Kriitika: Raivo Raave "Religioossest kurjusest"

The fundamental cause of trouble in the world today is that the stupid are cocksure while the intelligent are full of doubt. - Bertrand Russell

Kritiseerin läbi mõttearenduse samadel teemadel.

Lugesin Raivo Raave artiklit religioossest kurjusest. Minu meelest on need olulised asjad, mida religioonidega seoses silmas pidada - religioon koosneb üldiselt teatud juriidilisest protokollist, seadustest. Nagu seadustes ikka, on seal auke ja õigustusi pea kõigele. Religioon on institutsioneeritud müstika - religioonide loojad on tippmüstikud, kelle psühholoogiline avarus on piisav, et nende sõna muutuks teoks, omandaks reaalse jõu ning jõuaks väga paljude inimesteni; lisaks on palju olulisi müstikuid, kes religiooni suunavad ja sinna uusi ideid - tegelikult uut jõudu - annavad. Tihti on need müstikud ametliku religiooni vastased - nagu ka Kristus raevutses templis -, ent religioon kui institutsioon (versus müstika kui inimese teadvuse vaba areng) annab religioossed õigustused inimestele, kellel ei ole tegelikult religioosset puhtust ja iseenda sisemist arusaama; religiooniga mängimine, õpetuste moonutamine nende jaoks, kes neist päris hästi aru ei saa - see on üks jõudusid, mis võib panna inimesi tegema asju, mida nad ise kunagi ei tee.

Üks kommentaator mainib, et see kehtib ka ideoloogiate kohta - ideoloogia on ju samasugune eetilistest kaalutlustest lähtuv institutsioon. Teine kommentaator usub, et religioosne kurjus on vastukaaluks maailma kurjusele - samuti õige märkus.

Usun, et ennekõike religioosne inimene saab sellest sõna ja kontseptsiooni jõust õigesti aru. Samas erineb ta filosoofilisest skeptikust, kes samuti kontseptuaalset jõudu hästi tajub, või müstikust, kes seda veel eriti hästi tajub - kuigi mitte enam sõnade tasandil - selle poolest, et temal ei ole argumente. Tema ei ole oma tõeni jõudnud kahtluste ja nende kahtluste kummutamise ja kõrvaldamise teel - kuidas saaks ta siis inimlikult kummutada ja kõrvaldada teiste kahtlusi? Temal ei ole tugevat alust oma usule, veendumust, mis iseloomustab teadlast, filosoofi või müstikut. Ehkki religioosne inimene teab, et kontseptsioonid jäävad alati peale - ta tunnetab sõna võimu - ei tea ta seda, et tõde jääb alati peale - ta ei tunneta tõe võimu. Ja õigupoolest ei ole ka temal endal alust uskuda, et tema jutt on tõde - see on temasse istutatud kasvatuse, manipulatsiooni ja sunni teel, aga mitte läbi dialoogi, kahtlemise ja küsimuste. Tema õpetajad ei oska isegi kõigele vastata, mida ta küsib. Selline inimene, nagu ka ideoloogiliselt ajupestud inimene, lähtub ennekõike välisest autoriteedist ning ainult selle piires sisemisest; ta ei usu ise oma juttu piisavalt, et seda kõike ka tegudes järgida. Seega otsib ta vigu ja kitsaskohti religioosses seaduses, kasutades neid oma kasuks ära; kui ta aga usub, siis peab ta maailmavaadet ja usku sedavõrd tähtsaks, et võib füüsiliselt rünnata inimest, kellel on teine usk, kui see inimene ei olegi pahatahtlik. Seda enam võib ta rünnata seda, kes ei käi tema usu teed - kes ei ela tema usu järgi. Ta usub, et on üks mudel ja see mudel on õige. See muudab ta autistiks - ta ei ole paindlik sotsiaalses kahtluste, küsimuste ja ideede dünaamilise arengu keskkonnas. Teda ei huvita elav tõde, mida Piibel propageerib, vaid tema meelest on kõik juba läbi mõeldud ning vastavate töödega tutvumine asendab talle justkui isiklikku kogemust ja läbi tunnetamist; ta ei tunneta vastandeid, ei ole äratanud ja arendanud oma Varju; ta ei käi Kristuse või kristlike munkade ja pühakute kahtlustest läbitud tee, kus kahtlemine viib tõeni - ta ei usu, et usuline tee ja usulised argumendid võiksid viia Tõe vahetu kogemiseni või vähemalt sellele nii lähedale, kui see võimalik on. Teadust üritab ta pigem moonutada ja kummutada, kui tunnistada selle tõde ja otsida samas oma tõde, mis oleks kooskõlas tema veendumustega. Ja mis peamine - kuna ta on kindel usu loovas jõus, isegi sellise stagneerunud dogmaatilise usu loovas jõus, käskude täitmise, rutiini ja distsipliini loovas jõus, siis ta ei otsi loovat tunnetust. Hoopis lihtsam on järgida Piibli selgesõnalisi korraldusi või viiteid, mis puudutavad materiaalset maailma ja rituaalseid toiminguid, kui lähtuda selle sügavamast tunnetusest - üleskutsest ja eeskujust käia pikk ja keeruline tee, otsida Tõde, olla valmis kannatusteks ja tunda kaasa kogu elavale maailmale, mitte oma väiksele klannile.

Usun, et seda hoiab ära filosoofia, kahtlemise tee:

• Ainult läbi isiklikele kahtlustele silma vaatamise, nende ületamise, võib jõuda sügavama veendumuseni.
• Ainult valmisolek tunnistada tõde, milline iganes see ei oleks - ja veel enam, tunnistada teadmatust, milline iganes see ei oleks - ja lähtuda iseenda seesmisest tõekspidamisest saab läbida tuleproovi.
• Ainult see, kui tunnetada ise läbi küsimusi, kahtlusi, leida neile enda jaoks üllatavad ja uudsed vastused, panna iga tõde eneses proovile, võib viia sellise teadlikkuseni, mis peab vastu ka vaidluses ja argumentatsioonis - kõik muu annab tõe, mida saab teistele peale suruda, aga mida ei saa neile näidata.

Kristlus kutsub sellele üles ja soosib seda - kirikud, tihti, võitlevad selle vastu kõiges peale sõnade. Ja vahel ka sõnades. Ainult võimalus teha iseenda vigu, läbida iseenda otsinguid, vaba ja multikultuurne, sõnavabadusest läbi imbunud ja hüpoteeside paljususest särisev maailm saab pakkuda inimesele vabadust jõuda veendumuseni - ainult see annab talle tolerantsi teiste inimeste kahtluste ja vigade suhtes, mis võivad üllatuslikult osutuda ka muuks, kui vigadeks. Ideoloogiline totalitaarne religioon ei vii selleni; totalitarism religioonis on religiooni õpetuse vastand. Õpetus on siiski see, mida saab õppida - õppida tundma ja kogema läbi mõistmise. Mitte see, mis on esitatud seaduse vormis, mille täitmatajätmise eest saab kuskil karistada - see on diktatuur, aga mitte õpetus. Totalitaarsed ideoloogiad annavad töödeldud inimesele õigustuse milleksiganes.

Institutsioneeritud religioonist saab tihti selle aluseks oleva õpetuse vastand - see kipub olema reegel, mitte erand. Ja mõned üksikud, kes sellises institutsioonis tõelise religioonini jõuavad, ei ole õigustus; mulle tundub, et tõelise religioonini jõutakse pigemini väljaspool sellist institutsiooni, väljaspool religioosset kasvatust - läbi isiklike valikute, kogemuste ja leitud tõeterade, erinevatelt inimestelt tulnud vihjete ja otsimise võib jõuda religioonini, mis on vabameelne, tolerantne ja kindel, nagu teadus, mitte kindel, nagu robot. See võib viia hea tahteni. Dogmaatiline religioon seob arenemata tahte ning religioosse demagoogia, produtseerib hunte lambanahas.

Olen kohanud palju mittedogmaatilisi kristlasi ning defineerin kristluse enda jaoks nende kaudu.