Kristlus kui ateism

Vaidlesin usundite ja muu teemadel ja tekkisid paar kommentaari minu poolt, mis on ehk väärt siin talletamist.

1.

Iga prohvet, geenius või teadlane on oma ajastu laps. Kristus lõi midagi uut, ent tugines oma aja üldtunnustatud maailmapildile, tundes samas väga hästi selle esoteerilist osa – nö. oma aja “tippteadust”.
Sinu väited võrduvad sellega, kui keegi aastal 4500 avastab, et Einstein kasutas katsemeetodit, mis sarnaneb hoopis Descartes-i omale, ning pätsas oma võrrandid üldse Maxwellilt.
Sama moodi buddha – tema loomingu uudsust on võimalik mõista ainult tema aja kontekstis, praeguses kontekstis jääb mulje, et ta “varastas” suure osa asju hinduismist, jainismist ja igalt poolt mujalt kokku. Tegelikult on asi lihtsalt selles, et tema õpetuse kontekst on tema aja üldtunnustatud maailmapilt, mida ta tänapäevases mõttes kummutama ei hakanud – ta uuris midagi konkreetset, nimelt valgustumist, tegi ringi väga suure hulga oma tsivilisatsiooni arusaamadest ja täpsustas asju, aga teisest tsivilisatsioonist või ajaliselt kaugelt vaadates võib siiski tunduda, et tema õpetus koos kontekstiga on teistele väga sarnane.
Tegelikult on tõde, et Kristus arvestades tema tausta pidigi uskuma Jumalat – või siis mõnda jumalate panteoni – ja samas on ilmne, et ta valis neist kõige võimsama ja sügavama; tegelikult sellise, kelle tõlgendused meenutavad vägagi tänapäeva teadust võrreldes varasemaga – Kristus viskas välja kogu jumalate segaduse ja äärmiselt keerulise religioosse süsteemi ja asendas selle ühe jõuga, tegelikult oli see Rooma süsteemist suur samm edasi koherentse maailmapildini, kus kõikjal kehtivad samad loodusseadused. Oma aja mõistes oli Kristus peaaegu ateist – tema Jumal on üks entiteet, mille piires ta püüab seletada kõiki erinevaid nähtusi. Tema sõnavara oleks vägagi võimalik ateistlikku keelde ümber panna – ja ateistlik Piibel oleks ehk üks huvitav piiblitõlge või “moonutus”, mis oleks minu meelest tõeliselt võimas asi -, nimelt siis asetada tema konkreetsed väited ja kõned ühiskonnast, poliitikast ja muudest asjadest sellisesse vormi, kus Jumal on asendatud ühes kohas sõnaga “loodus”, teises kohas “loogikaga”, kolmandas kohas millegi muuga. Kohtumine Jumalaga kõrbes muutub tunnetuslikuks looks, kus ta asetab ennast valiku ette kas mõista ja saada aru või surra – selle loo kaasaegsesse keelde panemine on ilmselt üks keerukamaid. Kõik kohad, kus Jumal kellegagi suhtleb, saab asendada sisekaemuste ja enda sisemiste vastuolude ja kahtluste lahendamisega. Selline tõlge oleks märkimisväärne samm kristluse kaasajastamisel. Siiski usun, et klassikaline Piibel saaks selle kaudu uut väärtust, mitte ei muutuks mõttetuks.

2.

Selles mõttes, et vaatleks korra, mis sammu Kristus astus Rooma kontekstis – ammutades loomulikult ideid ja mõisteid varasemast, ent siiski tehes ise enda valiku ja seega võiks öelda, et kontrollides fakte.
1. Eksisteerib ainult üks jumal – versus palju Jumalaid. Paneks selle teistesse sõnadesse, et kõike juhib üks jõud.
2. Jumal on hoomamatu, tema teed on äraarvamatud – versus et on palju jumalaid, kes on üdini inimlikud. See postuleerib tegelikult, et inimene ei saa käsitleda maailma nii, nagu see oleks temast võimsamate sisuliselt inimeste tegevusväli, vaid reaalsus ei pea vastama oma olemuses inimmõistusele.
3. Jumal on kõikjalolev, kõikejuhtiv – võiks öelda lausa, üldkehtiv. Jumal kohtleb kõiki võrdselt ja lähtub väga kindlast sisemisest loogikast – siin postuleeritakse kõikjalkehtivate, kindlate loodusseaduste olemasolu (kui sellele vastandada endiste jumalate “tujud”).
Järelikult võttis Kristus tõesti infot igalt poolt, aga sama moodi, nagu buddha idamaades, pani ta aluse ateismi varasele vormile – sellele, mis tegi võimalikuks looduse uurimise vastavalt kogemusele ja informatsiooni vahetamise, versus siis see, et asja juhib vastavalt oma suvale hulk tegelasi, kellel on inimlik vaba tahe; loodus muutus tema õpetuse põhjal ennustatavaks.
Ja see on tegelikult loodusteaduslik samm, mille ta astus – lisaks eetilisele, mis oli tema jaoks ehk olulisem. Ja see, kui palju ta võttis mõisteid, ideid ja muud Mithra kultusest ja mujalt, ei ole väga tähtis – tähtis on tema iseloomulik kombinatsioon loodusteadusest ja eetikast, millega ta vabastas maailma suuremat sorti segadusest. Teine oluline samm oli see, et tema teooria oli lihtne – oma põhiolemuses lausa massidele hoomatav ja arusaadav. Lisaks on näha ka aktiivset poliitilist tegevust, riigikordade ja kirikute vastu astumist ja kinnitust, et see kõik on “silmakirjalik” – ehk siis püüdis ta purustada traditsioonist kammitsetud elutut kirikut. Sellisest vaatepunktist on hilisem ateism, mis ründas kristlust, lausa kristuse enda tegevuse kordamine natuke erinevas võtmes.

3.

Usundite ja õpetuste esoteerilised osad on küll keerukamad, nõuavad rohkem annet ja pingutust ning nendega tegelevad vähesemad, aga
usundite mitteesoteerilised osad mõjutavad jällegi rohkem elusid.
Ja väita, et religiooni populariseerijad – nimetame selle populaarreligiooniks – oleks kuidagi oluliselt madalamad neist, kes kirjutavad midagi väga keerulist väga vähestele, see on väär.
Pigem on religiooni populariseerijatel tihti väga tugev karisma ja võime haarata, samas suudavad nad midagi olulist selgelt ja lihtsalt välja tuua.
Võtame näiteks mitte Osho, vaid Kristuse. Tegu oli ülikarismaatilise inimesega, kes suutis teatud mõtted erakordselt selgelt välja tuua ja erakordselt veenvalt esitada – võib öelda, geniaalse sotsiaalpsühholoogiga, kes suutis kirjutada sõnumi, mis voolab üle inimtüüpide, läbi ajastute ning omab mõtet tuhandetes erinevates olukordades ja keskkondades. Ja faktilistelt alustelt nähes, et tegu oli sotsiaalgeeniusega, kelle ennustus õpetuse leviku kohta oli vägagi autentne – kes suutis esitada asja nii, et see jõuaks kõigile ühtviisi kohale – võib sellest ka tuletada, et järelikult pidi tema sotsiaalne sõnum ise olema hästi läbi mõeldud. Ja kuna kõik märgid lausa tõestavad, et tema ambitsioonid olid head, taotlus positiivne, siis võib eeldada, et tema sotsiaalne tegevus oli ühtlasi suunatud hüvelisema elu suunas kõikidele, nii nagu ta ise väitis – et ta suutis oma muud eesmärgid täita ka suuresti ilma valetamata (või täiesti, kui uskuda imedesse).

4.


Mina ei väida ka, et Jumalat ei ole ...pigem on ateistil selline Jumala definitsioon, mis ei osuta olemasolevale entiteedile. Ma usun, et ateisti Jumalat ilmselt ei ole - see kujutlus, mis tekib tema peas seoses mõistega "Jumal", ei vasta mitte millelegi olemasolevale.

Ja sellest lähtuvalt omab mu postitus mõtet just sellisena ;)