Kas teadvus asub ajus?

Lugesin juba mõnda aega tagasi Jaan Aru artiklit "Teadvus on ajus."

Seda on võimalik küsimärgi alla panna kolmes suunas, mis on kõik ka levinud vaated:

1. Kas teadvus asub ajus ruumiliste mõõtmete suhtes?
2. Kas teadvus asub ajus mitteruumiliste mõõtmete suhtes?
3. Kas teadvus asub ajus metafüüsilises mõttes?

Igaüks kolmest vastab teatavatele ruumi dimensioonidele, mille ulatuses saab teadvus asuda kas ajus või ajus ja veel kuskil või ka otseselt ajust väljas.

1. Kas teadvus asub ajus ruumiliste mõõtmete suhtes?

Siin tuleb defineerida, mis on aju. Osad definitsioonid peavad ajuks teatud närvivõrgustikku, mis asub peas (tegelikult kõlab see definitsioon "kõige suurema närvirakkude kontsentratsiooniga ala kehas"); teised laiendavad selle mõiste kogu närvisüsteemile - sellisel juhul on peaaju (ja ka peaaju+seljaaju) lihtsalt ala, kuhu koondub aju põhimass. Kolmandad seostavad aju ka närvisüsteemist välja jäävate aladega mingil määral - aga usun, et Jaan Aru seda kohe kindlasti ei mõtle. Neid, kes seostaks aju kehast välja jäävate nähtustega, ei ole - siit algab juba ilmselgelt teine paradigma.

Sellele on lihtne vastuväide. On selge, et teadvus ei asu ajus ühes punktis - see on suurem, kui üks punkt. Ei ole näidatud mingit teravat teadvuse piirjoont; kui seda ei ole, siis võib teadvus kontsentreeruda ajus, ent ulatuda ka kaugemale. Ilmselgelt on teatud aktiivsus ajus teadvuse sisudega reeglina märksa tugevamas seoses, kui aktiivsus mujal kehas. Siiski ei saa kindlalt väita seda, et mingisuguse aistingu teadvusse jõudmiseks peab selle signaal ilmtingimata ajusse jõudma (kuigi ilmselgelt on suurem osa teadvuse sisust, mis seostub selle aistinguga, seotud just nimelt protsessidega ajus) - sama hästi võib aju olulisi asjaolusid võimendada või tegelda ennekõike just signaali töötluse ja reaktsiooni kujundamisega, aga mitte olla ainuvastutav selle signaali teadvustamisel või teadlikkusel sellest. Näiteks võib nägemine olla just nimelt vastava ajupiirkonna keemia teadvustamine, mitte millegi muu teadvustamine - sellisel juhul ei kao Jaani näite 1 puhul ("kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine") mitte teadvustatud nägemine, vaid nägemine kui selline - nägemine ning nägemise teadvustamine ei pruugi olla identsed protsessid (küsimus näiteks - kui teadvus on kaotatud või inimese teadlikkus suunatud täiesti teisele tajule, kas siis saab nägemisele reageerida? kas valgus saab unest üles äratada, kui unes teadvustati hoopis muid nägemisaistinguid?).

2. Kas teadvus asub ajus mitteruumiliste mõõtmete suhtes?

Siin on kõige olulisem näha, kas Jaani neljas näide (Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa.) tõestab tugevalt, et teadvus asub ajus.

Toon näite - erinevad lainepikkused võivad sattuda teineteisega interferentsi või mitte (kas need on koherentsed); kui lainepikkused ei saa teineteist mõjutada, siis saab neid mõõta sõltumatult ja nende liikumist võib modelleerida matemaatiliselt eraldi ruumidimensioonina. Mida saab modelleerida matemaatiliselt eraldi ruumidimensioonina, see ongi eraldi ruumidimensioon mõne paradigma seisukohalt, mis ei ole nõrgem sellest paradigmast, mille järgi neid dimensioone on kolm - see on koordinaatsüsteemi valiku küsimus (vt. paradigma). Huvitav on vaadelda sellisel juhul just nimelt mõjude keerukust, kuna osad objektid ulatuvad läbi kogu selle dimensiooni ulatuse, sellal kui osad jäävad osaliselt või täielikult sellest välja - näiteks blokeerib inimese keha ennekõike teatud sagedusvahemikku, ulatudes sellises matemaatilises dimensioonis läbi teatud vahemiku, ent sellest välja mitte oluliselt. Sellised mõõtmised annavad ettekujutuse keerukamatest ruumidimensioonidest - mis ei pruugi olla eukleidelised ega lihtsad.

Kui nüüd kujutleda kahemõõtmelist pinda, kus üks mõõde tähistab füüsikalist ruumi, teine mõõde tähistab ruumi, mida füüsikaliselt lihtne mõõta ei ole, siis on ka siin küsimus - kuhu ulatub aju? Näiteks, kui teadvus on elektromagnetväli, siis kas see väli on aju osa? Näiteks juhtmes olevat elektrit ja juhet käsitleb inimene kahe eri objektina, kuna juhe on püsivam ja selle omadused ei muutu oluliselt, kui selles on elekter või ei ole. Näiteks - kas teadvus on ajus samas mõttes, nagu elekter on juhtmes? Samas näitavad paljud füüsikateooriad seda, et ruumil võib olla lisadimensioone, kus paikneb laiali ka meie omale sarnane mateeria; erinevaid nähtamatuid ainevorme kahtlustatakse (ja ka leitakse) ikka ja jälle. Kas need on ajus? Kas aju ulatub kõikides võimalikes lisadimensioonides lõpmatusse või kuhu see ulatub? Sellel kahemõõtmelisel pinnal, kus üks mõõde on ruum ning teine esindab võimalikke lisadimensioone, võib sama moodi olla kaks objekti - üks on aju, teine on ajuga seotud mingite elektriliste, keemiliste või muude sidemete kaudu. Selline side võib olla kahesuunaline - sellisel juhul mõjutame, mõjutades aju, hoopis seda "mittemateriaalset" objekti, mis on ajuga seotud. Sellisel juhul muutuks väide, et "teadvus asub ajus", äärmiselt ambivalentseks ka nende lisadimensioonide suhtes.

3. Kas teadvus asub ajus metafüüsilises mõttes?

Lõpuks on olemas metafüüsilised paralleeldimensioonid. Nende hoomamine on oluliselt keerulisem, aga toon näiteks kaks tükki:

1. See, mis asub kõikjal, ulatub muutumatuna üle Universumi ja läbi kõige muu. See on kehtiv metafüüsiline entiteet, mis sisaldab loodusseadusi jms. - sisuliselt hõlmab see kõiki varjatud konstante.
2. Materiaalne tasand, mis ei hõlma ühtegi konstanti, aga hõlmab kõik muutujad.

See on robustne kaheksjaotus - ja see on pikaajaline filosoofiline küsimus, kummas teadvus asub? Sellele küsimusele toodud faktid kindlat vastust ei anna - need jätavad selle täpselt sama lahtiseks, kui varasemad vaatlused, mis vastavat aparatuuri ei sisaldanud ehk ei vii vastusele sammugi lähemale. Selle küsimuse vastamiseks vajalikud katseandmed ei ole viimaste aastasadade jooksul paranenud ning varasemad filosoofilised uurimused on seega endiselt pädevad - hüpoteesid, lahendamise meetodid jms., millest ei ole midagi kehtetuna ära langenud seoses selle uue faktiga.

Teine probleem tekib selle katsega veel - kui inimesel on tahe (sügav sisemine motivatsioon midagi teha, näiteks tõsta kätt) ning selle vallandudes toimub pikk seeria ajuimpulsse - siis kas need impulsid, mida ta hiljem tahtena tabab, ei pruugi nõrga eristusvõimega teadvuses selle tahtega sisuliselt identsed olla? So. et kuigi sisemist tahteakti tegelikult ei toimunud, toimus suur osa sellest, mis seostub mõistega "tahe tõsta kätt" ning inimene on efektiivselt petetud uskuma, nagu oleks ta seda tahtnud. Selline tõlgendus on võimalik ning isegi mõnevõrra usutav - usutav seda enam, et kui näiteks tahte mõistesse hõlmata ka motivatsioon (mis peaks tahtele eelnema) ehk siis minimaalne vajalik kogus motiive, siis ei kattuks vaadeldud nähtus enam tahte mõistega; juhul, kui mõnel tahteaktil on väga konkreetne motiivide grupp, siis inimene ei väidaks, et tahtis seda - näiteks tekib keerukam dilemma ja motivatsioon see küsimus teisiti tõlgendada, kui simuleerida inimene uskuma, et tahab tappa lähedast vms., kus ta ilmselt ka hiljem ei väidaks, et tahtis seda, vaid otsiks muu lahendi. Niisiis ei saa katsealuse väidet, et tegemist oli tahtega, väga otseselt võtta - tegemist oli tahtele sarnaneva aistinguga, aga ei saa olla kindel, et selles olid kõik elemendid, mis tavaliselt tahet iseloomustavad. Fakt on see, et see algatati tavapärasest erinevalt - sellel puudus tugev motiiv. Siin läheb katseandmete tõlgendamine keerukaks.

Milline psühholoogia on ebateadus?

Meil on terve rida väiteid:

• Inimpsüühika on matemaatiline protsess mehhaanilises, elutus mateerias. Samad teadvusnähud tekivad (õieti ei teki) igasuguse konsistentsiga mateerias, mis viib läbi teatud mehhaanilisi arvutusi.
• Inimpsüühika sisude ja mateeria struktuuride vahel ei ole mingit fundamentaalset seost; materiaalseid protsesse arvutis simuleerides saaks kognitiivses mõttes sama protsessi, mille saab nende protsesside toimudes looduses - tegelikult lausa elektronide asukohtade üles tähendamine ja ette lugemine annaks samad teadvusnähud.
• Inimpsüühika on oma olemuselt piiratud mehhaanikaseadustega (täpsemalt: 19. saj füüsika eelduste ja piirangutega) ja sellele ei laiene kvantfüüsikas eksisteerivate nähtuste kummalised omadused.

Kõik need kolm näidet on iseloomulikud ebateaduslikule psühholoogiale, mis tugineb rahvapärimusel ning mitte uusimatel teaduslikel uuringutel ning katsetel.

Leidub vana kooli psühholooge, kes peavad just neid samu väiteid teadusliku psühholoogia tunnuseks ning kõrvalekaldeid ebateaduse tunnuseks - need psühholoogid on igand, nende teaduslikud alused on ümber lükatud ning nende mõtted tulenevad vaimsest piiratusest ja vanadusnõtrusest (vähenenud kohanemis- ja õppimisvõimest), aga mitte teaduslikest alustest ja uuringutest.

Kvantmüstikat - aju tööst

Komistasin ühe küllalt huvitava teksti otsa, mis räägib sellest, kuidas teadvust küllaltki mõttetult uurima kiputakse [ikka veel] - lähtudes klassikalisest mehhaanikast, mis on juba ammu uute teooriatega asendunud:
http://www.alchemylab.com/Quantum_Will.htm

Õpetused ja saladused

Tahan kirjutada ühest üsna raskesti hoomatavast teemast, mis siiski on osutunud väga eluliseks - millistel alustel jagada elulist informatsiooni? Minu kunagine seisukoht, mis on osutunud destruktiivseks - jagada elulist informatsiooni kõigile võimalikult suurtes kogustes lootuses, et selline tegevus iseeneses parandab üldist eluolu. Sellise suhtumisega olen endale ikka ja jälle tõsist kahju põhjustanud ja seega panen kirja enda revideeritud lähenemise.

Mis on õnne soovimine?

Sünnipäevadel, jõuludel ja muudel tähtpäevadel on kombeks soovida inimestele õnne. Õnnesoovid jaotuvad robustselt kahte kategooriasse - sisulised ja vormilised. Sisulise õnnesoovi sisuks on sisemine taotlus, et teine inimene oleks õnnelik ja jõuaks õnneni; selline õnnesoov on energeetiliselt jõuline ja sarnaneb religioosse õnnistusega, mille jõudu kõik teame. Vormiline õnnesoov on kombe täitmine - see näitab, et inimene vähemalt püüab tsiviliseeritud olla. Õnnesoovi puudumine näitab igasuguse püüdluse puudumist - nii sisulise, kui vormilise. Siiski on sisuline õnnesoov ainus, mis omab kvalitatiivset väärtust, tegelikku realiseeruvat jõudu. Statistiliselt leiame vormilisi õnnesoove ilmselt märgatavalt suuremas koguses, kui sisulisi - elu on suures osas vormiline ning see vorm omandab sisu heal juhul vanusega.

Õnnesoovide sisuline väärtus

Õnnesoov, et olla ehe, sisaldab mitmesuguseid väärtusi, millest mõned:

• Harmoniseerumine - õnnesoov väljendab sügavat tahet harmoniseeruda teise inimesega; harmoniseerumine seisneb ühise taotluse otsingus. Ühine taotlus on selline taotlus, mis tagaks suuremat õnne nii õnne soovijale kui vastuvõtjale.
• Sotsialiseerimine - õnnesooviga kaasnev taotlus sisaldab teise inimese ja ümbritseva keskkonna harmoniseerimist; kõik inimesed, kellega kokku puutume, on puhvriks meie ja ühiskonna vahel. Kirgas õnnesoov sisaldab selle inimese taotluste hoomamist ja teadvustamist, kellele õnne soovitakse; sellega kaasneb püsiv soov selle taotluse realiseerumiseks ning vastavad sotsiaalsed signaalid.
• Lahenduse otsimine - õnnesooviga kaasneb sügav ja intensiivne lahenduse otsing kõigele, mis seisab õnnesoovi saaja ja tema suureneva õnne vahel, tunnetatakse kõiki pingeid õnnesoovi adressaadis ning püütakse leida sisulist lahendust, visualiseeritakse tema võimalusi õnnele läheneda või õnne suurendada.

Õnnesoov on enda taotluse harmoniseerimine teise inimese taotlusega - see omab reaalset õnneni viivat jõudu, millise alahindamine kipub olema läbitunnetamata elu sümptom. See tähendab - õnnesooviga kaasneb tunnetatav psühholoogiline laeng, hetkeks avaldub inimese sügavam taotlus teise inimese suhtes.

Tänu otsimine

Üks olulistest jõududest, mis inimest psühholoogilises reaalsuses edasi peaks viima, on tänutunne - see on inimest arendav jõud, mida otsida ja mille pinnalt otsuseid vastu võtta. Ehe tänutunne koosneb mitmesugustest komponentidest, samuti ka tänu otsimine.

Tänutunne on olemuslikult mitmeid asju korraga:

• Tunne, millel on selge mõju inimese hingele, psüühikale. See mõju on palju laiem ja sügavam, kui muude mõistete kaudu kergesti välja saab tuua.
• Õnnesoov - tänutundega kaasneb, selles sisaldub õnne soovimine teisele inimesele; tänutunne süvendab õnnesoovi.
• Kõrgendatud meeleolu - tänutunne kõrgendab tänu tundja meeleolu, harmoniseerib tema hinge ümbritseva reaalsusega ning vähendab pingeid.

Tänu otsimine sisaldub samuti mitmes aspektis:

• Harmoniseerumine - kui suuname enda õnnesoovid ning teiste inimeste kasuks tegutsemise selliselt, et saada tagasisideks tänutunnet, võime olla kindlamad, et ka reaalselt harmoniseerume nende inimeste taotlusega; vastasel korral on meie tegevuses ilmselt mingeid vigu - mingeid mõjusid teisele inimesele, mis on negatiivsed või ei lähe tema plaanide, soovide ja taotlustega kokku. Tänutunne on positiivne tagasiside, mille "jahtimine" enda tegevuse kooskõlastamisega on märksa etem, kui tundetu ja robustne katse olla "hea inimene" mingis endale arusaadavas mõttes.
• Kooskõlastamine - tänutunde saavutamine eeldab enda taotluse teise inimesega seotud osade kooskõlastamist temaga, enda temaga seonduva taotluse kõikide aspektide arutamist. Saavutamaks tänutunnet, tuleb oma tegevus muuta läbipaistvaks ja avalikuks, kõrvaldada sellest vandenõu elemendid - teise inimese kasuks tegutsemine, mis on tema eest varjatud, põhjustab pigem sisemist frustratsiooni, mitte tänutunnet. Sellist õigust ei ole kellelgi.
• Valik - jahtides tänutunnet, arendame enda taotluse ja tegevuse teiste inimestega seotud osi nii, et see puudutaks nende jaoks olulisemaid küsimusi ning oleks arvestav ja mõistev, ei sisaldaks neid haavavaid või nende huve riivavaid komponente. Samuti, teisest aspektist, valime nii välja paremaid inimesi, kelle huvidega tugevamalt arvestada, kujundame enda tahte ja taotluse nii, et see pakuks neile inimestele edumaad ...see omakorda tõstab neid inimesi, kes praktiseerivad tänutunnet, sotsiaalselt ülespoole, muutes tänutunde kui sellise autentsemaks; tagasisidestades tänutunde positiivse taotlusega, muudame ka tänutunnet ennast objektiivsemaks ning tõstes autentse tänutundega inimesi sotsiaalselt, muudame nad eeskujuks teistele.

Tahte laiendatavus

Inimese tahe oma seesmise jõuga on piiramatu, piiritlematu ...arendades oma tahte nüansse, muutes seda laiemaks, suudame hõlmata sellega rohkemate inimeste taotlusi ilma, et selle jõud ühe inimese suhtes väheneks. Kõik, mida tegelikult tahtesse investeerime, on selle kujundamiseks kuluv aeg - kooskõlastades seda rohkemate inimestega, muudame seda järjest võimsamaks ja hõlmavamaks, kaotamata tegelikult selle jõudu üksikjuhtudel. Siin loeb iga mõte, iga sisemine taotlus, mida teise inimese suhtes tunneme - igaüks neist mõjutab meie taotlust tervikuna ja seeläbi reaalseid protsesse.

Tahte laiendamine koosneb vähemalt  kolmest osast:

• Pingutus - tahte muutmisse, harjumuse, suhtumise ja reflekside kujunemisse, investeerime pingutust. Tugev positiivne pingutus enda tahte mõjutamiseks teise inimese suhtes omab püsivat väärtust selle inimese elukvaliteedis.
• Tagasiside - teiselt inimeselt saame tagasisidet, suures osas mitteverbaalset, tema suhtumise näol meisse meie tahte avaldumise hetkedel või nendega seoses; selle tagasiside suhtes peab meie tahe olema intensiivselt paindlik. Meie tahe peaks intensiivselt, pingutust sisaldavalt, painduma ja muunduma vastavalt sellele, millist tagasisidet saame - vastasel korral on taotluse puudumine parem, kui selle olemasolu, sest siis mõjutame tema saatust küll, aga mitte tema huvides. Positiivne tagasiside on tänu või kergus, negatiivne on frustratsioon ja ärritus, hullemal juhul viha.
• Mõtlus - selleks, et enda tahet kujundada ja harmoniseerida, peame süvenema teise inimese huvide mõistmisse, tema sisemise taotluse hoomamisse; ainult selline taotluse kujundamine on tulemuslik ning ei kohta vastasseisu, mida laseme võimalikult vahetult kujundada teise inimese isiklikul taotlusel, harmoniseerudes sellega ja võimendades seda. Igasugune õnnesoov, teise inimese suunas suunitletud taotlus, mis seda intensiivselt ei taotle, on olulisel määral alaväärne.

Teise inimese huvid võivad olla teadvustatud, teadvustamata või talle endalegi tundmatud; viimasel juhul on vaja ka kooskõlastust - viimasel juhul, kui tunnetame tema teadvustatud huvide ning tegelike vajaduste vastuolu, peame pakkuma talle veenvat ja aksepteeritud tagasisidet tema vajaduste kohta enne, kui võime oma taotluse neile suunata. Vastasel korral tegutseme destruktiivselt - teine inimene ei mõista oma vajadusi ei kogemuslikult ega meie kaudu, sattudes seega meie taotlusest sõltuvusse. Teise inimese vanusega see vajadus kasvab. Loomulikult on see kõik veel palju keerulisem ;)

Eluliste ideede jagamine

Müstikas jaotuvad õpetused kolmeks:

• Avalik õpetus - see on see, mida räägitakse kõigile.
• Esoteeriline õpetus - see on see, mida kirjutatakse ridade vahel või antakse edasi otse.
• Salajane õpetus - see on see, mida on võimatu edasi anda sellele, kes ei ole jõudnud isikliku kogemuseni, investeerinud isiklikku aega ja pingutust.

Igal inimesel kujuneb elus välja palju kasulikke arusaamu, mille edastamine teistele inimestele võrdub nende tahte võimendamise, nende jõu suurendamisega. Elus ringi liikudes kulutame oma aega ja pingutust sellele, et võimendada neid jõudusid, mis on meile soodsad - ja selline valikuprintsiip peaks siin eriti tugevalt kehtima. Tänutunne ja pikemas perspektiivis õnnesoov on see, mis on oluline tagasiside - peame selgelt mõistma, kes tahavad, et me kuidagi toime tuleks; kes taotlevad meie suurenevat õnne ja huvide realiseerumist; kelle jaoks on olulised ka meie tipukogemused ja täielik vaimne teostumine. Peame suunama oma pingutuse sinna, kust kiirgab meieni tänutunnet; peame pingutama nende jõudude võimendumise nimel, mis on meile soodsad ning meie taotluse suhtes arvestavad.

Ülejäänud on need, kes ei taotle meile midagi või taotlevad halba - me ei pea mõtlema nende heaolule, vaid peame otsima pigem nende eetilisi puudujääke. Kes ei taotle meile midagi, nende suhtes puudub meil õigus midagi soovida või teha; kes taotlevad meile või teistele halba, nende tahet on meil õigus kontrollida ja arendada. Esmalt tuleb laduda alusmüür - eetiline taotlus, arengutahe. See võib olla väga tänamatu töö, reeglina ka tulemusetu - üldiselt ei tasu sellele palju aega kulutada, tuleb luua tõhus kaitse ning keskkond, kus hea tahe ning eetika võiks areneda. Kui sellist keskkonda ei loo, võib see saada saatuslikuks.

Vahel, kui olen inspireeritud, kiirgab minust palju teistele kasulikku infot. Vaimsemalt - jõudu. Tagasiside võiks jaotada kolmeks:

• Tänutunne - see on tee minu taotlusega harmoniseerumiseni, tekib jõu ja ideede, tahte ja taotluse tagasisideahel, mis võimendab mõlemat poolt; saan inspiratsiooni ja uusi ideid tagasi ning tekib ka isiklik tänutunne, vastastikuse tänu alusel moodustub harmoniseeruv taotlus, mis on mulle endale võimendav ja minu huvidele kasulik.
• Ükskõiksus - sellest ei ole midagi, aga ma ei peaks kulutama oma aega ja tegelema sellega, et visualiseerida sellele inimesele kasulikke muutusi. Peaksin käsitlema teda ühena paljudest - minu taotlus üldiseks heaoluks on kindlasti taotlus sellise inimese kasuks, ent sellega ei tasu minna isiklikuks.
• Ahnus - on inimesi, kes võtavad infot, nagu kuri koer kondi; krahmavad selle ja jooksevad sellega nurga taha. See on spetsiifiline reaktsioon - sellega kaasnevad positiivsed avaldused minu suunas, silmakirjalikud õnnesoovid, ent selliste inimeste koondumine minu vahetusse ümbrusse on alati toonud endaga kaasa halba; sellistes tingimustes info jagamine on endale kahjulike jõudude võimendamine, üldise destruktsiooni alus. Need inimesed peavad õppima midagi muud - mitte seda, mida nad vahetult otsivad. Neile tasub anda aluseid, mille pinnalt ennast arendada, näiteks budistlikke alusprintsiipe (kaheksatahuline tee, neli tõde jms.), mida on täiesti võimatu kasutada kellegi kahjuks; võib-olla ka I Chingi stiilis raamatuid, mis pakuvad sügavaid elulisi tõdesid, aga eeldavad sedavõrd kindlalt, et lugeja on eetiliselt väga arenenud inimene, et nende sisu muutub mõttetuks ja kasutuskõlbmatuks sellele, kes ei ole - tema huvidega ei ole lihtsalt arvestatud ja talle kasulikke arutluskäike ei ole läbi töötatud; sellised raamatud sisaldavad vähe müra ning palju kasulikku teavet kõigile.

Mõttetu edevus ning ambitsioon on jagada teavet selleks, et olla teavet jaganud ning tõestada enda teadmisi; teavet tuleb jagada selleks, et saavutada üldist arengut ning paremat elukvaliteeti endale ja teistele (just selles järjekorras). Mõttetu on ka oodata, et keegi, kes ei harmoniseeri enda tahet sinuga, näeks väga vaeva, et seda üldisemalt harmoniseerida - teistega või ühiskonnaga. Endale suunatud tagasiside hindamine on täiesti piisav alus, et otsustada, kellel on puudu eetikast ja arusaamast, et headus võib tuua hüvesid endale ja teistele; teistele suunatud tagasisidet tuleks hinnata alles selleks, et saada aru, kas inimese jõud on üldises mõttes võimendamist väärt.

Positiivse tagasisideahela loomine ja võimendamine on oluline - see loob kultuurilist mustrit, mis levides, arenedes ja uutele tasanditele tõustes reaalselt meie elu parandab, energeetilist tasakaalu võimendab ...hea tahte energiseerimine, energia heatahtestamine - need on kaks asja, mida tasub teha, olulisuse järjekorras. Hea tahte energiseerimine loob positiivse fooni hüvangulisest taotlusest, mille paistel on parim otsida isiklikku õnne.

Teame ka, et on palju müstilisi teadmisi ja "salateadmisi", mis on kurjades kätes kasutud ning mille tegelik mõistmine toob alati kaasa ka hea annuse head tahet - just need on teadmised, mille uurimisele, teadvustamisele, kiirgamisele ning jagamisele kõige rohkem energiat suunata. Need on teadmised, millest on alati kõige suurem puudus ning mille kasutegur on mitmekülgne. Neist võib kirjutada, neid võib joonistada, arhitektuuris kajastada ning igal kombel võimendada ja toetada - sellistele teadmistele tasub õnne soovida.

Mis on Jumal?

Taustast: kunagi uurisin erinevate uskude jumalanägemusi ning tegin enda "jumala olemasolu tõestuse". Sellele heideti ette ühest küljest, et Jumal tuleks ära defineerida ja kas see definitsioon ikka vastab Jumalale; teisest küljest, et see ei ole falsifitseeritav - mis tähendas antud juhul, et ma olin kõrvaldanud hoolega kõik vastuolud loodusteadustega ja jälginud, et minu poolt kirjeldatud entiteedi olemasolu järelduks üheselt ja vääramatult mulle teadaolevast. See on viinud mu pikkade arenguteni, mis on näidanud kogu selle vaidlusaluse küsimuste täit mõttetust; ma ei usu, et Jumal on või ei ole - ma arvan, et sellel küsimusel puudub sisu või tähendus. Küll aga olen ma veendunud, et Jumala uurimine on reaalse Universumi reaalsete asjaolude uurimine ja et see on oluline teadus; ateistid mängivad selle arengus tühist rolli.

Mis on Jumal?

Annan neli klassikalist vastust minu poolt stiliseeritud vormis.

Jumal kui üldkehtiv - Jumal on kõikide asjade sisemine loogika, üldkehtiv printsiip, mis juhib kõike. Loodusteadused on seega uurimused Jumalast, ühest Jumala aspektist.

Jumal kui ühisteadvus - Jumal on "üldväli". Küll mitte füüsiline väli kaasaegse füüsika mõistes, ent pigem nähtuste sisemine seostatus väga suures plaanis.

Jumal kui visioon - Jumal on ideaalse religiooni kehastus, arenev jõud, mis loob kooskõla, harmooniat ja armastust; Jumal on armastus. Saatan, sellisel juhul - sest üheski teises Jumalanägemuses Saatanat ei eksisteeri - on nende jõudude ja sündmuste summa, mis seda protsessi pidurdavad. Evolutsioon on Jumala teener, täidesaatev jõud - evolutsiooni printsiipide mõistmine on üks võti Jumala tahte ja teede mõistmisel.

Jumal kui kõik - see on enamuse Jumalamõistete mõistmise alguspunkt; Jumal on kõikide jõudude, nähtuste ja seaduste summa. Sellise Jumala tahet saab mõista, vaadeldes teda lihtsustatult ühisteadvusena; tema olemuse mõistmiseks tuleb vaadelda tema üldkehtivat aspekti; tema arengu ja siseheitluse mõistmiseks visioonina.

Skeptiline uurimus Jumalast - väide, et "Jumalat ei ole", ei tähenda mitte midagi ilma mõne positiivse väiteta Jumala kohta. Seega taandub see alati küsimusele: "mis Jumal ei ole?" Väide, et Jumalat ei ole, on tavaliselt seotud selliste positiivsete väidetega skeptiku teadvuses, mis tema loodustunnetusega kokku ei lähe; tavaliselt ei vaevuta tõestama, et Jumala olemasolu selliseid väiteid eeldaks. Näiteks usk, et Jumal peaks olema inimesesarnane tegelane (ent see on ainult üks võimalik tõlgendus väitele, et Jumal "lõi inimese oma näo järgi", rääkimata sellest, et see väide ise ei ole Jumala algne definitsioon, vaid metafüüsiline järeldus).

Ebateaduslik skepsis & alternatiivmeditsiin

Lugesin skeptik.ee leheküljelt Martin Välliku teksti alternatiivmeditsiini teemadel, mis kubiseb faktivigadest. Ennekõike skeptik.ee külastajate hulgas levinud soovmõtlemisest, et kõik valed teooriad oleks võimalik korraga ümber lükata - et üks mõiste, mille alla need koondada, muudab need sisuliselt üheks asjaks. Seda põhjendavad "skeptikud" Russelli teekannuga; teame, et Russell oli agnostik.

Tsiteerin Martin Vällikut:

“Alternatiivmeditsiin” on lodev kogum tegevusi, filosoofiaid, arusaamu, mõtteviise, loitsusõnu, maagilisi vormeleid, ravimiteks nimetatud nostrumeid jne, mille kohta mõned väidavad täiesti alusetult, et nende abil on võimalik diagnoosida haigusi ja ravida kedagi terveks.

Milles seisneb selle väite ebateaduslikkus? Nimelt selles, et reaalselt võetakse grupp teadusi, mis on lausa defineeritud nii, et neil ei olegi mingit selget ühist joont - seda tähendab "lodev grupp". Alternatiivsed - mille suhtes? Muidugi kõige selle, mis on litsentseeritud - ravimifirmad, väljaõppega arstid jne... Aga siiski on võimalik juba skeptik.ee saidilt välja lugeda, et ka osa sellist alternatiivmeditsiini on mõnes kohas litsentseeritud või päris arstide poolt välja kirjutatud - näiteks homöopaatilised ravimid.

Asi saab veel selgemaks järgmises väljavõttes:

Teinekord on erinevad süsteemid teineteisega karjuvas vastuolus.

Liitsõna “alternatiivmeditsiin” on praeguses keelekasutuses paremal juhul suhtekorralduslik sõnamäng, mille abil püütakse luua muljet, nagu oleks selle valdkonna harrastajatel midagi olulist ja tähelepanuväärset öelda, millega päris meditsiin ja avalikkus arvestama peaksid, kehvemal juhul aga eksitav vale ja tähendab konkreetsele inimesele enneaegset surma haigusesse, mis tänapäevase tõenduspõhise meditsiini abil ravitav on.

Martin Vällik teatab korraga, et erinevad süsteemid on karjuvas vastuolus - ning samas püüab näidata, nagu oleks see nn. alternatiivmeditsiin üks valdkond. Katse näidata seda ühe valdkonnana tekitabki olukorra, kus seda on võimalik korraga ümber lükata - lükkad mõned teooriad ümber, siis on ka teised kummutatud. Aga fundamentaalne loogikaviga on siin selles, et need asjad ei ole üks valdkond. Skeptik.ee seltskonnast kostaks siinkohal kurja nurinat, et jälle tehakse asja keeruliseks ja juba Russell on näidanud, et see on täiesti üleliigne tõenduskoorem ja asjad peaks saama korraga ümber lükata ...aga kas asju saab siis ka korraga tõestada? Kas siis, kui tõestada üks alternatiivmeditsiini teooria või süsteem, on sama käiguga tõestatud ka kõik ülejäänud? Ja mis on see loogiline side, mis seda põhjustaks?

Asi, mida eiratakse, on siiski see, et alternatiivmeditsiin ei ole üks "valdkond", vaid iga valdkond, mis veel ei ole tunnustatud, on ümber lükatud või millest on mööda vaadatud; iga valdkond, millele ei ole veel veenvat tõestust leitud või millele lihtsalt mingil põhjusel eelistatakse mingit muud - tegelikult ka iga valdkond, mis ei ole läbinud mingit juriidilist protsessi ...tegelikult ei ole alternatiivmeditsiinile ühest definitsiooni. Neid voolusid ei seosta mingi ühtne vormel, mille puhul võiks öelda, et kui see tõestada, on kõik alternatiivmeditsiini valdkonnad korraga tõestatud ja kui see ümber lükata, on nad kõik korraga ümber lükatud. Tegelikult eksisteerib suur hulk erinevaid valdkondi ja püüe käsitleda neid ühtse tervikuna on ülim etnotsentriline naiivsus.

Meditsiinist eristab neid tegevusi ja mõtteviise asjaolu, et mitte ühegi nn “alternatiivse” kohta pole olemas sellist tõendusmaterjali, mis nende toimet kinnitaks. Veelgi enam – paljude kohta on piisavalt tõendusmaterjali, et need ei toimi ja on otseses mõttes kahjulikud (nt paljud taimetuletised).

See näeb välja, nagu definitsioon. Tegelikult tuleb kohe peale seda välja, et usaldada tuleb üheselt sertifitseeritud arste, kes teavad täpselt - teised ei tea. Niisiis on ühest küljest definitsioon "tõenduspõhine", aga teisest küljest taandub see sellele - kellele tõendatud? Kes valib arstid?

Selleks, et oma ussiõli müügile, šarlatanlusele, posimisele, umbluu-teadusele, libameditsiinile, nõidusele, soolapuhumisele, nurgaarstlusele (inglise keeles quackery) positiivsemal energiatasemel resoneerivat aurat kanaldada, mõeldi välja üldsust eksitavad terminid nagu alternatiivmeditsiin (alternatiiv millele?), täiendmeditsiin (mida täiendamas? alternatiivmeditsiini?), holistiline meditsiin (”ravime kogu inimest, mitte haigust”), täiend- ja alternatiivmeditsiin (ingl complementary and alternative medicine – CAM, ka so-called complementary and alternative medicine – SCAM), integratiivne meditsiin (oskab keegi ette kujutada näiteks astroloogia integreerimist astronoomiasse?). Tõenduspõhisele koolimeditsiinile on antud sellised aunimetused nagu ortodoksne (vanaaegsed dogmaatikud), tavameditsiin (igav), allopaatia (vs homöopaatia), konventsionaalne (konservatiivsed ja jäärapäised), Lääne meditsiin (vs avar Ida), “tablett ja nuga”… elav fantaasia tuletaks kindlasti veel hulga.

Ja see on imho see koht, kus saab selgeks, millest jutt käib!

Mis on Martin Välliku arvates halb filosoofia (mida ta sõna-sõnalt siin maha teeb - ja mul on ükskõik, kui ta on valinud mõne seltskonna, kes just nende sõnade taha varjudes midagi halba teeb):

Täiendmeditsiin - need on igasugused valdkonnad, mille ülesanne on raviprotsessi toetada.
Holistiline meditsiin, integratiivne meditsiin - kus käsitletakse inimest tervikuna.

Ja mille poolt ta on:

Lääne meditsiin - versus avar ida.
Vanaaegsed dogmaatikud, tavameditsiin, konventsionaalsus - kõik, mis on üldtunnustatud, normiks kuulutatud.

Ma ei hakka pikalt seletama ühest, teisest ja kolmandast, vaid toon näite, kuidas tõenduspõhine holistiline meditsiin juba mõnda aega konservatiivsete vanaaegsete dogmaatikutega jagelenud on, kusjuures selleks ei pea olema arst, et mõista, kummal on õigus.


Nimelt aitasin ühel töökaaslasel kunagi tõlkida töid, mida tal koolis vaja oli. Teemaks olid paar nahahaigust, näiteks psoriaasis. Tegu on psühhosomaatiliste haigustega, mis tähendab seda, et haigus ei ole otseselt füüsiline ega vaimne, vaid seda saab käsitleda ainult holistlikult.

Põhimõte, kuidas asi toimib, on küllaltki lihtne kokku võtta (ja selle seletuseks oli ära toodud suur hulk korralikes teadusajakirjades avaldatud uuringuid, mida asjast huvitatu võib ise otsast otsima hakata):

1. Psoriaasise ja mitmete muude haiguste esimene väljalöömine järgneb suuremat sorti elulisele õnnetusele, närvivapustusele.
2. Kuna tegu on nahahaigustega, on neid võimatu varjata ning need hakkavad vähendama inimese enesehinnangut.
3. Enesehinnangu langusega seoses hakkab inimene vähem suhtlema, võib protsessi käigus kaotada töö jne...
4. Kõik järgnevad haigushood võimendavad neid effekte ja väga tihti muutub inimene täiesti eraklikuks; kõik need elulised keerukused omakorda põhjustavad uusi haigushoogusid.

Seega tekib selline nõiaring, kus üks asi mõjutab teist, teine jälle esimest, esimene teist jne...

Uuringu kokkuvõte oli järgmine:

• Sellised effektid on ammu tuntud ja tunnustatud.
• Sellised haigused eeldavad holistilist ravi - ainus võimalus on ravida kõiki aspekte korraga, sest iga aspekt taastoodab teisi; korraga on vaja psühholoogilist ravi, füüsilist ravi, sotsiaalset ravi ning integreerimist toimivasse elukeskkonda.
• Sellist holistilist ravi ei pakuta - enamus nahaarste piirduvad ainult ravimite ja konventsionaalse raviga.
• Kõik see on ammu teada ning tegelikult päris selge, mida peaks tegema.

Sõnakasutuste poolest (milliste argumentidega vastandutakse), peavoolu arstiteadusest kõrvale jäämise poolest jne.. vastab see kõik täpselt Martin Välliku kirjeldusele ebameditsiinist. Ainus probleem - see on täiesti tõenduspõhine. Siiski on tegu alternatiivmeditsiiniga. Ja see üks näide on ainult esimene samm - Martin Välliku artikli eksitavus, lahmivus ning mõistetega hämamine saavad selliseid näiteid juurde otsides järjest selgemaks. Tõenduspõhist ei ole selles artiklis midagi.

Mida väidab astroloogia?

Astroloogia on peamiselt alkeemiast välja kasvanud teadus. Kuigi ma ise ei ole veendunud astroloogia kehtivuses, tahaksin kummutada mõningasi müüte ja teha mõningasi täpsustusi.

Müüt: Astroloogia kehtimiseks on vajalik, et tähed avaldaksid inimtegevusele mingit mõju.
Ei ole tõsi, üldiselt on tähtede mõju inimesele astroloogias üsnagi kõrvalise tähtsusega faktor.

Tegelikult on kolm võimalust, mis muudaksid astroloogia kehtivaks:

1. Inimesed avaldavad tähtedele mingit mõju.
2. Tähed avaldavad inimesele mingit mõju.
3. Sama asi avaldab tähtedele ja inimesele mingit mõju.

1. on astroloogide ja astronoomide mõlemi arvates ebatõenäoline - selline mõju on liiga nõrk, et sellest üldse midagi järeldada. 2. on küllaltki naiivne suhtumine astroloogiasse, mida siiski leidub. 3. on siit kõige lähem autentsele alkeemilisele seletusele.

Alkeemiline seletus lähtub pigem akausaalsest, kui kausaalsest mõjust. Sellist akausaalsete mõjude süsteemi on Jung kutsunud sünkroonsuseks.

Tähed on huvitav viis sünkroonsuse mõiste selgitamiseks - seda isegi juhul, kui klassikaline astroloogia ei kehti. Sünkroonsus on akausaalsete sidemete teooria, kus akausaalne side on selline, mis ei lähtu põhjusest ja tagajärjest.

Akausaalseid sidemeid on mitut laadi:

• Loogilised, matemaatilised sidemed. Näiteks, kui näidata, et mõni väli on alati teatud kujuga - näiteks ümmargune -, siis lähtuks selle välja ühe kaarenurga mõõtmisest rida fakte asjade kohta, mida ei ole mõõdetud. Selline side on akausaalne - üks nurk ei põhjusta teist, vaid puhtpõhimõtteliselt saavad need eksisteerida ainult teatud seoses.
• Ühise esivanemaga sündmused. Need on asjad, millel on sama põhjus kaugel minevikus või mis on aja jooksul erinevate kokkupuudete käigus harmoniseerunud. Nii on meie ökosüsteem akausaalselt seotud - ei saa näidata, et üks asi selles oleks põhjustanud teist, küll aga on kõik need asjad seotud, sümbiootilises seoses. Selline harmoniseerumine toimub aja jooksul - mõõtes neid mingil kindlal ajahetkel, saab neid vaadelda läbi akausaalse loogika.
• Kausaalsed sidemed. Kausaalne side on akausaalse erijuht - kausaalsus omab mingit tähendust ainult siis, kui tõsta ajatelg eraldi esile. Tegelikult ei ole võimalik kunagi lõplikult tõestada, et kausaalne side ei ole akausaalne - aja suunda ei saa tõestada. Saaks tõestada seda, kui samast põhjusest tuleks alati sama tagajärg, aga samal tagajärjel võiks olla väga erinevad põhjused - so. loogilist suunda, millest saab tuletada mida. Ehk siis - saaks tõestada, et varasemast ajamomendist saab tõestada hilisemat, aga hilisemast varasemat ei saa. Aga ei saa tõestada midagi muud - aeg ja aja suund kui sellised on tunnetuslikud nähtused.

Need on siis näited, kus ülevalt alla minnakse akausaalsest kausaalseks.

Loetlen mõned sidemed, mis on inimeste ja tähtede (nimetan siin artiklis kõiki taevakehasid traditsiooniliselt tähtedeks) vahel:

• Päikese magnettormide ja planeetide seosed, mille uurimine on hetkel käimas.
• Paljud loomad, linnud ja putukad orienteeruvad tähtede põhjal, mis tähendab, et nende närvisüsteemi teatud osad on tähtedega sünkroonis; küsimus siis selles, kas need osad on seotud ka muude eluliselt tähtsate osadega.
• Kuu liikumine ja tõusulaine Maal.
• Päikese ja Maa liikumine on seotud kahel ilmselt viisil: öö ja päeva vaheldumise ning aastaaegade rütmi kaudu.
• Taevakehadel on magnetväljad - need magnetväljad on omavahel seotud.
• Osakeste spinnide vahel on seosed, mis toimivad suurtest kaugustest hetkeliselt. Selliseid seoseid uuritakse ka paljude sünkroonis spinnide (omavahel tihedalt seotud osakesed) ja mõne kaugema üksiku osakese vahel. Seda kutsutakse mittelokaalsuseks. See on vaieldav, aga see on huvitav koht, kustkaudu lisa otsida.
• Paljude astroloogide generatsioonide tegevusest lähtuvad seosed - nagu on olemas nimemaagia, võib inimesele mõjuda ka paljalt fakt, et ta teab, et on õhu elemendist. Märkimisväärne, et ükski astroskeptikute katse ei ole leidnud selle ilmse seose vähimaidki tagajärgi!

Nüüd, loetlenuna need sidemed, tekib üks oluline lisaside - selliste rütmide toimimine paljude aastatuhandete jooksul. Ilmselge on see, et elusolendite - faktiliselt kogu Maa ökosüsteemi - evolutsioon on viinud selle sümbioosile Päikese liikumisega Maa suhtes (relatiivselt). Kõik taimed ja olendid muudavad oma vormi seoses aastaaegade vaheldumise - Päikese liikumisega. Bioloogiline ja planetaarne kell on sümbioosis, nagu ütleks mõni astroloog selle nähtuse kohta.

Nüüd - kas näiteks mõne kala ellujäämisšanssi tõstaks sünkroonsus Kuu liikumisega? Kas mõni magnetväljadele tundlik bakter peaks enda juures midagi muutma vastavalt fluktuatsioonidele Maa magnetväljas? Kui selline sünkroniseerumine mõne planetaarse nähtusega toimub ühes ökosüsteemi osas, siis teised osad peavad samuti kergelt selle rütmiga arvestama hakkama. Tekivad rütmid, mis on seotud tähtede liikumismustritega Maa suhtes.

Sellised rütmid elaksid tähtedest endist sõltumatut elu, kui paljud biloogilised kellad ennast millegagi sümbioosi viivad, siis ülejäänud võivad omandada samad rütmid ilma, et nad üldse vahetult planeetide liikumist mõõdaksidki.

Sellist sünkroonsust tekitaks ilmselt järgmised nähud:

• Iga magneetilise või muu resonantsi või mõju muster, mis mõjutaks mistahes keemilisi protsesse Maal; iga olend, kes sõltub sellistest keemilistest protsessidest, läheks evolutsiooni käigus selle mustriga sünkrooni.
• Iga magnetvälja kuju muutumine, mis mõjutab selle põhjal orienteerumist või muid sellega seotud protsesse. Iga olend, kes sellest sõltub, looks endas vastavad bioloogilised kellad või tegutseks lihtsalt sellega kooskõlas, sundides selliseid kellasid looma neid, kes temast sõltuvad.
• Iga mõju, mis lähtub ajast, kui päikesesüsteem oli ühtne mass - misiganes resonantsid, mis sellest ajast säilinud on.
• Iga mõju, mis tekib näiteks väga nõrgast miljoneid aastaid kestnud rütmist - kui tekitada veeanumas stabiilselt pöörist, liigutades ringiratast peenikest nõela, siis mingi hetk pöörleb juba väga suur veemass selle nõelaga sünkroonis.

Müüt: astroloogia kummutab see, kui näidata, et selle käsitlus astronoomiast (taevakehadest) on aegunud.
Väide on õhust võetud.

Tegelikult on tähtis, et oleks kaks seost:

1. Seos astroloogiliste kaartide ja taevakehade liikumise vahel, mis on ilmselge.
2. Seos taevakehade liikumise ja inimsaatuste vahel, mis on küsimärgi all.

Seos astroloogiliste kaartide ja kaasaegse astronoomilise sõnavara või heliotsentrilisuse vahel on täiesti kõrvaline, selle puudumine ei ole vähimalgi määral argument astroloogia kahjuks.

Müüt: astroloogia kasulikkuseks on ilmtingimata vaja seost ennustuste ja taevakehade vahel.
Väide ei ei ole 100% tõde, kuigi on kahest eelmisest märksa mõistlikum.

Astroloogilised ennustused, peale selle, et püüda ennustada tähtede järgi, ammutavad tähtede liikumistest ja seisudest inspiratsiooni.

Astroloogi jaoks on loomulik vaadata inimest, vaadata tähti ning seejärel teha järeldusi. Astroloog tunneb alkeemilisi seoseid, mis on tema järelduste peamine alus. Poeetiline keel, mis on alkeemiaga seoses välja töötatud, jätab lahtiseks just selle, mida alkeemilise süsteemi põhjal öelda ei saa, väites samas ka asju, mida alkeemiat põhjalikult tundmata on raske mõista, aga mis alkeemilise süsteemi sees väga kindlat tähendust omavad.

Nii, nagu füüsika on kogu oma keeles ja sõnastustes ehitanud üles mõistestiku, mis sisaldab sisemist ebatäpsust kõrvaldamaks ennustuste ebatäpsust - nimelt ei saa mõõta korraga asukohta ja kiirust, seega on loodud "poeetiline" väljendusviis, mis väljendab just seda, mida mõõta saab. Ka alkeemiline poeetiline keel on üles ehitatud nii, et see väljendaks seda, mida ennustada saab. Ja siin tekibki küsimus - kas see oma aastatuhandete pikkuse lihvimise käigus tähtede põhjal üldse midagi väljendab, mis ei kehtiks kõikide inimeste kohta? Kui suur on astroloogia informatiivsus? Ja see küsimus, väidan, ei ole lahendust leidnud - tihti käib sellega kaasas eelarvamus, et alkeemia on aegunud. Alkeemia ei ole aegunud - viie elemendi süsteem on äärmiselt huvitav, tunnetuslik ning väljendab paljusid sotsiaalseid ja psühholoogilisi tähelepanekuid, mida muul moel on keeruline sama autentselt ennustada või meelde jätta. Aga seos tähtedega ...see on küsimärgi all ja pigem väga kahtlane - kas saaks astroloogiat edasi arendada?

Aga, mis on tähtis - kas astroloogi klient saab sellest külastusest täpset kasu. Milline peaks olema astroloogi kutseeetika? Kus tekib risk, et klient tänu tema olekule ja väljendusviisile loobub mõnest muust teenusest, mis tema reaalelulise probleemi kiiremini lahendaks?

Üks oluline faktor on see, et kui astroloogi, kliendi ja astroloogia vahel tekib selline sümbioos, mille käigus klient muutub mingil kombel tugevamaks, teadlikumaks või psühholoogiliselt tervemaks, siis on astroloogia õigustatud.

Mida on uuritud veel, mis võib anda seoseid:

• Astroloogia sarnased süsteemid, kui need ka ei oma "teaduslikku alust" selles mõttes, et nende teooria oleks teaduslikult tõestatud, omavad tugevat teaduslikku alust selle kaudu, et need võivad pakkuda vabade assotsiatsioonide alusraamistikku, mille pinnalt saab teha tegelikult autentsemaid järeldusi, kui ilma selleta.
• Sünkroonsus võib pakkuda tuge astroloogiale muude juhuste kaudu - näiteks võib vilunud astroloogikülastaja minna astroloogi juurde alateadliku valiku kaudu just nendel päevadel, kui astroloogil ("tähtedel") talle midagi öelda on.
• Kuna astroloogilisi süsteeme ja lähenemisi on mingil määral valida, võib sünkroonsus ja otsingud, katsetamised, viia inimesi kokku ka just nende astroloogiliste süsteemidega, mis on nende elurütmidega kõige paremas kooskõlas.

 Samuti - kas on näiteks psühholoogilisi profiile, mille puhul oleks astroloogilt saadud info inimesele vastuvõetavam ja sobivam, kui näiteks psühholoogilt saadud info?


Uurima peaks kõike seda ja paljut muud enne, kui hakata astroloogia kohta üheseid ja lõplikke otsuseid langetama - kas iga asi peab üldse olema "teaduslik", et olla kasulik? Kas näiteks armastus peaks tuginema teaduslikule teooriale, instinktidele või sisetundele? Kas kogu inimelu tuleb taandada teaduslikule teooriale? Kas inimene on loodud nii, et muutub kõige efektiivsemaks siis, kui tema aju töötab teadusliku teooria, sellest tehtud järelduste ja järelduste põhjal langetatud otsuste tsüklis? Kuidas jäävad ellu loomad, kelle ajus teadust ei olegi? Ja kui inimene mõtleb teisiti, näiteks animistlikult ja mitteteaduslikult, siis kas ei pea ka teooria, mida ta sellel hetkel kasutab, olema mitteteaduslik - sest teaduslik teooria, kui seda kasutada näiteks vabade assotsiatsioonide meetodil, muutub absurdiks, aga alkeemiasse ei ole jäetud midagi, mida ei saaks kasutada muuhulgas just nimelt vabade assotsiatsioonide meetodil.

Kristlus kui ateism

Vaidlesin usundite ja muu teemadel ja tekkisid paar kommentaari minu poolt, mis on ehk väärt siin talletamist.

1.

Iga prohvet, geenius või teadlane on oma ajastu laps. Kristus lõi midagi uut, ent tugines oma aja üldtunnustatud maailmapildile, tundes samas väga hästi selle esoteerilist osa – nö. oma aja “tippteadust”.
Sinu väited võrduvad sellega, kui keegi aastal 4500 avastab, et Einstein kasutas katsemeetodit, mis sarnaneb hoopis Descartes-i omale, ning pätsas oma võrrandid üldse Maxwellilt.
Sama moodi buddha – tema loomingu uudsust on võimalik mõista ainult tema aja kontekstis, praeguses kontekstis jääb mulje, et ta “varastas” suure osa asju hinduismist, jainismist ja igalt poolt mujalt kokku. Tegelikult on asi lihtsalt selles, et tema õpetuse kontekst on tema aja üldtunnustatud maailmapilt, mida ta tänapäevases mõttes kummutama ei hakanud – ta uuris midagi konkreetset, nimelt valgustumist, tegi ringi väga suure hulga oma tsivilisatsiooni arusaamadest ja täpsustas asju, aga teisest tsivilisatsioonist või ajaliselt kaugelt vaadates võib siiski tunduda, et tema õpetus koos kontekstiga on teistele väga sarnane.
Tegelikult on tõde, et Kristus arvestades tema tausta pidigi uskuma Jumalat – või siis mõnda jumalate panteoni – ja samas on ilmne, et ta valis neist kõige võimsama ja sügavama; tegelikult sellise, kelle tõlgendused meenutavad vägagi tänapäeva teadust võrreldes varasemaga – Kristus viskas välja kogu jumalate segaduse ja äärmiselt keerulise religioosse süsteemi ja asendas selle ühe jõuga, tegelikult oli see Rooma süsteemist suur samm edasi koherentse maailmapildini, kus kõikjal kehtivad samad loodusseadused. Oma aja mõistes oli Kristus peaaegu ateist – tema Jumal on üks entiteet, mille piires ta püüab seletada kõiki erinevaid nähtusi. Tema sõnavara oleks vägagi võimalik ateistlikku keelde ümber panna – ja ateistlik Piibel oleks ehk üks huvitav piiblitõlge või “moonutus”, mis oleks minu meelest tõeliselt võimas asi -, nimelt siis asetada tema konkreetsed väited ja kõned ühiskonnast, poliitikast ja muudest asjadest sellisesse vormi, kus Jumal on asendatud ühes kohas sõnaga “loodus”, teises kohas “loogikaga”, kolmandas kohas millegi muuga. Kohtumine Jumalaga kõrbes muutub tunnetuslikuks looks, kus ta asetab ennast valiku ette kas mõista ja saada aru või surra – selle loo kaasaegsesse keelde panemine on ilmselt üks keerukamaid. Kõik kohad, kus Jumal kellegagi suhtleb, saab asendada sisekaemuste ja enda sisemiste vastuolude ja kahtluste lahendamisega. Selline tõlge oleks märkimisväärne samm kristluse kaasajastamisel. Siiski usun, et klassikaline Piibel saaks selle kaudu uut väärtust, mitte ei muutuks mõttetuks.

2.

Selles mõttes, et vaatleks korra, mis sammu Kristus astus Rooma kontekstis – ammutades loomulikult ideid ja mõisteid varasemast, ent siiski tehes ise enda valiku ja seega võiks öelda, et kontrollides fakte.
1. Eksisteerib ainult üks jumal – versus palju Jumalaid. Paneks selle teistesse sõnadesse, et kõike juhib üks jõud.
2. Jumal on hoomamatu, tema teed on äraarvamatud – versus et on palju jumalaid, kes on üdini inimlikud. See postuleerib tegelikult, et inimene ei saa käsitleda maailma nii, nagu see oleks temast võimsamate sisuliselt inimeste tegevusväli, vaid reaalsus ei pea vastama oma olemuses inimmõistusele.
3. Jumal on kõikjalolev, kõikejuhtiv – võiks öelda lausa, üldkehtiv. Jumal kohtleb kõiki võrdselt ja lähtub väga kindlast sisemisest loogikast – siin postuleeritakse kõikjalkehtivate, kindlate loodusseaduste olemasolu (kui sellele vastandada endiste jumalate “tujud”).
Järelikult võttis Kristus tõesti infot igalt poolt, aga sama moodi, nagu buddha idamaades, pani ta aluse ateismi varasele vormile – sellele, mis tegi võimalikuks looduse uurimise vastavalt kogemusele ja informatsiooni vahetamise, versus siis see, et asja juhib vastavalt oma suvale hulk tegelasi, kellel on inimlik vaba tahe; loodus muutus tema õpetuse põhjal ennustatavaks.
Ja see on tegelikult loodusteaduslik samm, mille ta astus – lisaks eetilisele, mis oli tema jaoks ehk olulisem. Ja see, kui palju ta võttis mõisteid, ideid ja muud Mithra kultusest ja mujalt, ei ole väga tähtis – tähtis on tema iseloomulik kombinatsioon loodusteadusest ja eetikast, millega ta vabastas maailma suuremat sorti segadusest. Teine oluline samm oli see, et tema teooria oli lihtne – oma põhiolemuses lausa massidele hoomatav ja arusaadav. Lisaks on näha ka aktiivset poliitilist tegevust, riigikordade ja kirikute vastu astumist ja kinnitust, et see kõik on “silmakirjalik” – ehk siis püüdis ta purustada traditsioonist kammitsetud elutut kirikut. Sellisest vaatepunktist on hilisem ateism, mis ründas kristlust, lausa kristuse enda tegevuse kordamine natuke erinevas võtmes.

3.

Usundite ja õpetuste esoteerilised osad on küll keerukamad, nõuavad rohkem annet ja pingutust ning nendega tegelevad vähesemad, aga
usundite mitteesoteerilised osad mõjutavad jällegi rohkem elusid.
Ja väita, et religiooni populariseerijad – nimetame selle populaarreligiooniks – oleks kuidagi oluliselt madalamad neist, kes kirjutavad midagi väga keerulist väga vähestele, see on väär.
Pigem on religiooni populariseerijatel tihti väga tugev karisma ja võime haarata, samas suudavad nad midagi olulist selgelt ja lihtsalt välja tuua.
Võtame näiteks mitte Osho, vaid Kristuse. Tegu oli ülikarismaatilise inimesega, kes suutis teatud mõtted erakordselt selgelt välja tuua ja erakordselt veenvalt esitada – võib öelda, geniaalse sotsiaalpsühholoogiga, kes suutis kirjutada sõnumi, mis voolab üle inimtüüpide, läbi ajastute ning omab mõtet tuhandetes erinevates olukordades ja keskkondades. Ja faktilistelt alustelt nähes, et tegu oli sotsiaalgeeniusega, kelle ennustus õpetuse leviku kohta oli vägagi autentne – kes suutis esitada asja nii, et see jõuaks kõigile ühtviisi kohale – võib sellest ka tuletada, et järelikult pidi tema sotsiaalne sõnum ise olema hästi läbi mõeldud. Ja kuna kõik märgid lausa tõestavad, et tema ambitsioonid olid head, taotlus positiivne, siis võib eeldada, et tema sotsiaalne tegevus oli ühtlasi suunatud hüvelisema elu suunas kõikidele, nii nagu ta ise väitis – et ta suutis oma muud eesmärgid täita ka suuresti ilma valetamata (või täiesti, kui uskuda imedesse).

4.


Mina ei väida ka, et Jumalat ei ole ...pigem on ateistil selline Jumala definitsioon, mis ei osuta olemasolevale entiteedile. Ma usun, et ateisti Jumalat ilmselt ei ole - see kujutlus, mis tekib tema peas seoses mõistega "Jumal", ei vasta mitte millelegi olemasolevale.

Ja sellest lähtuvalt omab mu postitus mõtet just sellisena ;)

Teadusest maagiliselt

Valmis minu teise blogi esimene sissekanne. See ei ole esimene postitus, aga see on esimene postitus sildiga "sissekanne".

Püüan selles blogis täita konkreetset eesmärki - seletada teadust maagiliselt. Teen seda eri vaatepunktidest ja erinevatel viisidel, kuni minu enda teadvuses tekib maagilise teaduskirjelduse selline sümbol, mida saan kasutada reaalse teaduse mõtestamisel praktiliselt ära; mingil määral saangi seda teha, aga siin on veel palju avastamisruumi. Varem olen selles blogis püüdnud lühidalt kokku võtta, mida mõistan teaduse ja paradigma all, miks arvan, et teadus võiks olla multikultuurne ja milline skepsis piirab teaduse arengut.

Usun, et see sissekanne on huvitav ja väärib siin ära märkimist ;)

Ärge uskuge "Saladust"

Müstikuna olen kohanud paljusid õpetusi, mis viitavad vaimu üleolekule mateeria suhtes või pehmemalt, et inimese tahe saab seda mingil määral mõjutada. Nüüd olen ka vaadelnud asju, mis on inspireeritud raamatust "saladus" ning inimesi, kes seda ellu rakendavad. Usun, et see, mida see raamat rõhutab, on tõde - kõik need asjad toimivad. Siiski on see poolik tõde - ja nagu teame, kui minna läbi kahe lõkke vahelt, siis on parem näha mõlemat või mitte kumbagi, vastasel korral minnakse ühte lõket vältides otse teise - tundmata kumbagit on vähemalt võimalus ja suur tõenäosus mitte ennast põletada.

Saladus väidab seda, et kui millessegi uskuda või seda tahta, siis see tõmbab sellist sündmust ligi. Jah, nii see on - selles võib veenduda igal sammul.

Siiski, lähtudes müstilisest kirjandusest laiemalt, saavad selgeks järgmised seonduvad asjaolud:

• Ehkki selline jõud toimib nii heades, kui kurjades kätes, taotlusel on alati jõud, on see märksa tugevam, kui harmoniseerub ümbritsevaga. Harmoniseeruda tuleb kolme asjaga - teiste elusolendite taotlusega (ennekõike sellega, mis harmoniseerub kahe järgmisega, aga tegelikult kõigega); spirituaalse tõe, kõikekandva taotlusega; reaalse maailma võimaluste, loomuse ja loogikaga.
• Tuleb tunnetada, et on olemas ka paratamatus, tegelikkus ja reaalsed asjaolud - lisaks võimaluste küllusele. Keegi ei ole nii tugeva tahtega, et midagi reaalselt suures plaanis muuta, kui ta ei harmoniseeru. Täiuslik harmoniseerumine, samas, annab kõikvõimsuse oma tahte piires.
• On öeldud, et iga asja puhul on tähtis taotlus, aga veel tähtsam on tegevus. Ükski tahtlus ei saa realiseeruda, kui seda ei saada arukas, sihipärane ja läbimõeldud tegevus.
• Ei ole võimalik harmoniseeruda teiste inimestega, omamata lisaks usule ja tahtele ka väga head pilti nende tahtlusest; mõistvust ja kaastunnet. Ainult see võimaldab leida tahtluse, mis harmoniseeruks. Ei ole võimalik mõista spirituaalset ideaali, olemata seda tunnetanud; ei ole võimalik seda tunnetada, olemata seda otsinud. Reaalse maailma võimaluste, loomuse ja loogika tundmine tuleb kogemusest, teadusest ja intuitsioonist - usk on peaaegu intuitsiooni vastand, sest intuitsioon annab õhkõrnu viiteid ja eeldab täiuslikku eelarvamuse puudumist; vähimgi eelarvamus lõhub intuitsiooni pea kõige täiega.
• Igasugune tahtlus leiab oma realiseerumiseks viise, ent need viisid ei pruugi olla inimesele meeldivad ega eetilised - iga tahtlust oma kasuks peab saatma tahtlus kõrgemaks hüveks, üldiseks heaoluks, ja need kaks peavad harmoniseeruma; iga tahtlust kõrgemaks heaoluks peab saatma tahtlus oma kasuks, sõprade kasuks ja nende kasuks, kes soovivad sulle head - kes taotlevad oma tahtluse harmoniseerumist sinu omaga.

Selline tahtlus on seotud kristluse sügava palvega, budismi kirgastunud loovusega ja šamanismi terava tahte ning eluandva jõuga. Kõikidest nendest, aga ka elu kogemusest, võib välja lugeda - kui tahtlus ei harmoniseeru, võib see anda ülihäid lühiajalisi tulemusi, ent ringiga tuleb see tagasi ja tabab taotlejat, tekitab tõsisemat kahju, kui ilma taotluseta kunagi oleks olnud; budism, seetõttu, sisaldab oma reeglites - aga need ei ole ju täitmiseks - nõuet, et sellist tahtlust ei tohi üldse kasutada; budismis on see lihtsalt üks kiusatus teel kirgastumisele. Mida mõeldakse - kui see loomulikult areneb, jah, aga forsseeritud taotlusega kaasnevad riskid on sedavõrd suured, et ei, kindel ei. Et tunnetada paratamatust, saada aru reaalse maailma loogikast - selleks tuleb seda mõista ja tunnetada, heas ja kurjas, hea ja kurja - või miks rääkida heast ja kurjast? - ühtse tervikuna, sellisena, nagu see on. Alles läbi selle tunnetuse võib areneda tahtlus, areneda edasiviiv tahe, mis ei anna tagasilööke. Ja uskuge mind, ma olen seda kogenud :)

Kriitika: Raivo Raave "Religioossest kurjusest"

The fundamental cause of trouble in the world today is that the stupid are cocksure while the intelligent are full of doubt. - Bertrand Russell

Kritiseerin läbi mõttearenduse samadel teemadel.

Lugesin Raivo Raave artiklit religioossest kurjusest. Minu meelest on need olulised asjad, mida religioonidega seoses silmas pidada - religioon koosneb üldiselt teatud juriidilisest protokollist, seadustest. Nagu seadustes ikka, on seal auke ja õigustusi pea kõigele. Religioon on institutsioneeritud müstika - religioonide loojad on tippmüstikud, kelle psühholoogiline avarus on piisav, et nende sõna muutuks teoks, omandaks reaalse jõu ning jõuaks väga paljude inimesteni; lisaks on palju olulisi müstikuid, kes religiooni suunavad ja sinna uusi ideid - tegelikult uut jõudu - annavad. Tihti on need müstikud ametliku religiooni vastased - nagu ka Kristus raevutses templis -, ent religioon kui institutsioon (versus müstika kui inimese teadvuse vaba areng) annab religioossed õigustused inimestele, kellel ei ole tegelikult religioosset puhtust ja iseenda sisemist arusaama; religiooniga mängimine, õpetuste moonutamine nende jaoks, kes neist päris hästi aru ei saa - see on üks jõudusid, mis võib panna inimesi tegema asju, mida nad ise kunagi ei tee.

Üks kommentaator mainib, et see kehtib ka ideoloogiate kohta - ideoloogia on ju samasugune eetilistest kaalutlustest lähtuv institutsioon. Teine kommentaator usub, et religioosne kurjus on vastukaaluks maailma kurjusele - samuti õige märkus.

Usun, et ennekõike religioosne inimene saab sellest sõna ja kontseptsiooni jõust õigesti aru. Samas erineb ta filosoofilisest skeptikust, kes samuti kontseptuaalset jõudu hästi tajub, või müstikust, kes seda veel eriti hästi tajub - kuigi mitte enam sõnade tasandil - selle poolest, et temal ei ole argumente. Tema ei ole oma tõeni jõudnud kahtluste ja nende kahtluste kummutamise ja kõrvaldamise teel - kuidas saaks ta siis inimlikult kummutada ja kõrvaldada teiste kahtlusi? Temal ei ole tugevat alust oma usule, veendumust, mis iseloomustab teadlast, filosoofi või müstikut. Ehkki religioosne inimene teab, et kontseptsioonid jäävad alati peale - ta tunnetab sõna võimu - ei tea ta seda, et tõde jääb alati peale - ta ei tunneta tõe võimu. Ja õigupoolest ei ole ka temal endal alust uskuda, et tema jutt on tõde - see on temasse istutatud kasvatuse, manipulatsiooni ja sunni teel, aga mitte läbi dialoogi, kahtlemise ja küsimuste. Tema õpetajad ei oska isegi kõigele vastata, mida ta küsib. Selline inimene, nagu ka ideoloogiliselt ajupestud inimene, lähtub ennekõike välisest autoriteedist ning ainult selle piires sisemisest; ta ei usu ise oma juttu piisavalt, et seda kõike ka tegudes järgida. Seega otsib ta vigu ja kitsaskohti religioosses seaduses, kasutades neid oma kasuks ära; kui ta aga usub, siis peab ta maailmavaadet ja usku sedavõrd tähtsaks, et võib füüsiliselt rünnata inimest, kellel on teine usk, kui see inimene ei olegi pahatahtlik. Seda enam võib ta rünnata seda, kes ei käi tema usu teed - kes ei ela tema usu järgi. Ta usub, et on üks mudel ja see mudel on õige. See muudab ta autistiks - ta ei ole paindlik sotsiaalses kahtluste, küsimuste ja ideede dünaamilise arengu keskkonnas. Teda ei huvita elav tõde, mida Piibel propageerib, vaid tema meelest on kõik juba läbi mõeldud ning vastavate töödega tutvumine asendab talle justkui isiklikku kogemust ja läbi tunnetamist; ta ei tunneta vastandeid, ei ole äratanud ja arendanud oma Varju; ta ei käi Kristuse või kristlike munkade ja pühakute kahtlustest läbitud tee, kus kahtlemine viib tõeni - ta ei usu, et usuline tee ja usulised argumendid võiksid viia Tõe vahetu kogemiseni või vähemalt sellele nii lähedale, kui see võimalik on. Teadust üritab ta pigem moonutada ja kummutada, kui tunnistada selle tõde ja otsida samas oma tõde, mis oleks kooskõlas tema veendumustega. Ja mis peamine - kuna ta on kindel usu loovas jõus, isegi sellise stagneerunud dogmaatilise usu loovas jõus, käskude täitmise, rutiini ja distsipliini loovas jõus, siis ta ei otsi loovat tunnetust. Hoopis lihtsam on järgida Piibli selgesõnalisi korraldusi või viiteid, mis puudutavad materiaalset maailma ja rituaalseid toiminguid, kui lähtuda selle sügavamast tunnetusest - üleskutsest ja eeskujust käia pikk ja keeruline tee, otsida Tõde, olla valmis kannatusteks ja tunda kaasa kogu elavale maailmale, mitte oma väiksele klannile.

Usun, et seda hoiab ära filosoofia, kahtlemise tee:

• Ainult läbi isiklikele kahtlustele silma vaatamise, nende ületamise, võib jõuda sügavama veendumuseni.
• Ainult valmisolek tunnistada tõde, milline iganes see ei oleks - ja veel enam, tunnistada teadmatust, milline iganes see ei oleks - ja lähtuda iseenda seesmisest tõekspidamisest saab läbida tuleproovi.
• Ainult see, kui tunnetada ise läbi küsimusi, kahtlusi, leida neile enda jaoks üllatavad ja uudsed vastused, panna iga tõde eneses proovile, võib viia sellise teadlikkuseni, mis peab vastu ka vaidluses ja argumentatsioonis - kõik muu annab tõe, mida saab teistele peale suruda, aga mida ei saa neile näidata.

Kristlus kutsub sellele üles ja soosib seda - kirikud, tihti, võitlevad selle vastu kõiges peale sõnade. Ja vahel ka sõnades. Ainult võimalus teha iseenda vigu, läbida iseenda otsinguid, vaba ja multikultuurne, sõnavabadusest läbi imbunud ja hüpoteeside paljususest särisev maailm saab pakkuda inimesele vabadust jõuda veendumuseni - ainult see annab talle tolerantsi teiste inimeste kahtluste ja vigade suhtes, mis võivad üllatuslikult osutuda ka muuks, kui vigadeks. Ideoloogiline totalitaarne religioon ei vii selleni; totalitarism religioonis on religiooni õpetuse vastand. Õpetus on siiski see, mida saab õppida - õppida tundma ja kogema läbi mõistmise. Mitte see, mis on esitatud seaduse vormis, mille täitmatajätmise eest saab kuskil karistada - see on diktatuur, aga mitte õpetus. Totalitaarsed ideoloogiad annavad töödeldud inimesele õigustuse milleksiganes.

Institutsioneeritud religioonist saab tihti selle aluseks oleva õpetuse vastand - see kipub olema reegel, mitte erand. Ja mõned üksikud, kes sellises institutsioonis tõelise religioonini jõuavad, ei ole õigustus; mulle tundub, et tõelise religioonini jõutakse pigemini väljaspool sellist institutsiooni, väljaspool religioosset kasvatust - läbi isiklike valikute, kogemuste ja leitud tõeterade, erinevatelt inimestelt tulnud vihjete ja otsimise võib jõuda religioonini, mis on vabameelne, tolerantne ja kindel, nagu teadus, mitte kindel, nagu robot. See võib viia hea tahteni. Dogmaatiline religioon seob arenemata tahte ning religioosse demagoogia, produtseerib hunte lambanahas.

Olen kohanud palju mittedogmaatilisi kristlasi ning defineerin kristluse enda jaoks nende kaudu.

Kolm raamatut

Kolm raamatut, mida hiljuti lugesin. Need on omavahel kuidagi väga otseselt seotud, ehkki mõnes osas ka erinevad.

Stanislav Grof
Tuleviku psühholoogia

Tuleviku psühholoogia uurib teatud hingamismeetodi abil saavutatud teadvusseisundeid ja meenunud mälestusi. Tegu on süstemaatilise tööga teadvuse seisunditest, mis väidab, et on olemas "holotroopne teadvus", universumi hologrammiline ja fraktaalne struktuur. Autor on teinud palju uuringuid LSD tarbijate seas.

Charles T. Tart
Teadvuse seisundid

Teadvuse seisundid on uurimus teadvuse seisundite muutumisest, mis võtab aluseks unenäod, hüpnoosiseisundid, tavalised muutused, marihuaanaseisundi jm. seisundid; põhjalikult on uuritud muutuste järjekorda ja loodud mudel sellest, millistest faasidest koosneb muundatud teadvusseisunditesse üle minemine. Raamat ei paku väga sügavat nägemust asjadest ja on pigem kuiv ning faktiline, kui müstiliselt haarav. Autor on pikaajalise kogemusega teadlane.

Sogyal Rinpoche
Tiibeti raamat elust ja surmast

See on taaskord teadvusseisunditest - seekord sellest, kuidas teadvusseisund Tiibeti budistide arvates muutub surres. Raamat uurib kõige rohkem surmakogemust ning seda, mis on ühe budismivoolu arvates see, mis siis edasi saab, järgi jääb ja toimub. Raamat räägib ka budistlikest põhiteemadest - kirgastumisest ning vaimsest arengust.