Minu muusikalised katsetused

Eile tegin ühe loo, millega rahul oleks vist palju olla, aga see on esimene, mis kõlab nagu lugu - ärge laske kõlarite raginast lõpu poole segada, kõlarid ei ole puruks, vaid see on loo osa ;)

Lugu ise siis selline.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada?

Mis saab, kui inimene õpib efektiivselt selleks, mis ta ei ole?

Arvutihiired, huvitaval kombel, annavad üsna ühese vastuse meie ühiskonnas. Pea kunagi ei tõsta vasakukäelised külas ega isegi kodus arvutihiirt sinna, kus on selle koht - vasakule poole klaviatuuri. See tähendaks juhtmete liigutamist, hiiremati liigutamist (kellel on) ning tihtipeale veel suuremaid ümberkorraldusi. Kui vahetada paremakäelistega üsna tihti ..noh, ühesõnaga, paljud vasakukäelised õigupoolest ei oskagi vasaku käega hiirt kasutada.

Mina olen, oma paljude muude õpingute käigus, ka arvutihiirt tihtipeale vasakule poole klaviatuuri tõstnud - tööl, kodus. Viimasel ajal on mul arvutil kaks hiirt - mõlemal pool klaviatuuri (kui lihtsalt kaks hiirt külge ühendada, juhivad nad sama osutit). Ehk siis - viimased viis või kuus aastat :) Seda mitte alati, vaid siis, kui kaks hiirt on käepärast. Väga tihti kasutan ma hiirt parema käega, lisaks on mu arvutis mõnikord paremakäelisi. Vahel on mugavam vasaku käega kirjutada samal ajal paremaga hiirt liigutades (qwerty klaviatuuril oli minu ühe käe kiirus 250 tm minutis, kahe käe kiirus 300 tähemärki minutis - kui saab ühega juba hiirt liigutada kirjutamise ajal, see tasub ennast kuhjaga, eriti kui on vaja kümnesse kasti kirjutada igasse üks kümnetäheline sõna, lisaks kopeerida-kleepida, mis on juba lihtsalt Ctrl+C, Ctrl+V). Nii palju siis efektiivsest arvutikasutamisest :) [muide, programmeerija, kes ei kasuta arvutiklaviatuuri ja hiirt efektiivselt, ei pruugi olla ebaefektiivne - efektiivsust saab sisuliste asjadega palju enam tõsta; tihtipeale kirjutan ma näiteks kahe sõrmega, kuna see on lõbusalt kohmakas ja aeglane ning samas ikkagi kiirem, kui mõttetegevus - ma ei kaotaks aega, kui kirjutaks 2-3 järgmise mõtte esimest sekundit versus, et kirjutan rahulikult eelmist asja samal ajal järgmist mõeldes; arvutikasutamise efektiivsus ei puutu üldse asjasse].

Teisalt, võtame hiirte ajaloo. Ma ei tea, kui paljud mäletavad - 17 aastat tagasi, kui Eestisse arvutid vaikselt sisse hakkasid imbuma, olid enamuses programmides hiired väga kohmakad. Tegelikult hiir oligi ebatäpsem ja kohmakam seade, kui praegu, aga samuti selle konf - selleks, et liigutada hiir alt üles üle ekraani, pidi seda neli-viis korda üle hiiremati liigutama; tuleb välja, et hiirt matil tuli liigutada lausa suurem maa, kui liikus osuti ekraanil. See pidi võimaldama täpsust, samuti oli keskmine hiirekasutamise oskus madalam, kui praegu. Mõned aastad hiljem oli näha, kuidas hiired vaikselt kiirenevad - huvitavad ja fancyd asjad olid konfid, kust sai hiire kiirust muuta, lisaks hiirele kiirendust anda. Esialgu kiirust väga hulluks ei julenud panna ning kiirendus oli üks linnuke. Tänapäeval saab nii kiirust, kui kiirendust muuta sujuvalt eri väärtuste vahel ning hiire liikumine on omamoodi "tuumafüüsika" (tegelikult küll pigem mehhaanika, aga igaljuhul mitmete huvitavate nüanssidega). Hiir, tänapäeval, omab kahte tüüpi kiirendust - esiteks kasvab selle kiirus, kui suurema ala liigutad; teiseks kasvab selle kiirus kiiremini, kui käe kiirus matil - nende kahe vahel on logaritmiline seos. See tähendab, et aeglase liikumise korral on võimalik saavutada varasemast suuremat täpsust (kuna pixel on väiksem), ent kiire liikumise korral on hea konfi puhul võimalik liigutada osuti ekraani alumisest servast ülemisse, liigutades hiirt matil paar-kolm sentimeetrit. Kui vanasti oli hiir matilt üles tõstetud asendis ("ignoreeri liikumist" režiim) pigem kauem, kui matil, siis nüüd ei tõsta ennast hiirega mugavalt tundev kasutaja seda matilt mitte kunagi.

Läbi oma elu, kui kiirendus on saanud hiire loomulikuks osaks, olen ma kiirendust pidevalt tõstnud. Windowsis ja paljudes linuxites kruvin vastavad näitajad - kiirus ja kiirendus - mitte päris põhja, aga peaaegu. Kunagi, ilmselt, ei oleks ma sellisel juhul osanudki hiirt kasutada. Nii palju siis selle näiliselt lihtsa seadme õppimisest.

Mis saab, kui vasakukäeline paremakäeliseks õpetada:

1. Alguses õppisin hiirt kasutama parema käega, kasutasin seda aastaid ainult parema käega.
2. Üks hetk lihtsalt nalja pärast õppisin kasutama vasakuga. See oli natuke ebamugav pikka aega, ent siiski toimis - ilmselt õppisin seda mõne kuuga kasutama sama hästi, kui paremaga oli võtnud aastaid (mitte ainult harjutamist, vaid ka sügavat mõtlemist - tundkem oma tööriistu).
3. Millalgi, juhuslikult, avastasin - vasaku käega suudan ma tavalise hiirega joonistamisprogrammis joonistada. Paremaga ei suuda. Paremaga tulevad ringid lopergused, jooned kõverad ja ruudud ..õnneks mitte päris kolmnurksed :)

Mida see tegelikult tähendab? Oleks ma lähtunud sellest, et tahan valida lihtsaima tee, et arvutit kasutada - so. et teen nii, nagu kõige lihtsam on [mis on dumbuseri definitsioon - ja dumbusereid on väga palju] -, siis oleks ma kasutanud arvutit kümme, viisteist aastat ..ja siiski ei oleks ma õppinud joonistama ilusat ringi. Sest, tõesti - kuigi ma kasutan siiani 50% ajast hiirt parema käega - ei suuda ma paremaga teha ilusat ringi. So. see ring on kindlasti parem, kui oleks, kui ma üldse paremaga hiirt ei kasutaks, aga see on palju halvem, kui vasaku käega. Peab, muide, mainima, et seda oleks olnud võimatu märgata ilma vastavate juhusteta - parema käega olen ma väga harjunud hiirt kasutama, saan igale nupule kiiresti ja täpselt pihta jne.. Lihtsalt, mu paremal käel puudub koordinatsioonivõime ilusate ringide, sinusoidide või tähemärkide saavutamiseks. Ja võimalik, et see ei ole harjutatav - vähemalt mitte täiuseni.

Niisiis - kui me õpetame vasakukäelise tegema asju parema käega, siis me õpetame ta faktiliselt tegema asju halvasti. Ta on kohmakam, ebatäpsem ja ilmselt ka sellevõrra rumalam, kui ta muidu oleks. Ehkki - samas õpetame me teda arendama enda kahte kehapoolt ühtlaselt, millest võib jälle palju kasu olla. Aga mitte nii palju kasu, et oma esimesed 20 eluaastat kõige halvasti tegemist vabandada - pigem õppigu teadlikult kahekäeliseks, kui selline huvi tekib (ja lastel ju ikka tekib?). Õppigu oma tugevat külge kasutama, mitte ainult nõrgema nõrkust pehmendama.

Aga mis saab, kui püüame hea intuitsiooniga inimest ainult mõtlemisele toetuma õpetada? Ma usun, sama loogika alusel - me saame idioodi. Nagu ka vastupidist tehes. Või siis, kui püüame hea intuitsiooni, loogika ja tunnetusega inimest panna enda moodi elama (midaiganes see ei tähendaks). Või kui püüame nõrga intuitsiooniga inimesse sisendada, et ta oma intuitsiooni täielikult usaldaks - või inimest, kes teeb loogikas kümme viga kümnest, panna usaldama ainult teadust. Lühidalt öeldes - kui me paneme lapse kooli, siis me saame idioodi. Eeldusel, et ta ei suuda ennast kaitsta ;)

See on huvitav ..millest mõelda. Inimesed, keda tehakse teistsugusteks inimesteks.

Muide, statistikat - 100% inimestest, kes on mulle väga püüdnud sisendada, et teisi inimesi ei tohi muuta, näevad rämedalt vaeva, et muuta mind või kedagi teist. 1% inimestest, kes ei ole mulle kunagi midagi sellist öelnud, on suutnud mind südamest, fataalselt ja mõnda osa minust tõsiselt muutvalt puudutada ..seda on raske öelda, mis muutused on loomulikud ja mis ei ole. Mõni muutus läheb meie olemuse, iseloomu ja paljude muude asjadega kokku - aga see ei ole erand, see on reegel, et selliseid asjugi väljast torkides tehakse vead. Teisi inimesi tuleb muuta. Mida ei tohi teha - püüda teisi inimesi muuta, nii et nad on ärritatud ja ei taha muutuda ..see on muutja viga, mitte nende viga, et see protsess ei kanna maitsvaid vilju ;) Üheselt muutja viga, mustvalge kindlusega.

Seda arvesse võttes - kui me õpetame inimestele elustrateegiat, mis ei arvesta nende tugevate külgedega ..idiootlikul juhul arvestab see meie tugevate külgedega ning lausdebiilsel juhul meie meelest ideaalsete tugevate külgedega ..see elustrateegia ei kanna maitsvaid vilju. Ja see on muudetava viga, kes ei suuda ennast keskkonna halbade mõjude eest kaitsta.

Kivi

Lugesin just häid Fowlesi tsitaate - http://et.wikiquote.org/wiki/Maag - ja jäin neile mõtlema. Parafraseerisin ühe neist - "küünik ei ole definitsiooni kohaselt mitte inimene, kes on mõistnud, et teatud head asjad on võimatud, vaid lihtsalt inimene, kes on neis asjus täiesti lootusetu". Selliste väikeste, aga oluliste nüansside märkamine on minu meelest oluline. Otse loomulikult ei loe ma tsitaate kui mingeid suvalisi kontekstist väljarebitud lauseid kuskilt netist, vaid olen ka raamatut lugenud ja see on teatud aja mu lemmikraamat olnud ;) - ütleme, kuu :) ..aga see viimane on ka päris pikk aeg, tollal vahetusid mu edetabelid palju kiiremini. Lapsena lugesin ma mõnikord mitu raamatut päevas - näiteks ühe ööga külas teel Saaremaalt Tallinnasse kolm Pratchetti raamatut lihtsal põhjusel, et need olid seal olemas. Või kunagi Kafka kõik tekstid (3 romaani ja novellid) ja Borgese kõik tõlgitud tekstid (lihtsalt novellid vist) kahe-kolme päevaga kaks korda. Lihtsalt, need olid nii head. Borges on siiani mu lemmikraamatute nimekirjas - Maag on selles nimekirjas, et ma mäletan halvasti ja peaks üle lugema, aga saan seekord ilmselt isegi suurema elamuse, kuna kogemust kogutud suuremas koguses kõik see aeg :) Fowles, ühesõnaga, on hea.

Ma mõtlesin sellele kivile. Ütlesin, et on selline tunne, nagu tassiks seljas kivi - see elu praegu. Siis nimetasin mingi hulga asju, milles see kivi seisneb ..aga ei ole, ei ole need asjad :) Seletada püüdes kaob sisu mõnikord ära - aga nagu Folwes ütleb, ei tähenda see, kui me ei ole võimelised sügavaid tundeid väljendama, alati seda, et neid ei ole. Pigem tähendab see seda, et need ei pruugi mõnikord õiget vastukaja saada - muutuksime valesti mõistetud inimesteks, milliseid on palju. Nii et tasub ikka õppida oma sügavusi väljendama - sõnades, tegudes ja liigutustes, hääletoonis ning olemuses.

Mul on viimased päevad, kohati - eriti üleeile - olnud tunne, nagu kannaksin ma seljas rasket kivi. Mitte siis maailma kannatusi ega inimkonna õnnetuid otsuseid - neid kanname me kõik -, küll aga midagi olulist minust endast ..ma ei ole suitsetanud mõned nädalad (ja see on juba mitmele proovile vastu pidanud, kus minu läheduses suitsetatakse või keegi unustab tubakapaki maha), teiseks olen ma südamest haavatud, samas tunnen ma, et ma ei ole oma vaimu eest hoolt kandnud - see on ekslev ja rahutu, kõike muud, kui zen; tegelikult on minu probleem selles, et see ei ole seiklev, ekslev ja vaimustunult rahutu, vaid see on ekslevalt ekslev ja ennastunustanult rahutu -; lõpuks ei ole ma teinud asju, mida ma tahan teha. Ma tahan viljapuuaeda, maja ja oma isiklikku muusikapala - jättes välja kõik arvutiprogrammid, süstaharjutused ja palju muud, mida ma ka tahan. Ilmselt on isetehtud muusikapala saavutamine kõige raskem (kui trashida kõik ebakvaliteetne saast, mida ma teen, aga ka omapärased, kuid siiski poolikud lood), maja saavutamine teisel kohal ja mittesuitsetamine juba kena hoo sisse saanud. Zeni ma sellesse toplisti ei pane, sest seda ei "saavutata", nagu võiks tähenärijalikult mainida - ja tähenärijalikult mainimine on justnimelt minu teema, või isegi lihtsalt käitumine, nagu oleks mulle kõike juba tähenärijalikult mainitud, mida mainida saab, et keegi teine ei tunneks kohustust mind tähenärijalikult parandada. Sest tähenärijaid kipub eristama see, et erinevalt kõigist teistest on neil õigus - ja sealjuures üsna täpselt õigus. Võimalikkuse piires siis. Nii et pigem meeldiks mulle, kui märkuse teeb keegi teine, mõni selline loll, kes ei saanud täpselt aru ja üritab nüüd oma väärarusaama minu arvele kirjutada ja teistsuguseks väärarusaamaks ära parandada ;) Või mõne tema iidoli või traditsioonilooja-etaloni meelest siis väärtarusaamaks. Niisiis zeni selles listis ei ole. Aga see list teeb kokku kivi - ütleme nii, psühholoogilise surve. Ja see kivi, ilmselgelt, tuleb vedada mäe tippu - ja siin jääb sõnadest väheks. Minu alateadvus teab, minu hing teab, peaaegu et ma ise tean, kuhu see kivi tuleb tassida ja milles see seisneb - aga aruka olendina näen ma korraga ühte sammu, sest muidu lobiseks ma kõik välja ja kurjad vaimud hakkaks mind takistama. Või, ütleme nii, surnud hinged. Või täpsustame - inimesed, kes juhuslikult mu mõttekäike järgivad ja samas mulle ebasoodsat pinnast püüavad luua; püüdlevad lausa ise mulle ebasoodsaks pinnaseks olemise suunas. Nii et ma palju ette ei tea - aga kivi on reaalne, mägi on reaalne ja mäe tipp paistab silmapiiril, mis sest, et ma seda seal päris hästi ei näe. Ma olen paslikult lühinägelik, otseses ja ülekantud mõttes - just sobival määral, et natuke oma peaga mõelda ka vaatamise asemel. Ja just sobival määral, et suurima pingutusega üsna hästi näha :) Aga see tassimine ..see on meeldiv tunne - meeldiv sellepärast, et ma tunnen üsna hästi selle kivi raskust ja olen teadlik asjaolust, et see on mulle just paraja suurusega kivi. Oleks natuke raskem, siis ma teeks iga viie minuti järel puhkuse - ja teate, mis on, kui mittesuitsetamisest iga viie minuti järel puhkus teha? See on kopsudele halb - ja mitte ainult. Samas on see piisavalt raske kivi, et mu vaim läheb silmnähtavalt tugevamaks - mitte selles mõttes, et ma kiiremini arvutaks või kergemini aru saaks, kuidas minu raske töö võiks tegelikult olla suur pingutus minu enda vastu (nagu nii mõnigi raske töö, mida ma näen inimesi tegemas, on iseendale augu kaevamine - paremal juhul nad ei arva, et kaevavad seda kellelegi teisele, vaid mõtlevad näiteks, et kaevavad keldrit); mitte ka selles mõttes, et ma paremini aru saaks, mis minu ümber toimub ..mu vaim läheb tugevamaks selles mõttes, et ma jõuan sellega järgmine kord raskema kivi üles tõsta. Vähemalt korraks. Ja see on päris hea tugevus võrreldes nende teistega.

Tegelikult väljendub see kõik tantsimises. Kui meil on tõsiselt häid, huvitavaid ja vajalikke elukogemusi, siis paraneb meie tants. See muutub lihvitumaks, keerukamaks, tundelisemaks ning jõulisemaks, kindlamaks ja tugevamaks - see omadussõna, mida ma silmas pean, on see, mille ma sellest oluliste aspektide nimekirjast välja jätsin. See areneb minus hetkel ..tänu sellele kivile. Ja see ei ole kergus ega võluvus - see on just vastupidi; see, mis ei saaks eksisteerida koos kerguse ja võluvusega siis, kui meil oleks ainult argiloogika oma lihtsas robustsuses. Kui elu ei koosneks koanidest. See on polaarne vastand, ent sama hea ja paremal juhul kerguse ja võluvusega harmoonias. Ma lausa ei oska tantsida praegu - kuigi mul ilmselt tuleks seda lihtsalt teha suvalises kohas, et võõrastelt inimestelt komplimente saada ja selle üle rõõmustada (õnneks ei ole kombeks kellelegi mainida, kui tema stiil, stiilid või stiilitus ei meeldi - see kehtib lihtsalt alati ju valdava enamuse kohta -, nii et ikka ainutl komplimenddi :P) ..aga see ei ole oskus, ma ei ole vaba ja kerge - pigem näen ma palju vaeva, et muusikasse sisse minna, tõesti süvenen (selle asemel, et see mind õhku tõstaks ja kaasa haaraks - või lihtsalt viimast, näiteks vette tõmbaks ja kaasa haaraks) - ja siis olen tõesti muusikas. Aga samas natuke kripeldab - ma otsin midagi. Tegelikult ma muutun - ja selline muutumine, kasv, kui sa ei ole enam üks ega ka veel teine, see kripeldab. See on sundseis - sa ilmselgelt ei taha neid valikuid, mida sa näed, aga see ei ole triviaalne leida see valik, mida sa tahad. Sa astud sammu igas suunas ja sammu igast suunast tagasi - mis moodustab huvitavaid kujundeid, aga eimidagi enamat. Ja nii kõiges. Näiteks armastust otsime me nii - aga see tuli alles analoogiana pähe (kuigi ma olen siin sellest viimasel ajal palju kirjutanud) -; armastusele lisaks on kogu elu mõnikord selline. See on kasv - juhtida ennast läbi segaduse, olla korraga mitut asja, teadja ja mitteteadja, õpetaja ja õpilane. Sest, nagu ikka, ma ei usu välisesse õpetusse - või usun, aga tõesti, see kipub olema liiga omavaateid pealesuruv tundetujama. Selles ei ole tuuma. Vahel harva on - ja siis enam ei ole, kuigi inimene on sama. Me arvame, et me liigume ruumi mõõtmetes, aga kerge on mõnes muus mõõtmes just see kraadike kõrvale astuda, et me näeme sama inimese teist nägu - ja meile ei meeldi, mida me näeme. Ma kannan seda kivi nii, et miski minus teab, kuhu see kanda; miski minus teab, mida kanda - ja miski minus rahuldub teadmisega, et kui teha seda, mida need teised miskid (kaks pluss sada) ette ütlevad, nimelt siis kanda kivi, siis on ootamas suur nauding. Nauding kui elurõõm - mitte kui midagi labast ja nõmedat, mida üks elurõõmutu õnnetu küüniline muinasjutuvihkaja naudinguks nimetab; nauding kui veel väga palju asju ja ka see, mida üks elurõõmutu ... naudinguks nimetab (vähemalt mõni variatsioon sellest). Ehk siis - selline kivi, mida on kanda päris hea, sest sa oled taibanud, kust seda hoida tuleb, kuidas oma jalgu liigutada tuleb ja millises meeleseisundis viibida tuleb selleks, et ühtlaste, lühikeste ja üldsegi mitte kiirustavate sammudega just parajalt rampväsinult mäetipus lõpetada ning üks hea korralik uni teha. Ja selline kivi on meeldiv.

Lõpetuseks tahaksin ma kõigile soovida head ööd. Kõigile, kes juhtuvad seda blogikirjet lugema kuskil viis minutit enne kahtteist - mis oleks üsnagi normaalne aeg.

Head ööd!

Pakkumine

Lgp. sõbrad,

tulge mulle külla ja tehkem hästi palju tööd.

Pakkumine kehtib suve lõpuni.

Armastuse tähendusest, mõned võimalused-mõtted

Kõigepealt viitaksin peaaegu et teemasse eilsele New Scientisti artiklile biosemiootikast. Maailm on muutumas, ütleme nii.

Ja kuna eelmised kolm sissekannet on päeviku vormis, siis tänastest tegemistest ka üks lõik - majale ühe posti püsti pannud ja ülejäänusid kindlustanud (ehk siis väga vähe teinud). ChucKi õppimisega olen sealmaal, et mitmesuguseid sissejuhatavaid artikleid ja teadusartikleid lugenud paraja portsu (otse loomulikult); lugesin põgusalt läbi standardklasside nimekirja ja kirjeldused, mingeid referentse ja vikit ning katsetasin hulgi näiteid. Seda kõike mitte täna, vaid üldse :) Eile-täna olen lugenud referentsi ja manuaali (vaheldumisi) ..nüüd manuaali 90-110 lk. on läinud keeruliseks, siiamaani oli kõigest võimalik esimesel lugemisel aru saada. Kokku on seda manuaali 188 lk., peale seda peaks alused paigas olema ja saab hakata sisuliselt uurima, kuidas sellega ikkagi midagi ära teha :) Ma põhimõtteliselt ei saa üldse aru, mis erinevgus selle referentsil ja manuaalil on - nagu öeldud, olen neid kordamööda lugenud. Erinevusi leida ei ole lihtne, aga ma ei saa aru, kumb siis ikkagi täit infot sisaldab või uuemat vms. :) Ma kahtlustan, et väga palju asju on sealt anyway välja jäetud, mõlemast. Kolmas nähtus, et asja segaseks ajada, on manuaal vikis, mida kasutajad muudavad ja mis sisaldab samuti osaliselt sama teksti - aga tundub, et mitmeid täiendavaid peatükke. Igaljuhul on PDF mulle hetkel kõige mugavam formaat, nii et loen programmiga kaasas olnud manuaali :)

Kogu see manuaalilugemine - ma tahan ühte lugu muusikat teha. Sellist, mis kõlaks, nagu ma mõtlen ..ma olemasolevate programmidega ei oska või ei taha, aga kui programmeerida see lugu valmis, siis on asjalood teised - ma tahan selle helilaine valmis teha. Selleks pean ma õppima ühe heliprogemise keele hästi selgeks ja ChucK on valik. See on ka otsapidi lihtsalt vabandus jälle üks uus keel õppida :)

Armastusest, ma mõtlesin..

Üks võimalus on yin-yang ..seda mudelit ma olen ammu pooldanud, yin-yang mudelit. See on see, et mees esindab tahet ja naine taju, kui väga lihtsustada. Ok, paraku näitab elu kahte asja:

1. See kehtib väga hästi [ka minu viimases suhtes].
2. See ei meeldi mulle päriselt, et see nii hästi kehtib.
3. Lähtudes 1.-st ja peamiselt 2.-st tahaks ma seda mudelit laiendada ja selle nüansse leida, mis paneks selle päriselt kehtima.

Ütleme ausalt, et minu jaoks ei ole armastuses mitte midagi huvitavat (või noh, eks vist ära tuleb see ikkagi teha ka seljuhul), kui see seisneb selles, et mees esindab tahet ja kindlust ning naine lihtsalt voolab kaasa või vormub selle tahte põhjal. Ja ometigi ..ütleme nii, et ma olen tajunud täpselt sellisena asju praegu. Selles viimases suhtes ei olnud nähtaval otsuseid ja suundi mu naises, millele ma mingit temavälist allikat ei oleks leidnud ..kõige selgem signaal sellest oli see, et kui ma ei olnud laetud ja kutsusin teda enda juurde, ta ei tulnud; kui ma kasutasin vaimset energiat ja tõin ta, ta tuli. See ei ole alati nähtav, aga kuskilt see joonistub nii välja - see kehtib üheselt, ilma eranditeta. Või kas just kehtib, aga kehtis selles suhtes :) Tegelikult olen ma seda läbi elu naiste juures täheldanud - või noh, ütleme sellest ajast, kui mu taju ja emotsioonid üldse korralikult välja arenesid; lapsena toimis mu intuitsioon teisiti ja loomulikult tajusin ma ennast lapsena. Selline yin ja yang ..ok, see on labane.

Teisalt, et olla täpne - nii lihtne see pilt ka ei olnud ka praegu. See, et üldse see kokkutoov alkeemiline jõud oleks, on vaja ka väliseid jõudusid - või et olla täpsem, sisemisi, sest ega need ühelegi välisele entiteedile ei allu rohkem, kui endale; ehk siis, irratsionaalseid kosmilisi jõudusid, nagu ma selle hea meelega natuke müstitsistlikult sõnastaksin. See teine jõud pakub natuke lohutust ja see on see, mida kutsuksin alkeemiaks ..aga seegi ei anna asjale seda jumet, mis sellel olla võiks - see annab ainult selle, et ega yangil seda jõudu ei olegi, kui sisemine ise ei taha; kui miski sügavam, suurem ja igavesem, kui meie ajaline ise, ei pea seda õigeks ..ajaline ise saab seda sügavust natuke mõjutada, aga kui lõpetada, siis see sügavus läheb omasoodu edasi. Ja seegi sügavus jätab võimalused ja mänguruumi, annab vabaduse vigu teha.

Nii et yang on tahe, yin on taju ja kuskilt sügavalt pulbitseb tahet ning avanevad tajuväljad, mees on esimese ja naine teise mediaator.

Siiski on ka vaba tahe ja lõpuks see ongi ..kui ma olen suhtes, siis ma tahan, et teine pool oleks tugev, baseeruks vabal tahtel ning oleks valmis minema läbi tule ja vee, ohtude ja takistuste - millest hullemad, ilmselgelt, on vaimsed (aga ega need füüsilisedki kerged ei ole). Ja millest see vaba tahe lähtub?

Ma ise arvan, et vaba tahe lähtub ja saab lähtuda selgest teineteisenägemisest - sügavast nägemisest, sügavast mõistmisest ja kogemusest. See saab lähtuda sellest, kui see nägemus fikseerida, mõista, sügavalt läbi tunnetada ning seejärel, kindlasti, uskuda. Uskuda jõuliselt ja kindlalt - naised, näiteks, kustuvad, kui neisse mitte uskuda; kui kaotada see pilk, millega neid nägid alguses (või noh, siis, kui tõesti nägid) ..ja ega ma ise ka parem ei ole - ei huvita mind see, kes ei taju mind ja mu sügavamat olemust, kes ei mäleta hetki ja tahkusid ega näe läbi pealiskaudsuse tihke sudu. Sest tõesti, isegi usaldada ei saa ju teist inimest, kui sa lased igal kahtlusel ennast heidutada, kuulad iga kõrva sosistatud kahtluseõhutust ning püüad ennast kaitsta selle eest, mida ta kunagi ei teeks ..ja see on kerge tulema, kui ei ole selget tahet ning kindlat pilku.

Samuti, mida mina olen rikkunud ja meie oleme rikkunud ..kaasa tuleb minna sellega, mis on hea, kui see ärkab ja on sügav-südamest; siis mõnd võimumängu mängida ei tohiks olla mahti. Ja samuti, kui midagi ei ole, siis ei pea midagi üritama - ja see eeldab usaldust, mis eeldab usaldusväärsust ja selle usaldusväärsuse üles näitamist; tegelikult eeldab see seda, et ei jäeta teisele isegi võimalust kahelda, kui on tunne, et ta võiks praegu kahelda. Aga üldiselt on see keerukas mäng, mis ei eelda midagi - sest kuidas saaks usaldus kasvada, kui polegi võimalust mitte usaldada? Ja muide, saab sedagi, et pole võimalust mitte usaldada, aga ikka kahtlustad :) Siin peaks tegelikult mõlemad tahtma, mõlemad sihikindlalt liikuma ja mõlemad pingutama - usalduse lõhkumine on lihtne ja selle ehitamine keerukas, nagu kõik teavad ja nagu iga asjaga; mõni tüli võib ärgitada iha, aga kui see purustab usaldust, siis ei ole see lõpuks seda väärt.

Ja viimaks ..mida minu viimases suhtes kuigivõrd ei olnud, aga mida ma hindan - kui inimesed sobivad, siis on nagu magnetid, on lõputult kerge lõputult sünkroonis olek, lihtne ja lendlev, kõik juhtub ja kõik toimub. Liblikad. Meil oli mingit raskust, mis seda rikkus ..kunagi, või ehk ka praegu, ühe tüdrukuga on mul seda väga palju - ma ütleks, lõputult ..temaga ei ole meil tahte harmooniat, tõmmet, kindlust - tegelikult teravust; meil on tahte harmoonia, aga meil ei ole seda, mis sunniks kokku. On liigpalju vabadust ..nii ma usun, et tõeline armumine ei pruugi viia armastuseni, sest see on liiga kerge. Ja see on üks - mõelda, kuidas see sobib

..terava tahte põimumine, need järsud ja raudsed noodid, mis ühest armusuhtest läbi jooksevad; vabadus, voolamine ja lendlemine, sünkronisatsioon ning inspiratsioon - nii, nagu need tõelise armumise juures peavad olema, aga tõelises armastuses veel sügavamalt ..kas on minu armastuse kujutlus illusoorne visioon või miski, mida ma pean läbi kogema ja tundma ning mis juhtub? Senini, pean tagasihoidlikult mainima, on elu kogemused osanud mu kõige julgemad lootused kordades ületada :) - nii et ma usun, et seegi nägemus suhtest ei vasta mitte ainult mõnele muinasjutule ja rahvamüüdile, vaid siiski minu enda sügavatele instinktidele, mis räägivad just sellest, mida ma tegema-kogema pean ..tegelikult, ma ju tean - see kõik on võimalik. Aga kui see on võimalik, ja see on ilus, ja mina seda tahan - siis tahab keegi veel. On võimalik ja on tahetud, siis ka juhtub - ja siis on realistlik. Kõik, mis on ilus ja saavutatav, on realistlik ..aga see suhte kolmas komponent, juhitamatu ja iseseisev alkeemia, need ületamatud jõud, mis löövad kokku ja lahku, piinavad ja õhku tõstavad; magnetid, resonantsid, sünkroonsed tunded ja kõik muu - eks see ei sõltu meist, aga kuidagi ta ikka sõltub millestki; eks seegi kõik, kui see on ilus, tahab olla ja eksisteerida; eks seegi, kes seda alkeemiat esindab, olgu see meie keha ensüümides-hormoonides, mõnes kõrgemas tahtes või looduse lõhnades ja värvides, seegi tahab ju kogeda ikka head; nii et kolm tahavad armastust, kohe kindlasti, ja kolme tahtest piisab - siis armastus on.

Nii et armastus on ..seda tasub uskuda, sest ei ole usku, ei ole tahet; ei ole tahet, siis armastust ei ole. Armastus - kui usud, siis tahad; kui tahad, siis on. Ja ei ole äri, ei ole labane, ei ole need instinktid, mis assotsieeruvad nüri ning madalaga - on kõik instinktid, just selles kompotis, mis vastab meie ja armastatu väärtushinnangutele ning meie alkeemia sisemisele olemusele; aga meie alkeemia, miski, see tuleb ära tunda ja seda tuleb otsida ..ja seda ei saa tõmmata, nõuda ega sisemise jõuga saavutada, sest see ei ole midagi väärt, kui ei ületa meie lootusi-ootusi ..kui just sellega ei ületagi, et vastab täpselt ;)

Kolm.

See on juba kolmas postitus samal teemal - või vähemalt veel tajutavalt sama teema ümber tiirlemas ;) Varsti ma lõpetan selle jama ära ja kirjutan siia omaenese stiilis natuke kõrvaltvaataja pilguga asju, aga hetkel sama hästi kui pean päevikut. Ja päevikukirje see ongi, ehe blogi..

Niisiis on mu viimased nädalad möödunud kõikuvalt nii, et olin päevi - või ka üle nädala, ajaarvamine on natuke sassis - üsnagi šokis jne.. oma lahkuminekust. Oleks võinud juba ammu olla, aga nagu siin blogis ka kajastasin, mõni uudis tuli praegu :) Enne seda polnud muud, kui kannatlik olla ja natuke kuri ;) - ja muidugi kergelt veeretada mõtet, et lõpetaks selle jama ära. Või päris raskelt :) Ikkagi oli šokeeriv uudis see, et äkki polegi enam midagi mõelda, kõik on otsustatud ja lõpetatud juba selle aja peale, kõik sammud, tõuked ja poolikud otsused on kandnud vilja.

Nüüd, viimased paar päeva, olen ma olnud üsnagi heas meeleolus - tegelikult tegelnud hoopis muude asjadega, kui armastuse küsimused. Ja sellel on mitu põhjust.

Esiteks, peale suve algust - kui istusin päris mitu nädalat pimedas ruumis ja tegelesin 24h ööpäevas (ja see peaaegu ei ole metafoorne väljendus) teoreemitõestamise keele õppimise ning ühe konkreetse konjektuuri uurimise ja selle võimalike tõestuskäikude läbi käimisega - läksin maale värske õhu kätte ja tegin pisut tööd; mõõdukalt. Seejärel tulin teise maakohta ja hakkasin parandama maja - suht nii vahelduva eduga, aga ma loodan selle talveks elamiskõlblikuks saada (tegelikult loodan ma järgmine aasta üldse veel ühe nullist ehitada, mul on üsna ulmelised plaanid peas, aga reeglina - mõtlen: "aasta pärast", teen viie pärast) ..parandan seda nüüd, igasugu poste pannud, vaadanud ja mõelnud ja hakanud tundma igati, et maja ehitamises ei ole midagi ebarealistlikku, eriti kui metsast puid võtta jne..

Aga selle viimasega seoses avastasin ükspäev, et ma olen päris tugev juba. Ma ei mäleta, kolm-neli aastat tagasi olin ehk sama tugev, ehk tugevam - aga ma kahtlustan, et mitte päris. Täiesti võimalik, et ma olen üllatuslikult sattunud füüsilisse vormi, millist polegi kunagi olnud (vähemalt mõnes osas, sest eks see füüsiline vorm on ka sajatahuline asi ja seda võib saavutada üht- ja teistpidi) ..ma kahtlustan, et ma olen sattunud heasse vormi puhtalt stressist, see pidi üsnagi tavaline olema :) Aga see avastus vähendas minu kaotusvalu, ütleme nii, olematuks. Tegelikult seda ikkagi veel on, aga see andis tugeva puuduva tõuke ..mis ei ole päris täpselt see, kuidas ma seda kujutlesin (ma ikkagi ootasin, et see on seotud rohkem asjade selgeks mõtlemisega), aga on siiski ootuspärane omamoodi ..vähemalt üks minu viiest või kümnest kõige tugevamast asjassepuutuvast instinktikomplektist peaks kindlasti just nii käituma ja tundma asjade suhtes :) Ülejäänud siis järelikult olidki juba ära veennud ennast peaaegu ja vajasid konsensuslikku kooskõlastust..

..tegelikult, muidugi, mõtlesin ka muud. Ma mõtlesin sellele, üle ja üle, et see side ei olnud nii lähedane, kui oleks võinud. Mõni sõprus on olnud lähedasem (ok, mitte just paljud) - ja kui lähedus on tõeline lähedus, täiskomplekt, mitte mõni üksik aspekt, siis otse loomulikult see ei olnud eriti lähedane. Lähedus, teadupärast, ei pöördu nii kergesti kellegi vastu. Ausalt. Kuigi mu suhtepartner uskus, et sõprus ja kirg ei käigi kokku. Ju ta siis vältis sõprust.

Teiseks, mõtlesin ..tegelikult, vaadates tagasi - ega mu partner ei saanud minu mõttemaailmast, arusaamadest ja sisemisest loogikast üldsegi nii hästi aru. Ta justkui sai, justkui tundis neid samu asju ja näitas välja - aga ma ei tea, mida ta teadvustas. Ja ta ei rääkinud mulle palju uut, ei osutanud ega viidanud, mis puudutab teatud ..vaimsust, äkki. Ma olen kindel, et tal oli annet - aga äkki igal naisel on annet, taju, arusaamist vaimsusest, tunnetest ja nende loogikast. Mul on, praegu, äkitselt selline tunne, et me ei olnud selles mõttes päris võrdsed partnerid ..et tegelikult, kuigi ma unustasin selle korraks, otsin ma naist, kes oleks teatud asjades sama kindel ja selgepilguline, kui mina. Kuivõrd ma olen seda teatud asjades ja just nendes, mis on mulle eriti olulised - mitte ilmtingimata igale teisele ;)

Selline ..suhte mahakäimist näitab äkki see, kui sa õpid lahkuminekust iga päevaga sama palju, kui palju õppisid suhtest viimase, eelviimase või eel-eelviimase kuuga.

Ja tunne ..nii lihtne see ei ole, kui ma siin kirjeldasin - tunne on, nagu oleks mu vaimuseljas väga raske raskus, midagi, mis peaaegu maadligi surub ja nägemise väga väiksele alale vähendab, peaaegu tumedaks-pimedaks, nii et näen väikest ala enda ette. Ja see raskus ..teine tunne on, et mul on just parajalt jõudu, et seda raskust kanda ja sellega edasi minna - väikeste, kindlate ja sihikindlate sammudega, sedasi rühkida. Et on rida asju, mida tuleb hoida sedasi püsimas, mis on hetkel üsna rasked, ja lihtsalt minna. Et tegelikult on ees väga sirge tee ja tuleb lihtsalt astuda ning üks hetk vabaneb sellest raskusest - et kuskil, samuti päris hästi nähtaval, on selle mäe tipp või oru põhi või misiganes; mingi koht, kuhu on vaja jõuda.

Ja muidugi, selle kõige kõrvalt õpin ma heliprogrammeerimise keelt "ChucK", mida soovitan igale tõsisele programmeerijale, kes tahab algoritmilist muusikat teha. See keel, kahjuks, ei ole veel arenenud päris sinna, kus ta peaks olema - nii et sama hästi võib sellelt vikipeedia lehelt oma maitsele vastava valiku teha - ja samuti eeldab see tõesti täiesti vaba koodikirjutamise oskust; kes asju design patternitest ja suurtest valmis frameworkidest ja komponentidest kokku paneb, peaks mõnda muud vahendit uurima pigem. Aga see keel - oma idee, loogika ja aluspõhjaga - on tõesti väga hea. Seal on mitmeid innovatiivseid ideid. Ja siin ka väike jahutus, et süntaks on C/Java laadne - ehk siis nii viie või isegi pea kümne aasta võrra liiga kole. Aeg on ju edasi läinud, klassikaline C stiilis for tsükkel on, ausalt, üle jada itereerimiseks ikka väga rõve asi. Aga samas on selle keele mudel ja semantika - mis on siiski palju tähtsam - ägedad ja innovaatilised. Kindla peale on see keel innovatiivne - kuigi ka sama palju eksperimentaalne, hetkel. Võimalik, et samade tegijate järgmine keel muutub standardiks.

Ja seda keelt, muidugi, õpin selleks, et teha suve lõpuks üks lugu muusikat. Ma ei ole kunagi seda nii tõsiselt ette võtnud, aga nüüd on igaljuhul suur osa manuaale läbi loetud, mu arvutis on (lisaks sellele keelele) üle saja muusikaprogrammi (ehk siis kõik vabavara, mida ma debiani repost leidsin) ja ma olen neist oma kümnega ka tutvunud korralikult :) Ainus asi, mis siit puudu on, on sünt - mingi arvutiga ühendatava midi klaveri peaks ka tekitama lähiajal, sest puhtalt ainult algoritmiliselt midagi head teha ju ei saa, peab ikka mõni reaalajas mu puudutusi ja tundeid tajuv masin ka olema. Ja üks lugu suve lõpuks on ehk ..noh, minu jaoks praegu ehk umbes sama keerukas ülesanne, kui üks maja suve lõpuks :) Sest ma tahan tõesti, et see oleks hea lugu - mingit suvalist jama olen ma juba kolm lugu teinud viimase paari nädalaga. So. erinevate programmide katsetena siis.

Ja siis, lisaks, on ka paar kavandamisel arvutiprogrammi vms., millest ei ole veel kohane kirjutada :) Aga see kivi, mida ma tassin vaimselt - kui ma suve lõpuks (või sügise - ehk siis, kui liiga külmaks läheb) olen teinud maja, loo ja käivitanud ühe nendest tarkvaraasjadest, siis on see veetud umbes poolele teele. Teine pool teed on seotud siseilmaga.

Lahkuminekuga seotud tunded

Kui sai juba kirja pandud, et lahku läksin, siis ka sellega seotud järeltunnetest..

Esimene hetk oli tahtmine leppida - tunne, et ma olen juba otsustanud truuks jääda ja et muud ei ole. Tunne, et ma teen midagi väga valesti, kui nii lasen minna - et see jääbki nii käima, et me sobime tõesti hästi ja et temas ikka on midagi, mis täpselt minuga täpselt sobib. Ennekõike tunne, et muidu olen ma enda usust ja enesest midagi olulist kaotanud. Eks tegelikult on ennegi üks "igavene armastus" lõpetatud, aga see on midagi muud olnud, palju nooremana - hiljem ei ole sellist kokkujäämise mõtet olnud, lihtsalt suhted tekivad ja kaovad.

Siiski, mida ei ole - ma ei tunne tõeliselt, süvitsi, et nüüd ma teen selle asja korda, maksku mis maksab. Varem olen ma need tunded tõesti vastu võtnud, läbi käinud - tegelikult alati lahenduse otsinud. Mul on teatud kahtlus, et ta valetas, et on kellegi muuga - samas ma pigem ei lähe ka selle kahtlusega kaasa, sellel pole tähtsust. Ma mõtlesin terve talve, kui lahe meil suvel saab olema - nüüd on suvi läbi, õhtud pimedad ja külmad ja ma tunnen, et ta on mu reetnud. See on reetmine, olgu ta siis kellegagi koos või mitte, plaanigu salaja tagasi tulla või mulle mingeid võimalusi jätta või mitte, armastagu mõttes või mitte.

Ma tahan kindlasti teda karistada, kui ta peaks tahtma minuga veel koos viibida, rääkida, midaiganes. Paar korda, umbes päevaks, läks see tunne üle - nüüd enam mitte, see tugevneb. Vahepeal tunnen ma, et tahan ainult teda karistada, talle midagi näkku öelda, ta kuhugi üksi jätta, üldse tulemata jääda, kõiki neid asju ja mitte midagi muud - ühte väga õelat ja julma kohtumist, mis ei lõppe ühegi hea sõnaga. Varem tahtsin sellist siirast, aksepteeritud karistust, midagi kasvõi sümboolset, aga mõjusat - ja peale seda leppimist, õnnelikku lahkuminekut, kas siis selleks, et kokku jääda või selleks, et mitte kunagi enam kohtuda. Nüüd tahan kohtumist, mis oleks julm ja ei lõppeks millegi sellisega - tahan talle asju näkku öelda, tahan ta üksi jätta, tahan teda eirata, kui ta tervitab. See on tunne, mis minus tugevneb, lainetena üle käib, hoopidena südamesse satub, külma tuimuse ja võõrastusena mind täidab. Kuskil selle all on armastus - aga ka see peab kord surema, sellise kihi all ei ela armastus kaua.

Ma tean, alati teadsin - mõni hea sõna, järjepidev südamlik toon, lihtne olek ja kindlus, kindlasti ta tuleks tagasi. Kindlasti see laheneks. Aga on mingid väiksed riukad, väiksed tõrked, väiksed tõkked - soov mitte olla see, kes selle seekord lahendab. Tunne, et seekord see enam ei sobi ...tugev jõud, sisemine pingutus, vaimu fokusseerimine - kindlasti ta tuleks tagasi. Aga mõte libiseb ära, armastus ei kontsentreeru, ma ei usu sellesse enam, mina ei ole enam see, kes midagi parandaks ..aeg on muutunud, see ei ole enam nii, nagu varem. Minus ei ole raasugi usaldust tema suhtes, kraadigi soojust, vähegi hellitlevust - ma tunnen lihtsalt, et elu on pannud meid proovile ning tema on selle läbi kukkunud. Mina veel ei ole täielikult, aga mis mul üle jääb - ma tahaks, et see paraneks; tahaks, et ta oleks mulle valetanud, et on keegi muu; tahaks, et ta mingi ime läbi taaslooks minus usalduse ..samas ma ei tee enam midagi selle nimel - kui ma teda näen, ma tõukan; kui ma temaga räägin, siis harva ilusaid sõnu ...kui ta tõesti on kellegi muuga, siis see praegune käitumine ei ole enam inimlik. See ei ole soojus, mis nii kustub - ma ei ole talle midagi teinud. Soojus jääks ka tagantjärele, ta mõtleks minu tunnetele ..aga kui ta ei ole kellegagi koos, kui see on mäng - me oleme mänginud selliseid mänge (tema algatusel, sest mina olen mõned aastad vanem juba ja ei usu enam sellisesse jamasse), aga praegu see ei ole enam normaalne. See on teadlik hävitamine - on ju selge, et peale seda jääb minu psüühika, usk ja tunne veel kauaks rikki, see ei oleks ilmselt enam kunagi päriselt see.

Ma kuulsin enne, kui ta mulle oma uuest mehest rääkis (on see siis fiktsioon või mitte?) et tema plaan on mind septembris näha. Praegu ma kirjutan talle (peamiselt mitte midagi eriti armastusväärset, pigem osadest tugevatest emotsioonidest, mis trükivärvi kannatavad) umbes päevas ühe kirja - umbes nii pika, kui selle blogikirje esimene sisuline lõik -, kuna ma hea meelega kirjutan ja see on välja elamine. Tema ei kirjuta midagi ja peale seda, kui mu empaatia ja igatsus jälle millegi destruktiivsemaga asendus, ei taha ta minuga enam rääkida. Kuulsin, et tema plaan on mind septembris näha, ühelt sõbralt. Mulle ta ütles alguses, et ei kunagi, siis ma läksin kurjaks, vestlesin temaga gtalkis ja üldse suhtlesin, aga see ei kunagi hakkas mind aeglaselt kallutama, ära pöörama - lõpuks läksin selle peale nii närvi, et enam ei kuulanud tema juttu, et eikunagi pole isegi mitte võimalik ja seda ei tasu tõsiselt võtta. Mida ma siis üldse veel tõsiselt võtan. Ütlesin, et ma hoolitsen selle eest, et see oleks esimene lubadus, mida ta ka korralikult peab, tõlgenduses et eikunagimeelega. See oli pooleldi mitte päris tõsine lause, aga see pöörleb minus samuti, ma nagu kaalun, et kas ma võtan selle pähe endale tõeliselt.

Teisel pool on tunne, et ma lõhun midagi püha. Tunne, et pärast seda ei ole ükski armastus enam päris päris. Tunne, et ma laostan ennast sellega moraalselt, et mul pole ühtegi argumenti enda kaitseks iseenda ees, kui ma lasen sellel lihtsalt kustuda, kui ma ei tee midagi - ja selle vastas on tunne, et ka see on moraalne hukk, kui mina teen, aga tema ei teeks. Armastus peab saama võimaluse olla tugev, armastatu peab saama võimaluse enda põhjustatud olukorrad lahendada, lõpuni pingutada, meeletult pingutada - ma ei tea, kas tema üldse teab, mida see tähendab. Aga võib-olla mingil naiselikul moel teab ..äkki naine ei peagi olema truu, äkki naine on juhitav, äkki peabki ainult mees olema kindel?

Ma mõtlen vahel sellele. Asi on selles, et suhted minu elus on allunud mu tahtele - ja mulle tundub, et sellisel määral, et tekib küsimus, kas kindlus on ainult mehelik omadus? Kas naises saab olla kindlust või liigub ta alati kohakuti kõige tugevama jõuga, lainetab läbi olukordade, allub mehe kindlusele? Ma olen iga kord, kui tema on minu usaldust purustanud, oma kindlust vähendanud - aga see omaks mõtet ainult siis, kui naises üldse ongi mingit kindlust. Aga kui ei ole ..teate, olgu see tänapäeva moraal milline tahes, aga ma tahaks kõik inimesed orjadeks müüa, kes räägivad armastusest turumajanduslikult. Ma tahaks teha neile lauba peale halama kasti sümbolid (see "halam" on ühe konkreetse raamatu nali), teatada, et aus inimene ei tohi neid isegi mitte puudutada ning saata nad kaevandustesse tööle. Ma tahaks olla ruumis, kus selliseid ei ole. Seda siis piltlikult ..tegelikult ma ei usu seda lihtsalt. Ma arvan, et naine, kes ei ole ise kindel, keda saab koolutada, muuta ja suunata - et selline naine, kes ei võta oma armastust sisimas tõsiselt, ei ole valmis kindluseks, ei ole valmis läbi tule ja vee minema ..ok, sisuliselt ma arvan, et ma ei taha sellist armastust. Mis ei vähenda sugugi kõiki neid dilemmasid - isegi peale seda, kui on selge, et see tüdruk päris kindlasti ei tee midagi selleks, et praegu mulle hästi mõjuda ...või noh, mõne ilusa kõne ajal peaaegu et tegi ...ok, ma ei tea, ma tegelikult tunnen nii. See on õige, mida ma tunnen, puhas tõde selle asja kohta, muud tõde mul siin ei ole :) Aga ma tõesti tahan vastust küsimusele, kas naisel on oma tahe ja mis mõte kogu sellel lool üldse on, kui ei ole - misasi see armastus siis on ja miks meil on need kreeka müüdid? Kas armastus on see, kui mees suudab elu lõpuni tahta naist nii väga, et naine ei suuda vastu panna?

Tegelikult oli mul selle suhte alguses tugev tung ära minna, erakuks, tegelda zeniga. Aga kui ma tegelesin zeniga, siis murdepunktis ma otsustasin, et jah, tuleb suhe - et oleks kontakt maaga, mateeriaga ...see teeks ju hinge tervikuks? Aga praegu ma millegipärast ei taha zeni teha ...ma tahan ..ma ei tea midagi. Ma ei tea, mida ma tahan. Kui see suhe algas, siis ma tundsin - saatus ei näe ette just seda suhet, see naine on deemon, ta läheb alla, temas on midagi sellist ..et see muutub, et siis lähen mina alla. Praegu, ma ei tea - kohati ma tunnen, et tahan mingit väikest vahesuhet. Ma otseselt ei taha seda, aga justkui peaks ..ok, ma olen juba enda jaoks peaaegu ilusaks mõelnud selle, mõne teise naise, avardanud oma silmapiiri - varem mahtusid "seks" ja "teine naine" vähemalt mõtteliselt samasse ruumi, aga "sügav koosolemine" ja "teine naine" ei mahtunud. Ma peaaegu et suudan juba nii mõelda, aga miski on veel kindel ...tead, kui sa murrad endas midagi, mis on määratud olema kindel, siis sa murrad enda eneseusku - kui sa oled nõrk, siis peale seda kaob sinust kindlus, sisemine selgus, sinus ei ole enam iidset romantikat - sügavat armastust, igavesi tundeid, valmisolekut liitlaste nimel surema ega teadmist, et paljud on valmis sinu nimel surema. Liit on midagi muud, jõud on midagi muud - see on erinev isiksus, kelles pole kindlust. Mõne kindlaks määratud tunde surm on mõne isiksuse surm ..aga ehk, äkki, äkki see ei ole nii kindel?

Kindlus on see - kui ma alustasin, ma omamoodi teadsin, et naised ei ole kindlad. Ma vaatlesin paljusid suhteid ja leidsin, et naised, kellega ma kokku olen puutunud, on reeglina võetud meeste poolt, kes on lihtsalt tahtnud, kes ei ole teistele viisakalt teed teinud ega loonud ruumi, kus naine saaks ise valida. Praegu, hetkel ..see on midagi, see on toimiv tööhüpotees - võib-olla naiste vaba tahe ei avaldu kunagi kindlusena milleski, võib-olla loeb ainult see, milline mees teda kõige rohkem tahab. See looks armastusest midagi võltsi ..aga võib-olla mulle meeldivad valet tüüpi naised.

Ma olen tahtnud teda vaimselt hävitada, lüüa, purustada, segi paisata ..ok, selleni minu kurjus ei küündi :) Midagi sellist ma teha ei saa. Ma tegelikult olen, nähtamatult, märkamatult, muutnud enda vaenlaste saatusejooni - inimeste, kes on kindlalt ja järjekindlalt tegutsenud minu vastu, hoolimatult, lõhkunud mu elu, alustanud usalduse pinnalt ja reetnud. See võtab kaua, palju kordi annan ma uusi võimalusi, palju kordi lasen ennast lüüa enne, kui salvan. Siiski on olnud mu lähedaste inimeste hulgas neid, kes on püüdnud minna lõpuni - need on kummalised lood. Siin ma ei saa, seda ma ei saa - miski minus hoiab vähemalt selle kindlalt tagasi, ma tõesti ei taha, et see naine langeks, et ta kaotaks elus. Ma tahaks talle haiget teha, teha nii, et ta kannataks, et ta kannataks läbi selle kõige, et ta kannataks läbi oma truudusetuse, kannataks selle läbi, algusest lõpuni, nii et see saaks läbi ja muunduks, võib-olla muudaks ta truuks, võib-olla looks meile armastuse, kuni ma jälle tahan talle kõike anda. Kui sa oled võtnud pähe armastada, siis sellest on raske loobuda - see tuleb, puudutab, muudab ..see ei ole mingi majandusside, see on midagi sügavamat, midagi tähenduslikumat - midagi, samas, millest tänapäeva kultuur ehk tõeliselt aru ei saagi, armastuse jaoks peab olema natuke kultuuritu, natuke aegunud, natuke tõelisem ..siis see omandab tähenduse - ja see tähendab valu. See valu ei ole suur, sest mu usk on peaaegu löödud ..aga eks see usu peal seisabki. Armastuse lõpp on tohutu, keeruline moraalne dilemma. See on midagi, mis pole võimalik, lihtsalt ei ole - aga ikkagi juhtub. Isegi, kui sa oled sügavalt veendunud, et tänu sellele, et enam ei ole tõelist romantikat, ei ole enam ühtegi vabade inimeste liitu - on üksikud hundid, keda hea kütt võib jälitada, ükshaaval, väsitada, tappa. Hundikarjad on lagunenud ...aga polegi vaja hunte, kellel ei ole romantikat :)

Olgu öeldud, et ma tean tõeliselt romantilisi, sügavaid ning siiski häid naisi - aga ma ei armasta neid. Kahjuks. Enam. Ma armastan natuke teravamaid, külmemaid, õelamaid naisi - aga päriselt ma tahaks õiget segu, parajat mõõdukust, inspireeritud, head, tõeliselt head ja armastavat, sooja naist, kes oleks samas külm, reserveeritud, äärmiselt iseseisev ning ainult minuga, maailma tugevaima psüühilise kindlustuse taga, sellise taga, millest ei tungi läbi mitte miski. See oleks armastus, see hakkak looma - see looks olendi, millegi, mis suudab maailmale anda, luua, pakkuda. Aga selliseid naisi ei ole olemas? Arvestades rida loogilisi vastuolusid, ei peaks neid olema - aga võib-olla see on just see, miks usutakse, et neid ei ole? Zen, näiteks, viib läbi vastuolude, lahenduste, loob võimatute asjade tunnetuse, võimatute asjade olemise võime ..mõni zenilik, polaarsusi ühendav naine. Ja äkki eeldab just see veel zeni, veel mõtlust, veel puhastumist ja vabadust?

Näete ma mõtlen uuele naisele, samas ma ei suuda samme astuda - ma ei taha. Ja samas ma peaaegu et olen otsustanud ..aga siis jääb minust maha keegi, jääb minust maha miski, sureb armastus, sureb midagi ilusat - ja miks ei peaks taim lõpuni õitsema enne, kui ta sureb? Miks mitte mõnes teises elus olla midagi muud? Miks mitte anda armastusele võimalust, teenida teda, anda talle jõudu, lasta tal lahvatada oma tõelisse ilusse, aina suuremasse, aina tõelisemasse, aina arenenumasse, peenemasse ja tugevamasse? Me kisume taime välja - kas siis ei kisu me välja iga taime, mis meile antakse? Laseme tal lõppeda - meie viga või teise viga, mis siin vahet, kuskil on alati meie nõrkus, meie otsustamatus, meie vale valik või võime olukorda lahendada, teisele teada anda, teisele südamest öelda või teda veenda, silma vaadata, ühenduda, lasta tal näha enda sisse ja näha seda, mida ükski ei suudaks tappa. Lasta tal veenduda, et see on, et teine on valmis seda hoidma, kaitsma, igavesti toitma ..aga ehk on siin midagi veel? Kuidas saab armastus surra? Ei ole ju võimalik, et oleks olnud armastus, aga enam ei oleks armastus - kus on armastus, seal lihtsalt on armastus, alati olnud ja jääv, armastus ei saa tekkida ja kaduda - sellest hetkest, kui armastus saab olema, on ta alati olnud; seda hetke, kui ta kaob, ei ole, on surm. Kuidas siis saab olla, et me ei ole koos, aga me armastasime? Ja kuidas ma saan midagi uskuda, mõnda tunnet, kui ma ütlen, et ei olnud?

Tegelikult olid mõned sekundid, kui ma seda armastust tõeliselt uskusin - hetk, kui ma peaaegu tundsin. Ja lisaks on olnud üdini võimsaid, säravaid, me oleme näinud üksteist, tundnud ühtsust, olnud lõputult lähedal koos, rõõmustanud koos, olnud lõputult armunud ja tundnud, kuidas me tahame elu lõpuni koos olla, lapsi saada, koos elada, ühiselt ..on olnud seda, et oleme koos, lähedal või kaugel, tunnetame teineteist.

...see on vaibunud aeglaselt. Peale iga tüli, iga temapoolset usaldusemurdmist, olen ma mõne väikse tüki sellest kaotanud. Tegelikult olen ma ka varjanud, teinud armastuse endas nähtamatuks, tundes, et mõni teine inimene on seda rünnanud, hävitanud, rikkunud ..palju armastust panin ma tallele, peitsin, jätsin oma hetke ootama - mitte alati ei saa vabalt armastada, mitte alati ei tunne, et oled valmis; vahel tunnet, et ta peab selle pärast vabandama, sellest aru saama ja selles sind veenma, siis sa lased kõik vabaks. Siis sa oled see, kes sa olid - oled see alati, katkematult, üleni, täielikult ..ja siis see sureb, see hävitatakse, kogu see ilu, mida sa oled loonud, see muutub mõttetuks; iga sisemine mõte muutub valeks, muutub naeruväärseks, muutub millekski, mida ei saa olema ..see, mida sa oled endas koondanud, loonud, arendanud, unistanud - see, mis sa ei saaks, tahaks ega suudaks olla ühegi teise naise jaoks, kellele sa kõik uuesti lood, kui kõik muutub ..see kõik on ühtäkki määratud surmale, see ei sünni kunagi, see on määratud igavesti piinlema, mitte kunagi teostuma - aga see on ju ilus, mis see on, see ei pea surema.

Need on tunded armastusest, mis mul praegu on - ja selle peal, arenev, armastuse suhtes delikaatne, ent siiski aegamööda ennast kehtestav, kurb ja piinatud, ent siiski uude suhtesse, uude elusse juhtiv; on see tunne, see, et see peab lõppema, et selle naise suhtes peaksin ma juba praegu olema külm, tõukav ja sallimatu; et ma peaksin juba praegu tundma ainult seda, et ta peab kaduma, et ma ei taha teda enam tunda - et ma peaksin unistama millestki uuest, et ma peaksin jalutama linnas ja tegema silmad lahti, et see on juba ammu tähenduse kaotanud, ruineeritud ning lõhutud armastus, mis on samavõrra halb sünnitis siia maailma, kuivõrd ta tundus heana. Ja ma veel päriselt ei suuda ..aga septembriks, mu tähtaeg on september :) Septembriks ma löön, lõhun, tapan selle armastuse endas - igaveseks, jäädavalt, kogun ennast kokku ja langetan otsuse.

Ja ma mõtlen, mis edasi ..ma tean, et ma pean õppima. Ma pean uuesti kõndima, suhtlema, rääkima naistega, võib-olla niisama kerglastest armulugudest läbi minema, lootes et keegi ei kannata; ma pean mõistma. Ma pean aru saama, üheselt, mis on armastus ja millisesse armastusse - millisesse naisesse - uskuda. Milline armastus on päris. Mis on püsiv, tõeline - kes on see naine, kellega ma vanana kamina ees istun ja elule õnnelikult tagasi vaatan. Rõhutamata siis kaminat või vanust, vaid ainult seda, mis on see tee, see protsess, mis selleni viib.

Ma pean mõistma, milline on naise tahe; milline on naise tunne - milliselt näeb naine elu ja armastust. Tõde ei saa olla see, mis mulle ei meeldi - mida inimesed sosistavad, lehed ridade vahele kirjutavad, valitsused tagaselja kuulutavad ning varivalitsused järgivad. Tõde ei saa olla see, et armastus on äri, kehade vahetus kehade vastu, mõnu tegemise kunst. Mõnu, kehad, vahetus - see on väike osa kõigest. Väga väike osa. Piirduks see kõik sellega, siis ma ütleks, et ma olen juba vana ja elukogenud mees ning mul on aeg minna, selle maailma asjad on nüüd nähtud. Armastus on midagi suuremat - ja ma tõesti ei tea, mis on praegu. Ma pean mõistma seda, mis see on - ma pean elama, sukelduma lainetesse, põletama ning nägema ..sest järgmist suhet ei taha ma luua nõrgalt - kui ma ükskord nõustun, et selline asi, nagu "järgmine suhe" on võimalik, et see on sügav ja päris, siis ma pean teadma. Seniks ma mängin, ilusat ja naiivset mängu.

Ja kõige hullem, et mu intuitsioon teadis seda ju kogu aeg :) Aga täna ta ei sosista mulle, et see läheb edasi ...täna ma ei palu talt kinnitust, et see kestab lõpuni, et ma suudan sellele naisele anda, mida ma tahan talle anda. Täna ma võtan neid armastuse jääke millegina, milled ma pean juurtest maha kaksama kohe, kui mu süda sekundiks kaitsest loobub. Ja mu süda - ka tema mõistab, et ehk see ongi õige, ehk me armastasime valesti.

Lahkuminek (ja sellega seotud mõtted)

Niisiis, täna sain ma teada, et naine, kellega me paar aastat (varem ta rääkis kolmest, nüüd kahest - eks tema peab arvet, kaks suve igal juhul) koos olime, on leidnud endale uue mehe. Eellugu oli see, et tema jättis mu maha, nagu ikka, ja mina olin esimene hetk väga löödud, aga järgmisel päeval mängisin poolikult kaasa ja lubasin temaga väga jõhker olla, kui ta tagasi tuleb. Lubasin seda nii kuu aega iga kõne ja kahevestluse ajal. Lõpuks leidis ta peolt kaaslase, läks külla, otse voodisse ja voilaa, uus Suur Armastus oligi kohal.

Naljakad on mu enda tunded ...ma eeldasin, et ma olen uue mehe suhtes kade ja tunnen ennast alandatuna, kui selline peaks tekkima (tõsiselt, olin selles pea kindel) - mitte midagi sellist, tegelikult tahtsin ma lihtsalt veenduda, et nad on seksuaaleluga piisavalt kaugele läinud ja tüdruk oli minu jaoks nö. "rüvetatud", tekkis mõne tunniga tunne, et sellest loost ei saa enam midagi tulla ja selline asi on lõplik. Seda enam, et ta oli ka ühe teise mehega tollal ühe öö, kui ma olin tundlikum ja valmis teda igast asendist tagasi võitlema. Enam, paraku, midagi sellist ei olnud - nüüd leidus minu peas dilemma, et ise läksid ja ise tuled; dilemma ehk seetõttu, et see naine ei tule ise tagasi niisama lihtsalt ;) [või ei jõudnud me enda mängudega nii kaugele].

Samuti eeldasin, et kui naine mu maha jätab, siis minus tärkab eriline machism-šovinism ja ma magan paar kuud iga naisega, kes selleks valmis on. Tegelikult sellist tunnet ei olegi, mängisin selle mõttega naca ja kadus ...üks teine naine, kellele olin mõelnud lahkumineku järel ja kes viimase kuuga oli juba ennast mu tulevikukavadesse kinnitanud (ise seda ehk teadmata, sest me ei suhtle praegu) haihtus samuti hetkega - oli selline rebound-mõte lihtsalt.

Mis minus arenes ...selles osas, kuidas suhtes olla, tegelikult eimidagi - mul on üks etalonnaine, sõber, kellesse suhtumine ja tärganud tunded (milles küll lõputu keemia kõrval vähe seksuaalsust, nii veider kui see ka poleks, eriti peale seda, kui ta ühe teise mehega paar kuud koos oli) räägivad enda eest. Selle naisega koos olles tärkavad ambitsioonid, tekib elujanu ning -kirg, tunne, kuidas naine võib meest inspireerida ning panna oma jõudu elulisele edenemisele suunama. Eks seda olegi vaja ja nutta pole siin midagi - see on just see miski, millega too ekskallim hiilata ei suutnud, pigem püüdis ta puuduvat karismat (kui motiveerimisannet) pngete, tülide ning omamoodi vaimse "käeväänamisega" asendada ...loodan, et peale väikest "paastu" suudan need omadused endast mitte küll kõrvaldada, aga mingisse heasse ja ülevasse vormi panna, leida nende tõelise olemuse ja mõtte. Oma labasel kujul on need nö. "negatiivne keemia", miski ahistav ning lendlevust piirav ...loodan leida suhte, milles lendlevust jätkuks lõpuni, õndsate üheksakümnendateni (kui peaks sellised ead tulema).

Viimast "suhet" (sest kui need lõppevad, on jutumärgid omal kohal) omamoodi treeningmänguna võttes jõuan mõneti enda algse intuitsiooni juurde tagasi, nii kurb, kui see ka poleks ...omal mittemidagiütleval moel teadis intuitsioon seda lugu ette - see naine ei ole minu saatus, ta on selle jaoks liiga külm. Suhte alguses mängis ta hiilgavat intellektuaalset sära, keskendatud tähelepanu ning kassilikku teravust - suhte lõpuosas polnud enam midagi sellist märgata (mitte minu silmades, vaid ta väsis kiiresti). Eks ma isegi olin suhte alguses tugevam, mänglevam, tantsisin paremini ja kõike muud ...endas küll näen, kuis joonistub arengumuster, et sellisest tagasilöögist ei pea ennast häiruda laskma. Omamoodi, siiski, mu tüdruk oli allaandja. Allaandja alguses, keskel ja lõpus - allaandja teatud vaimsetes küsimustes, inspiratsioonis ja kunstis.

Alguses tahtsin ma teda õnnelikuks teha, äratada teatud noodi või joone, mida temast mäletasin ...see tõesti peaks seal kuskil olemas olema, mattunud, sumbunud ja valusse kattunud. Tegelikult oli paar hetke, paar meditatsiooni, kui oleks võinud ühte tema hinge külma peidikusse tungida (milliseid on ehk igalühel, nii et see ei ole mingi suur paljastus) - sellised meditatsioonid katkesid, vaatasin kõrvale, magnet ei olnud piisav. See ehk muutis teatud asja võimatuks, kuigi oli kena keemiat, paar ilusat siddhit ning küllaga kuumi hetki, aga ka müstilisema varjundi ning taevalikuma kallakuga. Paraku matsime need pingetesse, mida mu tüdruk iseäranis armastas.

Ma ei tea, kas ma õppisin midagi uut naistest - kuskil siin all, ikka veel, on minu ideaalid, valmis reaalsust taashaarama, kohalduma, uudsete situatsioonide realismi tungima, vahepeal tekkinud kogemust transdenteerima, kuni see muutub mu süvaolemuse täisõiguslikumaks osaks ning arendab mu ideaale. Siiski, ideaalide arenedes ei saa ju vanade ideaalide väärtused kuhugi kaduda, pigem tekib kerge eluline paradoks ning jällegi mõni võhik leiab uusi näivaid vastuolusid mu jutust..

...nii palju siis filosoofiast - point on ehk välja öeldud, minu ekselukaaslane (mis on muidugi täiesti vastuoluline termin, nii et siis lihtsalt ekskaaslane) minu blogis lõpuks (tema tungiva soovi kohaselt) ära kajastatud, siis viimasel hetkel, ning mina ise täiesti rampväsinud uneta ööst (küll teisel põhjusel, sest siis ma veel uusimaid uudiseid enda kohta ei teadnud).

Ja lõpuks, minu elulised plaanid ...kuidagi paiskas see ikkagi prioriteedid segamini - eelnevalt ehk arvestasin, et ta võib tagasi tulla veel vabalt. Ehkki suht lollisti, sest ma ei saa ta vanematega eriti läbi ja tegelikult puudub igasugune eluterve side, see loksus nii paika juba suht alguses. Minu järgmine naine, võibolla, on orb - ma lihtsalt ei taha asjatada mingite vanemate arvamustega, mis baseeruvad õhul ja kuulujuttudel, aga ma ei taha ka üldse mingeid väliseid mõjusid. Elu kaaslane - see võiks olla miski, kus on mina, tema ja teised, mitte igasugused, kelle arvamused, kõhklused ja kahtlused iga hetke mõjutavad ...nii, nimelt, võiks minust tekkida kummalisi pilte. Või pigem siiski mitte-orb, sest kuidas ma saaks näha, kas orvul on ka sisimas immuunsust ja sõltumatust ;)

Energeetiliselt ...ma tunnen, et see kogemus ei andnud palju juurde. Hetkel on tunne, et miski ei ole andnud - pigem on see naine mõne aasta jooksul täie hooga, reeglina põhjendamatult, ent siiski mõjusalt, teinud maha kõiki teisi naisi minu elus ning praegu ei ole ehedat tunnetust ühestki ideaalist selles osas ...nagu, ideaalsest energeetikast, ideaalsest keemiast. Tahaks selle saasta, mis sellest suhtest jäänud - kõik need hingeniidid - alustuseks välja juurida, ennast neist puhastada - siis tekib selgem pilk ning võimalus edasi minna. See naine oli teravalt, tahtetšakrate kaudu minuga ühenduses ...mõni teine naissõbe või kallim on olnud intuitiivselt, emotsionaalselt või muul moel (mitte, et need aspektid poleks ka siin suhtes keskmisest tugevamad olnud) ...pisut tunnen, et see suhe oli intuitiivselt-emotsionaalselt tuim - minu enda panus oli alguses selge, ent mu tüdruk ei olnud kummaski vallas milleski väga kindel, pigem pidas positiivseid asju mingiks muinasjutumaalimaks, kus "elu on see, mis on karm".

Sellega siis lõpetan. See on minu esimene ja viimane avalik postitus selle naise teemal :) Rohkem ma teda enda ellu ei taha - seda kõike oli juba liiga vähe järel, ainult kuuma suhte hõõgus oleks meid uuesti pingetest vabastanud ning kõik ellu äratanud. Aga seda viimast ei saa enam olla, sest see oleks lörtsitud teise mehe s*****ga, kui võib nii labaselt väljenduda ;) Aga elu ...see on üks ilus lugu, mis ennast alati uute armastuste kaudu ilmutab, kuni selle üheni, mis on eluarmastus, igavene ja jääv, varjutades kõik muu - ehk nii? Või olen ma sellest juba möödunud? Kindel on üks, aga sellest ma ei räägi :)