Friday, February 12, 2010

Kirjeldamatute nähtuste tõestamise keerukus

The essence of the liberal outlook lies not in what opinions are held but in how they are held: instead of being held dogmatically, they are held tentatively, and with a consciousness that new evidence may at any moment lead to their abandonment. This is the way opinions are held in science, as opposed to the way in which they are held in theology. -- Bertrand Russell
Paljud minu meditatsioonid ja muud vaimurännakud on viinud nähtusteni, mida on keeruline kirjeldada. Nähtuse sisu selgitamine kellelegi, kes ei ole kogenud midagi sarnast, on keerukas.

Tahaksin kirjutada veel teemal, mis näitab, millised valdkonnad on teaduse poolt väheuuritud või teadusele tundmatud.

Esiteks väidan, et esineb kõikvõimalike omadustega nähtusi. Nähtuste omadused võivad erineda järgmistel viisidel:
  1. Nähtused, mis korduvad sageli, on kergesti esile kutsutavad, ennustatavad ning silmnähtavad.
  2. Nähtused, mis küll korduvad, aga varieeruvad tugevalt ja ei ole hästi ennustatavad (on keerulised).
  3. Nähtused, mis korduvad väga harva ja mis ei ole piisavalt palju kordi registreeritud, et nende tekketingimused väga selged oleks.
  4. Nähtused, mis võivad korduda sageli, aga mille "koosseis" on väga keerukas.
  5. Nähtused, mis on mõõdetavad ühise nimetajaga, mille alla kuuluvad nähtused korduvad sageli, aga mille iga üksikjuht on väga erinev. Sellised nähtused ei ole silmnähtavad.
  6. Nähtused, mis korduvad sageli, ent on väga ennustamatud.
Väidan, et kõik järgnevad suuremad murrangud - vähemalt väga suur osa neist - seisnevad avastustes, uuringutes ja tõestustes, mis on selle loetelu esimese punkti nähtustest mitme mõõdiku järgi erinevad. Polaarselt erinevate nähtuste leidmise tõenäosus on liiga madal - seega on teaduse järgmiste aastasadade ja aastatuhandete need avastused, mis ei ole seotud uudsete muutunud elutingimuste, uute liikide või kosmosereisidega, seotud ennekõike kõige sellega, mille vastavus esimeses punktis kirjeldatud kriteeriumitele on madal.

Eeldusel, et loodus ei ole teadlikult organiseeritud selliselt, et millegi mõõdetavus tõstaks selle esinemise tõenäosust, on teaduse arengusuund paremini mõõdetavatelt asjadelt halvemini mõõdetavatele. Kuna hästimõõdetavad asjad on küllaltki valgustatud maaala - ja küllaltki hästi mõõdetavad on näiteks füüsikanähtused -, siis ei ole sealt oodata väga palju tõsisemaid läbimurdeid teaduses. Tõsisemad läbimurded tulevad asjades, mis jäävad pigem alumiste punktide juurde.

Muide, need nähtused ei vasta kindla peale teooriatele, mis hetkel kehtivad - nende teooriate kindel ja ühene ühisomadus on see, et need kirjeldavad asju, mida on küllaltki hea mõõta. Näiteks, lähtudes kaasaegsete mõõteriistade omadustest, on füüsikalisi nähtusi parem mõõta, kui psühholoogilisi.

Vaatleks paari kandidaati:
  • Sünkroonsus. Jungi klassikaline sünkroonsus ei ole senini tõestust ega ümber lükkamist leidnud, kuna iga üksikjuht on teistest erinev, ennustamatu (Jung kirjeldab nende esilekutsumise viisi, mis "justkui meelega" ei ole laboratoorselt korratav).
  • Telepaatia. Keerukus tuleb sellest, et esiteks ei ole telepaatiliselt esitatavate signaalide keelel suurt ühisosa teadusliku keelega, teiseks on telepaatilised signaalid nõrgad ja lähevad kergesti segi muu sisendiga, kolmandaks ei ole suuremaid telepaatianähtusid - lähedase surm, tõsised õnnetused, armumise puhul toimiv keemia vms. - eetiline ega kerge tehislikult esile kutsuda. Armumise kohta käivaid uurimusi ei teostata laboratoorselt.
  • Mind over matter. Keerukus tuleb sellest, et seda on väga raske saavutada ning selle saavutajad on (loogiliselt võttes) pehmelt öeldes ükskõiksed laboratoorsete katsete suhtes, lisaks võib kirjandusest leida, et seda on mitme astme võrra keerukam korrata ja juhtida, kui telepaatiat.
Teine minu väide on, et lähiaja läbimurded tulenevad vaimsetest ja psühholoogilistest uuringutest. Põhjus väga lihtne - vaimsed ja psühholoogilised uuringud pakuvad väga suurt andmekogumit uurimusi. Neil on kaks olulist omadust - tulemused ei ole teaduslikus mõttes mõõdetavad ega kontrollitavad, vahendid samas on väga paljudele kättesaadavad (treeningud, psühhotroopsed ained, hüpnoos või vaimsed teed - enamus sellest loetelust ei maksa üldse midagi peale aja). Seega on suur ja täienev infopank, mis on küll kirjutatud tihti inimeste poolt, kes ei ole eriti tugevad ei matemaatikas ega teaduslikus meetodis - mis võib muuta paljud nendest uurimustest seosetuks jamaks -, samuti ei ole see väga hästi filtreeritud - isegi "tunnustatuse" astet mõõta on väga keeruline, kuna puuduvad autoriteedid, kelle hinnanguid üheselt tõeselt võtta, mis samas ei ole arengu mõttes halb, igaüks on iseenda autoriteet ja leiab niidiotsi, liikudes järjest lähemale ennast huvitavate ja enda kogemustega kooskõlas olevate uurimusteni. Siin ongi - ei ole mingit põhjust arvata, et üks või teine nendest uurimisvaldkondadest saavutaks mingit edu, olgu selleks siis telepaatia või sünkroonsus; teisest küljest on pea kindel, et lähiaja läbimurded tulevad just nende ühiste nimetajate alla jäävatest valdkondadest, mida siin kirjeldasin. Seda niipea, kui leitakse tõsiteaduslikke meetodeid - ja samuti muudetakse paradigmat nende meetodite hindamiseks, sest valdkonnad nõuavad tõesti erinevat lähenemist, nagu paljud autorid on näidanud (keele ja loogikaga, mis peaks olema arusaadav ja põhjendatud ka neile, kellel ei ole nende valdkondade suhtes vähimatki usku - nimelt, et kui mõni neist kehtiks, saaks neid korralikult uurida ainult nii ja mitte kasutades näiteks füüsikute või keemikute laboritehnikat või meetodit, nagu ka sotsioloogid neid ei kasuta).

6 comments:

  1. Lisan siia veel näiteid :)

    see on müstilise kogemuse puhul tüüpiline, et:
    * Päris kaheldamatuid müstilisi kogemusi juhtub elu jooksul vähe
    * Need juhtuvad reeglina heal "müstilisel põhjusel", mis ei allu otseselt inimtahtele, isegi kui ta on müstikaga tegelnud

    See tähendab, et isegi inimesel, kellega neid juhtub, on piisavalt aega kahtlema hakata ja hulganisti alternatiivseid seletusi leida, mis tema eelarvamustega paremini sobivad ja ei vaja maailma ümbermõtestamist.

    Mingil määral sagenevad müstilised sündmused, kui enda elu nendega paremasse harmooniasse viia, ent see on siiski üldise kulgemise muutus ja reeglina mitte võimalus neid "publiku tungival nõudmisel" suvalisel hetkel korrata; pigem see publik ei ole sellises harmoonias ja selline kordus on sedavõrd tehislik, et ei vasta eeldusele - müstilised kogemused on terviklikud, seotud kõikide eluliinidega ja moodustavad tervikuid, kus suur hulk sündmusi omandavad tähendusliku seose. Näiteks võib inimesel olla enne teatud sündmusi eelaimdus, aga kui katseliselt sellist sündmust korrata ja eelmisel päeval laboris kontrollida, kas eelaimdus tekib (pannes eelnevalt paika, kas sündmus fabritseeritakse) - sellises olukorras kas eelaimdust ei teki või tekib "platseeboeelaimdus", tulemus on oluliselt nõrgem, kui reaalses elus.

    samuti näevad paljud inimesed unes ette sõdu jms., aga teised jällegi ennustavad sõdu teadlike tähelepanekute ja poliitiliste arengute põhjal; suuremaid sõdu toimub harva ja seega polegi kellelgi naljalt võimalik korratava katse tarbekis näiteks kontrollitud laboratoorsetes tingimustes kümmet sõda ette näha - näiteks ei kujuta ma eriti ette, milline peaks olema katse, kus inimest kontrollitakse laboratoorsetes tingimustes, et tal poleks võimalik kasutada sõja ettenägemiseks muid võimalusi ja siis kontrollitakse fMRI seadmega, kas ta näeb tulevast sõda ikka unes või mitte

    ReplyDelete
  2. samuti sünkroonsus. paljud inimesed tajuvad enda elulistes sündmustes teatud tähenduslikke kokkusattumusi; seda kasutatakse "märkide lugemiseks" - selliste kokkusattumuste põhjal tehakse loovalt teatud järeldusi või assotsiatsioone mingite eluliste asjadega ja nii luuakse tähenduslikke tervikuid, tabatakse märkidest vahel ühtteist kasulikku. skeptikud väidavad, et sellised kokkulangevused on juhuslikud; skeptikud ise neid oma elus üldse ei märkakski, isegi, kui neid toimuks iga päev. samas on paljud inimesed veendunud, et sellistest seostest on nende elus praktilist kasu. kõige tüüpilisem on näiteks esitada teatud küsimusi - et kui vastus on jah, puhugu siis praegu väga tugev tuulehoog puudeladvad looka, aga kui ei, siis lennaku lind üle minu pea. inimesed esitavad selliseid küsimusi ja saavad üllatuslikult ka vastuseid; samas ei võimalda labor isegi selle katse puhul, kuigi see näib päris kontrollitavana, mingit kindlat tulemust saada - nimelt esitatakse neid küsimusi üldise eluvooga nii seoses, et ei teagi, kas küsimuse põhjustab kohe-kohe järgnev tuulehoog või põhjustab küsimus tuulehoo; tegelikult on see lihtsalt miski, mis inimesega juhtub. ja veel vähem kontrollitav on asjaolu, et mõeldes teatud teemadele, kui tekivad küsimused ja vastus tundub nagu lähedal, leiab tihti lauanurgalt, poest või raamatukogust, sõbra poolt või kuskilt väga kummalisest kohast just selle raamatu, mis annab viimased puuduolnud assotsiatsioonid ja seosed. ja on välistatud selle katseline kontrollimine, aga samas on see üks müstikute poolt täiesti üldtunnustatud asjaolu. kusjuures, täiesti võimalik, et näiteks kui inimene tahab sõda alustada, aga sõda ei ole vaja, siis saatus ei varusta teda samal kombel olulise sõjaplaani või tema jaoks puudu olnud sõjastrateegiate teooria detailiga - et ta leiaks lauanurgalt olulise sõjandusalase raamatu, mis ta küsimusele vastab. aga äkki ka varustab. igaljuhul on sellised sündmused ja see, kuidas inimesed seda tuge tajuvad, üheses seoses ka nende kavatsuste laadi ning keskkonna või teatud taotlustega harmoniseerumisega - ei ole sellist harmooniat, ei juhtugi õigupoolest midagi. või kohtame tänaval iga päev üht või teist inimest, näeme vana sõpra, kellele hommikul mõtlesime või saame tuttavaks just selliste inimestega, keda meil vaja oligi - kes otsib sellest kõigest tähenduslikke seoseid, see leiab; skeptik ei saa valetamises süüdistada inimest, kes on nende seoste loogikaid ja seaduspärasid aastakümneid uurinud.

    ReplyDelete
  3. Vaidlen skeptik.ee's sellel teemal Jaan Aruga, kopeerin oma väited ka siia:

    dig:

    Piisaks ühestainsast üheselt mõistetavast demonstratsioonkatsest, mida on korrektselt dokumenteeritud.

    Mina:

    Ainult sellisest, kus ei osale ühtegi üleloomulike võimete või ebatavalise andega inimest. Ainult selline katse on korratav.

    Jaan:

    Võib ju korrata katset selle sama üleloomulike võimete või ebatavalisi andeid omava inimesega? teaduses võib uurimisobjektiks olla ka see üks väga eriline indiviid (näiteks ajuteaduses on palju tuntud üksikjuhtumi uuringuid, kui tegu on patsiendiga, kellel on mingi spetsiifiline ajukahjustus. tuntuim selline patsient on ilmselt HM – http://en.wikipedia.org/wiki/HM_%28patient%29 , kellega tegid mitmeid erinevaid katseid mitmed erinevad teadlased)

    ReplyDelete
  4. Mina:

    Jah, sellised võimalused on teoreetiliselt olemas ja nii see asi välja peakski nägema. Siiski ma jõudsin siin olles seda mõttekäiku arendada ja sellele head väljendust otsida:

    http://teadusmaagia.blogspot.com/2010/04/teaduse-multikultuursus-ja-toestuste.html

    Ja ma usun, et see väljendab üldist suhtumist. Näiteks iga päev kuuleme lugusid, kus ühes või teises kohas midagi paranormaalset mõõdetakse; kohati eeldatakse, et teadlased, kes asja juures viibisid, läksid lihtsalt segi. Ei pöörata ka alati väga suur tähelepanu, kuna neid juhtumeid on palju ja iga väidet kontrollida ei saa. See, et õiged otsad piisavalt palju kordi piisavalt hästi kokku läheks, ei toimu kergesti - seda enam, et võistluses osaleb ka suur hulk mustkunstnikke, kelle demonstratsioonid võivad isegi esmapilgul veenvamad olla. Ja siit tulebki otseselt see, et neid inimesi peaks ühiskonnas vähemalt mingi protsent olema - kui neid on üks miljardist, kes mingit kindlat võimet demonstreerida suudaks, siis see ei pruugi praktilises elus viia selleni (ja naljalt ei viigi), et selline katsetulemus teadusesse kirja läheks.

    Mina näiteks ise kirjutasin kunagi Martin Vällikule kirja, et prooviks nalja pärast siis proovile panna minu tollase võime enda vereringet ja muud tahteliselt mõjutada; praegu olen aktiivsest harjutamisest loobunud küll ja ei ole enam kindel, kas suudaks seda veenvalt näidata. Aga mille järgi see asi võis jääda, et täiesti eraldi teema on, kas selles on midagi "paranormaalset" - ja isegi see, kas juba ei eksisteeri veenvaid uurimusi, mis selle asja võimalikkust demonstreeriks.

    Ja siin ongi see, et igasuguseid dokumente, mis väidavad asju seinast seina, on väga palju. Selleks, et veenvalt tõendada millegi olemasolu, on vaja konstrueerida katse, millest selgub nii katsealuste valimise viis, katse tingimused kui ka see, kuidas kontrollitakse, et see katse tõestaks vastava nähtuse. Paljudel juhtudel välistavad katsetulemuse maksvuse ka asjaolud, et vastava võime või nähtuse kirjeldus on selline, millest ei annagi tuletada head viisi vastavat nähtust kindla peale mõõta - ehk siis vajadust olemasolevaid teooriaid muuta. See kokku tähendab seda, et selliste nähtuste uurijal peab olema spetsiifiline attitude, mis ei pruugi enam tema uurimistulemusi väga teaduslikuna paista lasta.

    Ma olen enda blogides näinud vaeva, et see mõte ära sõnastada - maailmas on terve erinevat tüüpi nähtuste müriaad; iga uus matemaatiline konstruktsioon vastab kohe millelegi reaalsele, kui suuta see täpselt formuleerida. Aga eksisteerib selliseid matemaatilisi konstruktsioone, mille poolt viidatud entiteedid ei läbiks juba definitsiooni kohaselt teadusliku tõestuse rangeid kriteeriume.

    Selles mõttes, et kui võtad ette teadusliku tõestuse kriteeriumid, siis võid välja töötada hulgi kontseptsioone, mis vastavad kahele omadusele:
    * Need on mingil kombel tajutavad või kogetavad inimesele, kelle maailmapilt eeldab nende olemasolu.
    * Kui need eksisteeriks, siis neid ei saaks teaduslikult tõestada.

    Ja selliste entiteetide terviklik ruum jaotub kõikvõimalike alternatiivteaduste peale laiali.

    Asja ajab segaseks see, et on võimalik moodustada kaks gruppi selliseid entiteete:
    * Need, mis eksisteerivad.
    * Need, mis ei eksisteeri.

    Ja viimaseid on ülekaalukalt rohkem.

    ReplyDelete
  5. Mõningad väited minu kohta:
    1. Ma võin teatud olukordades teada fakte, mida ma nendes olukordades ei tohiks teada, kui kehtiks mõningate siinsete skeptikute maailmapilt mitmetes nende poolt siin väljendatud küsimustes.
    2. See teadmine on sellist laadi, et seda on võimalik paljudel juhtudel üheselt eristada teadmisest, mis võiks olla ekslik; so. juhtudel, kus ma saan teadmise laadi üheselt identifitseerida, ei ole need faktid (väited) kunagi vääraks osutunud.
    3. Sellised olukorrad ise ei ole ennustatavad või produtseeritavad.

    Punkt 3 tegelikult päriselt ei kehti - ma olen leidnud palju esinemismustreid, tõenäosusi muutvaid asjaolusid jne.., aga igaljuhul kehtib see piisaval määral, et teha mulle minu "praeguste võimete" juures 100% võimatuks skeptikute katsetes osalemise. Ja ainus võimalus, kuidas skeptikud nendes konkreetsetes nähtustes veenduda võiks, oleks nende põhjalik tundma õppimine, eristamine ja neid soodustavate tegevusmustrite omaks võtmine. Ja seda on paljud skeptikud teinud, ent sellest ei tulene seda, et ülejäänud neis veendunud oleks.

    ReplyDelete
  6. Skeptik.ee's veel üks küsimus-vastus:

    IvarA:

    Mu lause mõte oli siiski selles , et igasuguste paravõimete , alternatiivpraktikate toimimise kohta esitakse väiteid mis on vastuolus teadusliku maailmakäsitlusega. Kui teadus on nii piiratud siis peaks saama seda teaduse piiratust ennastki tõestada. Ja parim viis oleks , kui näidata et mõni selline füüsikaseadustele mittevastav nähtus toimib nii nagu räägitakse.

    Mina:

    1. Paljudel juhtudel ei ole vastuolus, vaid vähemalt mõned seletused sellele paranormaalsele nähtusele on suisa kooskõlas. Aga ei ole teaduslikust pildist tuletatavad - ja see on üks punkt, millega mina siin vaidlen, et skeptik.ee kasutab eksitavat kõnepruuki, nagu oleks vastuolus (ka siis, kui pole lihtsalt suudetud tõestada).
    2. Mina olen siin seda teaduse piiratust ka tõestanud.
    3. Kui midagi sellist näidatakse, mida on muide ajaloos korduvalt tehtud, siis füüsika areneb selliselt, et seda seletada - ja muide, mitte kõikidel juhtudel (paljusid asju füüsika ei kata, mis on metafüüsikas või mujal veenvalt tõestatud - küll aga ei lähe ta nende asjadega vähimassegi vastuollu). Seega on tegu suures osas asjadega, kus füüsika ja teaduslik meetod ongi piiratud.

    ReplyDelete