Ühest küljest on selge - inimestel tuleb ise oma vigadest õppida lasta ning kui looksime ideaalse või heaoluühiskonna jõuliselt, iseenda heaolu silmas pidades (ehk siis üldiseks heaoluks vajalikku propageerides ja põhjendades), siis jääksime äärmuslikult nõrka ühiskonda. Nõrkus tuleneks sellest, et suur osa selle liikmetest kahtleks, kas ikka just see on õige tee, ning võiks mitmesugustes olukordades jõuliselt patoloogilise seisu taastada. Selles mõttes on tähtis mitte juurutada ühiskonda positiivseid arenguid, mille vajalikkusest suur osa ühiskonna liikmetest aru ei saa või mille vajalikkusest nad piisavalt aru ei saa, et olla valmis mõnest (muust) heaolu detailist loobuma.
Teisest küljest tuleb arvestada sellise mõttelise katsega. Oletame, et kõik ühiskonna liikmed (näiteks 99%) suudavad teoreetiliselt selgelt mõista, et selline meede on vajalik. Näiteks saavad 99% ühiskonna liikmetest aru, et isegi kergete ebamugavuste puhul võiks juurutada märksa loodussäästlikumat eluviisi - näiteks, kui peame üleval pidama rohkem talunikke (tootma neile nende tegevuseks vajalikke vahendeid), siis võimalik, et teatud muudatused maa ökoloogilisema kasutuse suunas kaaluks üle vajaduse rohkemate traktorite jm. tehnika järele - või ka, tundumalt ökoloogilisem käsitsi kõplamine jms. võiks teatud tingimustel kaaluda üles kahju, mida saame sellest, et veame elektriliine jms. tehnikat rohkemate ja tihedamalt asustatud talukohtadeni. Ehk siis - vähem mürke, vähem bensiini põllul ja vähem tundetult kasvatatud toitu võiks olla kasu, mis kaalub üles suurema saaste teisest küljest. Kõik teadvustavad, et täiuslikult ökoloogilised keskkonnad, nii palju, kui inimesed on valmis neis elama, kaaluvad igal juhul üles igasuguse tekkida võiva kahju. Selline on näide meetmest, mis on üheselt ja kõigile arusaadavalt kasulik.
Rääkides paljudest muudest sarnastest meetmetest tekib tihti vastuargument, mis ei puuduta meetme sisu - teavitades inimesi jõuliselt selle meetme kasulikkusest, näiteks mõne ravimi kahjulikkusest, tõkestame loomulikku arengut, mille põhjal inimesed, kes usaldavad valesid arste ja tehnoloogiaid, peaksidki õigupoolest surema. Selline väide on ühest küljest õige - kuivõrd see, kui laseme sügavalt juurdunud valearusaamadel vohada ning kulutame näiteks raha kampaaniale, mille sihtgrupp õigupoolest ei ole valmis seda kampaaniat kinni maksma, blokeerime loomulikku arengut, mis võiks viia siiski ühiskonnani, mille teenimine ei ole vähemuse huvi, vaid mille allesjäänud enamus ongi valmis seda igal viisil turgutama.
Samas on vastuargumendid:
- Eeldame, et tegelikult saavad kõik inimesed aru, et tuleks viia läbi muudatus X. Sellisel juhul eeldame, et suur osa inimesi eeldab, et teised peaksid sellest ise aru saama, enne ei ole mõtet sellest rääkida. Nüüd eeldame, et ükski inimene selle tõttu sellest ei räägigi. Siis pöördub see loodusliku valiku argument tegelikult selle kasutaja enda vastu - kesiganes sellist argumenti kasutab, on potentsiaalselt ka ise see, kes ei suuda muudatuse vajalikkust õigesti hinnata. Loomulikult, kui muudatusest teavitamine kätkeb riske selle kaudu, et vääralt arusaajad ohustavad muudatusest teavitada, siis tasub tihti kas elada probleemiga või püüda leida teid, kuidas muudatus puudutaks ainult vähemust, kelle heaolu siiski paraneb. Väga paljud positiivsed arengud puudutavad siiski kõiki või mitte kedagi.
- Teine aspekt on see, et ühiskonna puhul on loomulik rollide jaotus, kus ühed saavadki aru ühtedest ja teised teistest asjadest - ütleme, et on 300t liiki erinevat iseloomu, mis sünnivad õigetes looduslikes proportsioonides selliselt, et iga probleem saaks hõlmatud. Selle tõttu tuleb ka hoolega kaaluda, et kui suudad mingi probleemi olemusest aru saada, siis võib-olla ongi just sinusuguste roll just selle probleemi ilmnedes alarmeerida ning oma teadmisi välja näidata. Ühiskond on siiski terviklik organism, kus mingil määral jaotuvad rollid - kui just ei olegi tunnet, surmatungi, et sellel ühiskonnal oleks aeg hävida. See argument ei kehti, kui teatud rolli täitjaid mingil olupoliitilisel või ajaloolisel põhjusel ei väärtustata - kui näiteks ainus viis hoida ära massihävingut on kasutada võimeid, mille evijaid selles ühiskonnas tõsiselt taunitakse, oleks probleemi ettenägijatel parem ära kolida või valmistuda selle probleemi üle elamiseks või lokaalseks kaitseks. Sellel viimasel juhul kehtib kindlasti loodusliku valiku argument.
No comments:
Post a Comment