Kui aju oleks mehhanism - ja sealt edasi

Lugesin kunagi Undo Uusi artiklit Kirikirist, mida siiamaani kasutan füsikalismi näitena - see on lõpuni arendatud järelduste komplekt teesist, et füüsikalisel reaalsusel ei ole mittefüüsikalisi kõrvalomadusi (nagu kogemuslikkus, teadvus või materiaalsus).

Sellest Undo Uusi artiklist järelduvad järgmised väited:

• Ei ole olemas teadvust ega näiteks visuaalset pilti - on ainult protsessid ajus.
• Ei ole olemas ka fantaasiat - teadvuse ega visuaalse pildi olemasolu idee ei ole fantaasia, vaid neid asju ega fantaasiat neist lihtsalt ei ole. Välja arvatud juhul, kui tõlgendada fantaasiat mõne ajuprotsessi nimena, millel ei ole kogemuslikku aspekti, vaid mis seisneb puhtalt "elektronide liikumises".
• Ei ole olemas ühtegi aistingut muus mõttes, kui aju protsess.

See tähendab - me ei taju mitte midagi. Universum on elutu, mehhaaniline-matemaatiline nähtus. Elu on paljunemisvõimeline masin.

Põgus pilk iseendale ütleb, et Undo Uusi artikkel on puhas nonssenss - nagu öeldakse, sedavõrd absurdne vale, et sellises mastaabis valet julgevad uskuda ainult väga intelligentsed inimesed. Sest töö on tõesti intelligentne - loogiline, täpne ja selge lõpuniarendus ideest, mis on sajandeid lääne inimese mõtlemist juhtinud; ideest, mille absurdsus saab lõplikult selgeks alles siis, kui see sellisel ilmutatud kujul paberile panna - nii, et oleks ilmne, et kogetav igapäevategelikkus sellesse pilti tõesti mitte kuidagi ei mahu.

Aga kui oleks teisiti - tahe kui fundamentaalne protsess

Naljakas on see, et paljalt selliste kogemuslike seisundite, nagu tahe, olemasolust järeldub selle fundamentaalsus loodusseadusena. Ehk siis - juhul, kui tahe on olemas, omab see fundamentaalset jõudu.

Nimelt - inimese tahe, teadvuses moodustuva aistingu komplekt tervikuna, realiseerub teatud piires. Sellele on allutatud teatud objektid - käed, jalad, mõtted -, mis sellele suurel määral reageerivad. Reageerivad selle tahtega kooskõlaliselt.

Mida see meile ütleb?

Tõene on üks kolmest:

• Inimese tahe omab reaalsusega otsest sidet - see mõjutab osakeste liikumist. Sellisel juhul see on jõud osakeste liikumise taga, nagu usub ka Schopenhauer - õigupoolest on inimlik tahe selle jõu üks keerukas struktuur.
• Inimese tahe ei oma reaalsusega päris otsest seost selles mõttes, et midagi vahetult muuta; küll aga on reaalsus ehitatud nii, et evolutsiooniliselt jääksid peale need struktuurid, mis arvestavad oma tahtega - ehk siis, tahtest lähtumine annaks reaalse eelise ellujäämisel. See on isegi veel müstilisem võimalus!
• Kolmas võimalus on see, et inimese tahe on juhuslikult sattunud kooskõlla inimese tegevusega ilma, et selleni oleks viinud ükski evolutsiooniline eelis. Aga kui sellist eelist ei ole - tähendab, eelis on mingil muul mateeria struktureerumisviisil -, siis on selle sündmuse tõenäosus nullilähedane. Ja hoopis olulisemas mõttes nullilähedane, kui näiteks elu tekke tõenäosus klassikalises füüsikas.

Selline fundamentaalne tahte ja reaalsuse side võiks anda alust eeldada ka paljude muude teadvusnähtude sidet reaalsusega - mis omakorda viiks järelduseni, et Universum on kogev.

Enesekontrollist

Lugesin Märdi postitust enesekontrollist teadvushuvi blogis, mis tekitas mitmesuguseid mõtteid.

Esiteks, rääkides motivatsioonist - minul ei tasu sellega rääkida. Ma olen äärmiselt motiveeritud tegema kõike, mis mind huvitab ja täitma oma pikaajalisi eesmärke - kui see on motivatsioon -; samuti olen ma motiveeritud tegema huvitavat tööd, aga ma ei ole kuskil kaua vastu pidanud, kus minult oodatakse seda, mida ma ei näe endale sobivat. Märdi soovitused motivatsiooni osas on ilmselt minu nägemusega komplementaarsed, sest käsitlevad praktilist probleemi - kuidas olla motiveeritud näiteks koolis, kus suur osa asju ei pruugi hetkel huvitavad olla. Sarnaselt jätan kajastamata aktiivsuse ja emotsioonide stabiilsuse teema ;)

Kõige muu osas tahaksin natuke teist lähenemist näidata, mis (kinnitan) sobib komplementaarseks kasutamiseks väga hästi.

1. Üleliigsetest mõtetest vabanemine

Üleliigsed mõtted mängivad inimese elus järgmist rolli:

• Nõuavad tähelepanu - inimese tähelepanu on piiratud ja see võib tähendada intelligentsuse olulist langust.
• Häirivad liikumist sirgjoonelisel sihil.

Za-zen on praktika, mille käigus loobutakse mõtetest täielikult. Täielik mõtetest loobumine tähendab täielikku keskendumist - püüdes mõtted kõikidel teemadel täielikult nullida, muutuvad mõtted kosmiliseks; alustades punktist, mille ümber on sujuvalt nõrgenev väli jõuame mittepunktini, mis katab ühtlaselt kõik. Täiuslik tähelepanematus on täiuslik tähelepanu.

Peamiselt tuleb loobuda mustritest, mis jätab ruumi vabale inspiratsioonile. Muster on rütm, milles korduvad sama mõtte variatsioonid. Ego struktuur, siiski, ei ole päris mõttetu - see tasub kujundada lihtsaks ja tugevatele teadlikele alustele tuginevaks, mis aitab seda inspireeritumal ajal paindlikumalt juhtida ning sellele nürimal ajal tugevalt toetuda. Siiski tugineme oma parimal hetkel puhtale teadmisele ja sellest lähtuvale vabale inspiratsioonile, mis ei tunne mustreid.

Kui inspiratsiooni ei ole, aga ka totaka enesekindluse vältimisel võime intensiivsust vähendada - alateadvus hakkab meie suunas pressima lahendamata probleeme, karma mustreid, mida saaksime läbi töötada. Neid tuleb võtta vastu realistlikult mõõdukalt, valuläve ületamata ning tagasiteed ära lõikamata, seejärel aitab intensiivne tähelepanu mõistatused lahendada. Kui eheda teadlikkuse peavoolus jätame märkamata probleemid, mida meie kehtiv jõud meist eemale hoiab, siis võivad need võimenduda ja muutuda materiaalseks - yangiga peab kaasnema yin, mis suudab tekkivatele probleemidele paindlikult kohaneda ka ülima jõu aegadel.

Meele selgus ja tühjus, inspiratsioon, mille annab za-zen ja eriti selle eluläbistav praktika, annab meile hoovad, mis võivad juhtida meid võimalike tulevike suunas - yin element, meie tegevuse paindlik aktiivsus, võimaldab meid alateadvuse tuulega kaasa minna ning mentaalses tühjuses valitud suunast tulenevaid tegevusi pidurdamatult teostada.

Meie ümber on sotsiaalne ruum ja loodus. I Ching ütleb - inimeste soovid ja Taeva tahe, ümbritseva keskkonna yin ja yang. Neid on võimalik ületada ainult siis, kui need paindlikult oma olemusse integreerida; nendega harmoniseeruda - tee läbi muutliku reaalsuse oma valitud sihini sisaldub harmoniseerumise protsessis, teadlikkuses ümbritsevast ning sellega sünergiseerudes. Mõistatus ja paradoks on siin selles, et sünergia võib avalduda ka konflikti või lahinguna - positiivselt tulemuslik konflikt on parim võimalikest kõigile selles osalejatele.

2. Motivatsioonist

Enim motiveerib meid tunnetatud teadlikkus võimalustest ning ohtudest, teadlikkuse tõstmine tegevustest ja tulemustest. Sellel on empiiriline, mõistuslik ja kontemplatiivne osa - ent intensiivne tähelepanu on võtmetähtsusega. Õppimine, kummalisel kombel, on võimalik mõistes ja unustades - seda siis, kui õpitu puudutab meid sügavalt ning on seotud heaoluga. Tegevus on efektiivne, kui see on otseselt seotud sihiga, mis on kooskõlas südame ja mõistusega - "süda", meie sisemine motivatsioonimootor, yin, koos mõistuse, tunnetatud paratamatuse, yangiga, suudab luua "lõputu energia", mille pinnalt liikuda. Intuitsioon realiseerib selle energia - osaliselt ongi see energia intuitsiooni kütus, osaliselt sobiv emotsionaalsus ja autentne reageerimine.

Ainus viis saada mängu süda, mis on kriitilise tähtsusega mootor, on leida selline motivatsioon, mis liigutab meid lähemale eneseteostuse punktile - sinna, kus meie kaasasündinud võimed realiseeruvad maksimaalselt selleks, et luua midagi, mis on üldkasulik ja üldise harmooniaga kooskõlas. Positiivne tagasiside tulemuse, aga samas kõigi muude Maslow püramiidi osiste näol, on ainus, mis suudab hoida seda kütust pidevalt genereerumas (kui ülesanne oma olemuselt ei sisalda mõnest tagasiside komponendist loobumise vajadust).

Zen ütleb meile, et tegevusse tuleb sisse elada täie hingega. Elades täie hingega ülesandesse, loobume nirvaanast, aga ei ole ka sansaaras - anname käest oma elava teadlikkuse, sideme Kõrgemaga, et teha läbi ülesanne; ülesandesse on sisse programmeeritud teadlikkuse taastumine ülesande läbimisel. Maksimaalselt teadlik inimene on valmis loobuma kõrgendatud teadlikkusest maksimaalseks ajaks, kaotamata selle jooksul sihti, kuigi kaob alus - teadlikkus, mis muudaks usutavaks tagasi jõudmise võimaluse. Elu suuremate tööde ajal ei mõisteta elu mõtet, olles sukeldunud elu essentsi.

3. Mõttemaailma kujundamine

Peatades maailma ehitamise - verbaalse sisedialoogi, uskumuste pideva korrutamise, isegi nähtamatult peened mehhanismid, mis loovad meile meie valitud maailma, hakkame nägema tegelikkust. See on mõttemaailmadest ülim ja täiuslik. Sellest räägib Castaneda ilusat muinasjuttu; parim praktiline vahend - za-zen. Tiibeti unejoogas alustatakse seda protsessi unenägemises - see on lihtsam viis saavutada eelmõistmist sellest, mida on oodata; efektiivne on seda praktiseerida koos päevase za-zeniga.

Selline elav lucid dreaming ei pruugi olla piisav - võime soovida unenäos unustada, et näeme und; võime soovida tugevneda õudusunenäos, võidelda lohega, elada läbi armetuid kaotusi. Võime tahta, lihtsalt, läbida kogemusi, elades neid ehedalt läbi. Seda suudame parimini, kui tegelikkuse nägemise kättesaadavalt kõrged astmed on andnud meile kujutluse reaalsuse osistest; ehk soovime selle juba lapsena kokku panna ja elu lõpuni jätkata - ent sellisel juhul on riskid maksimaalsed.

Unenägudes saame läbida seiklusi, mis mõjuvad värskendavalt ja hästi. Võime õppida sümboolikat, näha unenäoreaalsust puhtenergeetiliselt või misiganes reaalsuse nägemise tasandil, mille oleme omandanud.

Steiner soovitab keskenduda ühele, paremal juhul positiivsele mõttele - ajaga ehitame enda teadvusse elava, tugeva ja kiirgava keerukama kompleksi. Parim on, kui see on ehitatud ehedast teadlikkusest ja ei ole väljamõeldis; siiski ulatub ehe teadlikkus reaalsuse kõige kummalisemate võimalusteni. Zen viib ühe mõtteni ja see mõte hõlmab kõike - see on maksimaalselt lihtne, maksimaalselt praktiline ja maksimaalselt tõene. Siiski on enne vaibumist palju mänge kujuteldamatute vormidega, mis võiksid moodustada sünergilise osa ümbritseva reaalsuse terviklikust tantsust.

Valesti mõistetud geeniused

Tihti usutakse, et mõiste "valesti mõistetud geenius" tähistab tundmatuid nimesid, sahtlisse kirjutavaid üksildasi olendeid.

Valesti mõistetud geeniused, siiski, on just need, keda hästi teame - Russell, Jung või Einstein. Kui paljud võiksid meist öelda, et mõistavad neid geeniusi õigesti? Kui paljud neid üldse vähegi mõistavad?

Mulle tundub järjest enam, et maailma probleem on ehk osaliselt võimetus ära tunda geeniusi algfaasis või tunnustada kõiki geeniusi - aga oluliselt suuremate implikatsioonidega on siiski teine probleem; maailm ei suuda mõista isegi neid geeniusi, keda ta tunnustab. Sellest saab aluse see, kui kitsarinnalised inimesed tsiteerivad avara ning vaba mõtlemisega geeniusi, õpetades nende saavutusi koolis valikuliselt - kuna kirglikumad, sügavamad ning tähtsamad tööd on suisa "ohtlikud" - ning viidates geeniuste üksikutele töödele kui kõrgemale autoriteedile, jättes samas teised üldse vaatluse alt välja ja ignoreerides tsitaate nendest töödest ...sellega luuakse andekatest isikutest väga lihtsustatud profiile, tänu millele saabki nende poolt tehtut pidada empiritsismi või puhta loogika kõrgsaavutusteks olukordades, kus geeniused ise on väitnud, et on need kaks ammu trandenseerinud - eks sai ju ka Maslow uurimus tipukogemustest alguse just maailma tippude uurimisest, kellele samas viitavad inimesed, kes on sellistest kogemustest kaugel, et tõestada, et need kogemused ei maksa midagi - tehes seda usulis-dogmaatilise väljajätlikuse, kontekstist välja rebimise ning nende inimeste poolt kirja pandud isiklikumate tööde täieliku ignoreerimise teel. Nii näiteks tuntakse Einsteini relatiivsusteooria - analüütiline töö - järgi, aga vähesed teavad üldse midagi tema maailmavaatelisematest ning sügavamatest töödest, nagu näiteks, et mis füüsika üldse on ..sest ta ei olnud empiirik!

Enese lõikumine - transpersonaalne lähenemine

Taustast: üks minu lähedane sugulane ning mitmed tema sõbrannad tegelesid teatud perioodil enese noaga lõikumisega - lugesin selle kohta ning tuleb välja, et see on küllaltki levinud nähtus tänapäeva kultuuriruumis. Selle levik on ilmselt ajaga tõusnud ning jõudnud mingisse haripunkti - hilispuberteedis inimestel on kalduvus ennast sihipäraselt füüsiliselt vigastada. Vaikselt on minu teadvuses tõusnud esile teatud asjaolud, mida selle lähenemisega seoses kaaluda.

Praegune ravimeetod

Kuna mu sugulane oli ka psühhiaatriahaiglas, siis on mulle selge, kuidas selle probleemiga hetkel tegeldakse - pakutakse rahustava toimega tablette ning sisendatakse jõuliselt, et paha-paha. Mingit uut sisulist lähenemist ega konkreetset toimetulekumehhanismi talle ei pakutud - vähemalt sellises vormis, et ta seda mõistnud oleks (ja muu ei oma siinkohal tähtsust). Käis seal haiglas mitu korda.

Ehk siis - probleem on olemas, aga tundub, et Eestis napib selle konkreetse probleemiga toime tulevaid psühhiaatreid, kes suudaks haigeid ravida (ning ka kultuuriinimesi, kes suudaks teemat laiemalt käsitleda ning kultuuriuumi korrektiive teha, luua muusikat kunsti ja kirjandust, mis probleemi põhjuseid sügavamalt käsitleks).

Olen seda ajaga analüüsinud ja panen siia kirja mõningad kaalutlused, mida toimiva lahenduse välja töötamisel ilmselt kasulik arvesse võtta oleks.

Kuidas probleem avaldub?

Ennekõike alkoholijoobes ning peale pidu (sotsialiseerumist), kusjuures võib täheldada järgmisi tunnuseid:

• Tegevus ei allu kontrollile.
• Tegevusega seostub teatud "võidu" või "eneseületuse" tunne.
• Varases faasis võidakse seda pidada tõhusaks depressiooniravi meetodiks - seda ajuti ka hiljem.
• Ajaga areneb välja tugev sõltuvus.

Asjast üle saamine järgneb muidugi, üllatus-üllatus, situatsiooni selgele mõtestamisele ning mõistmisele, et tegemist on haiglase ja jabura olukorraga.

Millest probleem tekib?

Inimese arengu teatud faaside lühimudel:

1. Persona ja varju eristatud seisund.
2. Ego ja ise eristatud seisund.

Need on kaks arengu staadiumit, mille puhul selline probleem tekkida võib. Varasemates ega hilisemates staadiumites seda häiret ei esine - juhul, kui minu siinne hüpotees paika peab (ehk siis probleemi põhjustest olulise osa moodustab).

Persona või ego on psühholoogiline struktuur, mis sisaldab inimese teadmisi iseenda kohta ning mitmesuguseid toimetulekumehhanisme. Teatud arengu faasides on inimese minatunne nende struktuuridega kattuv - ta samastab need iseendaga.

Esimene nendest faasidest on faas, kus inimesel on endast idealiseeritud pilt (persona) ning selle ümber jäävad "erandid" (vari) jäävad sellest pildist välja - minatunne ei kata neid erandeid,neile ei pöörata tähelepanu ega teadvustata neid aktiivselt, neist ei tehta järeldusi enda kohta. Teine nendest faasidest on faas, kus objektiivse eneseanalüüsi tulemusel on persona ja vari ühendunud tervikuks - ego. Inimene samastab ennast egoga, ent sellest jääb välja palju muid struktuure - näiteks inimese keha. Nendes kahes faasis on eneselõikumise probleemi tekkimine võimalik ja seletatav.

Probleem - ego võitlus inimesega

Väikelastel ei ole differentsieerunud teadvust ning seega on nad üsnagi autentsed oma tegevuses (soovide väljendamises). Varases koolieas on ego struktuur juba välja arenenud - inimene pöördub seestpoolt väljapoole, väline maailm haarab kogu tema tähelepanu. Inimene hakkab looma pilti endast välises maailmas, mis on lapsik, lihtne ning mitte eriti objektiivne; sellest pildist areneb välja persona. Kuna enesetaju nõrgeneb, tekib huvi rämpstoidu vastu - teises klassis, nagu mäletan, ajasid kõik suurtes kogustes rämpstoitu näost sisse; selles vanuses on võimalik mängida puhtalt maitsemeele ning veel mõne teisejärgulise taju peale, et müüa midaiganes.

Hiljem inimese sotsialiseerumine intensiivistub veelgi - puberteedieas muutub inimesele eluliselt tähtsaks tema sotsiaalne võrgustik, sõpru koguneb suurtes kogustes, tarbitakse kõvasti alkoholi (mõtlemata seda ostes ei toidu ega hommikuse pohmellirohu peale). See tähendab - füüsiline heaolu kaotab tähtsuse, loeb sotsiaalne heaolu ja füüsiline aspekt ei ole enam tegevust oluliselt mõjutav; inimene muutub äärmuslikult ekstravertseks.

Sellele faasile, ootuspäraselt, järgneb füsioloogiline kriis. Inimese keha, mis oma häirete ja nõrkustega inimese sotsiaalsele tegevusele (näiteks joomisele) oluliseks takistuseks osutub, hakkab muutuma justkui "vaenulikuks objektiks" - inimene ise oleks valmis "veel ja veel", aga keha hoiab teda tagasi, saadab signaale, et tema valitud tee ei ole reaalsusega eriti hästi kooskõlas ning et tuleks midagi koheselt muuta. Selliselt tekib ego ja inimese vahele tõsine konflikt - kehast saab ego vaenlane. Inimene hakkab otsima ülemvõimu keha üle, käituma kehaga, nagu torisevate vanemate või kõige muu takistavaga - keha sõimama ning halvustama.

Täiendava probleemina samastab arengu algfaasis inimene enda ego enda kõrgema minaga - ta usub alateadlikult, et ego on tema "kõrgem mina", kuigi tegelikult on ego nendest võimalikest minadest üks vähemaid, ehkki olulisi. Ego on inimesest kui tervikust väga väike osa, millel on väga konkreetsed funktsioonid - eriti, kui tegu on persona ehk moonutatud, välja arenemata egoga. Seega oleks ego võit keha üle justkui surematu hinge võit sureliku mateeria üle; võitlus kehaga on justkui kõige triviaalsem viis selleni jõuda.

Teine tugev aspekt on lääne religioonis tähtsustatud "enese kontrollimine" - ego kui "mina" tahab kontrollida enest kui "keha". Lääs ei ole kunagi ära lahendanud, kes kontrollib keda - üldiselt tõlgendab inimene seda nii, et misiganes objekt, mille suhtes tal on tugev minatunne, peab kontrollima kõike seda, mille suhtes minatunne on nõrgem. Enesekontrolli kõrgeim aste sellise hüpoteesi puhul oleks ilmselgelt valu ületamine, võime endale suvalises ulatuses piinasid põhjustada. Kesiganes nõuab selliselt inimeselt suuremat enesekontrolli, võimendab seda kompleksi - inimene tõestab oma enesekontrolli, "võitu iseenda üle" selle fraasi väärtähenduses, ennast väga otseselt ja üheselt rünnates. See seletab seda, miks inimesel sellise tegevusega, nagu enese lõikumine, tihti teatud võidukus seostub - on ta ju rünnanud iseennast, kontrollinud iseennast ja surunud maha igasuguse vastupanu ning lõpuks põhjustanud iseendale reaalset ja üheselt mõistetavat kahju. Sellise inimese seisukohalt ei saaks suuremat enesekontrolli ega võitu iseenda üle enam olla!

Ehk siis - ego kui mina võitleb inimese kui enesega, kuna ego on sotsiaalse arengu käigus samastunud inimese kui sotsiaalse olendiga ning eemaldunud inimesest kui psühhofüüsilisest olendist.

Lahendus, siinkohal, võiks olla TPP tavaline praktika, ent ka probleemi sügavam analüüs. Usun, et pakun siinkohal selleks analüüsiks olulise ning tugeva raamistiku alged.

Keha tagasilöök

Tüüpiline kriis - mõne enda isiku tahu ründamine seni, kuni sellel kannatus katkeb - lõppeb reeglina sarnaselt.

Antud juhul - kas keha kehtestab ennast ise, inimene hakkab keha kuulama või toimuvad sujuvalt mõlemad tahud; inimene peab enda eesmärgid sotsiaalse olendiga integreerima enda eesmärkidega psühhofüüsilise olendina. Keha võib võitluse käigus õppida ning leida tõhusad vahendid egoga toime tulemiseks - siiski on parem, kui ego ise selles protsessis aktiivselt kaasa mängib.

Maitsepõhine toiduvalik areneb ego ja keha integreerumisel aistingupõhiseks, kus mitte ainult toidu maitse, vaid ka sellele järgnevad muud aistingud mängivad toidu valikul ja maitse kujundamisel rolli; inimese kehateadlikkuse edasise kasvu käigus hakkab ta tunnetama toitumise kohta enda üldises heaolus ning arvestama toidu mõjudega järjest pikemas ulatuses.

See metafoor ulatub ka muu kehatajuni - ego poolt tehtud sotsiaalsed otsustused,mis juhivad protsessi esialgu, arenevad laieneva teadlikkuse puhul rohkem tervikust ja selle heaolust lähtuvate otsustusteni, mis nõuavad sügavamat analüüsi, ent toetavad arengu kõiki tahke - sh. ego arengut.

Inimene ei tohiks segi ajada madalamat ja kõrgemat - teatud transpersonaalsete arenguastmetega kaasneb sarnane mina välja joonistumine "madalamast" kehast, ent sellega ei kaasne mingit lõikumist. Igasuguse religioosse kallakuga kirjandus võiks selliseid ohte arvestada - nagu "Egost kõrgemale: transpersonaalseid käsitlusi", mille ideedele käesolev kirjatükk tugineb, selgelt rõhutab, ei sobi iga harjutus igasse arengufaasi. Spirituaalsest kirjandusest leiab palju sellist, mis on suunatud otseselt sellise probleemiga toimetulekuks - inimene, kelle eneselõikumise puhul lisandub ego ja keha vastuolule ka mingi spirituaalne mõõde, võiks kindlasti sellise kirjanduse ideedega tutvuda; tihti on see seotud jooga, hingamispraktikate ning võimlemisega.