- Inimpsüühika on matemaatiline protsess mehhaanilises, elutus mateerias. Samad teadvusnähud tekivad (õieti ei teki) igasuguse konsistentsiga mateerias, mis viib läbi teatud mehhaanilisi arvutusi.
- Inimpsüühika sisude ja mateeria struktuuride vahel ei ole mingit fundamentaalset seost; materiaalseid protsesse arvutis simuleerides saaks kognitiivses mõttes sama protsessi, mille saab nende protsesside toimudes looduses - tegelikult lausa elektronide asukohtade üles tähendamine ja ette lugemine annaks samad teadvusnähud.
- Inimpsüühika on oma olemuselt piiratud mehhaanikaseadustega (täpsemalt: 19. saj füüsika eelduste ja piirangutega) ja sellele ei laiene kvantfüüsikas eksisteerivate nähtuste kummalised omadused.
Leidub vana kooli psühholooge, kes peavad just neid samu väiteid teadusliku psühholoogia tunnuseks ning kõrvalekaldeid ebateaduse tunnuseks - need psühholoogid on igand, nende teaduslikud alused on ümber lükatud ning nende mõtted tulenevad vaimsest piiratusest ja vanadusnõtrusest (vähenenud kohanemis- ja õppimisvõimest), aga mitte teaduslikest alustest ja uuringutest.
Milliste uusimate uuringutega on 1. ja 2. näide ümber lükatud?
ReplyDeleteMärt,
ReplyDeleteloogika kui teadus omab ühte tugevat alust - kui ühest või mitmest asjast saab üheselt tuletada midagi muud, siis konkreetne tõestus jääb kehtima sõltumata edasistest uuringutest.
teiseks - ehkki teatud väidete kehtestamiseks ja kontrollimiseks on vajalik uusim tehnoloogia, sai teatud asju väita täie kindlusega juba tuhat, kakstuhat või kolmtuhat aastat tagasi.
so. näiteks on võimalik, kasutamata uusimat tehnoloogiat, esitada kindel väide, et inimene hingab. uusimad uuringud võivad täpsustada, kuidas see toimub, ning mõtestada hingamist erinevate füüsikateooriate alusel kõvasti ümber, aga fakt jääb faktiks - muutub seletus ning seletuse täpsusaste ja paradigma.
Juba ammu on osutatud kahele asjale:
1. Inimese kogemus (kognitiivsed protsessid, mingisugune sisemine teadlikkus või tunnetus) on eksisteerivad asjad - need on ainsad asjad, mille eksisteerimine on vahetult kogetav (kõike muud võib selliselt filosoofiliselt seisukohalt kahtlustada illusoorsuses).
2. Sellist kogemust ei ole võimalik taandada puhtalt *mehhaanilistele arvutustele*.
Need kaks väidet on üheselt kontrollitud "aegade algusest saadik" ning nendes tõestuskäikudes ei ole keegi leidnud vigu. Minu poolt viidatud väited - kõik kolm - lähevad nende kahe asjaoluga otsesesse vastuollu.
Selle vastuolu "puudujääk" on see, et see ei ole registreeritav ühegi seadmega peale kontemplatiivse kogemuse - seadmetega on registreeritav protsesside *kuju*, aga mitte nende *sisu*. Tugev hüpotees on see, et kõiki mateeria ja teadvuse käitumuslikke nähtusid saab taandada aju tegevusele selliselt, et need on aju struktuuridest ja olekust üheselt tuletatav. Vastuoluline hüpotees on see, et järelikult on aju tegevuse mehhaanilisele aspektile (ainult osakeste koordinaatidele) taandatav ka teadvuse või emotsioonide ilmnemine kui selline - siin tekib kategooriaviga, et matemaatilised protsessid on tunnete või muude teadvusnähtudega fundamentaalselt erinevas kategoorias ning matemaatiliselt ei ole võimalik ega ole suudetud tuletada ühtegi sellist vaimset mõistet. Küll aga on võimalik luua teooriat, mille alusel saab panna matemaatilist seadet kogemusi töötlema selliselt, et tulemuseks on intelligentsus kui kohanemine esialgu tundmatute oludega.
Mõiste "ebateadus" on paljuski tulenev selle artikli toonist - püüdest vastanduda väidetele, mis peavad ebateaduseks vaatepunkte, mis *ei vasta* nendele kolmele punktile.
Ma täpsustan selle veel lihtsamaks - et öelda, et mingi tunne on "keerukas mehhaaniline protsess", peab olema võimalik see tunne taandada mehhaaniliseks. Mehhaaniline tähendab sisuliselt matemaatilist - see mõiste vastandub tunnetuslikule, teadvuslikule ja muule sellisele juhul, kui seda tunnetust või teadvust võetakse eraldi kvaliteedina, mis ei oma matemaatilist alust. Mehhaaniline *on* matemaatiline.
ReplyDeleteSelleks, et saaks öelda, et tunne x taandub mingile matemaatilisele mudelile ja selle mudeli olemasolu korral misiganes kujul eksisteerib ka tunne x, oleks ainus võimalus tunne x matemaatiliselt tõestada. Näiteks eksisteerib tunnetuslik kategooria "soolane" ehk siis teatud maitse - täismehhaaniline universumi mudel saab kehtida ainult juhul, kui soolasust on võimalik matemaatiliselt tuletada ja tõestada. Matemaatika olemuse sügavam mõistmine koos soolasuse tajukategooria mõistmisega näitab, et selline tõestuskäik on fundamentaalselt välistatud, seda ei saa teha. Kui selline tõestuskäik on välistatud, siis on tegelikult välistatud ka see, et selliseid nähtusi saaks tuletada teooriatest, nagu füüsikateooria, mis omavad ainult matemaatilist alust ja konsistentsi - igal juhul tuleb "hapu" tuletamiseks lisada mingid erinevad kvaliteedid, millest saaks komponeerida kogemusi. Need kvaliteedid peavad olema fundamentaalselt olemas - peavad eksisteerima reaalsed füüsikalised tingimused, mis on mingi komponendi olemasoluks vajalikud ja piisavad.