Heateod, millele ei järgne tänu

Olen nüüd leidnud budistlikust kirjandusest ühe kasuliku biti:
Norman Fisher, "Sex, Lies and Buddhism."

Nimelt on tegu heategudega, millele järgneb karistus. Igaüks on teinud teistele head, kasutades meetodina valetamist, mingit laadi jõhkrust, ükskõiksust või muud destruktiivset. Selle juures on oluline faktor - reeglina ei järgne sellele tänu ja ei peagi järgnema; kahjustused karmas ning inimsuhetes on sellised, nagu oleks neid asju tehtud samadel eesmärkidel, milleks üldiselt valetamist, jõhkrust, ükskõiksust või destruktiivsust kasutatakse. Kas ka mingit kasu tõuseb, see on alati küsitav - ent fakt on see, et selle kaudu arendab selliste asjade teostaja endas peamiselt destruktiivseid jõudusid, kogub halba karmat ning loomulikult ei peaks ootama mingit tänu; budism käsitleb sellist tegevust, kui see on vältimatu, vabatahtliku ohvrina.

Olles ise selliseid asju ebameeldivalt kogenud, hakkan tundma vajadust endas selliseid algeid kõrvaldada - nagu tsiteeritud tekst viitab, tekib igaühes kergesti tunne, et tema valgustatuse või arusaamade tase on piisav, et endale selliseid meetodeid lubada; tekst viitab, et reeglina ei ole neil õigus. Karma mõiste budismis on selles mõttes huvitav, et kausaalse ahelana on karmal täiesti ükskõik, kas tegutsesid head või halba silmas pidades või üldse teadsid, et teed midagi valesti - kristlikku keelde ümber pannes oleks see nii, nagu Jumal karistaks lolluse eest isegi seda, kes arvab, et lollus on hea. Kristluse jüngritele meeldib argumenteerida, et lollus ei ole otseselt moraalselt vale, vaid pigem õnnis - ning et lollust tuleks mingil määral soodustada, vähemalt hingevaesust, võib-olla isegi õnnetust, kuid siin teeb Jumal topelt tagasi selle, mida kristlane püüab vältida; karistab sellist lolli topelt, kelle vaimu on püütud vaesemaks muuta - ning ilmselt ka pastorit. Sama peaks kehtima riigijuhi puhul, kes usub, et rahva rumalus on tegelikult hea - karmaahel võib ta üks hetk viia mitte sellese kriisi, mille eest põgenetakse Kanaari saartele, vaid hoopis sellesse kriisi, kust pole enam kuhugi põgeneda - sest tema ja tema sõprade vaated hakkavad levima, kuni need on kõikjal tema ümber. Tema raha väärtus kukub, pangakontol hakkavad nullid maha tiksuma, ning lõpuks viibib ta võõral maal, vaesena, ning omal maal ei usalda teda keegi - või siis on seal juba tema poolt sissejuhatatud võõrvõim, kellel ei ole teda enam vaja. See oleks märksa parem filmi- (muinasjutu-) stsenaarium, kui see, kuidas Bond mõne arktilises laboris maailmalõppu korraldava tüübiga kakleb, lihtsalt realistlikum ..Bondi filmid räägivad jõust, ent väga harva tehakse filme jõu põhjustest ning suuremast kausaalsusest - mis oleks palju põnevamad, vaimselt intrigeerivamad filmid, kui mõni kunstiteos teemal, kuidas poolteist tundi järjest põlevat küünalt näidatakse ning iga kultuurne inimene läheb tõestama, et ta on tõesti võimeline seda igavat jama vaatama. Selle asemel, et kodus küünla ees mediteerida ja siis tõsiselt huvitavat filmi vaadata.

/ siin blogis on ajutiselt loobutud sissejuhatuse, teemaarenduse ning lõppsõna vormist - üldsegi mitte kunstilistel, vaid väga elulistel põhjustel /