Veel ümbersündidest

Mainin paar detaili reinkarnatsiooniteooriast, mis viimastel päevadel väga meelel on..

Füüsiliste osakeste puhul on nende omaduste hulgas lisaks füüsilistele omadustele ka identiteet. Näiteks, kui asendada üks osake kuskil aatomis või muus struktuuris teise täpselt samasugusega, siis see teine on täpselt samasugune, ent siiski erinev - selle identiteet on erinev.

Minatunnetus on seotud identiteediga. Katse näitab, et elame oma elu üldjoontes sama identiteedina - juhul, kui keharakkude vahetumine asendaks ka minu identiteedi, siis seda, kes ma lapsena olin, siin praegu seda kirjutamas ei oleks. Väljastpoolt ei saaks sellest aru, ent sisimas on võimalik seda asjaolu ära tabada - identiteet ei muutu.

Samuti, kui "teleporteerida" inimene, võttes ta ühes kohas osadeks lahti ning pannes teises kohas teistest osadest kokku samasugune inimene, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsika põhjal olekski tegu täpselt sama inimesega - tegu oleks igati autentse teleportatsiooniga. Nii võiks inimese lausa füüsilisest reaalsusest piisavalt täpsesse arvutisimulatsiooni kolida, kui selline oleks võimalik.

See tähendab - näiteks, kui mina sureksin, ning seejärel pandaks algosakestest kokku täpselt samasugune mina, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsikateooria järgi oleks seis täpselt sama, nagu mingit surma ei olekski toimunud. Vähemalt selles mõttes sama, et mina oleksin endiselt elus.

Usun samas, et kui mind võtta osadeks lahti ning seejärel panna kokku täpselt samadest osakestest, siis oleks endiselt tegu minuga - eeldusel, et nende osakeste seisundid oleks kõikide tuntud ja tundmatute parameetrite alusel võimalik muuta uuesti täpselt samaks. Siin on väike nüanss - võimalik, et kõiki osakesi, millest koosneb inimene, üldse ei tuntagi.

Kahtlustan järjest enam, et on olemas täiendavad algosakesed või mentaalsed struktuurid - samuti atomaarsed ehk jagamatud, igikestvad hinged. See on mentaalne struktuur, või tegelikult mittestruktuur, mis minu keha muutudes ja osakeste lagunedes jääb samaks - selle seisund võib muutuda, ent identiteet jääb samaks. Peale kunagisi eksperimente tähelepanuga eeldan, et sellise osakese tähelepanu peab olema suurem.

Tähelepanu suurus või ulatus on loovuse alus - inimteadvus on võimeline leidma hetkega parima lahendi probleemile, mille kõiki asjaolusid ta on võimeline korraga tunnetama. Loovat transformatsiooni saab teha infoühikuga, mida tajutakse tervikuna - sellele infoühikule lähenetakse siis holistlikult. Samas, kui infot tajutakse kildhaaval, siis kasutatakse algoritmi, tehes tehteid ükshaaval - siin ei saa loovus avalduda parema lahendi leidmisena tervikule, vähemalt mitte kergesti, vaid pigem võib üksikuid kildusid eraldi võttes kiiremini või efektiivsemalt lahendada. Algoritmi looja tajus tervikut või jõudis selleni osaliselt katse-eksituse meetodil.

Usun, et hing meenutab muidu algosakest - sellel on konkreetne asukoht ja vastastikmõju ümbritsevate osakestega ühest küljest, kuigi see võib reageerida pigem teiste analoogsete "suurte" osakestega kui tavapäraste algosakestega nii, nagu algosakesed omavahel; tema reaktsioon algosakestega on võime tajuda hulga algosakeste kognitiivset aspekti (seda ideed või tunnet, mida selline füüsikaline struktuur endas kannab) ning leida sellele loovaid lahendusi. Hinge funktsioon on loov ja holistlik transformatsioon, samas kui keha funktsioon on asjade kildhaaval või algoritmiliselt lahendamine. Keha, seega, võib olla loov ainult lokaalselt - rakutasandil on ilmselt igal rakul samasugune üldteadvus, ent võib-olla ka näiteks organite või muude strukturaalsete ühikute kaupa. Teadvuste mõjusfäärid võivad osaliselt kattuda.

Seda võiks kujutleda püramiidikujulise lisadimensioonina - kui kõrgus püramiidil oleks y telg ning asukoht sellel X koordinaadistik, siis y teljel tipu poole liikudes oleks sama hulk "alghingesid" omavahel sarnases reaktsioonis; samas oleks näiteks püramiidi tipus punkt, milles olev hing hõlmaks tervet Universumit korraga (oma tähelepanu suurusele vastava detailsusastmega ning võib-olla ainult teatud aspekti arvestades); y teljel oleks igal osakesel mõni sobiv asukoht, kus ta suudaks enda alla jäävat informatsiooni üldjoontes hoomata ning lahendeid leida. Osakese reaktsioon madalamale tasandile oleks muster ehk pilv - teatud aspekti valik või filtreerimine muudaks osakese asukoha, mis on y teljel üles liikunud, y teljel madalama ala suhtes pilveks või mustriks, mille poolt kaetava ala integraal vastaks selle osakese tähelepanu suurusele. Struktuurid oleks ilmselt harjumuslikud või õpitavad. Osake saaks enda pindala suurendada intensiivsust vähendades, võimalik, et suutes nii hõlmata ka tervet Universumit korraga, kui suudab igasuguse keskendumise objektile peatada.

Selline lihtsustatud skeem ignoreerib veel üht aspekti - osake on võimeline hõlmama ka abstraktse teadmise välja, suutes sellel liikuda ja teadvustada erinevaid fundamentaalseid tõdesid, transformeerides "loogiliselt" või mõne etteantud seaduse järgi ühe tõe teiseks tõeks. Välja laotamine mingile alale tekitaks kaastunde teiste osakestega, mis on sellel alal - sõltuvalt mustri kujust kas näiteks nende osakeste rõõmu või nende osakeste valu või muu omadusega. Tahte rakendamine mõjuks sama moodi, nagu teised osakesed sellel alal rakendaks oma tahet - või suhteliselt sarnaselt.

Eelmise lõigu mõtted on tekkinud vibratsioonide ideest - räägitakse sellest, kuidas energia või seisund on vibratsioon. Vibratsioon mõjub pisut, nagu sinusoidlaine - sellel on sagedus ja amplituud, võimsus. Samas, olen üsna veendunud mitmesugustel põhjustel, et selline vibratsioon võib olla ka näiteks ringi, spiraali või hoopis muu, võimalik, et ebakorrapärase kujuga. Tähelepanu asukoha vibreeriv, ehk perioodiliselt korduv muutumine koos muude tahteaktide samaaegse muutusega võib aktiveerida erinevaid energiaid, mis vastavad nendele asenditele, tekitades tunde, kus vibratsioonist tekib mõni uus noot. Need on väga udused ja peab tunnistama, füüsikaliselt mitte eriti läbimõeldud mõtted, ent nendes on mingid inspiratsioonile küllased suunad, kuidas asju võib-olla vaadelda saab. Teatud vibratsioon muutub terviklikuks tahteaktiks ning sellest mustrist lähtuv hing suurendab enda poolt hõlmatavat ala, eriti teatud keskkonnas, kus selline vibratsioon võimaldab kiiresti õigeid päästikuid vallandada, et põhjustada mõni püsivam ja võimsam protsess. Kui lihtsalt laotuda samale alale, on energia hulk punkti kohta väga madal - paratamatult tuleb reaalse mõju avaldumiseks kuhugi koonduda. Vibratsioon on võimalus koondumiseks - korrapärane ja korduv muster võimaldab avaldada süstemaatilist mõju või võtta signaale vastu süstemaatilisel viisil.

Selliselt olen mõelnud, et hing võib olla mõni kõrgelt laetud osake, mille liikumismuster on väga keeruline ja võimeline piisava võimsusega suhestuma suurte aladega - võib-olla on hinge areng justnimelt selliste vibratsioonide leidmine; võib-olla on kirgastumine täiusliku loovuse omandamine uute vibratsioonide loomisel ning ümbrusele reageerimisel. Ilmselt saab luua huvitavaid kombinatsioone või struktuure, kus näiteks osa osakest on y teljel alati natuke kõrgemal, kattes suurema ala, samas kui osa osakest on madalamal, vibreerides läbi eri punktide selles alas.

Eelmiste elude meenutamine lähtuks siis "kosmilisest andmepangast" või jäljest, mida jätab Universumisse iga toimunud sündmus - kui osakesed, mida meenutatakse, on identsed, siis tekib sinna juurde mina-tunne (I-sense) ning mööda selliseid telgi liikudes vallanduvad isiklikud mälestused, mis seletavad hetkeoleku või hetkevõimete arengut. Seadused, mis piiravad selles andmepangas surfamist, on ilmselt üsna fundamentaalsed ja seotud iga osakese funktsiooniga. Kui kehtivad vääramatud loodusseadused, mis ei sisalda juhust, pidi algsel ajahetkel olema iga osakese asukoht või olek juba erinev - Universum ei ole kunagi olnud sümmeetrilisem, kui praegu, vähemalt mitte informatsiooni mõistes. Ilmselt oli algne struktuur siiski tähenduslik. Sellisel juhul on igal osakesel erinev, etteantud roll või funktsioon, mille piires võib teha läbi küll väga pikki arenguid - ka igal buddhal pidi olema erinev iseloom, täiesti erinev isiksus. Siiski, ilmselgelt, on osakeste vahel ka väga suured sarnasused, mis võimaldavad neile nimesid panna ja nende reaktsioone ennustada, olles varemalt vaadelnud hoopis teisi osakesi. Ilmselgelt on osakeste vahel võimalik ka kaastunne - üks osake läheb teise osakese alale ning kogeb seeläbi täpselt sama kognitiivset kogemust.

Ümbersünnid on seega suuremate, kandvamate ning isiksuse mina-tunnet kandvate osakeste kaasamised uute organismide loomisse - nagu inimene on "masinavärk" materiaalsel, väikeste hingede tasandil (kelle hingevalu avaldub füüsilise valuna - muud valu, kui hingevalu, ei ole, sest valu eeldab teadvust); närvivõrgustik on pigem informatsioonivahetuseks "väikeste hingede", näiteks rakkude vahel, samuti energia- ja impulsivahetuseks, kui selleks, et vahendada informatsiooni isiksuse ja keha vahel, kus isiksus asuks ajus. Piiratud suurusega hingel on ilmselt siiski lihtsam lugeda informatsiooni, mis on kindlale alale kokku kogutud. Inimese sündides kasvab uus organism terviklikus ruumis, kuhu on kaasatud ka see imaginaarne y-dimensioon - "imaginaarne" seetõttu, et väljendab pigem mingit laadi "suurust" või "lainepikkust".

Kuna hinged liiguvad vabalt ja nende asukohad võivad kattuda omavahel, vähemalt teatud piires - siin tuleks eristada hinge konkreetset asukohta ja tema tähelepanu asukohta ehk projektsiooni - siis on kaastunne paljuski üleüldine; suuremad hinged lahendavad suuremaid hingedevahelisi probleeme, põhjustades sünergiat. Piisab, kui mõni suurem hing satub teatud alale, tunded erinevate hingede soove, vajadusi ning piinasid, et mõjutada nende hingede kollektiivset tervikut suuremale sünergiale - leida situatsioonile tervikut hõlmav loov lahendus.

Hingede vahel on suhted, mis võivad olla sügavamad, kui nende hetkelisest ruumilisest paigutusest ja asendist tulenevad suhted. Sügavam suhe kehtib ka siis, kui füüsilised tingimused seda täielikult ei soosi, ning omab teatud järjekindlust taastumisel. Seetõttu säilivad hingede vahel "karmilised sidemed" ning teatud viisil suhestuvad hinged sünnivad ilmselt uuesti koos, karjadena, mängides uuesti läbi teatud sündimise järjekordi ning kollektiive - siiski, nüansside poolest erinevalt ja arenedes. Steiner on kirjeldanud planeediteadvust kui ümbersündivat nähtust, millesse kaasatud väiksemad hinged või sellel planeedil sündivad olendid sünnivad iga kord uuesti sarnases järjekorras, nii et planeedi ajalugu on iga sünni puhul sarnane, ent arenenum. Selliselt tekivad suuremad kosmilised tsüklid.

India religioon kirjeldab kosmost kui sellist kosmilist tsüklit - ühest üldväljast tekivad üksikud teadvused, mis läbivad teatud ajaloo, vaibudes lõpuks uuesti üldvälja; iga korraga on ajalugu ilmselt arenenum, huvitavam, erinev - juba tehtud vigu välditakse ning võib-olla proovitakse uusi. Igaviku lõpus võiks sellele järgneda universaalne kirgastumine, "Jumal jääb rahule" - ent ehk on tants ja mängurõõm sedavõrd universaalsed ning igikestvad asjad, et Universum ei tahagi mingit lõplikku rahuseisundit, vaid soovib mängu jätkata igavesti. Sellisel juhul võib kogu see sündmustik matemaatilises mõttes siiski mõne kindla struktuuri või kindlate omaduste suunas koonduda, nii et järjest enam avaldub ideaalne Universum; väljaspool aega ja ruumi on see sellisel juhul olemas.