikatsioonivahendi kasutamine, kasutuselevõtt juhul, kui seda veel ei eksisteerinud, on positiivne selles mõttes, et on võimalik globaalselt paljusid inimesi kaasates otsida probleemidele lahendusi, ning negatiivne selles mõttes, et looduse saastamise probleem suureneb.
  • Selle vidina kasutuselt kõrvaldamine vähendaks looduse saastamise probleemi, ent omaks kõrvaleffekti, et enam ei ole võimalik otsida paremaid lahendusi looduse saastamise probleemi vähendamiseks ning hüppeliselt suureneb kas siis lennuliikluse kasutamine või muu viis pead kokku panna, näiteks pikamaasõidud autodega - või siis loobutakse igasugusest tehnoloogiast ja ei ole enam võimalik kontrollida, kas keegi teine maailma teises otsas veel hullemini saastama ei hakka, sest purjeka ehitamiseks tuleb puid maha võtta ning ei ole võimalik kontrollida, kuhu see kadus, kui keegi selle raketiga õhku laseb. Otse loomulikult võiks siin rääkida mingist "eliidist", kellel on olemas tehnoloogilised vahendid kontrollimaks, et keegi ei kasuta tehnoloogilisi vahendeid - ent kas see ei muuda kogu loogikat isegi absurdsemaks?
Lisaks - teades, et loomuliku arengu käigus arenes tehnoloogia välja just sellest tehnoloogiaeelsest seisust, maailma paremast mõistmisest, siis miks ei peaks see juhtuma uuesti? Fundamentaalselt püüab ökofašism muuta inimloomust - ja see on fakt, sest isegi suur osa küllalt äärmuslikke ökofašiste leiavad mõne põhjuse, et kasutada vähemalt aeg-ajalt tehnoloogiat ning mitte minna kaasa maalähedaste eluviiside jm. ideedega rohkem, kui sõnades ning tarbimise mõningases piiramises; reeglina ei pea nad ka üle mõne aasta vastu. Elu on näidanud, et tehnoloogiate arendamine nii, et need jääks, on küllaltki kerge - tuleb lihtsalt leida lahendus ja töötada välja vahendid selle teostamiseks. Inimloomuse muutmise katsed on lõppenud suuremat sorti verevalamisega sõltumata sellest, kas tegu on religiooni või ideoloogiaga - ning selle verevalamise teostajad on viimased, kelle loomus õigupoolest muutunud oleks. Püüdes enda loomust muuta, hakkab inimkond ennast ennekõike veriselt hävitama - mis juhtub muuseas ka üksikisikuga, kes püüab enda loomust muuta.

Teisalt, küüniline ja materialistlik tehnoloogia arendamine, mis iseloomustab väga suurt osa tehnoloogiasektorist, kipub tekkivatest probleemidest lihtsalt üle vaatama - peetakse üsnagi loomulikuks, et mõne kõrgema eesmärgi saavutamiseks, nagu näiteks 500 kilomeetrit tunnis liikumine vms. on lubatud valimatult tappa, siis nii puid kui loomi, kohati ka inimesi, kõvasti reostada ning teha kõike muud, millel teadaolevalt on korraga nii valusad, kui üldist eesmärki - ellujäämist ja heaolu - ohustavad aspektid. Selleks, et tulla toime 10% töötajatega ja jätta ülejäänud töötuks, on lubatud kasutada tootmise võtteid, mis põhjustavad toodangus üsna jubedaid piinu, nagu näiteks elamine väga väiksel pinnal või piinarikas surm tootmistsükli rutiinse osana. Selliste meetodite kaitseks on lubatud politseioperatsioonid, valitsuse sekkumine ning kõikvõimalik valimatu demagoogia, pettus ning valskus - mis on sealjuures täiesti loomulik opositsioon ökofašismile, mis ründab näiteks märksõna "korporatsioon" all valimatult enamvähem kõike, mis tegutseb rohkem, kui ühes riigis; mis peab igasugust "loomkatset" juba paljalt sõna kõla tõttu halvaks asjaks, kuigi lähemal uurimisel võiks selguda, et antud juhul seisnes loomkatse kaugvaatluses looduslikus keskkonnas - luuakse tehislik vaenlane, pakkudes tugeva aluse, et omavahel liituksid korporatsioonid, mille peamine eesmärk on tehnoloogia loodussäästlikumaks muutmine korporatsioonidega, mille peamine eesmärk on sõjatehnoloogia müümine Aafrika kõige terroristlikumate valitsustega riikidesse; sellisel juhul tekitab ökofašism ühtse vastase, kellele on peaaegu võimatu vastu saada, ning surub maha igasuguse autentse teadusliku dialoogi, mis suurema paanikata ja valetamata selgitaks mõne tehnoloogia kõiki puudusi, riske ja halbu külgi, ning samas teadvustaks, kus ja millistes olukordades kasu kaalub kahju üle - või siis teeks seda eesmärgil, et andekad noored teadlased saaksid nendele probleemidele lahendusi otsida. Ökofašistide propaganda, kes paraku ei suuda ei nende tehnoloogiate saaduste kasutamisest loobuda, ühtegi paremat tehnoloogiat välja pakkuda ega isegi mõista, millistes tingimustes need kõrvalnähud tegelikult eksisteerivad ja millistes tingimustes neid lihtsalt ei ole, tekitab ühtlase mürakihi ja paanika, mis surub maha igasuguse neutraalse dialoogi, mis on positiivse arengu aluseks.

Sellises olukorras muutub keerukaks ka sensitiivide kaasamine arendusprotsessi - vigade ja ohtude põhjalik kirjeldus võtmes, kus arvestatakse ka riske, mille olemasolu on ainult hüpoteetiline, põhjustab ägedaid vastureaktsioone. Ning mõttetu on eeldada, et inimloomust oleks võimalik nende vastureaktsioonide osas muuta - pigem on tähtis arendada välja slänge, mille mõistmine on keskmisest rumalama, ent äärmiselt aktiivse kodaniku jaoks liiga keeruline. Seda siis huumoriga pooleks.

Reaalselt ei ole vajalik mitte loomuse muutmine või äärmuste keskele enda positsioneerimine; vajalik ei ole isegi mitte kesktee leidmine - vajalik on näitamine, et lahenduseks, mis toimib, on peamiselt tehnoloogia arendamine edasi ja mitte tagasi - siinkohal tagasi tähendaks aega vähemalt 7000 aastat tagasi, sest sellest ajast on juba teada esimesed mastaapsed tagasilöögid looduse poolt - ning otse loomulikult on efektiivsem, seda nii funktsionaalses kui ökoloogilises mõttes, tehnoloogia, mille tootmine ja arendus nõuab rohkem ja keerukamaid teadmisi rohkemates valdkondades, mitte lihtsamini arusaadav, vanem või labasem tehnoloogia - tähendab, efektiivsem ja säästlikum on kõrgtehnoloogia. Meie esivanemad kasutasid raua kaevandamiseks, põldude rajamiseks ja sepistamiseks väga tihti meetodeid, mis oleks katastroofilised, kui neid kasutataks praegu, arvestades inimkonna suurust - juba idee panna põllu rajamiseks metsa põlema, liikudes sellise metsapõletamise kaudu järjest edasi uutele aladele, võis meie looduslähedase esivanema jaoks olla päris hea mõte, ent tegelikult peame leppima faktiga, et sellele esivanemale ei tulnud looduse säästmine nii, nagu seda mõistame täna, isegi mitte pähe. Tema seisukohalt olid metsad pea lõputud ning ressursid piiramatud - kui saab otsa siin, mine lihtsalt edasi.

Tegelikult ei oma mingisugust effekti ka linna taga metsas elav kamp korilasi - sama hästi võiks eeldada, et pärismaalaste olemasolu, kes pole kunagi valget inimest näinud ja elab ökoloogiliselt, vähendab kuidagi tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioonide poolt toodetavat saastet. Võib-olla see vähendab, ent probleemide kadumise seisukohalt on see vähenemine naeruväärne. Eriti arvestades fakti, et valge inimene põgeneb sealt metsast esimeste külmadega või siis muutub muul viisil tsivilisatsioonist sõltuvaks - näiteks varastades poest sigarette (raha tal ju pole).

Pisut parem pilt tekib, vaadates ökotalusid ja mahetootmist - see on reaalne perspektiiv posiitivseks arenguks. Siiski, ka ökotalu ei lahenda põhilist probleemi - kuidas muuta tehnoloogiat säästlikumaks? Ökotalu peamine pluss on pakkuda rohkem tööd läbi suurema kvaliteedi ning vähendada viletsast toidust tingitud terviseprobleeme, samuti ennetada korporatiivseid vandenõusid sõltuvusttekitava rämpstoidu ning patenteeritud ravimitega ravitavate haiguste sihiliku tekitamise näol. Siin, muuseas, on oluliseks probleemiks antivandeonõuteoreetikud, kes ei suuda mõista, et tänapäeva äris on lollide antivandenõuteoreetikute lõksumeelitamine enam-vähem sama lubatud võte, kui Venemaal tasuta kanakoibade jagamine kohaliku kanatööstuse väljasuretamise eesmärgil. Vandenõuteooriate vastane eeldab, et tasuta kanakoibade jagamine on idealistlike rikkurite suur heldus ning hinna hiljem lakke kruvimine tuleneb elulisest vajadusest. Eluterve ühiskond arvestab kõikide mõeldavate riskidega, sealjuures ka sellega, et ebaeetilise juhi sattumine ühte tuhandetest suurfirmadest on oluliselt tõenäolisem, kui Stalini-laadse tüübi sattumine ühe riigi etteotsa käputäiest suurriikidest. Patoloogiline vandenõuteoreetik eeldab, et kuni tänase päevani on kõikide suurriikide etteotsa sattunud ainult Stalinid. Kindlasti tuleb arvesse võtta, et ebakvaliteetse kauba tootmine on odavam ning täiesti reaalselt hävitatakse vihmametsasid selleks, et saada mullast naftat - ent lahendus ei ole naftast loobumine, veel vähem reisimisest loobumine ning veel vähem reisimine, õhutades tervet maailma reisimisest loobuma. Pigem tekib siin rida dilemmasid - ning nende lahendamine lähtub esimesest eeldusest, et väga eetilise, andeka ja intelligentse inimese sattumine suurfirma etteotsa on äärmiselt tõenäoline; inimene, kes ei tunneta äri nüansse ning elulisi vajadusi, ei ole tegelikult võimeline seda hindama - ning sellise inimese aktiivne tegevus kellegi "paljastamises" või mingite teooriate levitamises on üldiselt hullem ja lahenduseni jõudmise seisukohalt destruktiivsem tegevus, kui "paljastatavad" tegevused ise oleksid. Igasuguste vandenõude paljastamine nõuab külma närvi, väga suuri teadmisi, võimet teha koostööd võimude ja politseiga ning täpset arusaama uuritavast valdkonnast. Ennekõike on selliste omaduste endas arendamine küllaltki kõrge vanuseni palju kasulikum tegevus, kui kellegi paljastamine mõnelt kuritegelikult aksioonilt - kui just pole tegu äärmiselt ühese ja selge paljastusega, mis viib lõppkokkuvõttes üheseltmõistetavate asitõendite leidmiseni. Väga tihti ei suuda ühiskonna kriitikud öelda veenvalt võib-olla või "on põhjust kahtlustada" ning kindlasti ei ole meie ühiskond piisavalt intelligentne, et isegi võib-olla peale mitte paanikasse sattuda.

Ühiskonna, selle eesmärkide, seaduste ning ennetavate vahendite arengus mängib suurt rolli potentsiaalsete probleemide analüüs ning vastavad täiendused ühiskondlikesse standarditesse, kus ennekõike hinnatakse kahju suurust, mitte süüdlase olemasolu või puudumist. Suurimad kuritööd on kollektiivsed ning nendes osaleb rohkem või vähem teadlikult terve ühiskond - ning ainus aksepteeritav lahendus on negatiivsete kõrvalnähtudeta lahendus probleemile, mis sunnib neid seda tegema. Tõsine vandenõuteoreetik vaatab iseendale näkku ning tunnistab, et on valmis sõitma bussiga sinna, kuhu tal ei ole eriti vaja jõuda, saastades selle käigus teadlikult loodust, ning on valmis ka ühel juhul kümnest laskma ennast ära petta valesüüdistusest, kahjustades mõne inimese või firma mainet, mille eesmärgid on õiglased, eetilised ning hädavajalikud - lausa purustades inimesi just seetõttu, et ei viitsi võtta aega, et rahulikult uurida tervet problemaatikat alustades probleemidest, mida see firma lahendab, ning jätkates probleemidega, mida need lahendused põhjustavad, lõpuks lõpetades lahendustega, mis on tehnoloogiliselt hästi teostatud ning pakuvad esialgse probleemi lahenduseks lahendusi, mis põhjustaks teistsuguseid või üldse mitte mingeid probleeme. Olukorras, kus igasugune lahendus põhjustab probleeme, on tähtis, et korraga rakendataks mitmeid eri lahendusi, mis põhjustavad erinevaid probleeme - siis on löök erinevate loodusressursside pihta ühtlaselt jagatud ning ükski ressurss ei saa fataalset lööki. Seega on lahenduse juures oluline uudsus, inimene peab innovatsiooni tehes olema teatud mõttes täitmatu.

Ökofašism on vandenõuteoreetika oma plusside ja miinustega - ent äärmuslikul kujul muutuvad plussid nulliks ja miinused kasvavad suureks. Ka tehnoloogiausk on sarnane - see näeb globaalset vandenõud kõikides usundites ning mittematerialistlikes filosoofiates, eirates kõikide nende filosoofiate poolt ammu ennustatud probleeme ning pürgimata kunagi selleni, et mõista nende inimeste jutu sisu ja tagamaid, keda nad valimatult maha teevad; äärmuslikul kujul muudab tehnoloogiate arendus ja kasutamine Maa elamiskõlbmatuks planeediks, kui ei tehta väga suuri investeeringuid säästlikumate või õigupoolest loodusele lausa kasulike lahenduste leidmiseks arendustegevuse igas faasis ja turu igas sektoris.

Näeme ka tervet rida valitsustepoolseid puudujääke suutlikkuses ökofašiste harida ning nende piiramatut energiat ja tahet ökoloogilisemate lahenduste loomisel ära kasutada. Kohtame ikka ja jälle relvastatud vastupanu ja täielikku mõistmatust seal, kus inimesed oma heaoluga riskides ründavad probleemide allikaid - peamiselt põhjusel, et neid ei kuulata üldse -, kes on põhjustanud suure osa probleeme, mis on tänasel päeval muutunud inimkonna heaolu suurimateks riskideks. Näeme tohutut kogust head tahet, mida ei suudeta kaasata ega välja arendada sotsiaalselt kasulikuks jõuks - suuremat prohmakat riigijuhtimise strateegiates on raske ette kujutada, sest kogu sellest tahtest kasutatakse reaalses majanduslikus keskkonnas ära väga väike osa; pigem see lausa justkui ei sobiks turumajandusse ja vabakaubandusse. Võime näha, kuidas USA politsei demokraatliku riigi seadusi eirates surus maha mastaapse mässuliste ideede levitamise, kusjuures ideede põhisisuks oli üleskutse seista vastu Bushi katsele suurendada riigivõlga ning tekitada ülemaailmne kriis. Kes protsessi sisu ei mõistnud, uskusid, et siin on õige koht demokraatlikke sõnavabaduse põhimõtteid eirata ning vägivallaga demokraatia ilminguid maha suruda - seda nii Ameerikas kui ka siin, Eestis, kus samuti võeti sõna nendes küsimustes. Siin ületasid "reaalpoliitilised" kaalutlused demokraatia hästi läbi mõeldud põhimõtted ja fundamentaalsed printiibid, KAPO ning Ameerika politsei leidsid, et nemad teavad paremini, mis on ühiskonnale hea - ning nägid palju vaeva, et suruda maha ja naeruvääristada üdini kasulik ettevõtmine. Paljudele pilkudele oli selge, et Bushi ettevõtmine meenutab pigem täiesti tahtekindlat riigi viimist kriisi, kui mingisugust reaalpoliitikat - politseijõud ja valitsused samas uskusid, et tegu on tähtsa ettevõtmisega ning tänu sellele, et nemad teavad riigisaladusi ja olulisi nüansse, on neil õigus või põhjus see maksumaksja raha eest jõuga maha suruda. Selliselt hargneb konflikti täiendav telg - valitsuste suutmatus teha koostööd inimestega, kellel on sisemine tung probleeme lahendada, ent kes tihti ei tea päris täpselt, kuidas seda teha, ning on süüdlaste osas valesti informeeritud. Väga selgelt oli näha Eesti ja USA valitsuste reaktsiooni katsele alustada argumenteeritud diskussiooni - kuna neil tõesti puudusid veenvad argumendid, millega näidata, et hetkel alustatud sõda ning avaliku arvamuse maha surumine ei põhjusta suuremat sorti kriisi, siis tembeldati kriisi ette nägevad inimesed, kes nägid sellises tegevuses lausa vandenõud, vandenõuteoreetikuteks, ning loodi valitsuse poolt juhitud programm nende mainete ruineerimiseks. Siit on näha sündmuste arengut, kus toimuv on aeglane ning põhjuse ja tagajärje asemel toimib pidevalt võimenduv protsess, mille peamine järeldus on mõlema asjaosalise poole rumalus ning suutmatus rahumeelses, argumenteeritud ja harivas vormis probleemi käsitleda ning riske tõsiselt võtta ja maandada.

Usun, et suurem, pikemalt kestnud ning ka tõsisemate tagajärgedega risk on see, et kui tehnoloogia arengut pidurdatakse või selle spirituaalseid negatiivseid kõrvalnähtusid ei nullita, ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mitte mõista, kuidas isegi kõige kõrgem tehnoloogia - arvutid, kosmoseraketid ja kiirrongid - võiks toota hapnikku ning tõrjuda kahjulikke kiirgusi, kui neid õigesti edasi arendada; ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mitte mõista, kuidas isegi aeglasem, kvaliteetsem tootmisprotsess ja väiksemad müüginumbrid võiksid tema heaolu isegi parandada; ületades lihtsa vaimse inimese piiratus mõista, kuidas osad inimesed loovad väärtust palju enam, kui teised, ning vabaturu majanduse printsiip, et igaüks võiks säilitada enda kasuks võrdelise osa väärtusest, mida ta loob, on lihtsalt moraalne ja eetiline, isegi, kui paljud surevad nälga; ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mõista, kuidas ta saab enda auga teenitud suuri varandusi kasutada ühiskonna kui terviku arendamiseks, kuigi tal ei ole selleks kohustust - siin tuleb mõista paljude asjade absurdsust ning saada aru, et progressiivset tulumaksu võib õigustada teatud sorti utilitaarne eetika, ent see on äärmuslikult kahjulik teist sorti utilitaarse eetika ning isikliku moraali seisukohalt. Ole siis vaene, kui sinu kutsumus ei ole toota rikkust - ning ära mängi ökoloogiliselt tundlikku inimest, kui sinu kutsumus ei ole uurida tuumafüüsikat seni, kuni kujutled reaalselt, milline tuumaelektrijaam ei põhjusta ohtlikku radiaktsiooni või milline elektrijaam on päriselt tuumaelektrijaamast tõhusam. Ning ära ütle, et sinu toode on kvaliteetne, kui selle materjalid ei ole inimesele kasulikud nii vaimselt, füüsiliselt kui spirituaalselt - sest kvaliteedi esimene tunnus on kvaliteetne materjal. Ka arvuti protsessorit võib toota väga erinevatest materjalidest ning parimate väljaselgitamiseks tehtud investeering ei ole raisatud - pigem peaks siinkohal protsessoritootja loodusele tehtud kahjud iga arvuti poolt lihtsalt kinni maksma ja toote hinnale lisama, sest kes muu selle eest maksma peaks, kui tema klient. Ning odava ravimi patendi ostmine, samas tootes kallimat ravimit, kui see ravim ravib surmavat haigust - see on kavalalt läbi viidud mõrv; müüa seda ravimit tuhandetele on kaasaegne genotsiidi vorm. Teha propagandaga arstide seas maha vaimseid meetodeid, mis ravivad vaimuhaigusi - see on inimeste elude hävitamine, mis tuleneb kuritegelikust ebakompetentsusest. Mitte uskuda lääne arstiteaduse saavutustesse ning mitte otsida viise selle arendamiseks ja ühendamiseks ida arstiteadusega - see on üldistamine olukorras, kus ainus, mis ei ole räige vale, oleks uurida iga erijuhtu eraldi ning uurida igaühe tausta eraldi; suutlikkus ühendada motivatsioon mõlema teaduse taga on faktor, mis pikas perspektiivis viib olulisele majanduslikule ülekaalule - ning igati eetiline on neid ravimeid müüa kallilt, nautida luksuslikku elu ning lasta maksumaksjal see kõik kinni maksta. Sest kui maksumaksja looks võrreldavat väärtust, kui ta üldse tahaks midagi teha, tunneks sisemist tungi asjade parendamiseks ning tõsist motivatsiooni kõikide selleks vajalike teadmiste omandamiseks ning suudaks geniaalselt paljastada iga varastava ametniku - siis oleks tal ka raha selle eest maksta. Kuigi alati kannatavad kõige enam need vähesed, kes seda tegelikult suudaks.

No comments:

Post a Comment