Usk ja evolutsiooniteooria

Tänases teaduses on kohata kõvasti evolutsiooniteooria argumente mingitele tegevustele. Ma lugesin ühte blogikirjet, mis tekitas minus mõtte kirjutada samal teemal artikkel siia. Blogi, muidu, on piisavalt hea - õieti midagi ütlev, sisukas -, et viitasin sellele ka enda blogi lingikogus.

Blogikirje räägib sellest, et uuring näitab, et jumalausulised kipuvad omistama Jumalale iseenda isiklikke vaateid ning et nende arusaam Jumala vaadetest muutub, kui nende isiklikud vaated muutuvad. Tahaksin mainida, et evolutsiooniteoreetikud omistavad evolutsioonile täpselt sama moodi iseenda isiklikke vaateid selle kohta, mis suurendab tõenäosust ellu jääda. Näiteks omistavad paljud inimesed evolutsioonile omadust, et see eelistab kõige tugevamat - sellal, kui teised usuvad, et see eelistab kõige koostöövõimelisemat (et see eelistab kõige tugevamat kooslust, mitte kõige kurjemat kiskjat).

Väga vähe huvituvad evolutsiooniteoreetikud sellest, miks on püsima jäänud religioon. Usutakse ka, et klassikalises mõttes mingi kõrgema intellekti või kooskõla olemasolu fakt ei muudaks oluliselt inimtegevuse sisu - siiski muudab selline uskumus, teadlik või alateadlik, inimtegevust üsna oluliselt. Lastele olevat omane "maagiline mõtlemine", mida siis elu jooksul pisut välja juuritakse. Usu olemasolu põhjendatakse tihti, nagu ma olen kuulnud, sellega, et see aitab raskusi üle elada - et selline usk on mugavam. Siiski ei selgitata naljalt evolutsiooniteoreetiliselt, miks on inimene evolutsiooniliselt selliseks arenenud, et see usk oleks mugavam.

Öeldakse, et inimene valib endale sellise uskumuste süsteemi, mis kõige paremini toetaks tema valitud käitumist. Usun, et see on mitmesuunaline protsess - inimesel on valitud käitumisviisid ja kogemused, mis mõjutavad tema uskumuste tunnetuslikku ja ratsionaalset aspekti, toimub ka vastupidine. Et käsitleda Jumala uskumist evolutsioonilisest aspektist, tuleb kindlasti ära märkida, milliselt on seotud inimese käitumine ja Jumala uskumine või mitte uskumine. Võttes aluseks Piibli, räägivad paljud Jumala uskumisest seoses paradiisi ning "vajadusega uskuda, et surm ei ole lõplik" - siin võib olla mingi seos, aga ma ei hakka seda põhjalikumalt analüüsima. Arvan, et Piibel on inimtekkeline ning see, kui selles midagi väidetakse, ei tõesta veel, et see oleks väär - pigem on seal väga palju sellist, mis tundub intuitiivselt vägagi veenev, millele selle raamatu edu suuresti toetub. Seega peaks paljudel sealsetel kontseptsioonidel olema evolutsiooniline seletus - kui see väide kehtib, et evolutsioon valib kõige tugevamad. Samas on seal väga palju sellist, mis ei ole üldse sarnane paljudes teistes religioonides olevate Jumala käsitlustega. Ma usun, et evolutsioonil on olnud väga palju võimalusi valida inimesi, kelles ei mängiks müstiline element mingit rolli.

Kui nüüd vaadelda ühte aspekti Jumalast, mis vajaks evolutsioonilist seletust, siis minu meelest võiks see olla "kosmiline harmoonia". Nimelt sellepärast, et see ei eelda mitte mingisugust jumalausku - nii budismis, kui taoismis on sama element sees, tegemist on ateistlike maailmavaadetega. Jung kirjeldab seda, kui "sünkroonsust". Viimasel ajal hakkan nägema ka selle mõiste märksa tugevamaid tagamaid, kui seni olen adunud, ent kirjutan neist kunagi hiljem - usun, et mulle satub enne seda kätte ka mõni raamat, mis neid nähtusi juba põhjalikumalt analüüsiks, sest meie ühiskonnas on seda ammu unustatud vanat päris palju. Nimelt on nii massiusundite jumalauskude ühisosal, budistide maailmavaatel kui ka šamanistide või paljude teiste levinud maailmavaadete üheks keskseks motiiviks selline organiseeritus või harmoonia. Seda küll kirjeldatakse erinevalt - tegelikult seda põhjendatakse erinevalt - ja seega on oluline ka Jungi töö, kus seda põhjendatakse lääneliku maailmavaate alustel selliselt, et see oleks puhastatud paljudest lääne inimese jaoks vastuvõetamatutest liiasustest või ebausu elementidest. Seega on ka Jungi sünkroonsus ammu unustatud vana - nagu üle poole tema alkeemial põhinevatest töödest -, ehkki süntees lääne teadusliku pildi ning mõningate uute leidudega võib olla uus. Ok, nii palju siis küllaltki kõrvalisest mõttekäigust asjade vanuse teemal - on kummaline, et seda vanust nii tugevalt rõhutatakse; kelle jaoks on tähtis asjade vanus ja kelle jaoks nende innovatiivsus. Tähtis on selliste küsimuste puhul siiski see, kas need on olulised - ehk siis väärt läbi kaalumist - ja kas need on vähelevinud - ehk siis kõige praktilisemas mõttes uued; kui need on mõlemat, siis võib neist rääkimine tuua suuremat sorti kasu. Minu arvates ei peaks otsima igalt poolt ainult teaduslikule progressile iseloomulikku innovatsiooni laadi.

Niisiis, et asetada jumala olemasolu küsimus evolutsiooni kaalukausile, tuleb vaadelda selle seost inimtegevusega. Inimtegevus, mis eeldab asjade teatud harmooniat ja tähenduslikkust, on radikaalselt erinev sellisest inimtegevusest, mis seda ei tee. Üks huvitav näide on "ära sõnumine", mida just elukogemusest lähtuvalt, kohati isegi pilguga, mis soovib, et nende tähelepanu ei juhitaks selle mittevastavusele tunnustatud maailmapildiga, väldivad väga paljud inimesed oluliselt suuremal määral, kui saaks põhjendada isegi kõige paranoilisema füsikalistlikust maailmavaatest lähtuva mõtteviisiga. Teatud tüüpi asjad teatud tüüpi olukordades lihtsalt kipuvad nässu minema, kui need "ära sõnuda", ning sugugi mitte ainult siis, kui seda teha rambivalguses - sealjuures ilma mingi ilmse põhjuseta, miks keegi peaks neid nässu ajama. Selliseid väikseid mööndusi nende poolt tunnustatud maailmapildile leidub väga paljudes üldiselt peavoolu teadusliku maailmapildi omaks võtnute juures - ja tihti viitavad need ühele või teisele, mida võiks uskuda usklikud. Eriti palju on selliseid asju nende hulgas, mida aetakse tunnete, kommete või mingite patoloogiate kaela, millest kuidagi jagu ei saa.

Igal juhul - rääkides usust Jumalasse - on kummaline, et seda põhjendatakse sellega, et inimesele meeldib nii uskuda. Ilmselt meeldivad talle siis muuhulgas ka need muutused tema käitumises, mida see kaasa toob - ja mis selle usuga ilmselgelt kaasnevad, ehkki leidub neid, kelle arvates Jumala olemasolul ei oleks mitte mingisuguseid implikatsioone.

Väidan, et sellised implikatsioonid on peamiselt järgmised:

• Inimene omistab enda ümber toimuvale tähendust, käsitlemata seda puhtmehhaanilisena.
• Inimene eeldab, et mingi hulk asju, mis temaga toimuvad, on tema tegevusega tähenduslikult seotud, isegi kui otsest sellist sidet ei ole võimalik leida.
• Inimene otsib ümbrusest märke, mis viitavad mingitele asjadele, millega nendel märkidel ei ole kausaalset sidet.

Selliselt võiks leida ehk "jumalausku" isegi loomades (või usku sünkroonsusesse ja kõrgemasse tahtesse). Võimalik, et teatud määral on sellistest alustest lähtuv tegevus teadusliku alternatiiv - ent fakt on see, et evolutsiooniliselt on sellised tendentsid välja kujunenud. Fakt on ka see, et konstruktiivset evolutsioonilist käsitlust sellest, miks inimene selliseid asju kaldub uskuma ja tahab uskuda - ja miks ta võib tunda, et need asjad on olulised - ei ole mina senini näinud (kellegi muu, kui müstikute poolt). Mul on tunne, et selline käsitlus jõuaks sarnasesse punkti, nagu teatud minu ratsionaliseeringud - need põhjendavad asja küllaltki hästi ära, eeldamata sealjuures ei sünkroonsust ega jumalat - ja tegelikult tooksin ära selle, mis ei ole nii kergesti seletatav.

Nimelt - miks inimesed on nii kindlalt veendunud, et nende unenäod ja mõtted on seotud sellega, mis järgmistel päevadel toimub? Milline on selle evolutsiooniline tagamaa? Evolutsioonil oleks ju kerge olnud seda nähtust kuidagi ära hoida, kui oleks vähimgi evolutsiooniline üleolek sellel poolel, kelle ajus sellist asja ei toimu?

Kokkuvõtteks - rääkides evolutsioonist, omistavad inimesed sellele samasugust ratsionaalsust, nagu nende endi oma; väga harva põhjendatakse evolutsiooniliselt välja kujunenud omadusi uskumustega, mis neile ei kuulu. Muutes enda arusaamasid praktilisest tegevusest, muudetakse ka arusaamasid evolutsioonist. Ja ma siiralt usun, et evolutsioonimehhanismide laiem käsitlus eelduselt, et paljud asjad, mis on välja arenenud, on ka kasulikud, võiks vabalt anda mingit täiendavat siseinfot ka reaalsuse ja inimese keskkonna kohta - inimese kohastumise uurimine võib tuua välja väga peeneid senimärkamatuid asjaolusid keskkonnas.

Loovuse aheldamine

Ma olen näinud väga palju protsessi, mis koosneb mõnest mõõdetavast punktist:

1. Tekib loov ja andekas noorkirjanik, kes suudab kirjutada väga haaravalt ja kaasakiskuvalt. Inspiratsioon.
2. Sellele kirjanikule tekib lai lugejaskond ja palju "järgijaid". Inspiratsiooni realiseerumine.
3. Mõni poliitiline või äriline jõud võtab ette selle kirjaniku muutmise kas reklaame tootvaks copywriteriks või poliitiliseks esindajaks. Kommertsialiseerimise ettepanek.
   
4. Paljud kirjanikud keelduvad. Vähemalt pooled, varem või hiljem, lähevad ettepanekuga kaasa. Kommertsialiseerimise ettepaneku vastu võtmine.
5. Kirjanik avaldab järgmises lehes artikli, milles on tunda teatud nüriduse elementi ning seda, et tegemist on sulepeast välja imetud, andetu inimese katsetisega. Inspiratsiooni kustumine.
6. Kirjanik kaotab oma huvitavuse ning tema lugejad ei ole tema tekstist enam kuidagi haaratud. Inspiratsiooni kustumise realiseerumine.

Müstilised võimed - näiteks inspiratsioon ja loovus, mida siiani ei suudeta teaduslikult seletada -, alluvad oma loogikale ning avaldumise viisile.

Igasuguse inspiratsiooni tagamaadeks on see, mida Jung kutsub "kollektiivseks alateadvuseks" ja paljud muud sellised intelligentsed ning tervikuna hoomamatud nähtused. Igasuguse piiri seadmine sellisele holistlikule tervikule hävitab kogu selle mõju. Paljudel juhtudel on selle tagamaad väga puhtad - keegi võib uskuda, et andekad lapsed, keda ta võib kutsuda näiteks indigolasteks, kui tal on vastav kultuuriline mõjutus, on küll väga loovad ja andekad, aga siiski eksivad mingites olulistes punktides. Need olulised punktid võivad moodustada selle inimese varju või maha surutud isiksuse tahud - enamus inimesi püüab teistes maha suruda nende omaduste avaldumist, mida ta endas on maha surunud; endas ei ole ta neid sellise psühholoogiakäsitluse järgi maha surunud mitte sellepärast, et need oleks halvad, vaid sellepärast, et need on temas halvasti arenenud - mingite oma arengupuuete tõttu ei suuda ta neid tahke endast õigesti kasutada, seetõttu on tal nende kasutamisega halvad kogemused. Selliseid asju suruvad inimesed endis maha ning nende arusaam sellest, mis on "õige käitumine", areneb selle käigus selliselt, et ta usub, et iga õige inimene tõrjub need omadused tervikuna endast välja. Ta ei mõtle sellele, et need tuleks hoopis hästi välja arendada ning mõned algaja vead on täiesti loomulikud, nagu ka kõndima õppides võib esialgu vahel kukkuda. Paljudel inimestel võib olla kõndimisega erakordselt halbu kogemusi või kõndimisega seotud traumasid - see ei ole siiski piisav põhjus suruda maha kellegi soovi astuda oma esimesi samme.

Seega, loovus kui selline reeglina selliseid inimlikke piire ei oma - selleks, et see üldse saaks mõjule pääseda, peab see olema mitmekülgne ja mitmetahuline; kunst võib olla mõnevõrra intrigeeriv (kuigi tänapäeval on palju moodsaid kunstnikke, kes arvavad ratsionaliseerides, et intrigeerivus kui selline ongi kunsti ainus oluline omadus, luues seega jällegi mittemidagiandva kunsti loomise protsessi).

Sõnavabadus, vabameelsus ning teaduslik printsiip alustada oma filosoofilist arengut kõige teadaoleva kahtluse alla seadmisest ei ole seega midagi puhtalt üksikisiku huvidest ja vabadusest lähtuvad - see on loomulik printsiip, mille aluseks on luua andekaid ning inspireeritud, tõeliselt vabu inimesi, kes on võimelised ka enda keskkonnale väga palju andma. Kui võtta mõni selline loov inimene, siis ühe piirangu seadmine võib hävitada kogu terviku. Mõni, kes usub, et on oma elukogemuse ja teadmiste tõttu valmis selliseid inimesi juhendama, võib oma hirme realiseerides ja survet avaldades muuta neid vaimses mõttes väärakateks - väärastada nende inspiratsiooni ning loovust. See on kõrgema järgu kuritöö, mida on väga raske millegagi kompenseerida - nn. "indigolaps" või ennast peale seda tunda invaliidina ning kogu tema olemuse tuuma moodustab teadmine, et teda rõhutakse ning piinatakse, välja võib kujuneda teatud annus sügavat viha - mis ei pruugi olla just parim jõud, mis teda edasi viiks, vaid võib osutuda täiendavaks takistuseks. Juhendajad, kes loovaid inimesi arendades loobuvad vabast ning piirideta dialoogist, sõna ja meelevabadusest, püüdes peale suruda oma hirmusid ning enesele seatud piiranguid, on muutunud millekski, mille kasutegur võib seisneda ainult nende rollis väljakutsena - vaimse takistusena, mis tuleb ületada, koondades enda sügavamat tahet ning saavutades uuesti loovat vabadust. Selline tegevus, siiski, kuigi see võib mõjuda mõnikord loovisikule, keda arendatakse, lõppkokkuvõttes isegi arendavalt ning avardavalt, ei ole kindlasti mitte tänuväärne. Kaasahaarava stiili kaasamine, mille puhul isegi vähem andekas inimene võib toetada andekama arengut, vabade tingimusteta mõttevahetuste lõppemine, mõjub mõlemat poolt kahjustavalt - loov vaim räägib sellisele inimesele järjest vähem seda, mis võiks teda haarata, sädet on järjest vähem, loovhinge enda tegevus ja identiteet saavad kahjustatud. Juhendaja võib leida enda tegevuse tulemusele õigustuse, nähes teatud hirmude ja piirangute realiseerumist teises inimeses ja uskudes, et teeb lõppkokkuvõttes õiget asja - siiski on tulemuseks see, et ainus viis juhendatavale jõuda uuesti enda loova andeni on tekkinud karmaprobleem lahendada. See kehtib ka müstiliste-maagiliste võimete puhul, mis kõikidelt omadustelt vägagi inspiratsiooni sarnased on.

Totalitaarses süsteemis langeb kirjanduse tase kiiresti väga madalaks, samuti teostatakse innovatsiooni ja loovust järjest enam pingutatult - tekstid ja kunstiteosed, mis ei ole suunatud režiimi vastu või jäänud sellest puutumata, ei sisalda enam loovat alget ja jõudu, kuigi nende autorid võivad olla ennast varem, vabamas keskkonnas, loominguliselt vägagi tõestanud. Sama moodi - kuitahes õilsate eesmärkidega poliitiline jõud võib kaasata mõne loovvaimu, ent kui see kaasamine seab kergegi piirangu, muutub selle loovvaimu tegevus tühiseks võrreldes sellega, mis see võiks olla. Organisatoorne vorm, mis produtseerib loovust, peab olema sellisest organisatsioonist vägagi erinev. Ühiskond, mis tahab tõusta kõrgemale ja minna edasi tõelise innovatsiooni ning loovusega, peab suutma tolereerida loovisikute isiklikke eripärasid ja nii mõneski mõttes ekstsentrilist iseloomu - ainult nii saab nende annet tegelikult rakendada. Küsimus, kuidas panna loovus täitma õigeid eesmärke, et sellest ka kasu oleks - kasu ongi loovuse sisemine omadus, ent seda, kuidas täpselt see kasulik on ja mida konkreetsel juhul annab, on piiratud ratsionaalse, inimliku mõtlemisega võimatu haarata. Loovus sisaldab loomulikkust ja vabadust - sellist, mis ei ole patoloogiline ega väärastunud, vaid sisemiselt tasakaalukas ning edasiviiv; siiski võib paljudel juhtudel selguda, et sellele ei kehti paljud piirangud ning see ei tunne paljusid hirme; hirmude ja kahtluste peale surumine on tegelikult katse nakatada teist inimest enda patoloogiasse. Kui kellegi vaba käitumine Sind häirib hoolimata sellest, et ta ei ohusta kedagi ja mõjub kõikidele hästi, enesekindla ja vaba, jõulise hingena - tea, et oled hull.

Kant ja filosoofiline ring

Üks kiri tuli välja üllatavalt hea, proovisin ühte punkti diskussioonist tõestada. Seega panen selle ka siia üles.

Jung, Steiner ja paljud teised alustasid kantiaanidena; Schopenhaueri filosoofia aluspunktiks on samuti kriitika Kantile. Kuna Kanti kaootilised tõlgendused on sisuliselt kaasaegse teadusliku vaate põhialused - teaduslik meetod lähtub üheselt sellest, mida Kant pidas vaadeldavaks ja mida mitte -, siis on müstikasse siirdunud teadlaste ja filosoofide hulgas palju kantiaane. Seda seetõttu, et Kant teeb väga üheselt ja põhjalikult selgeks, et empiirilisel meetodil ei ole võimalik vaadelda asju iseeneses. Kant teeb seda mõneti negatiivselt - näidates mõnes mõttes, et asi iseeneses on fundamentaalselt kättesaamatu. Selle tõttu on irooniline, et kui poolikud kantiaanid - need, kellel oli põgus ülevaade Kanti töödest - töötasid välja teadusliku meetodi, mis lihtsalt eeldas, et asja iseeneses ei hakatagi kunagi vaatlema ja et see jääb fundamentaalselt inimteadmise piiridest välja, järelikult see ei ole teaduse uurimisobjekt - sellest tekkisid füüsika ja keemia harud, mis eraldasid ennast üheselt alkeemiast ning võtsid uue suuna. Samal ajal Jung, Steiner ja teised, kes läksid Kantiga lõpuni, said aru lihtsast faktist - inimteamiste hulk on palju suurem, kui see, mida niiöelda teadusliku meetodiga on võimalik ära tabada; inimene teab tegelikult nii mõndagi asjadest iseeneses - Schopenhauer kirjutas selle pinnalt mitmeid töid, kus ta üsna üheselt viitas, mis on asi iseeneses ja kuidas selle kohta käivale infole ligi pääseb. Sellisest lähenemisest tuleb omakorda rida väga keerukaid implikatsioone, mis kaugenevad oluliselt teaduslikust sfäärist, kui teadus piirdub millegi muuga, kui asjad iseeneses. Teadusega lõpuni minnes on ka Einstein kirjutanud sellest, et kui minna asja põhjani, siis ei olegi midagi võimalik tõestada - ja seejärel samas töös teatud filosoofiliste mõttekäikudega tagasi, et näidata, et teadus siiski omab tugevat alust.

Hiljem, Einsteini tegevusega seoses, tekkis teadusesse "uus meetod". Einstein näitas, et paljud asjad füüsikateooriates on sellised, et teatud muutujate väärtusi ei ole võimalik välja selgitada. Selle tõttu muutis ta teooriat nii, et neid muutujaid seal sees ei olekski, saavutades matemaatiliselt küll teooria, kuhu osad neist abivahenditena võetakse, ent filosoofiliselt - ja see on see aspekt, milles ma ise olen Einsteini töid uurinud, tuginedes matemaatika asemel intuitsioonile, nagu ka ta ise tegi - ei ole seal teatud muutujaid sees. Einsteini poolt loodud pretsedent kordus kvantfüüsikas - osakese omaduste mõõtmises ilmnevatest probleemidest tuletati teooria, kus need asjad, mida komplektis mõõta ei saa, teisendati muutujateks, millest on võimalik tuletada kõik nende võimalikud väärtused. Mõõtmise ebatäpsused seega hakkasid määratlema teooria piire ja maailmavaate ebatäpsust. Hiljem ületas kvantfüüsika piiri, mida Einstein enam eriti ei soosinud, kuigi tegu tema enda meetodi uue vormiga - füüsikasse pandi fundamentaalselt sisse juhus. Nüüd, kui võtta Undo Uusi tööd, siis on näha selle sama meetodi taaskasutust - nimelt näitab ta selgelt, et vastavalt Kanti filosoofiale ei saa teatud asju mõõta; Undo Uus väidab, et järelikult neid asju ei ole. Kui nüüd vaadelda alternatiivselt Schopenhaueri või Russelli tööd (keda Undo Uus tsiteerides tegelikult mõneti moonutab, mis puudutab sisu, aga kuna tema jaoks need sisulised asjad ei olegi tähtsad, siis vormiliselt mitte), siis selgub, et teised filosoofid on liikunud oluliselt teises suunas, väites, et kuna ilmselgelt neid "asju iseeneses" saab teatud piirides kindlaks teha, kuigi neid ei saa füüsikalises mõttes mõõta, tekib vastuolu Undo Uusi ning näiteks Schopenhaueri filosoofias. Steiner on kirjutanud huvitava ja küllaltki teadusliku töö sellest, kuidas filosoofia moodustab ratta - iga uus aste on põhjustatud eelmisest, sellega vastuoluline ja samas tõestatav; ratta viimane osa läheb uuesti üle esimeseks. Sellega on näha teatud teadusliku mõtte nõiaringi - ja minu jaoks on tõsised teadlased need, kes on selle nõiaringi korra läbi teinud ja saavad aru inimuuringute teatud fundamentaalsetest puudustest praegusel ajahetkel, mis sellest rattast tulenevad (http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?22123). Ma usun praegusel hetkel, et ehkki see ratas ehk kunagi lahendatakse - mis oleks filosoofias sama tõsine avastus, kui mitmest stringiteooriast ühe tuletamine füüsikas -, tuleb praegu selle piiranguga arvestada ja aru saada, et kokku on vaja viia mitmeid komplementaarseid ja vastuolulisi teooriaid ning mängida küllaltki keerukat mängu, mis on matemaatilisest loogikast mitu astet suurem vaimupingutus ja mida ei saa teha sama algoritmiliselt, kui tõestada matemaatilist teoreemi, sest inimkonna käsutuses ei ole veel selliseid vahendeid.

http://www.friesian.com/jung.htm
Amid all the talk about the "Collective Unconscious" and other sexy issues, most readers are likely to miss the fact that C.G. Jung was a good Kantian. His famous theory of Synchronicity, "an acausal connecting principle," is based on Kant's distinction between phenomena and things-in-themselves and on Kant's theory that causality will not operate among thing-in-themselves the way it does in phenomena. Thus, Kant could allow for free will (unconditioned causes) among things-in-themselves, as Jung allows for synchronicity ("meaningful coincidences").

http://en.wikipedia.org/wiki/Rudolf_Steiner
Steiner approached the philosophical questions of knowledge and freedom in two stages. The first was his dissertation, published in expanded form in 1892 as Truth and Knowledge. Here Steiner suggests that there is an inconsistency between Kant's philosophy, which postulated that the essential verity of the world was inaccessible to human consciousness, and modern science, which assumes that all influences can be found in what Steiner termed the “sinnlichen und geistlichen” (sensory and mental/spiritual) world to which we have access. Steiner terms Kant's “Jenseits-Philosophie” (philosophy of an inaccessible beyond) a stumbling block in achieving a satisfying philosophical viewpoint.

Elu pärast surma

Küsimuses, milline on elu peale surma, on radikaalselt erinevad arusaamad.

Toon välja mõned koos seletuste ja eeldustega, samuti mõningate küsimustega.

Teadvus kaob peale surma ning midagi edasi ei tule

Üks üldtunnustatud teooriatest

Selline seisukoht võeti aluseks materialistliku teaduse loomisel. Materialistlikku teadust tuleb selgelt eristada näiteks filosoofiast, metafüüsikast ja müstikast, millele selliseid piiranguid ei ole. Tegu on füsikalistliku maailmapildi, füüsika metafüüsika või füüsika filosoofia osaga. Paljud füüsikud ei ole seda üheselt pooldanud.

Kui tegu on niiöelda teadusliku teooriaga, on väga tähtis esitada järgmised küsimused: milliste katsete teel see välja selgitati, millal see avastati, milline on eelduste kogum ja matemaatiliselt range loogika selle kontrollimiseks? Mina nendele küsimustele vastust ei tea - seda avastust omistavad mõned isegi ühele tuntud ulmekirjanikule, ent selline vaatepunkt algelisemal kujul tekkis kindlasti varem - siis, kui füüsika viimane sõna olid Newtoni teooriad. See ulmekirjanik lihtsalt defineeris täpsemalt, millega tegu.

Seda teooriat pooldavad paljud füüsikud ja samuti tehisintellektsüsteemide taustaga IT inimesed - usun ise, et esimeste puhul on see loomulik järeldus nende uuritavast valdkonnast, teiste puhul võiks oletada ka väikest soovmõtlemise elementi, tahaks ju nemad oma loomingu lõppproduktile ka teadvust, tundeid ja loovust. Väidan, et tõelise loovuse algoritmiseerimine ei ole võimalik.

Falsifitseeritav see teooria ei ole.

Toon ära selle teooria kirjelduse:

• Teadvus, tunded jms. on füüsikalise mateeria reaktsioonid.
• See tähendab sisuliselt seda, et matemaatiline mudel (mida füüsikaline reaalsusekirjeldus on) on täiesti võrdne reaalse teadvusega, samuti tajude, tunnete, mõtete ning muude kogemustega.

Selle teooria järgi on nii, et teadvus ei ole midagi fundamentaalset - näiteks, kui keegi rõõmustab millegi üle, siis selle taga ei ole reaalset iseseisvat tunnet, toimuv piirdub tema näoilme, ainevahetuse, teatud hormoonide tootmise ja muude füüsikaliste nähtustega. Midagi rohkemat, kui need füüsikalised nähud, seal ei ole - ja füüsikaliste nähtude all peetakse silmas just nimelt sellist kirjeldust, nagu lihaste liikumise ning hormoonide tootmise välisel vaatlusel ilmneb. Tuleb selgelt mõista, et see välistab selle, et toimuks midagi, mida paljud inimesed, nagu mina, kutsuvad kogemuseks ja teadvuseks. Minu jaoks on kogemus - näiteks tunded - täiesti iseseisev reaalsus, mis võib küll olla mõne füüsikalise protsessi loogika - näiteks hormooni tootmise - komplementaarne protsess, ent siiski on see midagi enamat, kui selle hormooni tootmine ise, kui hormooni tootmiseks nimetada ainult seda, mis on välise vaatluse puhul ilmne - reaktsiooni. Väidan, et arvutis modelleerides, kus iga osake on mälus kujutatud tema ruumilise koordinaadi ja olekuna (arvude komplektina) ei teki tunnet, kuigi võib tekkida väliselt samasugune reaktsioon. Arvuti, nimelt, ei võimalda isegi sellel reaktsioonil paralleelselt toimuda - iga osakese arvukogumi muutumist ja sellega seotud protsesse arvutatakse välja ükshaaval, mingit tegelikku ruumi seal sees ei ole, toimub lihtsalt suur hulk arvutusi, kus iga üksiku arvutuse puhul võetakse kaks arvu ning tehakse nendega tehe. Ekraanile pilti joonistades käiakse arvud uuesti ükshaaval läbi ning muudetakse mõnede põhjal pikslite värve ekraanil, teistega ei tehta midagi. Tähtis on silmas pidada, et selle teooria põhjal - sellest üheselt tulenevalt, mida kinnitavad ka kõik selle pooldajad - piisabki sellisest arvutuste seeriast, et vastav "tunne" tekiks. Väidan, et tunne ei piirdu sellega - tunne on füüsikalise reaalsuse tegelikult eksisteeriv aspekt, mis küll füüsika mõõteriistade jaoks võib olla registreeritav teatud füüsikaliste protsessidena. Füsikalistide arvates tunne ei sisaldu mitte nendes füüsikalistes protsessides, vaid isegi nendes näitudes. Veelgi enam - see teooria väidab, et kui ükskõik, mis vahenditega saaks programmeerida valmis seadme, mis välisel vaatlusel reageerib sama moodi ("sama keeruliselt"), kui inimene, siis sellel seadmel ongi tunded - sama hästi võiks väita, et inimene ei saa tundeid teeselda, sest teesklus ei pruugi vähendada reaktsiooni keerukust ja kuju.

Küsimust, millised füüsikalised protsessid - või reaalselt selle teooria puhul võib ka küsida, millised mehhaanilised protsessid - on seotud milliste teadvusnähtudega, üldse ei tekigi. Kõiki protsesse mõõdetakse väliste füüsikaliste mõõtmiste abil ning kui reaktsioon on sarnane, on järelikult ka tunne sarnane (või, konkreetsemalt väljendudes, seda tunnet üldse ei olegi - mõni füüsik võib öelda, et Undo Uus pingutab üle, aga tema artikkel on selle teooria täiesti loomulik järeldus, teisiti seda teooriat kokku võtta ei saa, muutmata selle alusväiteid või aksioome).

Huvitavad küsimused, mida esitada selle ja analoogsete teooriate pooldajale:

1. Kui võtta mina (see mateeria, millest koosnen) elementaarosakesteks lahti, siis teadvus kaob ja ma olen surnud. Kui nüüd panna need osakesed sama moodi kokku, kas siis tekib uus teadvus või taastub vana?
   
2. Kui võtta mina elementaarosakesteks lahti ning panna kokku samasugune uutest osakestest, kas see on siis identne selle endise minuga?
3. Kui teha minust identne koopia, kas see olengi mina? Kas siis on kaks mind?
4. Kui mind hormoonide tasakaalu ja DNA koostise sujuva muutmise teel teha sarnaseks ahvi või kaelkirjakuga - nii palju, kui see on võimalik, aga mõttelise katse käigus ehk ka täielikult -, kas siis on tegu minuga? Kas see on sama, mis mind osakesteks lahti võtta ja siis uuesti kokku panna?
5. Kui ma lihtsalt ringi jalutan ja minu keemiline koostis muutub, kas tulemuseks olen siis mina või keegi muu?
6. Kui ma suren ja mateeria, millest koosnesin, muutub sajaks vihmaussiks, kas need vihmaussid olen siis mina või keegi muu?
   

Ühest küljest nagu vastuolu ei oleks. Kolmel esimesel juhul tuleks vastata, et tulemuseks on endise minuga identne mina, kahest viimasest juhust esimesel, et ei ole ja teisel, et on sarnane.

Teisest küljest - kui võtta eelduseks, et minul kui isikul on teadvus, mis on järjepidevalt üks, tekib nende küsimuste vastustesse mitmeid vastuolusid. Kui vaatlus näitab, et minu teadvus on pidev - nimelt seda, et ma olen sama mina, mis ma olin kaks aastat tagasi ja kui minu mälestused kellelegi teisele üle kanda või teha identne koopia, siis ikkagi säiliks minu teadvuse järjepidevus ja tema ei moodustaks sellest osa, siis tuleks sellest kirjeldatud eeldusest lähtudes vastata osadele küsimustele teisiti, kui selle teooria või pigem hüpoteesi järgi rangelt võttes tuleb.

Olen märganud, et teadlased väidavad järjekindlalt, et just see teooria on ilma kahtluseta õige ning kõik katsed, mis viitavad mõnele muule võimalusele, on kas võltsitud või valesti tehtud. Minu meelest kirjutab siin eelarvamus üle katsete objektiivse tõlgendamise.

Muide, rõõmustavalt tehakse katseid unenägude lindistamise ja muu sellisega, mis seob füüsikat ja psühholoogiat. Kahjuks küll võib see suurendada riske, mida kätkeb endas - seni veel lõplikult lahendamata - totalitarismioht, ent see ei muuda midagi küsimuses, et füsikalism ei tunnista tundeid. Teisenduste matemaatilised mudelid on miski, mida saab vaimsete asjade juures edukalt kasutada, aga mitte need vaimsed asjad ise - seda enam, et reaalsest mõtete lugemisest on ka need seadmed sama kaugel, kui kasukas tuletegemisest.

Kogemus on seotud mateeriaga, alternatiivne füsikalistlik vaade

Märgin ära - mitte see väide ei ole füsikalismi alternatiivne tõlgendus vaid tundub, et terve selline füsikalism oleks alternatiivne. See tooks sisse varjatud omadusi, millel on ka on eksistents ehk siis see, mida Kanti meelest uurida ei saa - asjana iseeneses -, mitte ainult teeb eksistents. Füüsika uurib ainult seda, mida asjad teevad ja kuidas nad liiguvad - mitte seda, mis nad on. Siiski, kui füüsik üldse kunagi tahab sõna võtta psühholoogias, ilma kas enda sõnaõiguse sfääri väga kitsalt piiritlemata või sisuliselt naljakat muljet jätmata, peab ta kindlasti tunnistama, et võimalus, et asjad ka on, ei ole füüsikaga tegelikult kuidagi vastuolus. Seda, mis on, võib kutsuda asjade varjatud omadusteks eeldusel, et ainus, mis ei ole varjatud, on see, mis on mõõteaparatuuri näitudest vahetult tuletatav.

Mina olen võtnud enda mõtteviisi aluseks väite, et teadvus on umbes sama järjepidev ruum, nagu seda on tavaline füüsikaline ruum - või on tegemist ainega või millegi elektrivälja sarnasega. Mul ei ole põhjust neist ühte teisele eelistada siinkohal - pean silmas seega, et teadvus on midagi, mis on füüsikalises mõttes olemas, nii nagu on olemas asjad, millele kehtivad jäävuse seadused. Kogemus on järjepidev - selle laad ja sisu võivad muutuda, aga näiteks minu kehas toimuvate kogemuste jada seob see, et need kogemused toimuvad ühes "kohas", mis on järjepidev; minu kogemuste jada identifitseerib ühe järjepidevuse ahela ja kellegi teise kogemuste jada identifitseerib teise järjepidevuse ahela. Usun, et selline järjepidevus on kogemuse lahutamatu osa - et isegi, kui teha minust koopia, siis see koopia ei ole mina, isegi kui tal on "võltsmälestused", mis on minu mälestustega identsed. Usun, et seda järjepidevust ei määra mitte mälu, vaid see on reaalne järjepidevus. Kogemus kui selline - mõte, tunne või aisting, igasugune teadvuse sisu - on laadilt muutuv, sellal kui teadvus ise - ruum, kus kogemus sünnib - on järjepidev ja ühte teadvust saab teisest füüsikalises mõttes eristada. Kui füüsikaline ruum on Üks, siis on seda ka teadvus, aga samas mõttes, nagu füüsikaline ruum jaotub erinevateks eraldatud osadeks, jaguneb neiks ka teadvus - ja kuna füüsikast rääkides ei tohiks kasutada budistlikke ühe meele kontseptsioone, sest need on ilmselgelt teise paradigma või tasandi kirjeldus, siis võin julgelt öelda, et teadvusi on palju ja igalühel on oma sisemine järjepidevus ning muutuvad sisud. Väidan, et järjepidevus eksisteerib ka siis, kui vahepeal "teadvus kaotada" - näiteks magama minna ja üles tõusta, mispuhul on teatud süvaune hetked, kui teadvust kas ei ole või on seda "vähe", so. ei olda teadvel.

Falsifitseeritav on see teooria juhul, kui uurida teadvusnähtude füüsikalisi paralleele ja sisu edasi ning teha nende kohta täiendavaid oletusi. Usun, et seda teooriat saab kasutada "tugipunktina" - see lubab märksa rohkem, kui eelmine, nimelt lubab see "varjatud omadusi" ehk tunnetust, samas on võimalik sellest uuringute põhjal välja arendada ka suvalist muud teooriat; tegelikult on kõik teised siintoodud hüpoteesid selle hüpoteesi erijuhud kindlate "konstantidega" - mingil määral välja arvatud esimene, füsikalistlik paradigma, mis on selle hüpoteesi erijuht, kus ühtegi teadvuse sisu ei defineerita. Viimase erijuht ei ole ta ainult seetõttu, et ma ei arvesta seda juhtu sõnastustes, so. sõnastus kinnitab, et sellised varjatud omadused peavad olema, sest selles ühes faktis olen ma veendunud ja usun, et seda saab iga piisava enesepeegelduse võimega inimene piisava veenvusega kontrollida igal ajahetkel.

Siit tulenevad implikatsioonid:

• Kui eksisteerib ainult füüsikaline mateeria, siis järelikult on teadvusnähud tuntud füüsikalise mateeria protsesside komplementaarsed protsessid.
• Kuna teadvusnähud eksisteerivad fundamentaalses mõttes, siis peavad need juhul, kui midagi peale füüsikalise mateeria ei eksisteeri - mis puudutab põhjuse-tagajärje seoseid -, siis on teadvusnähud selle füüsikalise mateeria komplementaarne protsess, kindlad teadvusnähud toimuvad siis ja ainult siis, kui toimuvad nendega komplementaarsed füüsikalised protsessid.
• Ei ole selge, millistele tingimustele vastavad füüsikalised protsessid kaasnevad milliste teadvuslike protsessidega, ent selge on see, et seos on olemas ja seda võib uurida.

Sellise hüpoteesi üldine omaksvõtt tööhüpoteesina avardaks oluliselt teaduse võimalusi seda valdkonda uurida. Eelmise hüpoteesi puhul on juba ette, eelarvamuslikult ehk aksiomaatiliselt otsustatud, et isegi ei uurita juhtusid, kus varjatud omadused eksisteerivad.

Mis on lisaks siit teooriast implitseeritav, on asjaolu, et kuna teadvusnähud ja füüsikalised protsessid on mõlemad fundamentaalsed ja omavahel komplementaarsed, siis järelikult kehtivad füüsika jäävuse seadused mingil kujul ka teadvusnähtudele - välistamata seda, et teadvus vahepeal kaob.

Seega võib eelnevalt toodud küsimustele vastata uuesti - ja ainus minu meelest kergesti igapäevaelus kontrollitav juht, mis seisneb selles, et isegi hoolimata minu liikumisest (ajus toimuvate protsesside muutumine) on mul säiliv järjepidevus, so. toimuv toimub pidevalt ja toimub minuga. Samas tuleb siit välja, et on võimalik, juhul kui materiaalseks protsessiks, millega mu teadvus seotud on, on mu keha, et kui minus sisalduv mateeria saab peale mu surma sajaks vihmaussiks ja muudeks laiba juures elutsevateks satikateks, siis jätkub ka minu kogemus nende kogemusena. Siiski, see ei ole kindel, milline osa mind moodustavast mateeriast on minu teadvus - mulle tundub igaljuhul, et ümbersünd üheks vihmaussiks eeldaks füüsika kohaldamist ning põhimõtteliselt uute mõistete kasutuselevõttu.

Kui teadvuslikult rääkida ühe meele teooriast - mille järgi kõik elusolendid on tegelikult üks ja eristused on illusioon -, millega võiks üritada seda siinset "kummutada", siis väidan, et füüsika kui selline ei ole teadus, mis töötaks sellel tasandil, kus eristused on illusioon, isegi kui selline tasand peaks eksisteerima. Seega ei pea füüsikaga komplementaarne psüühikateooria kindlasti sellist holistlikku vaadet aluseks võtma, sest füüsika ise on diskreetne ja eristav teadus. Ühe meele vaatest võiks lähtuda ainult füüsika, mille järgi ei eksisteeri ka eraldiseisvaid füüsikalisi nähtusi ning kehi või osakesi.

Teadvused sünnivad ümber, hing võib kehast lahkuda

See võiks olla kolmas teooria, ent väidan, et see on eelmises lõigus kirjeldatu erijuht. Nimelt väidab see sisuliselt seda, et hing on seotud mateeria liigiga, millel on senitundmatud omadused - või äkki hoopis mõne tuntud mateeria liigiga, millel on selline omadus, et see võib "kehast lahkuda". See võiks olla keeruka liikumisstruktuuriga algosake, mõni sõltumatu väli vms.

Seda seetõttu, et vaadates füüsikaliselt, tuleb iga nähtust võtta ennekõike mateeriana. Sellel võib olla sisemine aspekt - kogemuslikkus või kogemise võime, teadvus -, ent väliselt vaadeldes on see miski, mis on interaktsioonis mateeriaga. Füüsikaliselt sellise nähtuseni jõudes saab seda nimetada sama palju mateeriaks, kui näiteks elektrivälja, valgust või energiat - kui mateeriaks kutsutakse muid füüsikalisi nähtusid, siis on selge, et igasugust mateeriaga interaktsioonis olevat objekti, olgu tema liikumine kuitahes kummaline või keeruline, kutsutakse samuti mateeriaks. Sellisel juhul, siiski, võiks ümbersünni teooria tähendada, et on olemas tavalisest mateeriast märksa tugevama koospüsimise võimega mateeria vorm, mis on seotud elusolenditega (aga miks mitte ka muuga - kes on tõestanud, et kivi midagi ei koge?) mingite keerukate (aga äkki hoopis väga lihtsate?) reeglite põhjal. Kui uskuda eelmiste elude meenutamise võimesse, peab see teadvus olema ühtlasi ka mälu kandja - või siis säilitama sidemed sellega, millega ta on varemalt kokku puutunud (ja tundub, et mõningane sidemete säilitamine tegelikult toimubki, ehkki see on juba füüsika valdkond ja ma ei taha selles osas, eriti siin artiklis, midagi väita).

Teooria, et eksisteerivad ümbersünnid, on väga lähedane teooriale, mille järgi võib kehast väljuda. On küll võimalus, et kehast väljumine toimub projektsioonina, mis eeldab ka keha kui projekteerijat, ent üldiselt võiks kõik need, kes on suutnud kehast väljuda ja enda sellist võimet kontrollida, tugevalt kaaluda võimalust, et nad on ka oma kehas samasuguse projektsioonina ning väljuvad sellest peale surma. Castaneda on üks väheseid, kes usub küll projektsiooni, ent mitte elu peale surma - ülejäänud kipuvad uskuma kas mõlemat või mitte kumbagi väidet. Seda kutsutakse "unenäokehaks" ning budistlikus teoorias on unenägude juhtimine ning võime peale surma oma järgmise elu üle kontrolli omada omavahel väga tugevas seoses. Omaette küsimus ümbersündide puhul on ka see, et kas mälu on pigem seotud keha või vaimuga - budism tundub eeldavat, et mälu on tugevamalt seotud kehaga, ent taastatav ka peale kehast lahkumist. Eelmiste elude meenutamist üldiselt ei peeta siiski palju raskemaks ega millekski põhimõtteliselt muuks, kui varase lapsepõlve või looteseisundi kogemuste meenutamiseks - eeldatakse, et tihti järgneb üks loomulikult teisele. On ka muid lähenemisi. Usutakse, et vastsetele Buddhadele tulevad mõne tunni jooksul meelde kõik eelnenud elud, mida nad uuesti "läbi elavad" - sedapuhku küll oluliselt meeldivamalt. Unenäokeha hoiab mõnda aega oma vormi, mis tal elus oli (või õieti pendeldab selle vormi ja muude vormide vahel, olles märgatava osa ajast selles vormis) ning seejärel elust jäänud struktuurid lagunevad ning minnakse "eluga edasi". Väga tähtis, kui seda kõike uurida, on aru saada, mis jääb eelmistest eludest järgi - kas puhas teadvus ilma mingi mälu ega harjumuste struktuurita või teadvus ja puhas karma - sellisel juhul küsimused, kas karma koosneb mälestustest, harjumustest ja/või veel millestki? - või kandub mingi osa karmast edasi koos teadvusega ja mingi osa muul moel, näiteks lastele? Mingi osa karmast on niikuinii perekonna, riigi või rahva karma - ja Steineri raamat planeetide ajaloost oli minu jaoks esimene kokkupuude lähenemisega, mille järgi on elud ja ümbersünnid ka planeetidel, rahvastel ja tähesüsteemidel; selline lähenemine on juba väga keeruline ning mulle mõneti võõras, kuigi tajusin selgelt, kui konkreetne ja selge, mõneti haarav või veenev see mõttekäik oli, nii et panin selle kõrvale kui millegi, mis väärib kunagi uurimist. Igaljuhul on oluline vastata, kas teadvus on rohkem seotud keha või unenäokehaga ja kas unenäokehal võiks olla kehast sõltumatu eksistents? Millised niidid neid seljuhul seoks ja miks?

Niisiis väidan, et kuna ka see väga levinud hüpotees või teooria on eelmises osas toodu erijuht, oleks mõtet peamiseks tööhüpoteesiks võtta just eelmises osas toodu ja sealt edasi minna, loomulikult ammutades inspiratsiooni katsete, kontrollitavate asjaolude või loogika jaoks ka budistlikust vaatest, mis mulle isiklikult tundub kõige tõepärasem.

Ulmekirjandus, aurad ja materialism

Hea ulmekirjanduse defineerib üks asi - see kirjeldab maailma nii, nagu raamatu autor seda näeb. Pratchetti või Tolkieni tugevus ei ole selles, et nad looksid mõttelisi ratsionaalmaailmu, mis on oma detailsuselt täiuslikkuseni arendatud - ehkki kindlasti selliseid elemente on (Tolkien ju ilmselgelt töötas välja eraldi tehiskeele ning koostas enda raamatu taustaks terve ajaloo), on peamine siiski see, et tegemist on maailmaga nii, nagu raamatute autorid neid näevad.

Siin tuleb teha terve rida mööndusi. Kuna ulmekirjanduse erinevad voolud - teadusulme ja fantastika -, mis omavahel põimuvad, ent mida leiab ka puhtamal kujul, näitavad maailma väga eri viisidel, siis on võimalik tuua paralleele fantastikale teadusulmest. Tolkieni maailm võib kirjeldada mõnesid praeguse maailma probleeme - ent ennekõike ei pea ma silmas seda, et ta kirjeldaks täpselt olemasolevat seisu ning ühiskonda, vaid pigem kirjeldab ta maailma autori pilgu läbi sama moodi, nagu "realism" seda teeb - ilukirjanduslikult, kandes nähtava maailma printsiipe üle selle fantastilistesse arengutesse. Näiteks Clarke'i raamat "Linn ja tähed" ei kirjelda küll praeguse ühiskonna probleeme - ei ole ju ei tema poolt kirjeldatud ideaalini viidud tehnoloogiat ega ka tema poolt kirjeldatud ideaalini viidud loodusühiskonda -, küll aga võtab ta autori poolt ilmselgeid visioone, mida jagavad paljud praeguse aja inimesed, ning arutleb, mis siis õieti saab, kui need arendada oma täiusliku lõppseisuni. Samuti on Orwelli 1984 tekst võtnud aluseks mõne kaasaegse totalitaarse ühiskonna ja viinud seda lähemale "ideaalile". Kui varemalt vaadeldi positiivseid stsenaariume ja kirjutati utoopiaid, siis vähenevate ressursside tingimustes ning inimese poolt põhjustatud looduskatastroofide ohu ilmnedes, kui endine utoopiline suund näitas enda negatiivseid aspekte, on hakatud unistustele lisaks kirjutama ka ohtudest - võetakse mõni näiliselt väga positiivne stsenaarium ning kirjeldatakse seda võimalikult realistlikult nii, et oleks näha ka peamised ohud, mida selle realiseerumine põhjustaks. Selline lähenemine võimaldab visionääridel ja teistel inimestel sügavamalt läbi mõelda, kas ja kuidas saada kätte selliste utoopiliste stsenaariumite hüved, vältides teele jäävaid ohtusid.

Teen lühikese ringkäigu tänapäeval teada olevatesse nähtustesse, mis võivad olla auranägemise ja muu sellise aluseks. Pooldan isiklikult müstilist vaadet, mille järgi neid asju ei pea põhjendama ratsionaalselt ja mehhaaniliselt, sest see piirab - siiski on eluliselt tähtis, et müstiline maailmatunnetus ning teaduslik maailmakirjeldus areneks edasi, kasutades ära paljusid avastusi teineteise varasalvest. See tähendab seda, et ka müstilisema vaatega inimene võiks püüda mõista, kuidas tema poolt kogetav sobituks levinud teadusliku pildiga - ei olegi vaja alati leida kindlat teaduslikku teooriat, mis on pigem teadlaste töö, kellel on laborid ning katseseadmed ja kelle pühendumus puudutabki teadusliku maailmakirjelduse parandamist; tähtis on leida kõik võimalikud hüpoteesid, et kummutada väiteid, nagu oleks sellised asjad teadusliku maailmavaatega vastuolus - osad kindlasti on, teiste puhul väljenduvad paljud teadusliku vaate pooldajad ekslikult, nagu need oleks teadusliku vaatega vastuolus, kui need tegelikult lihtsalt ei tulene sellest. Seal on teaduse seisukohast väga oluline vahe (hüpoteesi tugevuse skaalal), kas miski on teadusliku vaatega vastuolus või siis lihtsalt sellest mitte tuletatav - kui see on mitte tuletatav, aga ka mitte vastuolus, siis on võimalik seda sinna sobitada ning kaaluda. Olen veendunud, et müstika avastuste seisukohalt tuleks teaduslikku paradigmat varsti oluliselt muuta, küll aga ei pea see arenema nii kiiresti, et täppisvaatluste võimalus kaoks. Parim viis esitada neutraalses vormis mõtteid sellest, kuidas võiks mõni teaduslik teooria ja müstiline kogemus omavahel kokku klappida, on läbi ilukirjanduse ja fantastika - fantastika on vahend, mis võimaldab mõtetega mängida; lihtsalt, et näidata hüpoteesi, sellest täielikult piisab, kuigi tõestamise-tunnustamiseni on sellest veel pikk tee. On positiivne, kui uue aja teadlased on sellist fantastikat lugenud ja ei kujutle, et mingid asjad oleks olemuslikult vastuolulised, kui nende kokkusobitamise viise on võimalik leida.

On selge, et mõned põhjalikult uuritud meeletajud omavad füüsikalises maailmas üheseid vasteid. Nägemine on seotud sellega, milliste sagedustega valguslained langevad millistele silma võrkkesta aladele enam-vähem selle tasandiga ristuvalt. Kuulmine on seotud sellega, millised sagedused eraldab helilainest kõrva tigu. Selline on lihtne ülevaade visuaal-auditoorse taju füüsilistest alustest ning on palju inimesi, kelle maailmataju on nende uurimuste poolt ennustatavaga ka mõneti sarnane - ent siiski palju väiksemal määral, kui võiks arvata, nagu ka selle teksti ülejäänud osa näitab.

Suuremat sorti naiivfüsikalism oleks eeldada, et inimese teadvuses tekkiv nägemis- ja kuulmisaisting oleks sellise füüsikalise pildi üks-ühele teisendus. Inimese teadvus, mis sisaldab kõike seda, millest inimene hetkel teadlik on, ei ole ekraan, kuhu projitseeritakse infot valguslainete sageduse ning asendi kohta. Selline ekraan on olemas kuhugi silma taha jäävates närvides, ent nendes närvides toimuv on alateadlik - inimene ei teadvusta seda vahetult. Inimene ei ole võimeline oma teadvuses eristama punkte, millest pilt on kokku pandud või mõtlema nendele silmas asuvatele kepikestele ja kolvikestele eraldi - inimene ei taju neid. Teadvusse joonistuv pilt sisaldab tegelikult juba väga mahuka infotöötluse tulemusel saadud pilti. Selles pildis on näiteks teksti tähemärgid või isegi sõnad juba tuvastatud ning teise inimese nägu, mille üksikuid detaile inimene ehk meenutada ei suudagi, tuvastatud. Kogemuse ja õppimise käigus õpib inimene teist inimest ära tundma erinevate nurkade alt ja erinevas olekus või erineva meigiga - siiski ei ole ükski osa sellest protsessist teadlik, kui tegemist on piisavalt tuttava inimesega; võõra inimese puhul on osa tema ära tundmisest mingil määral teadlik protsess, ent asjaolu, et tegu on inimesega, selgitatakse välja juba alateadlikult. Huvitav ammu tehtud katse on näidanud, et kui inimene kannab prille, mis pööravad pildi peegelpilti, siis pöörab tema aju selle peale mõningast õppimise-kohanemise aega uuesti õigetpidi. Sellest on näha, et isegi väga ulatuslikud muutused võivad toimuda teadvustamata. Kahjuks ei ole katsetatud väga paljude erinevate prillidega, mis muudaksid pildi kõveraks või krutiksid värve, et selgitada välja selliste kiirete kohastumiste täit ulatust. Fakt on siiski see, et kohastumine toimub. Väga suures ulatuses pilditöötlus on kahes silmas oleva mõnevõrra erineva kujutise üheks pildiks kokku panemine ja ruumiliseks muutmine - kui inimene näeks tegelikku silmas olevat kujutist, näeks ta faktiliselt kahte mõnevõrra erinevat pilti, kuivõrd tal on kaks silma. Praktikas tekib selline erinevus ainult olukorras, kus kahe pildi kokku panemine muutub ülikeeruliseks. Pildi peegeldamise puhul on näha teravalt ka asjaolu, et pildi eelteadlik töötlus toimub selliselt, et lõplik kujutis sobiks kokku - et füüsiliste aistingute ning visuaalse pildi vahel ei oleks vastuolu. Katse näitas ka seda, et inimeste puhul, kes ei üritanud kõndida ega katsunud erinevaid esmeid, sellist korrektuuri ei toimunud. See korrektuur võib toimuda ka uskumuste ja nähtava maailma vahel (mõlemasuunaliselt).

Kui minna tavaliste inimeste juurest, kelle puhul on erinevused dialoogi käigus vähemärgatavad - vähemalt sõnad, mida nad kasutavad füüsiliste objektide välimuse kohta, on sarnased, isegi kui nende teadvuseekraanil olev kujutis erineb -, siis võib vaadelda inimesi, kelle puhul selline eeltöötlus põhjustab ebatavalisi võimeid või mõne selgelt eristuva nägemismeele erinevuse. Selliseid inimesi kutsutakse meditsiiniliselt sünesteetikuteks ning nende esinemissagedus on umbes 4%. Vikipeedia andmetel on mõni sünesteesia vorm umbkaudu igal kahekümne kolmandal inimesel - Vikipeedias viidatud uurimus täpsustab neid andmeid. Sünesteetikud võivad näha teatud objektivormide erinevusi umbes samasuguste teadvusstruktuuridena, nagu teised inimesed näevad värve - see annab neile kergesti mõõdetava omaduse tuvastada sadadest objektidest kiiresti need üksikud, mis vastavad kindlatele tunnustele (tavaline inimene peaks iga objekti eraldi hetke vaatlema ja tal võtaks see tükk aega). Sünesteetik võib näha tähestiku iga tähte selliselt, et teadvusekraanile kujustatakse struktuur, mis meenutab omadust, mida paljud inimesed näevad värvina - siiski ei pruugi see minna konflikti tavalise värvitajuga, ehkki igal toonil võib olla sarnasus kindla tavalise värviga. Visuaalse kuju võivad võtta ka helid või näiteks matemaatilised abstraktsioonid, nagu arvud või nende omadused, nagu kuulumine algarvude hulka - see annab teatud "üleloomuliku" arvutamise võime. Mõned sünesteetikud, kelle võimed on eriti silmatorkavad, muutuvad mudeliteks, keda uurides selgitatakse välja fakte sünesteesia kohta - selliseks esiletõusvaks sünesteetikuks on näiteks tuntud Daniel Tammet, kellel on kaudne seos ka Eestiga. Enamuse sünesteetikute sünesteesia siiski sedavõrd radikaalne ei ole.

Vaadeldes sünesteesiat saab kiiresti selgeks, et selle valguses on naeruväärne pidada ka auranägemise võimet väga seletamatuks või arusaamatuks nähtuseks, vähemalt mis puudutab põhiväidet, et mitmesugust inimese kohta käivat informatsiooni nähakse visuaalselt või aistinguliselt. Sajad erinevad tunnused, alates kehakeelest ning lõpetades teatud näomusklite ja kortsude arenemise vastavalt näoilmetele, mis on mõne inimese puhul sagedased, samuti hääle dünaamikale, mille põhjal saab teha ka automatiseeritud valedetektoreid (võib ainult kujutleda, kui võimas valedetektor võiks olla absoluutse kuulmise ja vastava huviga inimene, kes neid andmeid loovalt töötleb), annavad suure koguse informatsiooni inimese vaadete, mõtteviisi ning hetkeoleku kohta, mis sisaldab ka teatud üldisi andmeid tema eluloost; sellist infot saab ka nende riietusest ja keelekasutusest. Usun, et lisaks tuntud kommunikatsioonivahenditele, nagu lõhnad, riided (näiteks muudavad psüühilised traumad värvieelistusi) jms. ei pruugi ka paljude tänapäevaste seadmetega, nagu EEG ja fMRI, mõõdetavad signaalid või isegi mõned tundmatud infokandjad olla sedavõrd piiratud levialaga, nagu arvatakse - ent see kaldub juba hüpoteesidesse ning oletustesse (teadusliku vaate suhtes). Kindel on see, et tuntud infokanalite kaudu saab üks inimene potentsiaalselt tohutu koguse infot teise kohta.

Kogemuste, analüüsi ning jälgimise kaudu võib inimese alateadlik mustrituvastus tohutult areneda. Mustrituvastus ei piirdu ainult visuaalse, helilise või mõne muu kindla sfääriga. Juba enne, kui info jõuab teadvusse, võib see ajus erinevatel viisidel seguneda ning sarnasusi mõnele etteantud alateadlikule kriteeriumile või definitsioonile (mallile) võib leida, kombineerides mitmesuguseid omadusi ja struktuure, mille sisendiks on erinevad meeled. Sünesteesia üks levinud lihtsustavaid definitsioone ongi see, et erinevate meelte kaudu saadud info põimub kokku juba enne selle teadlikku töötlust - näiteks nähakse helisid värvidena või vastupidi. Matemaatiline sünesteesia räägib jällegi sellest, et täiesti abstraktseid struktuure põimitakse infoga samuti alateadlikult - keerukad matemaatilised arvutused võivad olla arvuga juba tehtud sellel hetkel, kui inimene neid arve "näeb", nii võib ta näha kõiki algarve näiteks sinistena. Sünesteetikud reeglina ei ole võimelised selgitama, kuidas täpselt nad neid arvutusi teevad - selle tulemusena kutsutakse seda protsessi intuitiivseks, mitte ratsionaalseks.

Siit tulebki üheselt välja - inimese teadvus on nagu ekraan, kuhu aju võib tegelikult projitseerida mida iganes; pilt pannakse kokku elementidest, mis ei ole mitte visuaalsed või helilised (nii, nagu lugeja helisid või pilte tajub), vaid need koosnevad paljudest erinevatest väiksematest strukturaalsetest elementidest, nagu värvid, helikujundid, abstraktsed mõtte- ja tundevormid ning muu. Sellele tulemusele saab läheneda ainult holistlikult.

Sünesteesia teine omadus on selle tohutu kiirus ja võimsus - väga suure infomahuga tehteid tehakse väga lühikese ajaga. Sünesteetikul võtab algarvu tuvastamine hetke, sellal kui mõne arvu kohta teadlikult välja selgitamine, kas tegu on algarvuga või mitte, nõuab sedavõrd palju arvutamist, et on juba pisut suurema arvu puhul kas väga ajakulukas või isegi võimatu. Samas ei pea sünesteetik selle tulemuse saamiseks kulutama vähimalgi määral enda teadvustatud protsessorivõimsust - kogu selle sama mõttetöö ja arutlemise, mille puhul vähem sünesteetiline inimene alustab vähem töödeldud toorinfost, võib sünesteetik teha nii, et tema käsutuses on juba väga keerulise mõttetöö tulemused. Selliselt võib sünesteetik näha inimese ümber "aurasid", mis väljendavad korraga ühes teadvusekraanile projitseeritud ülikeerukas kujundis ühe korraga kõike seda, mida ta selle inimese kohta mustrituvastuse meetoditega välja selgitada suudab või eelnevalt teab. Selline auranägemine areneb õppimise käigus, ent selline õppimine on alateadlik. Kuna palju sünesteesiat on tarkvaraline (õpitav), on osa sellest ka riistvaraline (kaasasündinud) - nagu ka näiteks kõndima hakkab inimene mitte tänu õppimisele, vaid teatud ajuosade välja arenemisele; mõni loom hakkab kõndima kohe sündides, ent inimene sünnib varem ja tema aju areneb aeglasemalt - siiski on ühes hiljutises uurimuses näidatud, et kõndima õppimine toimub mõlemal juhul samadel alustel. Teiste inimeste tegevuse ennustamine ning kiire mõistmine ja läbi nägemine on olnud evolutsiooniliselt väga tähtis oskus, mis on arenenud välja kõikides tervetes inimestes.

See selgitab seda, miks paljud auranägijad näevad aurasid sarnaselt. Õigupoolest koonduvad nad gruppidesse, kes näevad neid erinevalt - gruppide sees on väga suured sarnasused, mis annavad aluse teineteisemõistmisele. Kirjandusest leiab erinevaid viise aurade nägemiseks, millest igaühte kinnitavad paljud. Ilmselt on need ka erinevad isikuomadused või tahud, mida erinevad sellised grupid aurade abil on võimelised nägema. Auranägijate enamus viib kergesti kokku "auravärvid" mõistetega, mis tähistavad tegelikult tavalisi värve - siiski on aurasinine ja tavaline sinine eristatavad; auranägija saab reeglina selgelt aru, kas tegu on sinise mantli või sinise auraga, sest tegu on siiski erinevate aistingutega, millel on küll ilmselgeid ühiseid jooni.

Selliselt on teadlased, kes usuvad, et aurade nägemine ei ole teadusliku maailmapildiga kooskõlas, sattunud eksituse ohvriks - nad usuvad, nagu eeldaks füüsikaline maailmapilt, et inimese ajus toimuv on füüsikalise maailma enam-vähem täpne peegeldus. See on sügav eksitus - sellest lähtuvalt peaks olema ettevaatlik sõnadega "füüsikalise maailmapildiga vastuolus", kuna need sõnad tähistavad rangelt võttes seda, et antud vaatlusi ei olegi üldse võimalik füüsikalise maailmapildiga kokku viia - et mingid kindlad väited füüsikalises maailmapildis võimaldavad range matemaatilise loogikaga näidata, et juhul, kui need eeldustena kehtivad, siis vastav "füüsikalise maailmapildiga mitte kooskõlas" olev hüpotees kehtida ei saa; et muuta tuleb kas eeldusi või seda hüpoteesi. Sellist ebakooskõla väidet kasutatakse tihti lahmivalt, viies enda teadlaseautoriteeti sfääridesse, kus vastav teadlane tegelikult kompetentsi ei oma - kõigutades seda tugevalt eriti nende jaoks, kes on selliste nähtustega kokku puutunud. Inimest on võimalik teadlasena tunnustada ainult siis, kui ta suudab olla täpne ja erapooletu - isiklikke hinnanguid ning liialdusi ei tohiks siduda enda teaduslikkuse või "teadusliku maailmapildiga". Täpne oleks sellistel juhtudel öelda, et selline arusaam ei tulene hästi tuntud füüsikalistest nähtustest või lühemalt, et sellele puuduvad teaduslikud tõendid. Vastasel korral võib kergesti selguda, et tõesed on nii teaduslik teooria, millega hüpoteesi vastuoluliseks loeti, kui ka hüpotees ise. Müstikud leiavad tihti viise, kuidas nende hüpoteesid võiks teaduslike teooriatega kokku sobida, kui viimaseid täiendada, aga mitte muuta - selliseid hüpoteese ei tohiks käsitleda teaduslike avastustena, küll aga tuleb neid käsitleda kindlate tõenditena, et vastav hüpotees ei ole teadusliku maailmapildiga vastuolus. Väide, et kaks teooriat või hüpoteesi on omavahel vastuolus, saab järgneda ainult sellele, kui on põhjalikult uuritud erinevaid võimalusi nende kokku sobitamiseks - kui selline uuring puudub, on tegemist nn. "usuküsimusega". Paljud müstilised arusaamad on teadusliku vaatega vastuolus, mis ei pruugi ilmtingimata tähendada, et need oleks väärad - samas ei ole sellega vastuolus kaugeltki mitte kõik ning teaduse seisukohalt on huvitav kontrollida neid, mille puhul vastuolu ei teki. Need, mille puhul vastuolu tekib, tähendavad paradigmanihet ning nende kontrollimine ning teooriate vastav korrigeerimine on aeglane protsess.

Kuna sünesteesia toimib väga kiiresti, võib auranägija, kes kasutab ühest küljest olemasolevaid ajuosi (või täpsemalt - alateadvuse osi), mis ennustavad teiste inimeste tegevust - ja kahtlemata on sellised ajuosad hästi välja arenenud ning sisaldavad kindlat laadi signaale, mida saab muuta visuaalseks -, teiseks suure hulga tema jaoks alalävise toorinfo töötlust tema kogemuste ja teadmiste pinnalt, näha selle tulemusel sadade inimeste terviklikke aurasid korraga, ilma et ta üksikuid inimesi üldse eraldi analüüsiks. See annab ka võimaluse näha grupiaurat, kuna siit on küllaltki väike samm edasi neid aurasid põimida. Kuna silmnähtavalt osaleb selles protsessis ka mälu - vastasel korral see ei oleks õpitav ning arvudega seotud sünesteesia näitab ilmselgelt, et see on -, siis võivad lisanduda aura pildile paljud selle inimesega seotud mälestused.

Sünesteetik ise ei ole võimeline teadlikult jälgima sünesteesia protsessi ega mõistma, kust ta selle info saab. Seega tuleneb paljude skeptikute väide, et mõni ennustaja, kes sellist infot kasutab, on petis, kuna osa tema poolt leitust saab kontrollitavalt teada ka kehakeelest või välimusest - isegi, kui saab ja kui see ongi loetud välja kehakeelest ja välimusest, ei pruugi see toimuda teadlikult. Asjaolu, et see ei toimu teadlikult, võib tähendada seda, et ta saab selle info kätte palju kiiremini ja tõhusamalt, kui tema kriitik. Siit on ka otseselt näha, et paljud psühhiaatrid või terapeudid, kes on kangete ravimitega püüdnud mõnest sünesteetikust omasugust teha või isegi selles õnnestunud - ja veennud selle inimese hullemal juhul ka selles, et tema poolt nähtu on ohtlik hallutsinatsioon, mis võib areneda tõsiseks haiguseks -, siis sellised terapeudid on reaalselt võtnud täiesti terve inimese ning rakendanud tema peal tõsist vaimset vägivalda ning ohtlikke narkootikume. Kui sellist teraapiat tehakse edasi ka alternatiivsete vaatepunktide laiema leviku korral, siis mingist hetkest võib hakata sellist tegevust pidama arstieetika tõsiseks rikkumiseks. Tegelikult on need alternatiivsed vaated juba praegu väga levinud ning märgid, et paljusid vaimsele teele läinud arste karistatakse litsentsi ära võtmise ning avaliku laimuga, võiksid tekitada üldise küsimuse arstide avatuses, vabas mõtlemises ning faktide kontrollimise võimes. Siiski rõhutas juba Jung (ja ilmselt paljud enne teda), et paljud, kes näevad maailma erinevalt, võivad seda näha isegi autentsemalt ning katsed neid "normaalseks" muuta ei ole tõhus ravi. Samamoodi ei ole elevandi jaoks tõhus ravi katse teda inimeseks muuta.

Sünesteesialaadne nähtus toimib ka vastupidiselt - näiteks tantsus ja paljudes loovates kunstides toimub inimese liikumine nii, et ta ei anna selleks teadlikke juhtnööre. Ka selline teadvustamata kehakeel on palju laiem ja kõnekam, kui kohmakad liigutused, mida inimene teadlikult teha suudab; püüdes mõistuse abil jalgu liigutada, võib kõndimine osutuda erakordselt raskeks (eeldusel, et inimene üldse omab sellist enesekontrolli, et proovida).

Aurade nägemine loob inimese teadvusse keeruka, paljuski "multidimensionaalse" pildi. Sünesteetik võib näha tervet maailma natuke teise nurga alt - nihestatud võib olla absoluutselt iga ese. Rahvasummas üht või teist inimest kuulama hakates kustuvad tihti kõik muud helid - kui keskenduda mõnele teisele inimesele, siis võib ootamatult kosta juttu sealt, kust seda varem ei kostnud, ning aegamööda vaibuda viimati jälgitud inimeste jutt. Mõni kindel sõna või helimuster võib siiski sellisest keskendumisest üles ehmatada - alateadlikult kuulatakse mingil määral siiski kõiki helisid ning need, millest teadvus huvitatud ei ole, vaadatakse põgusalt üle ning teadvustatakse siis, kui selles on midagi alarmeerivat või tähelepanu nõudvat. Teadvus filtreerib dünaamiliselt välja olulise info ning töötleb seda nii, et see oleks maksimaalselt praktiline; siin mängib suurt rolli ka see, mida inimene usub ja mida peab oluliseks - tulemus viiakse kokku tema kehtiva maailmapildiga ning tema tajust võidakse mürana välja filtreerida see, mis on ebausutav. See on vajalik seetõttu, et kõikvõimalikke tajuvigu ju juhtub. Selline filtreerimine on inimesele omane - tihti kasutab üks või teine grupp seda asjaolu just nimelt teiste inimgruppide vastu argumendina, ent tuleb pidada silmas, et see toimub absoluutselt kõikide inimestega absoluutselt kogu aeg - kindlasti on inimesi, kelle uskumuste ja maailmavaate mingite omaduste tõttu selline efekt muutub tugevamaks (võib-olla ka lihtsalt need, kellel loomulikus olekus esineb tajuhäireid rohkem). See on sarnane sellele, kuidas peegelprille ette pannes ja ruumis siiski ringi liikudes kaotab alateadvus peegeldusefekti varsti ära - sama moodi muudab aju juhul, kui aistingud ja kontseptsioonid ei sobi kokku, tihti üht kahest, et saavutada kokkusobiv ning terviklik maailmatunnetus. See on praktiline, sest otsuseid langetada tuleb lõpuks küllaltki konkreetse informatsiooni põhjal - ja vigu esineb ühtlaselt nii meeletajudes, mälestustes kui teooriates, nii et korrigeerida tuleb kõiki, kuni tulemus sobib, võttes aluseks need, mis on saanud kõige rohkem kinnitust. Siiski ei tohi segi ajada füüsikalist maailmapilti, füüsikalist reaalsust, toortajusid, teadvusesse projitseeritud pilti ning erinevaid eelarvamusi ehk aksioome, mis on võetud lääne teaduse tunnustatud aluseks, aga mitte töötatud välja teadusliku meetodi abil. Tähtis on olla küllaltki ettevaatlik isegi palju kinnitust saanud informatsiooni sajaprotsendilises usaldamises - võiksin kergesti näidata mitmesuguseid ilmseid vigu levinud maailmatunnetuses, mida kaldutakse pidama teaduslikuks, aga mis seda täielikult siiski ei ole. Segaduse vältimiseks kasutan sõna "teadus" muidugi levinud tähenduses.

Paljud müstikud, nagu näiteks traditsiooniliselt budistid ning viimase aja müstikavooludest Castaneda ja paljud teised, peavad seda, kuidas paljud inimesed maailma näevad, "kokkuleppeliseks reaalsuseks", mis on oma olemuselt küllaltki illusoorne. Illusoorsus tähendab seda, et see ei kajasta täpselt seda, mis on - huvitav on see, et selle üldtuntud tendentsi eirajate hulgas on väga palju füsikaliste ja materialiste, kelle maailmapilt on sellisel juhul paratamatult naiivrealistlik. Sellise maailmataju muundumise täit ulatust hoomab tegelikult väga väike protsent inimesi - enamus usub, et maailmataju muundub tõsisemalt ainult eriolukordades, nagu haigused, eriseisundid või psühhedeelsete ainete tarvitamine. Tavaline maailmataju on küllaltki praktiline, ent siiski ei ole see reaalsuse ega isegi mitte sellelt peegelduvate valguse- ja helilainete üks-ühele peegeldamine ajus - tähtis on küsida, et praktiline mille jaoks (selles valguses räägib teadvusseisunditest Charles Tart oma teadvuse seisundite raamatus, pöörates küll vähem tähelepanu nende seisundite kujunemise loogikale ja õpitavusele).

Täiesti kolossaalselt tugevaks muutub sünesteesia momentidel, kui inimene on lõõgastunud seisundis või puhkab. Tavaline terav teadvus, mida saab üheselt seostada füüsilise reaalsusega, väheneb oluliselt - sellel hetkel ei ole füüsilise reaalsuse vahetu taju praktiline, sest inimene ei pea teostama mingit kindlat füüsilist tegevust. Tööle hakkab fantaasia ning inimese teadvusse tekivad pildid tema mälust, erinevad kujutlused ning pildid võimalikest ja võimatutest sündmustest. See on vajalik, sest vahetu opereerimine füüsilises reaalsuses on väike osa inimese elust - vaja on välja mõelda, mida teha ja kuidas teha; võib-olla on vaja teiste inimestega suhelda (nii et keskendutakse pigem nende toonile, kui ümbritsevatele objektidele, eriti kui need on hästi tuntavad) või siis sukelduda mälestustesse, analüüsida seoseid neis ning saada aru asjadest, mida meeltega vahetult ei koge. Seda võib teha näiteks detektiiv või ka lihtsalt asutuse visionäär või inimene, kes töötab välja uut toodet või arhitektuurilahendust - ent tegelikult vajab asjade laiemalt vaatlemist ja suuremas plaanis läbi mõtlemist iga inimene - isegi väga suures plaanis, nagu seisukohtade omamine poliitilistes, kultuurilistes ja eluviisi küsimustes või võimalike ohtude märkamist ning neiks valmistumist, samuti teatud määral ette mõtlemist, nagu kogumine, varumine ja ette valmistumine. Selline taju omandab kergesti, kui veelgi edasi minna, üsna radikaalse kuju - kontseptsioonidest ja mälestustest põimub kokku terve "alternatiivne reaalsus", mis on raskesti eristatav igapäevasest, inimene hakkab nägema enda igapäevaseid mõtteid ja kontseptsioone erinevate olendite, kummaliste kohtade ja sündmustena nii, nagu need toimuks temaga päriselt; unenägude puhul võib selgelt näha, kui vähesel määral on tegelikult "riistvaraliselt" või ette kindlaks määratud seos inimese teadvuse sisu ning tema meelte vahel - põrandale kildudeks kukkuv tass võib põhjustada nägemuse hoopis oja vulinast või plahvatusest. Unenäod, siiski, ei ole tavalisest maailmatunnetusest kaugeltki nii erinevad, kui paljud näivad arvavat - või vastupidi -, vaid selline kontseptualiseerimine ja teadvuse kasutamine pigem ekraanina, kuhu projekteeritakse võimalikult praktilisi või huvitavaid pilte, mida pannakse küllaltki vabalt kokku teadaolevast, tajutavast, ära tuntavast ning mõeldavast, on tavaline ka ärkveloleku ajal. Nagu ütlesin, ei ole inimesel üldiselt võimalik aru saada, millised kolvikesed tema silmas täpselt on ergastatud või milliseid helisagedusi ta täpselt kuuleb - tema teadvuse ekraanil ei ole üks-ühele peegeldust füüsilisest maailmast või tema meeleelundite poolt tajutavast, vaid seal on just see info, mida ta nendest asjadest kokku on pannud, mis teda huvitab ja aitab. Väga tugeva ja ühese füüsikalise maailmapildiga inimene, kelle kontseptsioonidega sobib kokku ainult selline pilt, mis on tema meelest füüsikalise reaalsuse kõige parem representatsioon, saavutab "parematel hetkedel" (ärkvel ja värske olles) enda ekraanile pildi, mis on väga sarnane sellele, kuidas ta füüsikalist reaalsust ette kujutab. Siiski on isegi sellest pildist võimalik leida kõiki neid viiteid, mida siin kirjeldan, mis näitavad, et tegelikult on tegu siiski rekonstruktsiooniga - nagu kasvõi eespool viidatud fakt, et nähakse ühte ruumilist pilti, kuigi arvestades silmade ehitust peaks nägema kahte mõnevõrra erinevat tasapinnalist pilti. Ja hetk mõtlemist paljastab, et see andmetöötlus ei ole triviaalne - arvutiprogramm, mis teeb sarnast asja, on juba küllaltki keeruline.

Seega võib väita üsna kindlalt - head ulmekirjandust iseloomustab see, et see räägib maailmast nii, nagu autor seda näeb. Terry Pratchettit ei iseloomusta see, et ta on loonud alternatiivse maailma ja reaalsuse, millel on oma sisemine loogika ja kooskõla. Terry Pratchettit iseloomustab see, et tema raamatute lugejad leiavad sealt palju seoseid filosoofia, psühholoogia ja paljude muude asjadega - nad näevad allegooriat asjadele, mis nende ümber toimuvad või toimuda võiks, ent sellises võtmes, milles selle meie tegeliku reaalsuse teatud aspektid, narrused ja kummalised asjaolud on palju paremini mõistetavad ja nähtavad, kui läbi mõne muu filtri. Terry Pratchett räägib maailmast kui mitte täpselt nii, nagu tema seda näeb, siis kindlasti nii, nagu näeb seda mingi osa temast - ning ilmneb, et ka mingi osa lugejatest. Fantasy, mis ei ole kuidagi seotud sellega, kuidas lugeja reaalselt elu või maagiat tajub, on väga vilets. Sellise viletsa fantasy näiteks võiks tuua Harry Potteri - see ei ole raamatusari, mis kuidagi reaalse maailma tunnetamist avardaks, vaid üsna üheselt lastekirjandus; Harry Potteri fännid on seega reeglina ainult lapsed, sellal kui Pratchettit loevad huviga ka vanemad inimesed. Seega on nii teadusulme kui fantasy üdini praktilised žanrid, mis räägivad asjadest nii, nagu need on - kasutades selleks mõnda muud võtit. Või vähemalt tihti nii, nagu autor seda näeb - kui mitte kogu aeg, siis selle raamatu kirjutamise ajal. Seda küll, et kindlaid huvitavaid või olulisi asju veel lisaks rõhutades, mis on teksti puhul paratamatu, ning kohati ka välja mõeldes, fantaseerides ja kombineerides, et saavutada mingeid teksti olulisi omadusi. Paljude selliste nägemisviiside või võtmete kasutamine viib lähemalt terviklikule mõistmisele; iga selline üksik võti, tihtipeale karikatuur, aitab tajuda teravalt tervet reaalsuse kihti, mis ilma selle võtmeta oleks küll olemas, ent nähtamatul kujul. Seega ei olegi teadusulme, fantasykirjandus ja usuline kirjandus teineteisest väga kaugel, nagu nende lugejate käitumisest ja reaktsioonidest ka selgesti mõista võib - kuigi igaüks tunnistab, et Star Trek on ulme, on see siiski kirjeldus sellest, millisesse maailma me võiksime reaalselt sattuda, kui paljusid meile hästi tuntud tehnikasaavutusi veel paar sammu edasi arendataks. Iga teadlane võib selle põhjal mõista, milliste asjade arendamine teda ennast huvitab ja millistest stsenaariumitest ta huvitatud ei ole - terves tervikliku maailma kontekstis.

Hästi välja arenenud aurade nägemise võime või omadus muudab taju tavapärasest piisavalt erinevaks, et otsitakse uusi sõnu ja liitutakse kommuunidesse nendega, kes tajuvad maailma sarnaselt. Tekkivaid võimeid saab kasutada paljude asjade arendamiseks - paljud inimesed käivad nõidade, ennustajate ja müstiliste terapeutide juures, et saada lahendusi enda probleemidele, mis mõne muu arsti või psühhiaatri jaoks oleks ületamatult keeruline. Paljud arstide ühingud võtavad sellistelt arenenud võimetega psühholoogidelt litsentse ära ning süüdistavad neid valetamises - arstide kommuunis jääb järgi väga vähe inimesi, kes enda inimlikku potentsiaali teatud valdkondades nii suurel määral kasutaks, kui autentsed auranägijad. See tähendab, et on spetsiifilised patsiendid, kes põevad näiteks psühhosomaatilisi haigusi, mida on hea ravida kas platseeboravimite või pigem siiski äärmiselt tundliku ja mõistva lähenemise ning täppisteaduseks kujundatud reaktsioonidega lausa patsiendi mõtetele ning teadvuse sisudele, on sunnitud ametlike arstide juurest pöörduma auranägijate ja muude kummalisi asju praktiseerivate arstide juurde; kuigi arstide ühingud seda väga ei soodusta, vahetavad patsiendid omavahel infot ning teavad, et teatud haigustega on parem minna nõia, kui arsti juurde. Paljud šarlatanid, siiski, kasutavad sellist mölamaffiat ära ning suudavad edukalt petta paljusid inimesi, jättes mulje, et neil on mingeid sarnaseid võimeid - kuna süüdistatakse üsna paljusid, on filtrid küllaltki nõrgad. Sellised on mõningad negatiivsed asjaolud, mis kaasnevad kaasaegsete arstide kommuuni ignorantsuse ning teadmatusega paljudest lihtsatest psüühilistest protsessidest, nagu sünesteesia ning selle kasutusviisid ja vormid. Tekitades teravat barjääri mitme kommuuni vahel, omalaadset läänelikku ususõda (ehkki kumbki pool ei pea ennast selles kontekstis usklikuks), lükatakse tagant ka negatiivset lõhe tekkimise protsessi - müstikuid võib see muuta teaduse suhtes tõrjuvateks või panna keskenduma just nimelt alternatiivteooriatele, tegemata mingeid pingutusi kahte asja omavahel siduda; teadlasi võib see panna tegema küllaltki ebateaduslikke üldistusi, kinnitades, et kõik uurimused, mis tegelevad nähtustega, nagu auranägemine või muud "paranormaalsed", "eba-" ja "üleloomulikud" nähtused, on automaatselt ebateadus ja nende autorid kas petised või pseudoteadlased või vähemalt millestki väga valesti aru saavad inimesed. Siin võib, praegusel hetkel, rääkida juba vana ja uue generatsiooni teadlastest, kus uus generatsioon võtab vanalt seda, mida võtta annab, aga on teadvuse seisundite muundumise võimalustes ja muus sellises siiski palju rohkem kodus - müstika on viimaste aastasadadega Euroopas arenenud sama palju, kui loodusteadused (sest ka seda hoidis kirik tugevalt tagasi), ning võib vabalt olla, et lähitulevikus on müstika vallas oodata palju jõulisi ja kaheldamatuid hüppeid. Telepaatia võib juba praegu levida sama kiiresti, kui internet mõnikümmend aastat tagasi.

Ulmekirjanduse üks olulisi funktsioone on see, et ei ole suurt tähtsust, kas autor on tegelikult kergelt hullumeelne, reaalselt hästi arenenud meeletajuga või suudab teatud uneeelses seisundis või lihtsalt unenägusid ümber jutustades luua maailmu, mis on paljude lugejate jaoks huvitavad. Lugejad ei eelda sugugi, et iga detail peaks olema kuidagi tõene ning nii loetakse teksti, nagu see oleks lihtsalt põnev, ning leitakse sealt aeg-ajalt huvitavaid maailmavaadet avardavaid nüansse ja "paralleele". Selliselt saab ilukirjanduse vahendusel arendada edasi paljusid asju, millest tõsiselt rääkimine pälviks paljude ühekülgsete inimeste tõsist kriitikat ning rünnakuid - pigem vaadeldakse, kas leidub piisav hulk lugejaid, kellele mõne autori lood huvi pakuvad.

Seega lausa üleskutse - kirjutage raamatuid just sellest, mida näete; kui näete midagi, mis tundub väga realistlik, siis võiks ka raamat olla realistlik; kui mõni suhteliselt ebarealistlik mõttekäik või niisama fantaasia tundub eriti huvitav ja köitev, siis kasutage seda. Usun, et ulme ja fantasykirjandus on tõeliselt arendavad žanrid, millega on inimkonna pikem ajalugu ja edu seotud vähemalt sama palju, kui poliitiliste kokkulepetega - ehkki ulmekirjandus pakub ainult mõtteainest, mitte ei soovita kohe üht või teist suunda, on tegevuse igakülgne läbimõeldus seotud just ulme ja fantasy taseme ja spektriga antud kultuuriruumis.

Budistliku mõtlemise astmed ja viisid

Huvitav on jälgida budistliku mõtte erinevusi erinevate budistide või budistliku kultuuri esindajate hulgas. Erinevused teadlaste hulgas - müstikutest füsikalistideni - on Eurooplase jaoks ilmsed ning ususõjad kristlike voolude vahel on meie ajaloo klassika. Samas - väga suuri ja põhimõttelisi erinevusi leiab ka budismi eri vooludest ja mõttesuundadest. Budismile on küll omane sisemine ja välimine sallivus - budist võib kuuluda ühte või teise voolu, võib olla ateist või kristlane ning kuuluda täiesti erinevatesse poliitilistesse "klubidesse" või ka olla apoliitiline.

Olen lugenud nimekirjasid tunnustest, mis eristavad budisti mittebudistist - ning alati leidnud, et need sisaldavad punkte, mis ei ole ilmtingimata vajalikud ja mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki budistliku mõtlemisega inimesi. Kuna budismile ei ole omane ka inimeste liigitamine budistideks ja mittebudistideks - iga budist usub, et kõik inimesed on teel valgustatuseni ning et elav inimene, kes on kirgastunud, ei pea ilmtingimata olema budist. Toon välja mitmesuguseid erinevusi, mida olen budistlike voolude vahel märganud - ehkki ise suhtun täiesti radikaalselt erinevatesse vooludesse täie tõsidusega.

Müstilisus versus psühholoogilisus

Lääne budism, aga ka paljud ida voolud, kalduvad tihti teatud psühholoogilisuse suunas - tundub, et usk ümbersündidesse ja isegi buddhasse ei ole budismi juures kohustuslik element. Budism vormub kergesti ümber, sobitudes igati lääne teaduslikku maailmapilti - tegelikult on ka lääs ise teinud selles osas ära suure töö, paljud lääne psühholoogid on töötanud läbi mahukaid budistlikke töid ning võtnud neist välja ennekõike psühholoogilised aspektid. Seda on ka kerge teha - taoismis on küll sees tugevad kosmilised elemendid, ent siiski keskendutakse ennekõike just kulgemisele ning inimesele; budismis on terve keerukas kosmoloogia, ent valdav enamus budistlikke töid räägib kas siis psühholoogilistest seisunditest ja harjutustest või koosneb luuletustest ning kunstist, mis aitavad jõuda õnnelikuma ning produktiivsema vaimuseisundini. Budismiga on kaasas käinud keeruline kosmoloogiline süsteem, ent "õpetuse tuum" on arusaadav ka siis, kui seda täielikult eirata - erinevalt klassikalisest kristlasest ei huvita budistlikku õpetajat eriti see, et suruda õpilasele peale mingit oma kosmoloogiat, pigem tahetakse anda võimalus jõuda mitmesuguste budismimaades tähtsate isikuomadusteni, nagu õnn ja selgus. Budism on palju lähedasemas kontaktis müstika tuuma, inspiratsiooni ning kogemisega, kui näiteks mõni dogmaatilisem usuvorm läänes - selliselt ei ole väga tähtis kellelegi anda edasi sõnades budistlikku kosmoloogiat. Budistlikku kosmoloogiat ei õpetata ka sellel lihtsal põhjusel, et selle jaoks ei ole - eriti läänes, aga ilmselt ka mitte idas - olemas täiuslikku keelt, edasiviiv jõud on ainult isiklik kogemus. Seda isiklikku kogemust ei pruugi kunagi tulla ning nii lääne psühholoogiline budist kui ka ida õpetaja või järgija on üksmeelel, et lihtsalt õnnelikumaks muutumine ning inspiratsiooni leidmine ja enda iseloomu tugevdamine on niigi juba suur saavutus. Siin on ka tähelepanuväärne, et budism õpetab igat laadi tekkivaid "üleloomulikke võimeid" mingil määral ignoreerima - kuna need tekivad ikkagi sansaara tingimustes ning eksitavad inimest tugevalt, siis ei leia naljalt budisti, kes neid üle tähtsustaks. Selles osas erineb lääne müstika tihti tugevalt - tundub, et on palju müstikuid, kelle elu tiirleb just nimelt üleloomulike nähtuste otsimises ning katsetes neid kogeda, põhjustada või seletada.

Samas on olemas ka budistlik kosmoloogia. See on elav ning energiat täis vaatepunkt elule - see ei paku valemeid ja algoritme (ehkki mitmetes budistlikes vooludes on ka arenenud matemaatika ja loodusteadused, samuti on paljud idamaade budistid väga avatud lääne teadussaavutustele ning neist huvitatud, toetades igati lääne sellelaadseid arenguid ning uskudes, et üks ei välista teist - usutakse, et need kaks on komplementaarsed ning üksteist toetavad, mida näitab ka see, et budistid ise on ka loodust ja lääne mõttes loodusteadust tihti süvitsi uurinud juba enne tõsiseimaid kontakte läänega ning isegi varem, kui läänes nende asjadeni üldse jõuti). Budistlik kosmoloogia selgitab inimese olemust, inimese ja ruumi seoseid, ümbersünde ning arengut. Budist peab loomulikuks, et teadvus on ajatu, kohatu ning piiritu nähtus, mille arengu- ja elulugu on palju pikem, kui üksik elu. Usutakse ka, et on võimalik meenutada eelmisi elusid; loomulikuks peetakse paljut, mida lääne inimene peab üleloomulikuks ning normaalseks seda, mida läänes peetakse paranormaalseks. Ilmutatakse siiski ka skepsist ning uuritakse nähtusi põhjalikult, kinnitamata midagi - budismile ei ole omane selliste asjade ületähtsustamine, küll aga peetakse tähtsaks ümbersündide ahelat ja sellega seonduvat, kuna seda on võimatu mitte tähtsaks pidada sellesse uskudes. Inimene, kes arvab, et tema praegune elu on eksistentsi üks hetk, peab kindlasti väga tähtsaks mõelda terve enda ajatu ja ruumitu eksistentsi piires, sellise inimese tegevused ja väärtushinnangud on mõjutatud väga teistsugustest kaalutlustest, kui inimese omad, kelle eksistents on üürike või kellele see tundub üürike olevat - kui lääne kontekstis ei tundu see eriti jabur pühendada terve oma elu asjadele, mis surres käest libisevad, siis budisti jaoks on see väga lühinägelik suhtumine, sest järgmises elus tuleb sellega uuesti otsast alustada. Seega keskendub budist märksa tugevamalt õppimisele ja iseenda arendamisele, rõhudes nendele aspektidele, mis peaksid jääma ka järgmisteks eludeks - budisti eesmärk on areneda läbi tuhandete elude ning jõuda selleni, et mälu ei ulatuks mitte ainult sünnihetkesse või varasemasse aega, vaid ka veel kaugemasse minevikku ning tulevikku.

Rõhuasetus paremale emotsionaalsusele või kirgastumisele

Kõige "tagasihoidlikumad" budismi vormid töötavad intensiivselt selle nimel, et saavutada mõningaid meele omadusi - suuremat vastupanu stressile, vihahoogudele, enesekontrolli kaotamise hetkedele või kahtlustele ja hirmudele, mis on paljudele inimestele iseloomulikud. Siin on ilmne, et kuna budistlikes kultuurides on välja arenenud väga võimsad vahendid teraapiaks - näiteks impulsiivsete hüsteeriahoogude ning ennasthävitava käitumise raviks -, siis inimese jaoks, kelle emotsionaalsuses esineb tugevaid häireid, on just selline budism kõige sobivam. Zeni õpetustes ja mujal võib kohata lugusid pühendatutest, kelle puhul on välja toodud just vastupidiseid omadusi, rõhutades nende kaalukust - vaba ja pidurdamatut kurbust või kõikehõlmavat raevu. Budismile on iseloomulik, et kui töötatakse isiksuse arengu kallal, mis kaotab ära emotsioonid, mis tulenevad teadmatusest ja hirmust, siis siiski otsitakse emotsioonidele, mis tulevad teadlikkusest ja kirkusest, vabamat väljundit. Rõhutatakse loomulikkust ning emotsioonide tugevat välja elamist, ent samas püütakse vabaneda paljudest vaimsetest destabilisaatoritest - kahtlusest, ebaselgusest, uimasusest ja muust sellisest -, mis võiks muuta loomulikkuse küllaltki halvaloomuliseks.

Teine suund seab pisut konkreetsemalt sihte - võetakse suund paljude omaduste täiuseni arendamisele ning ei piirduta iseloomu parandamisega, vaid tahetakse küllaltki täiuslikku seisundit ja kirgastumist. Selle suuna puhul on üheks erinevuseks see, et teatud "pehmust" on märksa vähem - kui emotsioonide parandamise budism rõhutab harjutusi, mille sisuks on kaastunde, elurõõmu või armastuse arendamine, siis täiusetaotlus sisaldab oma loomult tihti mõnevõrra radikaalsemaid lähenemisi, nagu eraklus, intensiivse vaimse kontsentratsiooni otsimine või enda meelepuhtuse igal ajal, igas olukorras ja igas seisundis täieliku sihikindlusega arendamine. Kui psühholoogiline lähenemine tähendab vahel seda, et tehakse iga päev pool tundi mõnd harjutust või paremal juhul valitakse sobiv elustiil, looduslik ning tasakaalukas ümbrus, siis täiusetaotluse puhul võidakse valida keerukaid ülesandeid ja katsumusi ning teha asju, mis mõne pehmema budismi viljeleja eemale hirmutaks - olgu see siis füüsiline, nagu kitsast lauda mööda üle kuristiku kõndimine, või vaimne, nagu paljudest ilmalikest naudingutest loobumine.

Kolmas suund, mis muidugi põimub kahe eelnevaga, on metafüüsiline ja filosoofiline lähenemine. Otsitakse vaimseid tõdesid - ent ka praktiseeritakse neid -, püütakse saada aru kosmose keerdkäikudest ning arendada endas välja mõistmiseks vajalikud omadused. Kuna tegu on budistliku kosmoloogia uurimisega, siis on erinevused ilmsed - näiteks ei saa selliseid voolusid praktiseerida, loobumata ka kõikidest enda eelarvamustest ja uskumustest või õieti suhtumata neisse täiesti vabalt. Selline suund hõlmab endas erinevate ülesannete lahendamist, et saada kildhaaval kokku tõde reaalsuse olemuse kohta ning õppida seda olemust vahetult tajuma ja nägema. See on ka täiusetaotluse loomulik lõpppunkt - kosmoloogilise budismi järgi on see iga olendi loomuliku arengu kaasnähtus selle viimases elus või faasis, ennekõike viimases "kohustuslikus" elus. See on kirgas tõeotsing, mis meenutab teistest vooludest rohkem seda, mida tegid ka paljud kristlikud alkeemikud ja gnostitsistid.

Traditsiooniline versus vabameelne

Budistlikes maades on tihti välja kujunenud õpetusliinid, õpetaja ja õpilase usalduse, juhtimise ja sõprusside. Öeldakse, et olla hea õpilane on sama keerukas, kui olla hea õpetaja - ka seda tuleb süvitsi õppida enne, kui õpetaja leidmine, ära tundmine ja järgimine on võimalik. Ehkki see ei pruugi nii olla, on paljud traditsioonilised lähenemised seotud kindlate rituaalide, õpetuste ja kommetega, mille selgeks tegemise kaudu arenetakse. Meditatsioonipraktikad on väga konkreetsed, neid võidakse teostada kindlatel aastapäevadel. Traditsioonilise lähenemise puhul minnakse läbi ette läbi mõeldud kadalipu ning jõutakse selle kaudu kirgastumise ja vabanemiseni, mis toob kaasa ka selle, et õpetusi on võimalik edasi arendada ja muundada.

Samas on zen budismis ja muudes vooludes uskumus, et kirgastumine võib toimuda mõne hetkega - see võib vajada õpetajat, ent selle võib vallandada päikesetõus või naljakas lause, see võib juhtuda iseeneslikult. Inimese peamine õpetaja on tema enda meeles, tema enda sisemine äratundmine ja teadlikkus. Seda usuvad, muide, ka traditsiooniliste liinide budistid. Budismimaades on see sage, läänes üldlevinud - leida läänest usaldusväärset õpetajat on ju äärmiselt raske, pigem leiab siit petiseid ja šarlatane. Tähelepanu selgus, vaba mõtlemine ning sügav sisekaemus viib inimese, kes on juba ette õigesti häälestatud ja kellel on teatud "anne" või "eeldus", võib-olla eelmiste elude tõsine töö, mis võiks ta viia kirgastumiseni, sellel teel kaugele. Läänes tekib eriti kergesti neid, kes pettuvad igasugustes õpetustes ning otsivad tõde iseendast ja enda kogemusest - ent valik jõuda eesmärgile ise ei pruugi tulla ainult sellest, see võib tulla sisemisest tungist või ettenägelikkusest, et just nii läheb ja just see on sobivaim tee.

Erinevad maailmavaated

Ma ei ütle, et need erinevused võiksid olla väga sügavad, aga pealiskaudselt vaadeldes on erinevate budistide - erinevate raamatute autorite, kellest paljud on pärit idast ning olnud mõnes templis või õppinud tunnustatud õpetajatelt - tööde vahel väga suuri erinevusi.

Üks erinevus on suhtumises ümbersündidesse. Võib kohata vaadet, mille järgi edasi kandub karma, aga ei ole mingit ühte eristatud meelt, mis liiguks ühest elust teise - kuskil on piir, millest edasi see jätab lugejale mulje, et eelmise elu meenutamine ei olegi võimalik ning kõik elud on ühe ja sama olendi kehastused erinevatesse kehadesse; mis on siin jääv, on loov alge või reaalsus ise. Teisalt võib tabada ära suhtumise, mille järgi eelmised elud meenuvad ja see on loomulik, oluliselt tugevamalt on näha kujutlust järjepidevusest ning sellest, et liikumine ühest elust teise on pidev protsess ning siiski võib eristada erinevaid olendeid, kes läbivad lõputult pikka teed - siiski rõhutavad needki autorid, et seda ei tasu nii üheselt võtta ning mingil kõrgemal arusaamisel selline vaade kaob sama moodi, nagu algajal kaob triviaalne enda ego struktuuri ja enda samastamisest tulenev vaade. Samuti võib leida äärmuslikku suhtumist, mille järgi ümbersünde ei olegi olemas - selline vaade võib samas südamerahuga rääkida karmast, ümbersündidest ja muust, aga see rõhutab teravalt, et selline suhtumine, mille järgi sama isik sünniks uude kehasse, on äärmiselt väär. Üksmeelel ollakse üldiselt selles, et üks elu on kordumatu ja seda isikut, kes sureb, enam uuesti ei sünni - ka iga lumehelves on kordumatu, küll aga jääb vesi ja lumi, muutes vorme. Tõde on kindlasti keerukas, ent huvi pakkuv on see, kuidas rõhutatakse selle eri aspekte ning peetakse vajalikuks suur osa teooriast, põhjendustest ja mõtetest üles ehitada just mingile vaatepunktile või aspektile.

Samuti võib täheldada erinevust suhtumises identiteeti. Kindlasti ei ole identiteet budismis pea kunagi seotud mäluga - kui ühe elu piires võib mõni sündmus, kas siis sündimine või mõni õhtu kinos, ununeda ja hiljem jälle meelde tulla, siis budismi suuremas vaates võib seda juhtuda tervete elude või igavikega. Buddhaks saades tulevad need kõik muidugi jälle meelde - ja meelde võib tulla ka kogu ülejäänud universumi minevik ja tulevik, meel on peegel, mis ei pea ilmtingimata peegeldama isiklikku minevikku. Budismi mõni käsitlus võtab "mind" või "egot" millegina, mis tekib ja kustub iga hetk, mida ei olegi olemas - näidates kõikide meele sisude ajutisust ja kaduvust. Budismi põhitees on see, et ainus, mis on igavene ja millele võib kindlalt tugineda, on muutumine. Siiski olen siin täheldanud suurt - ja ilmselt küllaltki pealiskaudset - erinevust. Kui mõni vool annab jumalatele igavese identiteedi - ja sealjuures tõstab jumalad ilma kahtluseta inimestest kõrgemale, juhtub sedagi -, kus need jumalad ei ole küll päriselt isiksustatud, nagu rahvamütoloogia põhjal võiks eeldada, ent siiski väga konkreetsed ja püsivad entiteedid, kellel on omavahelised suhted; Jung kasutab neutraalsemat mõistet "arhetüüp", mis kõrvaldab paljusid isikustamisega seonduvaid kummalisi arusaamu ja konflikte. Jumalate puhul on näha, et neil on isiksused, mis on igavesed ja muutumatud - samuti ka igal teisel olendil, kellel selles mõttes tundub olevat identiteet, kuigi mõni võib muutuda heaks, kurjaks, ilusaks, koledaks, meheks või naiseks läbi kulgemise erinevates eludes, teisel on väga kindlaid, püsivaid ja muutumatuid jooni. Kuna sellised muutumatud jooned iseloomustavad ennekõike jumalaid, kes seega ei saa alati saada buddhadeks - kes enamuse lähenemiste järgi on jumalatest mõnes aspektis justkui "kõrgemad" -, siis peavad paljud voolud isegi inimesi jumalatest kõrgemateks. Inimeste "kõrgus" avaldub siis nende potentsiaalis - võimaluses kirgastuda. See ei tähenda, et igaüks seda võimalust kohe kasutaks. Jumalad võivad, mõne teise teksti arusaamadest lähtudes, surra jumalatena ja sündida inimesteks koos inimesele iseloomuliku vaba tahtega (mõne teise teksti järgi jällegi ainult ajutiselt, omades enda kindlat kodu ja kuju mõnes "endale kuuluvas" reaalsuses). Samas, budismi uurides võib alati jõuda lähenemiseni, mille järgi jumalaid, inimesi ega mingisuguseid eristusi ei olegi olemas.

Huvitav on siin see, et suur osa sellest metafüüsikast ja kosmoloogiast ei ole budistliku tee kõndija jaoks oluline - kirgastudes saadakse niikuinii aru, kuidas need asjad tegelikult on, ja enne ei olegi võimalik seda täielikult mõista. Järelikult ei peeta väga tähtsaks tegelda nende küsimuste põhjaliku analüüsiga või üritada aru saada, kuidas asjad siis täpselt on - selline analüüs ja otsing on pigem aja raiskamine. Siiski on budismi voolusid, milles kirgastumine tuleb just nimelt filosofeerimise kaudu - selles pidi tugev olema ka buddha Sidharta. Paljud õpetajad usuvad, et võib võtta suvalise budistliku või ka lääneliku lähenemise kosmoloogiale ning astuda lihtsalt kindlaid ja järjekindlaid samme kirgastumise suunas - kirgastumise hetkel muutuvad need analüüsid ja filosoofilised mõtisklused, mida on peetud, nii või teisiti mõttetuks. Samas, paljudele inimestele ei ole kirgastumine kuigi lähedal - usun, et lääne teaduse järgimine avatult ning arenemisvõimeliselt on kindlasti enamusele lääne inimestele sobivaim budistlik tee, tuues kasu ka meie ühiskonnale.

Langused ja tõusud

Puhta meele kogemusest läheb palju teid alla, sansaarasse - sansaara kogemusest läheb palju teid üles, puhtasse meelde. Languste ja tõusude sakiline tee paneb mõistma erinevate kogemuste väärtust ja nende sügavamat sisu - kes ei anna tähendust ja olulisust sansaara kogemusele, ei saa kindlasti olla nirvaanas; kes ei otsi nirvaana kogemusi teadlikult, sihikindlalt ja neid kõigest tähtsamaks pidades, see ei ole enda sansaaras viibimisest kindlasti mitte teadlik.

Nirvaana ja sansaara vaheldumise sisuks ei ole vaimsed praktikad, meditatsioonid või kindlate reeglite täitmised. Kõik selline saab olla ainult vorm ja vahend. Kes iganes mõõdab kellegi nirvaanas viibimise astet millegi välise, mõõdetava ja konkreetsega, räägib mõõtühikutes, mis ei ole tegelikult reaalsed. Vaadeldes pealiskaudselt templite reegleid, õpetuste käskusid ja keeldusid, õige elu kindlaid põhimõtteid, võib igat neist vabalt täita iga deemon, ent ilmselt on iga buddha rikkunud vähemalt mõnda, äkki isegi enamust. Mulle tundub, et budistlikus kirjanduses iseloomustab suuri õpetajaid ning teel kaugele jõudnuid kindlasti see, et mis puudutab vormi ning toimimist materiaalses maailmas, rikuvad nad igakülgselt reegleid, mida omistatakse budismile. Sellised reeglid on vahendid, tihti olulised, ning kui valida mõni tee, siis võib reeglite väike rikkumine kindlasti kukutada kõrgustest alla, purustada pika tee vaevarikaste sammude tulemused. Kui mõni valgustunu viitab sellise reegli rikkumisele, siis on mõtet otsida tõde tema sõnade tagant - millist reaalset asjaolu ta silmas pidas, millist vaimset viga nägi. Kui mittevalgustunu toob välja selliseid vigu, viitab mõnele ilmsele budistliku elureegli rikkumisele, siis tasub loomulikult ära kuulata ning näha selles, et Sinuga toimus see, et keegi sellist juttu rääkis, kindlat sündmust enda eluteel, mida tuleb käsitleda enda karmast lähtuva õppetunnina, millest on kindlasti midagi õppida - siiski, võib ka olla pea kindel, et tema väitel ei ole tõsist sisu, usaldusväärset tähendust.

Näiteks, kui mõni budistliku tee järgija näeb nägemust ning läheb psühhiaatri juurde - või mõni hobipsühhiaater püüab teda ravida, mis on palju tavalisem -, siis otse loomulikult püüab see psühhiaater isiklikult läheneda. Selline psühhiaater - eeldame, et ta on täiuslikult mittevaimne, materialistlik ja nüri olend - on lugenud läbi mõned akadeemilised raamatud usust, religioonist, müstikast, budismist ja nägemustest. Ta ei ole ise näinud ühtegi veenvat, sisutihedat ja olulist nägemust - või, veelgi hullem, on need unustanud -, ta isegi ei usu millegi sellise tegelikku võimalikkusse. Sellisel inimesel on palju teadmisi sellest, kuidas budistlike lausete tõlgendamine teatud kontekstis muudab need tähenduslikult hoopis materialistlikeks, psühhiaatrilisteks lauseteks. "Vaimseks ahnuseks" võib võhik nimetada igasugust müstilist kogemuseotsingut - olgu selleks siis see, mida kutsutakse budismis vaimseks ahnuseks või see, mida kutsutakse selleks mujal. Olen ka näinud võhikuid, kes püüavad kehtestada autoriteeti, nimetades iga inimest, kes neile vastu vaidleb, ego haardes olevaks ning omistades kõik jutu, mis neile ei meeldi, teiste inimeste egole - see aitab pikema jututa "kummutada" igasugust veenvat, sisukat ja loogilist argumenti või väidet. Kes soovib viia läbi tõsist ajupesu, võib igasugust intuitiivset või loogilist argumentatsiooni või veenva väite esitust nimetada võimetuseks enda ratsionaalset poolt välja lülitada ja vastandada seda vastuvõtliku, ükskõik millist viga või vastuolu aksepteeriva lähenemisega, mida võib siis nimetada müstiliseks. Need, otse loomulikult, on kõik budismi või mõne muu müstilise mõttevoolu haiglased paroodiad. Ma ei usu, et ükskõik, millist müstilist väidet tuleks võtta tõena, nägemata selgelt ja üheselt selle sügavamat sisu. Siiski on mu elus palju kogemusi, kus just selliste inimeste läbitunnetamata viited on olnud viidaks millegini, milles ongi tõde - kahtlemata on kõikide inimeste maailmapildis midagi tõest, mis on aidanud neil ellu jääda ja oma asjadega toime tulla; kahtlemata on igal inimesel, kellega juba kokku sattusite, teile ka midagi öelda.

Langus läbi ratsionaliseerimise, tõus läbi ratsionaliseerimise

Inimese elu on tsükliline, kulgedes sinusiodina läbi parema ja vasaku ajupoolkera - või üldisemalt ja konkreetsemalt, läbi mitmesuguste seisundipaaride, millest üks väljendab struktuuri ning teine võimalikkust ja loovust. Näiteks oleme ärkvel olles tihti ratsionaalsemas, magades palju loovamas seisundis. Uneseisundis on võimalik kujutleda ääretult suuri ja keerulisi maailmu elava ja detailse selgusega, sellal kui ärkvel olles on tihti isegi paberile joonistatud kümnest kastist koosneva lihtsa skeemi meeles pidamine pisut keerukas. Ratsionaliseeriv teadvus uurib suuri ja keerukaid asju, luues nendesse teid ning reeglipäraseid liikumisi ja kaarte, mille abil saaks neid vaadelda pisikeste tükkide kaupa. Selliste reeglipäraste liikumiste hulgas on loogika, kiri ja tekst (sõna-sõna haaval liikumine), samuti paljud algoritmilised kindla struktuuriga mõttekäigud.

Nii mõnelgi juhul tundub ratsionaalne mõtlemine müstikule üks suuremaid takistusi tema teel - tegelikult suhtub müstik sellesse nii, nagu teadlane emotsioonidesse, soovmõtlemisse ja võimetusse asjadele külmalt ning faktiliselt läheneda; ratsionaalne loogika on müstiku jaoks üks tõsiseid võimalike vigade põhjuseid, kui seda ei käsitleta väga hoolikalt. Ratsionaalne loogika müstikas on midagi, mis mõjub algajale hävitavalt ning võib kogenud müstikus illusioone põhjustada.

Ratsionaalse loogika üks ja ainus omadus, mis muudab selle naeruväärseks vahendiks müstiliste nähtuste tõlgendamisel, on selle vähene kogemuslikkus. Nii müstiliste seisundite kui ka müstiliste kogemuste peamine tunnusmärk on selge - nende holistlikkus. Holistlik on selline kogemus, mis on esiteks pidev - selles ei ole matemaatikale omaseid diskreetseid üleminekuid, kontiinume ei saa jagada punktide hulgaks, neile ei leidu vastet definitsiooni näol, mis deklareerib lõputu hulga kindlale tunnusele vastavaid punkte -; teiseks on holistlikul kogemusel sügav tunnetuslik tagapõhi. Ken Wilber on inimene, kelle raamatutest jääb mulje, nagu oleks talle tähtis mõisted, nagu "sügavus" kuidagi matemaatiliselt ja ratsionaalselt ära defineerida - selline definitsioon võib aidata aru saada, mis ei ole sügavus, ent iga selline definitsioon, mis defineerib ratsionaalselt mõne müstilise kvaliteedi, omab ühtlasi ühte või mitut mittemüstilist ja küllaltki väärtusetut ratsionaalset vastet, mis on vastavast müstilisest kvaliteedist väga kaugel. Suvalise müstilise seisundi üles ehitamise katse, mis lähtub selle ratsionaalsest kirjeldusest ning inimese ratsionaalsest ehitusvõimest, viib teadvuse seisundini, mis vastab täielikult sellisele ratsionaalsele kirjeldusele, ent milles ei ole midagi müstilist.

Müstika lähtub intuitiivsest loogikast, mille tuletusreeglite alamhulk on ratsionaalne loogika. Intuitiivne loogika võimaldab mitmesuguseid ratsukäike ning selle abil on mõeldavad ka emotsioonid, müstilised seisundid ning nägemused ja nende asjade omavahelised seosed. Intuitiivse loogika reeglite kontiinumist moodustavad ratsionaalse, matemaatilise loogika reeglid väikse alamhulga - see on mõned punktid tasandil, mis koosneb lõputust hulgast punktidest. Matemaatilise loogika reeglid on väga lihtsad - need näitavad kõige triviaalsemaid seoseid jah/ei seoste vahel. Sellele loogikale saab ehitada küllaltki keerulisi struktuure, ent matemaatika uurib paljusid asju, mis sellele loogikale ei allu - suuresti on ka need ratsionaalse loogika osad, nagu seda siin näen.

Viimaks, praktilises elus käib see jutt siin mitte vaheda matemaatilise loogika kohta, vaid pigem millegi kohta, mida kutsutakse argiloogikaks (common senseks). Argiloogika ei koosne kindlalt läbi töötatud kogemustest, faktidest ja tõsikindlatest teadmistest - pigem on see kokku pandud juhuslikest väidetest, mida inimene enda ümber kuuleb ja millest enamust ta ei ole põhjalikult läbi mõelnud ega kontrollinud; samuti paljudest tavadest ja kommetest, mida enda ümber näeb ning milles kergesti ei kahtle. Ajalugu näitab, et erinevate maailmajagude common sense on juba mõni sajand hilisema seisuga alati tundunud lootusetult naiivne ja vale vähemalt mõnes aspektis - paljud tuimemad teadlased kutsuvad seda ka rahvamütoloogiaks, ent see näitab pigem seda, et nad ei mõista isegi mitte elementaarsel tasemel tõdesid, mida vanad rahvad andsid edasi müütidega. Pigem on rahva lähenemine kõigele suuremal või väiksemal määral võhiklik ning poolik - kõige levinumaid uskumusi, aga ka levinud väärarvamusi koos reklaami, massikultuuri iidolite ja ajakirjanduse mõjuga kutsutaksegi argiloogikaks. Argiloogika pidev kiire muutumine moe ja paljude muude tegurite tagajärjel näitab selle nõrkust veelgi - ainult miski, millel puuduvad tugevad alused, saab pidevalt riigikordade muutudes ja inimeste arenedes nii põhjalikult logiseda.

Niisiis, langus läbi ratsionaliseerimise on küllaltki selgelt jälgitav protsess, mis järgneb müstilistele kogemustele pea igal juhul. See koosneb mitmesugustest faasidest. Vahetult peale eheda kogemuse toimumist on mõneks ajaks väga selge, mida see kogemus sisaldas, mida see tähendas ja miks seda nähti - või, teist laadi kogemuste puhul, on väga selgelt silme ees selle kogemuse kulgemine, emotsionaalsed sisud ja seisund. Tegelikult on see kogemus pikka aega inimese teaduvses alles ning mõnes mõttes ei lähe seisund üle, vaid muudab lihtsalt vormi. Siiski, peale kuid või aastaid, kui kogemusest on korduvalt räägitud, seda kuhugi kirja pandud või läbi mõeldud, on esmasest kogemusest tugevamalt meeles sõnad, järeldused ja loogilised tuletised. Sellises ratsionaliseeritud vormis ei ole kogemusel enam tema algset, tõelist väärtust - isegi loogikageeniusel võiks olla raskusi ehedast kogemusest selliste järelduste tegemisel, et need hiljem kellelegi selle kogemuse sisu tegelikult edasi võiks anda, tavalistes argiloogilistes loogikavigades ja arusaamatustes ekslev inimene teeb kindlasti väga palju täiesti vääraid järeldusi. See, et inimene on midagi kogenud, ei tähenda veel, et ta seda ka tunneks - inimene, kes on näinud merd, ei pruugi teada veel midagi tuultest ja lainetest. Kogemus, mida on korra kogetud, jääb ratsionaliseeritud väärarusaamade kõrvale kuhugi sügavamatesse hinge struktuuridesse ehedamalt oma mõju avaldama, muutes inimest pigem paremuse poole ning aidates tal jõuda uute sarnaste kogemusteni. Ratsionaalse tasandi seletusi, siiski, tasub ennekõike sellel inimesel endal võtta sügava skepsisega - usun, et hetkel, kui mõnel müstiliste seisundite uurijatel on valmis loogiline, struktureeritud teos, kus on pandud järjekorda mõne müstilise kogemuse tüüpilised osad ning joonistatud kena ja struktureeritud skeem reaalsuse tasanditest, on teos muutunud suure tõenäosusega eksitavaks ummikusseviijaks kõigile neile, keda vastavate kogemuste omandamine huvitab.

Kogemuse kordudes on tihti ilmne - vahepeal ratsionaliseerimise käigus loodud pilt ei ole lähend ega ka mitte lihtsustus või teetähis teistele, vaid ennekõike on see vale. See ei ole tihti faktiliselt väär - see on vale selles mõttes, et ei anna edasi mitte mingil kujul ega mingil määral kogemuse tegelikku sisu, selle sügavamat mõtet. See võib edasi anda mingite pinnapealsemate nähtude metafoore, kus näiteks mingitest teadvuse objektidest saavad "värvid" või "kujundid" (kusjuures, tegelikult on asi värvidest ja kujunditest kaugel) või moonduda diskussiooni käigus. Kui kogemus liigub ajaliselt kaugemale, muutub kogeja kergesti vastuvõtlikuks teiste inimeste mitmenda järgu ratsionaliseeringutele. Kuigi inimene, kes ei ole mõnd müstilist asja üldse kogenud, näeb siin ehk õigustust kogenutega vaielda ja oma arvamusi peale suruda mingites küsimustes, võin julgelt öelda - reeglina, siiski, on ka need arvamused tõest väga kaugel; üldjuhul kõlavad need lausa absurdselt, kuigi neid püütakse mingite vihjete põhjal usutavaks muuta. Kui sarnane müstiline kogemus kordub ja nähakse uusi, siis õpib inimene juba müstilise kogemuse ajal enda ratsionaalseid teadvusstruktuure sobivalt ümber kujundama, enda ratsionaalsele poolele tagasisidet anda tehtud vigadest ning leida lahendusi siin kirjeldatud ratsionaliseerimise probleemidele. Need lahendused ei lahenda probleemi, et nendele asjadele ratsionaalselt läheneda ei saa - küll aga muudavad korduvad ja mitmekordselt läbi analüüsitud kogemused selliselt ratsionaalsed skeemid ja inimese müstilise, kogemusliku aspekti väga hästi kokku sobivaks. Poeesia, kujutav kunst ja muusika laiendavad kindlasti edasi andmise kogemusi, ent tõelise müstilise kogemusega võrreldes - kui kuulajat-vaatajat ennast ei taba teosest põhjustatud müstiline kogemus - on need siiski ainult kaudsed viited ja nii mõneski mõttes ratsionaliseeringud. Tihti ei vasta ratsionaliseeritud järeldused kohe järgmisele sammule meditatiivsel teel.

Väga hästi tuleb ratsionaliseeringu nõrkus ja laastavus välja meditatsioonides, nagu zen. Tõeline zen õnnestub siis, kui selle aluseid süvitsi mõista. Süvitsi mõistmine ei põhjusta iseeneslikult seda, et suudetaks need asjad defineerida või ratsionaalselt kirja panna, samuti ei põhjusta mõistmist ei nende asjade loogilise sobivuse nägemine kõige muuga ega ka matemaatiline tõestus, et neid saaks tuntud alustest tuletada. Zeni sisu on küllaltki vaba liikumine, reaalne tõuge peab tulema meelelt - zen on pidev "vaibumine", mille käigus tõetunnetus läheb järjest selgemaks ning kogemus järjest intensiivsemaks. Meditatsiooni täpse kogemuse kordamine, kui see oleks, oleks tagasiminek. Tegelikkus, mis toimib peale ratsionaliseerimist, on siiski hullem - mediteerija, kes kasutab uue meditatsiooni ajal ratsionaalset seletust, mille andis eelmisele meditatsioonile, reeglina zen'i seisundisse ei jõua. Isegi kerge ratsionaliseerimine muudab seisundi ebatäpseks ning võib põhjustada tõsiseid probleeme; ratsionaalse seletuse pinnalt harjutuse tegemine praktiliselt kindlustab selle, et kogemus ei ole tõeline. Näiteks mõne zen'i algastme - nagu verbaalse mõtlemise peatamise - puhul on võimalik küllaltki täpselt mõõta ja hinnata, kas seisund vastab kirjeldusele. Isegi selles faasis ratsionaliseerimisest ei piisa; mida edasi, seda kindlamalt on vaja elavat mõistmist - mis on midagi hoopis muud, kui ratsionaliseering. Olen, ise, ilmselt tuhandeid kordi leidnud ennast mingis meditatsiooni faasis mingist ratsionaalsest ideest lähtumas, mõnest lollist reeglist, mille olen eelnevate seisundite põhjal tekitanud - see teeb umbes sama välja juhusega, kui auku kaevates ootamatult kaevamise asemel kaevamisest rääkima hakkad. See on tuim, elutu ja kasutu viis meditatsiooni läbi viia.

Hullem veel on lugu inimpõlvede ja vanade tekstidega. Peavoolu usund on pea alati vana teksti ratsionaliseering - kui ka autor väljendas puhast mõistmist ja kirge, otsib lugeja sealt kindlas kõneviisis dogmasid. Kohtaks ta teksti autorit, võiks ta vabalt mõelda, et tegu on hullu või veidrikuga - teksti lugeja võtab sealt kindlaid punkte, analüüsib neid ja teeb ratsionaliseeritud järeldusi. Enamus ajalooga usundeid on sellises faasis suure osa nende järgijate jaoks - need inimesed isegi uduselt tunnevad, mis emotsiooniga ning mis põhjustel selline usund tekkis või see tekst kirjutati; võib-olla on neil lausa sisemine tung just nende tõdedeni jõuda küllalt tugev; küll aga on nende lähenemine tegelikult ratsionaalne. Ratsionaalne ei tähenda loogilist või seostatut, vaid see tähendab mõistelist, definitsioonide ja skeemide põhist. Versus siis vahetu kogemus - paljud nendest inimestest isegi ei kujuta ette vahetu kogemuse saamist. Loomulikult on nad märksa paremas seisus, kui inimesed, kes on küll kogenud, ent ei ole vastu võtnud ja aru saanud - inimesed, kellel on mitmeid korduvaid piisavalt tugevaid müstilisi kogemusi ja kes ei ole sealjuures mõistnud müstikast midagi, on ilmselt kõigist kõige ignorantsemad - nende tõemeel on tõsise puudega.

Tahaksin vaielda ka paljude müstikahuviliste usu vastu, et ratsionaalsust ja ratsionaliseerimist ei ole vaja. Usun, et seda tehakse pigem liiga vähe. Inimene ei saa selle vastu, et temas on ratsionaalsus - kasvõi see üks ajupoolkera, kui nii võtta - olemas, see juhib teda suure osa ajast ja mõjutab tugevalt tema otsuseid. Sellises valguses on ratsionaalselt oma kogemuste üle mõtlemine ning ratsionaliseeriva kirjanduse lugemine pea kohustuslik - eriti meestele -, kuigi sellel ei ole suurt sisulist tähtsust ja see ei vii müstika vallas otseselt edasi. Ratsionaliseerimine ei too müstika vallas tulemuseks läbimurdelisi avastusi - see võib tuua kaasa pigem erinevate inimgruppide teineteisemõistmise, teaduse.

Langused ja tõusud läbi tunnete

Tugeva teadvusega olendil võib tekkida teatud tunne enda kõikehõlmavusest ja kõikvõimsusest - sellest, et tema soovid asjades, mida ta näeb ja tunnetab, täituvad nii, nagu oleks tegemist unenäo või arvutimänguga. Kindlasti ei ole see olend jõudnud lõppu, täieliku ärkamiseni, ent selleks piisab vähesest, et soovid hakkaks kummaliselt täituma. Tekivad küsimused, probleemide puntrad - soov olla armastatud. See võib lüüa välja patoloogiliselt - tehes asju, mis tõmbaks piiri enda ja teiste vahele. Kuna selline kõikvõimsus on suhteliselt levinud (mis muudab seda ka oluliselt tõsiseltvõetavamaks probleemiks), siis on tähtis leida vahendeid, et seda psühholoogiliselt ületada. Selles ei ole midagi halba või ebaeetilist, ent selles on teatud paine selle kandjale - ta tahaks tunda tõeliseid heategusid, näha teiste inimeste tõelist headust, midagi, mis ei oleks tema poolt kontrollitav. Selline soov võib viia sügavale sansaarasse. Efekt ise põhineb sellel, et saades teadlikuks enda kõrgemast olemusest, mis on kõikehõlmav ning kõikvõimas - kõigile üks -, tekib sellega tugev samastumine. Jätan selle psühholoogide valdkonnaks, kas selline samastumine on terve suhtumine uudsetesse oludesse või patoloogiline - on näha, et peale pikki usuvaidlusi on nii mõnegi ajaloolise inimese puhul see õigustatuks loetud. Isikliku ego lahustudes on ilmselt raske leida midagi, mis oleks tõele lähemal - kuigi selline ratsionaliseering on kahtlemata ohtlik, paljudes kultuurides on soodustatud tagasihoidlikkust. Soovitan siinkohal uurida Jungi töid ego inflatsioonist - kuna see ei ole arutelu põhiteema, ei hakka neid ise analüüsima (sest ego inflatsiooni laadseid keerukusi on vaimsel teel palju, need lähevad teatud ühise nimetaja alla ning lahenevad teekonna jooksul nii või teisiti autentselt). Arutelu põhiteema on miski, mis moodustab ühe tõsise tõusude ja mõõnade ratta - see on teatud kiuslikkus.

Nimelt, olles sellises kahtlemata keerukas seisus - maailmas üksi - tekib tahtmine näha reaalsust vastamas mingil kombel, mis ei oleks enda tegevusest otseselt tulenev. Esiteks on vaimne iseseisvumine - täielik vastutus - keeruline kanda, teiseks on üsnagi ilmne, et keegi ei taha olla maailmas üksi. Mina ei ole kõrgematest budistlikest tekstidest aru saanud, kuidas sellega siis lõpuks on - üks või mitu -, aga fakt on see, et teekonna jooksul on olnud palju punkte, kus mitu tundub parem. Muidu ei oleks mitut üldse kunagi tekkinudki. Et reaalsusel, teistel inimestel, välisel, oleks objektiivne põhjus reageerida teisiti, tuleb sellele soovitada midagi, mis oleks väär. Sellest saab alguse üks oluline karmiline laine - see on mõni süüdistus iseenda pihta, varjatud konflikt või kerge dissonants. Oleks maailmas veel mõni valgustatu, päriselt valgustatu, siis ta ületaks selle - vastaks positiivselt, näeks läbi, tabaks ära valesüüdistuse. Kuigi, kui dissonantsi tekitades ei ole lausutud ainsatki sõna, siis peaks see läbi nägija täitma küllaltki keerulise ülesande! Sellised mängud või "katsed" võivad olla ka väga isiklikud - näiteks, kui keegi kiidab, kui kaugele oleme jõudnud, siis öelda, et ilma temata ei oleks see olnud võimalik ...nii mõnelgi juhul võib selline väide põhjustada ülbuse, ühistöö kokku kukkumise, lagunemise - kui inimene tunneb, et see oli hoopis tema teene, et midagi tehtud sai, läheb keerukasse ringlusse. Kas äkki on see viis taotleda sõltumatut headust ette tulutu, äkki tuleks hoopis nautida teiste loomingut või leppida sellega, et iseenda ja teiste vastandumist enam ei ole? Kindlasti on sellele palju vastukaalusid, palju kiusatusi ning halbu mõtteid enese sees, palju hetki, mis tekitavad kahtluse või kõhkluse - need saavad alguse sügava seisundi põhjendatud sansaaratungist, sansaara esimesel trepiastmel järgneb mõni sedalaadi kummaline konflikt ja kiusatus, varsti on maailm tume, depressiivne, kiire reis ongi viinus sansaara segadikku. Sellel hetkel hakkab kustuma taevalaotuste kirgas valgus ning proovile pannakse meele kõige sügavamad tugevusomadused - kas leiad tee välja, kas suudad jätkata enesekindlalt õiget tegutsemist olukorras, kus enam ei ole sisemist õpetajat, kindlat tuge, mis ütleks, et just nii on hea nii teistele, kui endale? Kas halb karma oli tegu iseeneses, põhjuse nägemine alla tulla - või on halb karma tegelikult hea? Tõelises nägemises tunduvad elu raskused - ka kõige hullemad, kõige suuremad piinad või depressioonid - tõeliselt paljupakkuvate, hiilgavate võimalustena; millegina, mis on viinud palju maad edasi, aidanud õppida ning enda sisemist kindlust avastada. Kas selliselt ongi nirvaana ainult põgus silmapilk, hetk, mis osutab suunaga tagasi, "paus kahe hingetõmbe vahel"? Usun siiski, et täiuslik ja pöördumatu buddhaolek võiks olla positiivne kogemus - midagi, millest võimsamat ehk ei ole; midagi, mis pakub tõesti kõiki kogemusi ja kõiki nägemusi ühes, sümmeetrilises ja kindlas universumis.

Kas seal all, sansaaras - või kas saabki enam jõuda kaugele sansaarasse, tõelisse unustusse, kas ei ole sansaara just tee sansaarast välja - alles tekib tõeline tahe jõuda nirvaanasse? Kas nirvaana meeldiv ekstaas on just see, mis pakub sellist rahuldust, et siht jõuda nirvaanasse saaks unustuseks? Aga kas ei ole vaimsetes kõrgustes sisemist taotlust minna edasi, minna lõppu - seal, kus negatiivne surve ennast leida asendub positiivse ekstaasiga ennast leida? Kas langused väsitavad, kaotavad ekstaasi ja järjekindlust - või toovad nad endaga kaasa tõelist mõistmist, et on ainult üks tee, mida kõndida, ainult üks tee, mis kuhugi viib? Või on võimatu sellelt teelt tõeliselt kõrvale astuda, loomuvastane? Kas sansaaras ununeb tõeline usk - see kogemus, mis enda kindla olemisega iseennast lakkamatult tõestab - või alles seal see tekib - see võime olla vahetus kontaktis ka ilma vahetu kontaktita? Kas sansaara tundetu ratsionaalsus oma arutus väikeste mõtete pöörises, püüus neist midagi suurt kombineerida, on oma olemuselt tühine detail nirvaanast, selle detaili kõverpeegel - või on just nendes väikestes rännakutes see jõud, mis aitab keskenduda detailidele, tõeline meditatsioon, millel on üks objekt ja milles on näha mõne väikse asja tõelist suurust? Eks sisaldab nirvaana kogemus endas kõiki detaile, igatühte selle tõelises võimsuses, igatühte iga külje pealt ...ja see äravoolutoru, milleks nirvaanatee muutub ühel drastilisel hetkel, moodustab pöörise järjest kasvavatest voogudest, mis sisaldavad endas järjest suuremat täitumust ...või ei anna see enam tõelist, lihtsat sidet mõne väikse, aga siiski nii suure, lihtsa elusolendiga, kellele pühendudes ennast alles tõeliselt teostada? Miks on üldse need hetked, need suunad ekstaasist välja, miks need eksisteerivad - kas mitte sellepärast, et need annavad tõelisusele selle tõelise sära, selle voolu üles? Kas rahunemine, maandumine, vaibumine on oma olemuselt ideaalsed lõpp-punktid või ei ole see ühegi olendi tõeline loomus? Kas mõni elav ja sätendav hing on üldse kunagi jäänud buddhaks - või buddhaks ainult saadakse? Kas langus teeb inimesest boddhisatva või on kõik inimesed loomult juba niigi boddhisatvad - kas budism on ühe kristalli vaatlemine, nautlemine ning selle ilu toomine ellu, olemuselt lõputu ja vaibumatu protsess, mis annab asjadele sisu ning ongi mõeldud just seda siinset valgustama, mitte siit väljuma?

Langus, mingis punktis, tekitab paratamatult mälestusi - uskumatuid mälestusi kõrgustest, mäetippudest, igatsust ning aegamööda taastekkivat meelekindlust. Isegi lubadused jääda alla kauaks, leida enda tõeline tugevus, muutuvad aegamööda unustuseks, kahvatuteks mälestusteks, mille juurde kuulub üks soov - saada veel hetkeks tipus viibimise kindlust. Meditatsioonid on tuimad, tüütud, neile ei saa keskenduda, kui ei ole nendega juba kaugele jõudnud - need hakkavad aegamööda tunduma paratamatud, vajalikud. Elu pööris võtab suuna, kus üksikutest väljakutsetest, maailma proovilepanemisest, saab ehe sansaarakogemus - miski, mille olemuseks on langus, pidurdamine ning suund sellest välja. Tekib küsimus, kas ei saaks neid mõeldud mõtteid, enda peale heidetud karmat, jälle samamoodi ära heita - ja uskumatus ratsionaalsest mälestusest, et ei ole midagi lihtsamat. Ja milles peitub selle lihtsaga kaasnev tohutu pingutus? Kas elu mõtte leidmine on korduv protsess, osa suuremast lainetusest ...kas need lained tulevad seest või väljast? Kas sellist suunda üldse leidub?

Sellel ajal hakkab tekkima enesekindlus - ennast juba korra, pisut, kergelt teostanud inimese mälestus, mis hakkab teda juhtima. Elus tekkinud kohustused, väljakutsed - karma tuleb täita. Siiski, saab ka seda võtta kaasa sinna üles - ehk käiakse sansaaras selleks, et meenutada midagi neile, kes on sinna juba liiga kauaks jäänud? Ehk läheb sinna iga olend ning see, kes on kõige sügavamal, on võtnud endale kõige suurema ja kõige keerukama kogemuse siis, kunagi, kui ta oli üleval, tipus? Kas teisiti mõtlemine ei tule lihtsast kadedusest, armukadedusest - kadedusest, et ka teised on just see, mida Sina? Või, siiski, on vastupidi - ning sellised mõtted tulevad soovist, võltsvagadusest, alandada just ennast kõige muu suhtes - kui palju on viinud sansaarasse just selline võltsvagadus, kui tihti just see paneb tegema lollusi, raiskama ja lõhkuma? Ehk siiski - tugevus on liikuda läbi pööriste, võtta valuliselt vastu tõde, kuni igasugune tõde, midaiganes selle vastu saaks öelda ja milles selle ütlejat süüdistada, hakkab jõudma kohale ...kui tihti jätate tegemata hea, üldise ja suure hea, lihtsalt selletõttu, et võidaksite sellest ka ise - tahtes jätta muljet, et ei püüdle omakasu? Või kui lihtne on müstilises seisundis teha seda, mis on õige - ja kui selgelt peab midagi sellest olema siiski vale, kui tuleb tulla tagasi? Või näitab soov tulla tagasi, soov sündida sansaarasse, inimese tõelist õilsust? Või tuleks vaadata, mida ta siin teeb? Kas selline vabadus muudab Kosmose sünniloo pikaks ja huvitavaks ajalooks, kohati põrgulikuks ja teinekord paradiislikult ilusaks?

Esimesed sammud üles, kahtlemata, nõuavad eneseohverdust - andestamist, torgete tagasi võtmist, naeratusi. Inimene tunneb endal vastutust, negatiivset vastutust, jätta teistele nende halb karma - kas selleks peab selles osalema? Või on siiski õige seda just nimelt puhastada? Kas on õige tõsta neid, kes ise seda kunagi ei teeks - või tuleb minna teistega koos alla ning oodata, kuni soov minna üles on ühine? Selline ratsionaalne mäng ei jäta eheda tõetunnetuse muljet - ja kui lõpuks on selge, et kannatad ise, kannatavad teised ja kannatab kogu elusloodus, siis tuleks esitada konkreetne ja vastust nõudev küsimus - mille jaoks. Kui sellele küsimusele vastust ei ole, võib tegu olla enesepettusega. See võiks olla motiiv minna jälle üles - ja see on isiklik asi, kas minna sinna ennetava teadmisega, et varsti pöörad jälle otsa ringi ning astud vabatahtlikult esimese sammu alla. Sest esimene samm on alati teadlik, alati vabatahtlik, alati tõelisest äratundmisest kantud - või, ehk oli see mõne kõrgema tasandi illusioon, sest ei olnud veel seal? Millal saab inimesel sansaarast kõrini - ja kas üldse saab, kas kõigil saab, kas kedagi saab siia maha jätta, kas saab unustada? Kui valus võiks olla taeva maa peale langemine? Või ei pea sellele üldse ise mõtlema ning langusi õigel hetkel pakub maailm, mis ei ole veel tõusnud, laine, mis lööb pea kohal kokku?