Armastuse võim

Teadlikkus on loovus - paljalt teadlikolemine millestki lisab sinna loovuse elemendi, suurema struktuuri korraga hõlmamine sünkroniseerib enda tahte ja selle asja vormi, muutudes maagiliseks energiaks ..laienev teadlikkus endast ja ümbrusest loob, transformeerib, muundab positiivses mõttes ilma, et enamat oleks vaja. Meie keha, õhk, puud, lilled, kõik asjad on täis ainurakseid ja rakke, DNAl põhinevaid olendeid - kui meie rakk saadab mustri ürgkeeles, hiti, mis on uuenduslik ja hea kõikide sarnaste DNAl põhinevate olendite jaoks, kes hakkavad seda "kaasa ümisema", kui sellest saab hitt, see levib üle maa, läbi õhu, läbi vee ja mulla, mis on täis samasuguseid olendeid, kõikjale, ning üle kogu maa kajab see toon, see "energia", "vibratsioon", sest selliseid "triviaalselt lihtsaid" asju kutsume vibratsioonideks ..muusika mõju on raske hinnata - kas see meeldib näiteks õhus olevatele ainuraksetele, kes tekitavad selle peale elektromagnetimpulssi, mis meeldib inimesele? Kõik maa organismid on õppinud evolutsiooniga kooskõla ja sünergiat miljonitel eri tasanditel, struktuure ja organisatsioone eri paradigmades, vaatenurkades, igas mõeldavas tõlgendamise või nägemise viisis - nagu keel, raamatud, kiri, kassetid ja nett on osa ühtsest süsteemist, semiosfäärist, hõlmates ka tööriistu ja esemeid, millel on samas muu funktsioon, operatiivsus ka teistes sfäärides ..kõik need süsteemid otsivad sünergiat ning võlukunst on kunst võluda oma loovusega ära korraga kõik süsteemid, elusad ja elutud, luua midagi kõiksuse jaoks ilusat, et kõiksus tuleks kaasa ja toetaks seda loomingut imedega kõikidel tasanditel. On võimalik matemaatiliselt tõestada, et igasuguses võimalikus universumis, kus on võimalikud kasvavad-paljunevad-järglasiandvad osaliselt kattuvad struktuurid eri organiseerituse astmetel, mis võivad muteeruda ja omandada eri käitumisi-omadusi, kõikides sellistes universumites tekib paratamatult globaalne sünergia ..näiteks võivad toetuda need kõik ühistele kelladele, ühisele sisendile, nagu taevatähtede ja planeetide liikumine, ühistele kõikjalelevivatele tugisignaalidele, et isegi olendid, kes ei teadvusta seda aspekti, väikeste liigutuste või oma teadlikkuse seisukohalt vigadega toetaks sündmusi, mis on lihtsalt kooskõlas ..mis mõjubki imedena. Mõni alateadlik signaal, mis võngub läbi meediumi, kus kord on organiseerituse astmel, mis mõjub kaose või juhustena ja on seega nähtamatu, võib olla operatiivne signaal kõikidele elusolenditele ja nendega sümbioosis kasvatatud-ravitud-muundatud anorgaanilistele protsessidele käivitada järgmine muutus, osa protsessist ..nii ei saa enam jagada meid inimesteks, loomadeks, vaid mõni osa igast inimesest, näiteks keele loomise ja töötlemise ajuosad kõikides inimestes, on jällegi osa mõnest muust tervikust - ning nii mõnigi evolutsiooniliselt arenenud tükk ja ebateadlik tükk inimesest on "rahusobitaja" mõne protsessiga, mis ei ole inimeste maailmas nähtav, ent mida peab kandma kõik, et toetada seda protsessi ja saada selle toetus, ja selliseid protsesse on palju ja need on kõikmõeldavatel viisidel läbipõimunud, osaliselt kattuvad, tekitades ühtse sümbiootilise sünkroonse terviku, kus matemaatilise paratamatusena toimib Jungi kirjeldatud sünkroonsus, mida võiks nimetada Jumala-efektiks ..efektiks, mis loob nähtused, millest budismis räägitakse kui karmast ja kristluses kui Jumalast ja tema imedest ..ning järjest kasvavas sünkroonsuses saabki Jumal kui kõikehõlmav sümbioos, üks universumit täitev elusolend, pidevalt järjest reaalsemaks ..nii on ka katsed sümbioose hävitada tihti nende sümbiooside endi vajadus tugevneda.

Power of love

In all universes, where overlapping growing processes can exist (and randomly become into existence), the Universe must be a total synergy.

This means - in all possible paradigms, which describe the same reality from different aspects, in all possible ways to describe, measure or sense, one must see total synergy between events.

Growing process is the one, which has homeostasis and forks for once in a while. This means - it has a pattern, which recreates a variant (mutation) of itself in somewhat later time, and sometimes two. For any f(t, z) there will be f(t+m, g(z)) and f(t+n, h(z)) where f is function of any complexity and z identifies a part of physical information plus mutation data and t is time. If one mutation is, for any reason, better than another and there is any tendency to evolve into this better feeling, then there is also some direction - about this, I've written before and this would make this math too complex. The case that processes can overlap - several processes use the same parts of physical information - will be main synergy engine, which makes the One-God-effect or Jungian style synchronicity a must-be, and karma laws follow easily.

Basically, the synergy engine follows from the following:

• All processes, once formed (like crystal growth or any kind of emotion-signal patterns, which biological microorganisms in earth air and human cells carry all over the physical level of world-brain), will evolve into better self-protection or be destroyed.
• Better self-protection is mutual self-protection, each of such processes protects:
• In case of forking ("getting children") or growth ("two overlapping children"), forked processes protect each other.
• Each process protects all processes, which protect itself, and processes, which protect those processes and so on.
• Each process destroys all processes, which destroy processes like itself or processes protected by itself.
• Each process empowers processes, which empower itself - mutual synergy.

So, processes starting from very basic physical processes start to synergize. Synergy is co-operation, using common timing, rhythms, common inputs like stars and planets, and common goals, to operate together.

Funnily, if all basic particles of matter wholly decided by themselves, how to move, but were able to carry some information to each other and "suggest" interesting solutions most probably tested for at least a while - only a few rules of movement were enforced -, and each particle wanted to have some specific things around itself once for a while, as large as possible, then we would not have anything like "force" acting from one particle to another but the _force_ would _evolve_ from the core need of creating those common structures - more synergistic and synergy-supporting particle cluster would be "listened to" by more clusters, then the ones, which could synergize the most of different patterns existing in this universe would have the sharpest power, listened by the most - and in this way, it is purely natural, if you see some people on street in perfect synergy making sense exactly in your current situation or if songs from radio just read your mind for a few months. The girl who plays the song might just create some playlists and let them running there, but synergy between you and here, even if you've never met, but you did meet the same person, song or the same stars at sky, the same clock and rhythm, you just belong to the same thing - then, when you think something, it is a part of larger process and this is perfectly normal if radio will answer that thought or do it three months or more, constantly and reliably. And all the rest is normal ..world just is in perfect synergy, you can see it in whatever way you see the world - if you are not in synergy with it, then it will mirror-reflect your misunderstanding, but if you are, it will surprise you, make the wind blow for you and the stars shine for you, things just happen and they happen all right. And this is plain math - very few properties of the system make this kind of synergy unavoidable effect, with mathematical certainty.

If our world moves into more happiness, using the free will, and love is will to happiness of you and others, then happiness and whatever actions needed to create it are supported by natural laws, winds, rains, random people you see on street and people you don't even sense telepathically, but who just do the right move on the fly never noticing it ..just, animals in the forest, ants and the whole reality from large to small, from alive to non-alive, from wind molecules to microorganisms in wind, they all support this move by their perfect synergy ..but only if you are so strongly in synergy yourself, listening to them all, that this is real, you realistically love, not imagine you loving; if it really listens the heart and mind. So, this moment will feel like if you have the whole power of the whole world - if the synergies need you, if you support the what-must-happen, the synergies protect your will, because of all the complex process, your will works like magic. And, funnily - the inner condition of ability and real happening of self-sacrifice if situation needs that, in certain cases, can be just the condition what renders it unnecessary ..it does not ask if you believe in God or not; it does not ask if you believe in synergy or not, it does not ask if you believe in love or not - it just knows all the case about you to know that in this specific moment you do this specific move, then it moves you to this situation needing this specific move. You be part of millions, billions of synergies all made up through evolution and your main mission - how to serve them all at once. The other people, also in those synergies ..and if those million synergies control most of earth, it's all their interplay, then making a move important, perfect and needed to all of them at once will give you quite a total power for a moment of doing this move. If you be able to synthesize, never really being hurting any of your supporting force, extending your force to new synergies and finding the way to seriously and really do things important for more - to synergize it all, the large powers, not all the small human affairs, which often do not have all the power of natural forces, magic, good luck and random events support behind those, but the real true things ..love is the greatest force on the planet and real, full-featured love with all the emotion and wisdom, this is the true magic, which supports you constantly in ways you do not even imagine. And it sees, the synergies themselves are not cause-effect, but they just coincidence, they can be goal-effect or parallel-effect or they just be, hundreds of years going like a movie ..at least some aspects of those stories. In case you play your role in important stories, you search and understand, you have the right genes, right luck and right place-and-time of birth for this specific story, the right soul and the right past lives, the right culture and the right instincts, then you play your part if you are never heard about the story but also if you have. Human being is just one synergy, one part, one smaller synergy to be fit into all those larger synergies - spirits, invisible creatures - which control the land and the sea, forests, stars, night and days. It's from smallest to largest - hyper-complex growing synergies through all the tensions trying to play together, to find the larger patterns, which fit the accepted pattern variants of all of them. And for each synergy is myriad of it's processes, visible or invisibly there, made of genes, memes, or signal patterns of microorganisms in air communicating with human cells, all those processes have similar kinds of ethical base rules for all the rest, other synergies - we all serve each others, empower each others and this is our strength and energy, otherwise we get to tension and wind will blow against us and the sun will go behind the clouds. That's very funny understanding, but only this really explains magic - it's not one force, one thing, one logic, but it's the whole world answering the true heart and will just because it wants. And the whole world constantly evaluating the feeling of love of all creatures, each synergy looking for some aspect, would it appear in this specific condition, is it there - and so the perfect love, constantly evolving love, constantly listening and accepting love, the true love will make miracles to happen. Because normally, normal physical laws and principles are the conditioning of God's laws, they keep the karma game going on, but the love game itself does not always have to follow all those, because it creatively loves - love removes the need for rules, even in this small-particle world, even in places, where we always see the constant physical laws. And this, mathematically, this is what you get just by thinking - those growing overlapping processes creating synergies and seeking for better feeling, if they listen each others based on how good are the moves for every force at once, if they empower their own empowerers and empowerers of their empowerers, then they seek more and more synergy to solve all wishes and wills of synergized loving creatures at once, until every one of those feels more and more naturally godly or supported, even if the same event means five different wish-fulfillings or gifts for five different beings, then the best will will be most listened and in surprising ways ..not by other people you tell those to, but by forces of nature at once, cooperating to create a miracle, a complex set of interconnected miracles to fulfill your wish ..just because the wish is meant to do the best to you and all the others, or just some of the ones you love - it's in synergy, not a lone, not separate.

Ismid

You become Buddha when you forget everything you learnt in your Bodhisattva training.

(paraphrasing Einstein's: Education is what remains after one has forgotten everything he learned in school)

And Nirvana is indeed the state you reach when you do not search for Nirvana anymore - in neither the direct way nor the alternative ways, like drinking or making money. I mean, when you don't search anything from making money anymore ;) It's just what remains, the beautiful and glorious world, where everything is perfect, perfectly happening. Nirvana is what remains ..and it's beautiful indeed.

BTW I'm not there right now, I just found out another detail to forget - I did learn it in my Bodhisattva training indeed. In that old, old life I hardly even remember. But still more things to forget before it flashes to me like new, all the experiences, all the good stuff from numerous lives, as a perfect crystal, the perfect destiny of something unique, something completely different - everything is completely different and that's why we enjoy. It has not happened before - nothing has happened before as it happens, has never been happened before as it happens and will never be happened before the future, when it happens. So it can make up a perfect crystal - some symmetry in levels we could never imagine before seeing, some symmetry out there, in our lives, in our past, in all the lives and all the lives of all beings ..the universe is all-beautiful, all-colorful, all-practical and it makes a perfect sense. The sense comes from that you can tell that before you see that - you just know, it makes sense. You sometimes see some things making sense and then you know, everything must make sense. What a pleasure to see it :) You just see it for once and if you choose to forget - it's just perfect. Then you choose to forget, but the crystal even grows, growth is possible even in perfect world like ours, it's possible even outside time and space, even outside any borders, even in perfection - the act of growing, the pleasure of growing, it's all there even in the end of time, end of infinity, it still grows, even if all has stopped, it still grows ..that's the only belief I just need to go further - or, I can let it go ;)

Heateod, millele ei järgne tänu

Olen nüüd leidnud budistlikust kirjandusest ühe kasuliku biti:
Norman Fisher, "Sex, Lies and Buddhism."

Nimelt on tegu heategudega, millele järgneb karistus. Igaüks on teinud teistele head, kasutades meetodina valetamist, mingit laadi jõhkrust, ükskõiksust või muud destruktiivset. Selle juures on oluline faktor - reeglina ei järgne sellele tänu ja ei peagi järgnema; kahjustused karmas ning inimsuhetes on sellised, nagu oleks neid asju tehtud samadel eesmärkidel, milleks üldiselt valetamist, jõhkrust, ükskõiksust või destruktiivsust kasutatakse. Kas ka mingit kasu tõuseb, see on alati küsitav - ent fakt on see, et selle kaudu arendab selliste asjade teostaja endas peamiselt destruktiivseid jõudusid, kogub halba karmat ning loomulikult ei peaks ootama mingit tänu; budism käsitleb sellist tegevust, kui see on vältimatu, vabatahtliku ohvrina.

Olles ise selliseid asju ebameeldivalt kogenud, hakkan tundma vajadust endas selliseid algeid kõrvaldada - nagu tsiteeritud tekst viitab, tekib igaühes kergesti tunne, et tema valgustatuse või arusaamade tase on piisav, et endale selliseid meetodeid lubada; tekst viitab, et reeglina ei ole neil õigus. Karma mõiste budismis on selles mõttes huvitav, et kausaalse ahelana on karmal täiesti ükskõik, kas tegutsesid head või halba silmas pidades või üldse teadsid, et teed midagi valesti - kristlikku keelde ümber pannes oleks see nii, nagu Jumal karistaks lolluse eest isegi seda, kes arvab, et lollus on hea. Kristluse jüngritele meeldib argumenteerida, et lollus ei ole otseselt moraalselt vale, vaid pigem õnnis - ning et lollust tuleks mingil määral soodustada, vähemalt hingevaesust, võib-olla isegi õnnetust, kuid siin teeb Jumal topelt tagasi selle, mida kristlane püüab vältida; karistab sellist lolli topelt, kelle vaimu on püütud vaesemaks muuta - ning ilmselt ka pastorit. Sama peaks kehtima riigijuhi puhul, kes usub, et rahva rumalus on tegelikult hea - karmaahel võib ta üks hetk viia mitte sellese kriisi, mille eest põgenetakse Kanaari saartele, vaid hoopis sellesse kriisi, kust pole enam kuhugi põgeneda - sest tema ja tema sõprade vaated hakkavad levima, kuni need on kõikjal tema ümber. Tema raha väärtus kukub, pangakontol hakkavad nullid maha tiksuma, ning lõpuks viibib ta võõral maal, vaesena, ning omal maal ei usalda teda keegi - või siis on seal juba tema poolt sissejuhatatud võõrvõim, kellel ei ole teda enam vaja. See oleks märksa parem filmi- (muinasjutu-) stsenaarium, kui see, kuidas Bond mõne arktilises laboris maailmalõppu korraldava tüübiga kakleb, lihtsalt realistlikum ..Bondi filmid räägivad jõust, ent väga harva tehakse filme jõu põhjustest ning suuremast kausaalsusest - mis oleks palju põnevamad, vaimselt intrigeerivamad filmid, kui mõni kunstiteos teemal, kuidas poolteist tundi järjest põlevat küünalt näidatakse ning iga kultuurne inimene läheb tõestama, et ta on tõesti võimeline seda igavat jama vaatama. Selle asemel, et kodus küünla ees mediteerida ja siis tõsiselt huvitavat filmi vaadata.

/ siin blogis on ajutiselt loobutud sissejuhatuse, teemaarenduse ning lõppsõna vormist - üldsegi mitte kunstilistel, vaid väga elulistel põhjustel /

Vaim ja tehnoloogia

Lääne mõtlemine on lõhestunud kahe äärmuse vahel:

• Saavutada äärmuslik tehnoloogiline mugavus.
• Saavutada äärmuslikult looduslik maailmavaade ja tegevus.

On lihtne näha, miks need kaks vaadet on vastandudes äärmiselt nõmedad:

• Äärmuslik tehnoloogiline mugavus, kui seda taotleb 50% (või kasvõi 10%) ühiskonnast, on võimeline hävitama täpselt sama palju, kui palju see on võimeline hävitama, kui seda taotleb 100%. Reaalselt, kui selle tehnoloogia tarbijaid on poole vähem, siis need poole vähemad saavad seda tarbida lihtsalt poole rohkem. Mis nullib täielikult looduslähedaste inimeste pingutuste tulemuse.
• Äärmuslikult looduslik maailmavaade eirab reeglina suurt osa maailma arengu põhimõtetest - meie kommunikatsioon baseerub tehnoloogial, maailma loodust on võimalik ravida ainult vastava tehnoloogilise arendusega ning tervis ja vaeste aitamine baseeruvad üheselt tehnoloogial. Ehkki ökoloogilised inimesed võivad nõuda rohkem maksusid vaeste aitamiseks, maksavad need maksud siiski peamiselt asutused, kelle tootmise efektiivsus on suurem ja kes kasutavad arenenud tehnoloogiaid - mingi heaoluühiskond ei ole võimalik tehnoloogiatest loobumise teel. Tegelikult on tehnoloogiate halva mõju loodusele ravimiseks võimalik ainult arendada paremaid tehnoloogiaid - tehnoloogiast loobuda võib üks inimene, ent see ei tähenda, et tema telefon tootmata jääks.

Neid kahte vastandit tuleks seega siduda - kuna kooseksisteerides, omamoodi parem- ja vasakparteidena, tekitavad nad koos topeltkahju - kõik selle kahju, mida näevad mõlemad osapooled. Ökoloogiliselt mõtlevad inimesed ei suuda vabalt fantaseerida ja innoveerida, et saavutada säästlikumat tehnoloogiat (kuigi mingil teoreetilisel, abstraktsel tasemel suudavad nad seda nõuda - ent sellisest tegevusest ei ole suures plaanis erilist kasu, rohkem on see isikliku "meelerahu" küsimus) ning tehnoloogiate arendusest lahkuvad inimesed, kes oma kitsast ökofašismist loobudes suudaks kindlasti sellele sektorile palju pakkuda.

Usun, et tehnoloogia arengule suudab efektiivselt kaasa aidata ainult üks valdkond - alkeemia. Kui füüsika praegune filosoofia - mitte teadus - lähtub sellest, et ruum koosneb "elutust mateeriast", mis on loogiliselt absurdne väide, siis ainus ökoloogiliselt tundlik teooria suudaks hõlmata inimvõimekust tunnetuses - kuidas üks või teine lahendus probleemile tunnetuslikult mõjub - ning samuti tugevat teoreetilist baasi selle tunnetuse ennustamiseks ning inseneriteaduslike lahenduste välja mõtlemiseks.

Näiteks oletame, et ajuuuringutest selgub, et füüsikaline väli kujuga A inimese teadvuses on mõni meeldiv tunne, mille levides keskkonda keskkond paraneb; füüsikaline väli kujuga B inimese teadvuses on viha. A olemasolu on vajalik ja piisav, et eksisteeriks kogemuslik meeldiv tunne, samas kui B olemasolu on vajalik ja piisaks, et eksisteeriks viha emotsioon või mõni selle "kriitilise tähtsusega" osa. Oletame, et nii A kui B on väljatüübid, mida põhjustaks erineva arhitektuuriga arvutiprotsessor või lennukimootor. Lisaks võib järeldada, et empaatiline inimene on võimeline sellise lennukimootori läheduses seda tunnet ka kogema - ühe mootori juures tekib tema ajus väli A, teise mootori läheduses tekib tema ajus elektromagnetlainete struktuur või muu väli kujuga B; seda eriti juhul, kui see mootor on väga suure võimsuse peal. Oletame, et teatud materjalid on oma struktuurilt kas sellised, millega kaasneb väli A, või sellised, millega kaasneb väli B. Samas võib välja töötada välja või struktuuri C, mis kaasneb materjaliga, mis on samuti piisavalt tugev lennukimootoris kasutamiseks, ent põhjustab emotsiooni, mis on oma sisult kirgas ja puhas - nagu ravimõjuga kristall. Kaasaegne teadus suudab need kristallid koostada ilmselt ka nii, et nende mõju on klassikalisest kristallist isegi tugevam.

Või oletame, et on loodud seade - näiteks võib tuua iPhone'i, ent ka suvalise muu piisavalt energiakuluka mobiilse seadme -, millel on kaks funktsiooni. Esiteks, kvantitatiivne funktsioon - sellega saab vaadata filmi; filmi kvaliteet on mõõdetav teatud kindlalt defineeritud ühikute ning visiooni abil. Teiseks on seadmel teine funktsioon - nimelt muudab see käed kuivaks, mõjub tervisele halvasti ja tekitab vastikut enesetunnet. Esimene funktsioon on selle seadme disainitud funktsioon, teine funktsioon on põhimõtteliselt kasutu. Sisuliselt, kui tahame teisest funktsioonist vabaneda, on vaja iga komponendi ja terviku jaoks sensitiive - inimesi, kes oleks võimelised käte kuivamist või muid ebameeldivusi tabama juba siis, kui need on väga kerged ja märkamatud, et saavutada tervikliku kodu parem koostoimimine. Teise funktsiooni arendamine, et iPhone oleks tervisele kasulik - just nimelt kasulik, mitte neutraalne - on sensitiivide ülesanne, kes saavad inseneride poolt loodud tehnoloogilisi lahendusi verifitseerida või maha kanda. Sensitiive kontrollitakse põhjalikult, kas nende kaemused vastavad pikaajaliste uuringute poolt kinnitatud kasulikkusele või kahjulikkusele, andes neile kätte ühesuguse välimuse, ent erineva mõjuga seadmeid; samuti kontrollitakse, kas nad on näiteks seadme juhtpaneeli kasutamiseks vajalike liigutuste negatiivsest või positiivsest mõjust teadlikud. Siin läheb tehnoloogia vaimu, selles sisalduvate kvaalide tajumine sujuvalt üle ergonoomikaks - seadme kujust tingitud funktsioonideks, nagu näiteks võimalus seda kaela riputada. Kaasaegne tehnoloogia võiks areneda multifunktsionaalsuse suunas - mitte meil ei ole kotis üks iPhone, mis on kasutatav helistamiseks, ning üks ravim, mis on kasutatav radiaktsiooni kahjulike mõjude neutraliseerimiseks, vaid meil on üks multifunktsionaalne seade, mille materjal võimaldab korraga infot saata ja vastu võtta ning samas vältida selle tegevuse kahjulikke mõjusid ning kaitsta muude kiirguste eest. Labane viis multifunktsionaalsuse käsitlemiseks on luua protsessor, mis justkui võimaldaks kõike - ent korrektne viis seda teha on lisada ka funktsioonid, mis on muus mõttes eluliselt kasulikud, ennekõike seadme enda töö kahjulike mõjude neutraliseerimine.

Lähtudes usust ja teadmisest, et igasuguse materiaalse struktuuriga kaasneb kognitiivne element füüsikalises informatsioonis, mis sellele vastab - luues suvalise materiaalse objekti, loome ka vastava kognitiivse elemendi - tekib alati vajadus lahendada võrrand, mis on tõsiselt multifunktsionaalne - kuidas luua materiaalne vorm, mis on võimeline teisele omasugusele heli üle kandma tehes seda nii, et leviksid ainult kasulikud kiirgused ja kiirgusemustrid, mis mõjuvad elu soodustavalt ning tervisele kasulikult. Ainult sellise lähenemisega on võimalik luua kvaliteeti - vastasel korral tekib kvantiteet, mille kahjulike mõjude hulk on reeglina suur, nii et nende neutraliseerimiseks oleks vaja väga paljut. Näiteks muudab klassikaline auto linnaõhu mürgiseks - ökofašistlik lähenemine oleks orjastada hobuseid või kõndida jala, ent samas võime öelda, et ükski internetis leviv ökofašistlik (äärmuslik) tekst ei ole autentne; selle autor ei suuda leida tehnoloogilist lahendust, kuidas levitada oma sõnumit ilma internetita - ja ta ei suuda leida ka tehnoloogilist lahendust, kuidas arendada internet kahjutuks. Sellisel juhul saab seda teksti tõlgendada ainult pimeda usuna, et sõnum internetist loobumiseks on absoluutselt viimane sõnum, mida üldse kunagi on vaja levitada, ning peale seda on kõik hästi.

Selline tagurlus on, matemaatikat abiks võttes, järgmine:

• Kahjuliku kõrvalefektiga elektroonilise vidina kasutamine, näiteks kommunikatsioonivahendi kasutamine, kasutuselevõtt juhul, kui seda veel ei eksisteerinud, on positiivne selles mõttes, et on võimalik globaalselt paljusid inimesi kaasates otsida probleemidele lahendusi, ning negatiivne selles mõttes, et looduse saastamise probleem suureneb.
• Selle vidina kasutuselt kõrvaldamine vähendaks looduse saastamise probleemi, ent omaks kõrvaleffekti, et enam ei ole võimalik otsida paremaid lahendusi looduse saastamise probleemi vähendamiseks ning hüppeliselt suureneb kas siis lennuliikluse kasutamine või muu viis pead kokku panna, näiteks pikamaasõidud autodega - või siis loobutakse igasugusest tehnoloogiast ja ei ole enam võimalik kontrollida, kas keegi teine maailma teises otsas veel hullemini saastama ei hakka, sest purjeka ehitamiseks tuleb puid maha võtta ning ei ole võimalik kontrollida, kuhu see kadus, kui keegi selle raketiga õhku laseb. Otse loomulikult võiks siin rääkida mingist "eliidist", kellel on olemas tehnoloogilised vahendid kontrollimaks, et keegi ei kasuta tehnoloogilisi vahendeid - ent kas see ei muuda kogu loogikat isegi absurdsemaks?

Lisaks - teades, et loomuliku arengu käigus arenes tehnoloogia välja just sellest tehnoloogiaeelsest seisust, maailma paremast mõistmisest, siis miks ei peaks see juhtuma uuesti? Fundamentaalselt püüab ökofašism muuta inimloomust - ja see on fakt, sest isegi suur osa küllalt äärmuslikke ökofašiste leiavad mõne põhjuse, et kasutada vähemalt aeg-ajalt tehnoloogiat ning mitte minna kaasa maalähedaste eluviiside jm. ideedega rohkem, kui sõnades ning tarbimise mõningases piiramises; reeglina ei pea nad ka üle mõne aasta vastu. Elu on näidanud, et tehnoloogiate arendamine nii, et need jääks, on küllaltki kerge - tuleb lihtsalt leida lahendus ja töötada välja vahendid selle teostamiseks. Inimloomuse muutmise katsed on lõppenud suuremat sorti verevalamisega sõltumata sellest, kas tegu on religiooni või ideoloogiaga - ning selle verevalamise teostajad on viimased, kelle loomus õigupoolest muutunud oleks. Püüdes enda loomust muuta, hakkab inimkond ennast ennekõike veriselt hävitama - mis juhtub muuseas ka üksikisikuga, kes püüab enda loomust muuta.

Teisalt, küüniline ja materialistlik tehnoloogia arendamine, mis iseloomustab väga suurt osa tehnoloogiasektorist, kipub tekkivatest probleemidest lihtsalt üle vaatama - peetakse üsnagi loomulikuks, et mõne kõrgema eesmärgi saavutamiseks, nagu näiteks 500 kilomeetrit tunnis liikumine vms. on lubatud valimatult tappa, siis nii puid kui loomi, kohati ka inimesi, kõvasti reostada ning teha kõike muud, millel teadaolevalt on korraga nii valusad, kui üldist eesmärki - ellujäämist ja heaolu - ohustavad aspektid. Selleks, et tulla toime 10% töötajatega ja jätta ülejäänud töötuks, on lubatud kasutada tootmise võtteid, mis põhjustavad toodangus üsna jubedaid piinu, nagu näiteks elamine väga väiksel pinnal või piinarikas surm tootmistsükli rutiinse osana. Selliste meetodite kaitseks on lubatud politseioperatsioonid, valitsuse sekkumine ning kõikvõimalik valimatu demagoogia, pettus ning valskus - mis on sealjuures täiesti loomulik opositsioon ökofašismile, mis ründab näiteks märksõna "korporatsioon" all valimatult enamvähem kõike, mis tegutseb rohkem, kui ühes riigis; mis peab igasugust "loomkatset" juba paljalt sõna kõla tõttu halvaks asjaks, kuigi lähemal uurimisel võiks selguda, et antud juhul seisnes loomkatse kaugvaatluses looduslikus keskkonnas - luuakse tehislik vaenlane, pakkudes tugeva aluse, et omavahel liituksid korporatsioonid, mille peamine eesmärk on tehnoloogia loodussäästlikumaks muutmine korporatsioonidega, mille peamine eesmärk on sõjatehnoloogia müümine Aafrika kõige terroristlikumate valitsustega riikidesse; sellisel juhul tekitab ökofašism ühtse vastase, kellele on peaaegu võimatu vastu saada, ning surub maha igasuguse autentse teadusliku dialoogi, mis suurema paanikata ja valetamata selgitaks mõne tehnoloogia kõiki puudusi, riske ja halbu külgi, ning samas teadvustaks, kus ja millistes olukordades kasu kaalub kahju üle - või siis teeks seda eesmärgil, et andekad noored teadlased saaksid nendele probleemidele lahendusi otsida. Ökofašistide propaganda, kes paraku ei suuda ei nende tehnoloogiate saaduste kasutamisest loobuda, ühtegi paremat tehnoloogiat välja pakkuda ega isegi mõista, millistes tingimustes need kõrvalnähud tegelikult eksisteerivad ja millistes tingimustes neid lihtsalt ei ole, tekitab ühtlase mürakihi ja paanika, mis surub maha igasuguse neutraalse dialoogi, mis on positiivse arengu aluseks.

Sellises olukorras muutub keerukaks ka sensitiivide kaasamine arendusprotsessi - vigade ja ohtude põhjalik kirjeldus võtmes, kus arvestatakse ka riske, mille olemasolu on ainult hüpoteetiline, põhjustab ägedaid vastureaktsioone. Ning mõttetu on eeldada, et inimloomust oleks võimalik nende vastureaktsioonide osas muuta - pigem on tähtis arendada välja slänge, mille mõistmine on keskmisest rumalama, ent äärmiselt aktiivse kodaniku jaoks liiga keeruline. Seda siis huumoriga pooleks.

Reaalselt ei ole vajalik mitte loomuse muutmine või äärmuste keskele enda positsioneerimine; vajalik ei ole isegi mitte kesktee leidmine - vajalik on näitamine, et lahenduseks, mis toimib, on peamiselt tehnoloogia arendamine edasi ja mitte tagasi - siinkohal tagasi tähendaks aega vähemalt 7000 aastat tagasi, sest sellest ajast on juba teada esimesed mastaapsed tagasilöögid looduse poolt - ning otse loomulikult on efektiivsem, seda nii funktsionaalses kui ökoloogilises mõttes, tehnoloogia, mille tootmine ja arendus nõuab rohkem ja keerukamaid teadmisi rohkemates valdkondades, mitte lihtsamini arusaadav, vanem või labasem tehnoloogia - tähendab, efektiivsem ja säästlikum on kõrgtehnoloogia. Meie esivanemad kasutasid raua kaevandamiseks, põldude rajamiseks ja sepistamiseks väga tihti meetodeid, mis oleks katastroofilised, kui neid kasutataks praegu, arvestades inimkonna suurust - juba idee panna põllu rajamiseks metsa põlema, liikudes sellise metsapõletamise kaudu järjest edasi uutele aladele, võis meie looduslähedase esivanema jaoks olla päris hea mõte, ent tegelikult peame leppima faktiga, et sellele esivanemale ei tulnud looduse säästmine nii, nagu seda mõistame täna, isegi mitte pähe. Tema seisukohalt olid metsad pea lõputud ning ressursid piiramatud - kui saab otsa siin, mine lihtsalt edasi.

Tegelikult ei oma mingisugust effekti ka linna taga metsas elav kamp korilasi - sama hästi võiks eeldada, et pärismaalaste olemasolu, kes pole kunagi valget inimest näinud ja elab ökoloogiliselt, vähendab kuidagi tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioonide poolt toodetavat saastet. Võib-olla see vähendab, ent probleemide kadumise seisukohalt on see vähenemine naeruväärne. Eriti arvestades fakti, et valge inimene põgeneb sealt metsast esimeste külmadega või siis muutub muul viisil tsivilisatsioonist sõltuvaks - näiteks varastades poest sigarette (raha tal ju pole).

Pisut parem pilt tekib, vaadates ökotalusid ja mahetootmist - see on reaalne perspektiiv posiitivseks arenguks. Siiski, ka ökotalu ei lahenda põhilist probleemi - kuidas muuta tehnoloogiat säästlikumaks? Ökotalu peamine pluss on pakkuda rohkem tööd läbi suurema kvaliteedi ning vähendada viletsast toidust tingitud terviseprobleeme, samuti ennetada korporatiivseid vandenõusid sõltuvusttekitava rämpstoidu ning patenteeritud ravimitega ravitavate haiguste sihiliku tekitamise näol. Siin, muuseas, on oluliseks probleemiks antivandeonõuteoreetikud, kes ei suuda mõista, et tänapäeva äris on lollide antivandenõuteoreetikute lõksumeelitamine enam-vähem sama lubatud võte, kui Venemaal tasuta kanakoibade jagamine kohaliku kanatööstuse väljasuretamise eesmärgil. Vandenõuteooriate vastane eeldab, et tasuta kanakoibade jagamine on idealistlike rikkurite suur heldus ning hinna hiljem lakke kruvimine tuleneb elulisest vajadusest. Eluterve ühiskond arvestab kõikide mõeldavate riskidega, sealjuures ka sellega, et ebaeetilise juhi sattumine ühte tuhandetest suurfirmadest on oluliselt tõenäolisem, kui Stalini-laadse tüübi sattumine ühe riigi etteotsa käputäiest suurriikidest. Patoloogiline vandenõuteoreetik eeldab, et kuni tänase päevani on kõikide suurriikide etteotsa sattunud ainult Stalinid. Kindlasti tuleb arvesse võtta, et ebakvaliteetse kauba tootmine on odavam ning täiesti reaalselt hävitatakse vihmametsasid selleks, et saada mullast naftat - ent lahendus ei ole naftast loobumine, veel vähem reisimisest loobumine ning veel vähem reisimine, õhutades tervet maailma reisimisest loobuma. Pigem tekib siin rida dilemmasid - ning nende lahendamine lähtub esimesest eeldusest, et väga eetilise, andeka ja intelligentse inimese sattumine suurfirma etteotsa on äärmiselt tõenäoline; inimene, kes ei tunneta äri nüansse ning elulisi vajadusi, ei ole tegelikult võimeline seda hindama - ning sellise inimese aktiivne tegevus kellegi "paljastamises" või mingite teooriate levitamises on üldiselt hullem ja lahenduseni jõudmise seisukohalt destruktiivsem tegevus, kui "paljastatavad" tegevused ise oleksid. Igasuguste vandenõude paljastamine nõuab külma närvi, väga suuri teadmisi, võimet teha koostööd võimude ja politseiga ning täpset arusaama uuritavast valdkonnast. Ennekõike on selliste omaduste endas arendamine küllaltki kõrge vanuseni palju kasulikum tegevus, kui kellegi paljastamine mõnelt kuritegelikult aksioonilt - kui just pole tegu äärmiselt ühese ja selge paljastusega, mis viib lõppkokkuvõttes üheseltmõistetavate asitõendite leidmiseni. Väga tihti ei suuda ühiskonna kriitikud öelda veenvalt võib-olla või "on põhjust kahtlustada" ning kindlasti ei ole meie ühiskond piisavalt intelligentne, et isegi võib-olla peale mitte paanikasse sattuda.

Ühiskonna, selle eesmärkide, seaduste ning ennetavate vahendite arengus mängib suurt rolli potentsiaalsete probleemide analüüs ning vastavad täiendused ühiskondlikesse standarditesse, kus ennekõike hinnatakse kahju suurust, mitte süüdlase olemasolu või puudumist. Suurimad kuritööd on kollektiivsed ning nendes osaleb rohkem või vähem teadlikult terve ühiskond - ning ainus aksepteeritav lahendus on negatiivsete kõrvalnähtudeta lahendus probleemile, mis sunnib neid seda tegema. Tõsine vandenõuteoreetik vaatab iseendale näkku ning tunnistab, et on valmis sõitma bussiga sinna, kuhu tal ei ole eriti vaja jõuda, saastades selle käigus teadlikult loodust, ning on valmis ka ühel juhul kümnest laskma ennast ära petta valesüüdistusest, kahjustades mõne inimese või firma mainet, mille eesmärgid on õiglased, eetilised ning hädavajalikud - lausa purustades inimesi just seetõttu, et ei viitsi võtta aega, et rahulikult uurida tervet problemaatikat alustades probleemidest, mida see firma lahendab, ning jätkates probleemidega, mida need lahendused põhjustavad, lõpuks lõpetades lahendustega, mis on tehnoloogiliselt hästi teostatud ning pakuvad esialgse probleemi lahenduseks lahendusi, mis põhjustaks teistsuguseid või üldse mitte mingeid probleeme. Olukorras, kus igasugune lahendus põhjustab probleeme, on tähtis, et korraga rakendataks mitmeid eri lahendusi, mis põhjustavad erinevaid probleeme - siis on löök erinevate loodusressursside pihta ühtlaselt jagatud ning ükski ressurss ei saa fataalset lööki. Seega on lahenduse juures oluline uudsus, inimene peab innovatsiooni tehes olema teatud mõttes täitmatu.

Ökofašism on vandenõuteoreetika oma plusside ja miinustega - ent äärmuslikul kujul muutuvad plussid nulliks ja miinused kasvavad suureks. Ka tehnoloogiausk on sarnane - see näeb globaalset vandenõud kõikides usundites ning mittematerialistlikes filosoofiates, eirates kõikide nende filosoofiate poolt ammu ennustatud probleeme ning pürgimata kunagi selleni, et mõista nende inimeste jutu sisu ja tagamaid, keda nad valimatult maha teevad; äärmuslikul kujul muudab tehnoloogiate arendus ja kasutamine Maa elamiskõlbmatuks planeediks, kui ei tehta väga suuri investeeringuid säästlikumate või õigupoolest loodusele lausa kasulike lahenduste leidmiseks arendustegevuse igas faasis ja turu igas sektoris.

Näeme ka tervet rida valitsustepoolseid puudujääke suutlikkuses ökofašiste harida ning nende piiramatut energiat ja tahet ökoloogilisemate lahenduste loomisel ära kasutada. Kohtame ikka ja jälle relvastatud vastupanu ja täielikku mõistmatust seal, kus inimesed oma heaoluga riskides ründavad probleemide allikaid - peamiselt põhjusel, et neid ei kuulata üldse -, kes on põhjustanud suure osa probleeme, mis on tänasel päeval muutunud inimkonna heaolu suurimateks riskideks. Näeme tohutut kogust head tahet, mida ei suudeta kaasata ega välja arendada sotsiaalselt kasulikuks jõuks - suuremat prohmakat riigijuhtimise strateegiates on raske ette kujutada, sest kogu sellest tahtest kasutatakse reaalses majanduslikus keskkonnas ära väga väike osa; pigem see lausa justkui ei sobiks turumajandusse ja vabakaubandusse. Võime näha, kuidas USA politsei demokraatliku riigi seadusi eirates surus maha mastaapse mässuliste ideede levitamise, kusjuures ideede põhisisuks oli üleskutse seista vastu Bushi katsele suurendada riigivõlga ning tekitada ülemaailmne kriis. Kes protsessi sisu ei mõistnud, uskusid, et siin on õige koht demokraatlikke sõnavabaduse põhimõtteid eirata ning vägivallaga demokraatia ilminguid maha suruda - seda nii Ameerikas kui ka siin, Eestis, kus samuti võeti sõna nendes küsimustes. Siin ületasid "reaalpoliitilised" kaalutlused demokraatia hästi läbi mõeldud põhimõtted ja fundamentaalsed printiibid, KAPO ning Ameerika politsei leidsid, et nemad teavad paremini, mis on ühiskonnale hea - ning nägid palju vaeva, et suruda maha ja naeruvääristada üdini kasulik ettevõtmine. Paljudele pilkudele oli selge, et Bushi ettevõtmine meenutab pigem täiesti tahtekindlat riigi viimist kriisi, kui mingisugust reaalpoliitikat - politseijõud ja valitsused samas uskusid, et tegu on tähtsa ettevõtmisega ning tänu sellele, et nemad teavad riigisaladusi ja olulisi nüansse, on neil õigus või põhjus see maksumaksja raha eest jõuga maha suruda. Selliselt hargneb konflikti täiendav telg - valitsuste suutmatus teha koostööd inimestega, kellel on sisemine tung probleeme lahendada, ent kes tihti ei tea päris täpselt, kuidas seda teha, ning on süüdlaste osas valesti informeeritud. Väga selgelt oli näha Eesti ja USA valitsuste reaktsiooni katsele alustada argumenteeritud diskussiooni - kuna neil tõesti puudusid veenvad argumendid, millega näidata, et hetkel alustatud sõda ning avaliku arvamuse maha surumine ei põhjusta suuremat sorti kriisi, siis tembeldati kriisi ette nägevad inimesed, kes nägid sellises tegevuses lausa vandenõud, vandenõuteoreetikuteks, ning loodi valitsuse poolt juhitud programm nende mainete ruineerimiseks. Siit on näha sündmuste arengut, kus toimuv on aeglane ning põhjuse ja tagajärje asemel toimib pidevalt võimenduv protsess, mille peamine järeldus on mõlema asjaosalise poole rumalus ning suutmatus rahumeelses, argumenteeritud ja harivas vormis probleemi käsitleda ning riske tõsiselt võtta ja maandada.

Usun, et suurem, pikemalt kestnud ning ka tõsisemate tagajärgedega risk on see, et kui tehnoloogia arengut pidurdatakse või selle spirituaalseid negatiivseid kõrvalnähtusid ei nullita, ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mitte mõista, kuidas isegi kõige kõrgem tehnoloogia - arvutid, kosmoseraketid ja kiirrongid - võiks toota hapnikku ning tõrjuda kahjulikke kiirgusi, kui neid õigesti edasi arendada; ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mitte mõista, kuidas isegi aeglasem, kvaliteetsem tootmisprotsess ja väiksemad müüginumbrid võiksid tema heaolu isegi parandada; ületades lihtsa vaimse inimese piiratus mõista, kuidas osad inimesed loovad väärtust palju enam, kui teised, ning vabaturu majanduse printsiip, et igaüks võiks säilitada enda kasuks võrdelise osa väärtusest, mida ta loob, on lihtsalt moraalne ja eetiline, isegi, kui paljud surevad nälga; ületades lihtsa inimese vaimne piiratus mõista, kuidas ta saab enda auga teenitud suuri varandusi kasutada ühiskonna kui terviku arendamiseks, kuigi tal ei ole selleks kohustust - siin tuleb mõista paljude asjade absurdsust ning saada aru, et progressiivset tulumaksu võib õigustada teatud sorti utilitaarne eetika, ent see on äärmuslikult kahjulik teist sorti utilitaarse eetika ning isikliku moraali seisukohalt. Ole siis vaene, kui sinu kutsumus ei ole toota rikkust - ning ära mängi ökoloogiliselt tundlikku inimest, kui sinu kutsumus ei ole uurida tuumafüüsikat seni, kuni kujutled reaalselt, milline tuumaelektrijaam ei põhjusta ohtlikku radiaktsiooni või milline elektrijaam on päriselt tuumaelektrijaamast tõhusam. Ning ära ütle, et sinu toode on kvaliteetne, kui selle materjalid ei ole inimesele kasulikud nii vaimselt, füüsiliselt kui spirituaalselt - sest kvaliteedi esimene tunnus on kvaliteetne materjal. Ka arvuti protsessorit võib toota väga erinevatest materjalidest ning parimate väljaselgitamiseks tehtud investeering ei ole raisatud - pigem peaks siinkohal protsessoritootja loodusele tehtud kahjud iga arvuti poolt lihtsalt kinni maksma ja toote hinnale lisama, sest kes muu selle eest maksma peaks, kui tema klient. Ning odava ravimi patendi ostmine, samas tootes kallimat ravimit, kui see ravim ravib surmavat haigust - see on kavalalt läbi viidud mõrv; müüa seda ravimit tuhandetele on kaasaegne genotsiidi vorm. Teha propagandaga arstide seas maha vaimseid meetodeid, mis ravivad vaimuhaigusi - see on inimeste elude hävitamine, mis tuleneb kuritegelikust ebakompetentsusest. Mitte uskuda lääne arstiteaduse saavutustesse ning mitte otsida viise selle arendamiseks ja ühendamiseks ida arstiteadusega - see on üldistamine olukorras, kus ainus, mis ei ole räige vale, oleks uurida iga erijuhtu eraldi ning uurida igaühe tausta eraldi; suutlikkus ühendada motivatsioon mõlema teaduse taga on faktor, mis pikas perspektiivis viib olulisele majanduslikule ülekaalule - ning igati eetiline on neid ravimeid müüa kallilt, nautida luksuslikku elu ning lasta maksumaksjal see kõik kinni maksta. Sest kui maksumaksja looks võrreldavat väärtust, kui ta üldse tahaks midagi teha, tunneks sisemist tungi asjade parendamiseks ning tõsist motivatsiooni kõikide selleks vajalike teadmiste omandamiseks ning suudaks geniaalselt paljastada iga varastava ametniku - siis oleks tal ka raha selle eest maksta. Kuigi alati kannatavad kõige enam need vähesed, kes seda tegelikult suudaks.

Ruumi ja unenägude struktuur

Ruum on fantaasia, koosunenägemine - väiksed, väga vähese tähelepanu ulatusega osakesed näevad und väikestest asjadest; suured, laiaulatusliku tähelepanuga vaimud näevad und suurtest asjadest. Suurem vaim võib näha unes tuhandet väikest osakest.

Või tunnetada, tunda seda, mida tuhat väikest osakest - panna nende fantaasiast, olukorrast ja tungist kokku suurema fantaasia, olukorra ja tungi. Väike osake haarab killukest reaalsusest, suurem osake haarab hulka väikseid; kas siis tervikuna, või nii - tunnetades Eesti rahva ühisteadvust, võib-olla, kui tunnetada iga inimest sama suurel määral, kui muul ajal ühte oma keha rakku, nõuab see sama palju tähelepanu, kui muul ajal miljoni raku tunnetamine. Ent tähelepanu piiratuses eelistame ehk tunnetada hoopis väiksemat ajuosa, mis nende rakkudega suhtleb.

Algosake võib otsida mõnd värvi, footon võib liikuda ja põrgata, kuni leiab selle värvi ja neeldub. Jäävuse seadused - energia ja mateeria jäävuse seadused, kui miski on kogetav, kogeja, siis see jääb igaveseks. Iga väiksem ja suurem hing jääb igaveseks - algosake on väiksem hing, ent võib-olla ka suur. Valgusfooton saab kuskilt võimsa punase kogemuse, annab selle edasi silmas; silm ja närvisüsteem arutavad selle üle, ent näevad korraga väga väikest pilti - terviku struktuur aitab neil organiseeruda, tehes mõtestatud suuremat koostööd, sünergias luues tervikpilti. Kuskil ajukeskuses, kuhu see info jõuab, suudetakse koos kujutleda tervet stseeni, olukorda, ruumilist visuaalset pilti. Tähelepanu on osaliselt seal, osaliselt mälus, osaliselt igal pool mujal.

Ent tähelepanu võib tajuda seda objekti ka vahetult, mida silm talle toob. Silmas toimuvad reaktsioonid, vaim kui tervik on loov - võime loova järelduse teha asjast, mida korraga suudame näha, mis kujutlussilma korraga ära mahub. Tehes tehteid tükkhaaval - võime iga tüki osas teha parimaid järeldusi ning täiustada meetodit, ent selline mikrooptimisatsioon omab vähem mõju algoritmile kui tervikule. Algoritm on viis minna läbi infost, mida tervikuna, koos kõige asjassepuutuvaga, kujutleda ei suuda. Kujutledes tervikut, võime teha loova järelduse - uudse, teistsuguse, kastist väljas.

Unenägu, kui osake näeb und ..osakesed on omavahel seotud - need seosed, mis määravad teatud reaktsioonide leviku struktuuri, teatud vastastikmõjude tugevuse, on meie nähtav, tavapärane kolmemõõtmeline ruum. See on lähend teatud reaktsioonide vastastikmõjude tugevusest hingede vahel. Ent sügaval sisimas võivad need osakesed olla seotud ka palju muuga - meie jaoks sisimas, kui oleme siin ruumis, ent mõnes muus ruumis võib just see olla väline; mõne hoopis teistsuguse olendi jaoks, kelle jaoks see muu ruum on peamine elupaik, võib see olla nähtav ja tajutav. Osakesed näevad und - osalevad kord ühtedes, siis teistes, siis kolmandates vastastikmõjudes, võib-olla miljoneid kordi sekundis, tiireldes mööda spiraali. Igas sellises mõjus toimuvad erinevad muutused, erinevad vastastikmõjud - ja pisut nendest muutustest mõjutab ka meie nähtavat reaalsust.

Kui sureme, siis meie rakkude vahele jäävad sidemed - ruum on tegelikult "ühes punktis", miski ei sunni seda looma sidemeid ainult 3D reeglitele toetudes, sidemeid on lõputult ja osad neist on tugevad. Kui näeme und, siis meie teadvus laotub mujale, suhestub muude sidemetevõrgustikega - kus ta alateadlikult on alati esindatud, ent nii sügavalt, et see ei ole vabalt tajutav. Kui sureme, jäävad needki struktuurid alles ja kuni meie keha mäletab seda struktuuri, see kehtib - endiselt näeb ka meie keha und meie kehast, vahel. Ja siis on sidemed nende rakkude, nende aatomite ja algosakeste vahel reaalsed; teatud suhted, suhestumised jäävad.

Ruum kui tervik otsib alati parimaid lahendusi, mis arvestaks võimalikult hästi iga viimase kui osakese, iga viimase kui hinge taotlust. Ruum on tervik - vahemaid ja piire ei ole. Osake, mis saavutab terviklikkuse, tajub igaveseks kõiki neid seoseid, mis on tema ja teiste vahel, potentsiaalidena - elades täisväärtuslikult kõikides ruumides korraga, toetades neid ja juhtides edasi. Tuhanded transformatsioonid, see on üks punkt neist.

Unenäos muundub see, millist aspekti oma seostevõrgust näeme - tunnetame eri aspekte eraldi, loome nende terviklikkust ja täiuslikkust, vahepeal seostame neid teiste aspektidega. Kui suurem teadvus liigub mööda väiksemaid, ta tunneb kaasa - tema tunded, kujutlused ja elamused lähevad kaasa sellega, millele tema tähelepanu suundub, ta muutub sellega üheks. Tunnetades paljusid korraga, võib leida lahendusi, mis on parim kõigi jaoks tervikuna, arvestab kõikidega - või ka leida, mida peaks kellelegi ütlema, et sümbioos oleks võimalik, kas keegi peaks midagi muutma. Võib leida loova lahenduse tervikule, selmet lahendada ükshaaval ja mitte jõuda sünergiani. Kui kõik hinged on suuremad, kõik tajuvad rohkem, siis tekivad suuremad sünergiad, terviklikumad organismid - ja parim organism võimaldab individuaalsust, iseotsimist, ilma et sünergia sellest katki läheks; igaüks teeb, mida soovib, liigub täiuse poole, ning tervik teeb, mida soovib, liigub täiuse poole. Sest kuhupoole siis veel.

Ruum on suhtemuster, suhtevõrgustik, oma muutumise seadustega, mis teatud aspektist meenutavad 3D ruumi. Ent vastastikmõjusid on palju, tuhandeid, ja paljud neist on sügaval osakeste sees - sügaval hingepõhjas, muud seosed, kui need, mida igapäevaselt kogeme. Võib-olla need, mida kogeme mõnes unenäos, võib-olla need, mida kogeme, kui tunnetame ühtsust. Ja reaalsuse olemus ise on meie tahe ja meie kujutus, mida me tajume - mida tajub hing, laskudes ajusse, või minnes mujale. Aju ise - see on "seletus", "materialistlik seletus", ent see, millest aju on teadlik, see on päris - mälestused, nägemused, kus hing liigub, see on reaalsuse tegelik olemus; "seletus" on selle teisendus. Sest füüsika on abstraktne, see ei puuduta tegelikku olevat - see puudutab seoseid, põhjuseid, tagajärgi, ent mitte asjade sisimat olemust. Asja sisim olemus on see, mida me tunneme, kes me oleme.

Veel ümbersündidest

Mainin paar detaili reinkarnatsiooniteooriast, mis viimastel päevadel väga meelel on..

Füüsiliste osakeste puhul on nende omaduste hulgas lisaks füüsilistele omadustele ka identiteet. Näiteks, kui asendada üks osake kuskil aatomis või muus struktuuris teise täpselt samasugusega, siis see teine on täpselt samasugune, ent siiski erinev - selle identiteet on erinev.

Minatunnetus on seotud identiteediga. Katse näitab, et elame oma elu üldjoontes sama identiteedina - juhul, kui keharakkude vahetumine asendaks ka minu identiteedi, siis seda, kes ma lapsena olin, siin praegu seda kirjutamas ei oleks. Väljastpoolt ei saaks sellest aru, ent sisimas on võimalik seda asjaolu ära tabada - identiteet ei muutu.

Samuti, kui "teleporteerida" inimene, võttes ta ühes kohas osadeks lahti ning pannes teises kohas teistest osadest kokku samasugune inimene, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsika põhjal olekski tegu täpselt sama inimesega - tegu oleks igati autentse teleportatsiooniga. Nii võiks inimese lausa füüsilisest reaalsusest piisavalt täpsesse arvutisimulatsiooni kolida, kui selline oleks võimalik.

See tähendab - näiteks, kui mina sureksin, ning seejärel pandaks algosakestest kokku täpselt samasugune mina, siis klassikalise mehhanitsistliku füüsikateooria järgi oleks seis täpselt sama, nagu mingit surma ei olekski toimunud. Vähemalt selles mõttes sama, et mina oleksin endiselt elus.

Usun samas, et kui mind võtta osadeks lahti ning seejärel panna kokku täpselt samadest osakestest, siis oleks endiselt tegu minuga - eeldusel, et nende osakeste seisundid oleks kõikide tuntud ja tundmatute parameetrite alusel võimalik muuta uuesti täpselt samaks. Siin on väike nüanss - võimalik, et kõiki osakesi, millest koosneb inimene, üldse ei tuntagi.

Kahtlustan järjest enam, et on olemas täiendavad algosakesed või mentaalsed struktuurid - samuti atomaarsed ehk jagamatud, igikestvad hinged. See on mentaalne struktuur, või tegelikult mittestruktuur, mis minu keha muutudes ja osakeste lagunedes jääb samaks - selle seisund võib muutuda, ent identiteet jääb samaks. Peale kunagisi eksperimente tähelepanuga eeldan, et sellise osakese tähelepanu peab olema suurem.

Tähelepanu suurus või ulatus on loovuse alus - inimteadvus on võimeline leidma hetkega parima lahendi probleemile, mille kõiki asjaolusid ta on võimeline korraga tunnetama. Loovat transformatsiooni saab teha infoühikuga, mida tajutakse tervikuna - sellele infoühikule lähenetakse siis holistlikult. Samas, kui infot tajutakse kildhaaval, siis kasutatakse algoritmi, tehes tehteid ükshaaval - siin ei saa loovus avalduda parema lahendi leidmisena tervikule, vähemalt mitte kergesti, vaid pigem võib üksikuid kildusid eraldi võttes kiiremini või efektiivsemalt lahendada. Algoritmi looja tajus tervikut või jõudis selleni osaliselt katse-eksituse meetodil.

Usun, et hing meenutab muidu algosakest - sellel on konkreetne asukoht ja vastastikmõju ümbritsevate osakestega ühest küljest, kuigi see võib reageerida pigem teiste analoogsete "suurte" osakestega kui tavapäraste algosakestega nii, nagu algosakesed omavahel; tema reaktsioon algosakestega on võime tajuda hulga algosakeste kognitiivset aspekti (seda ideed või tunnet, mida selline füüsikaline struktuur endas kannab) ning leida sellele loovaid lahendusi. Hinge funktsioon on loov ja holistlik transformatsioon, samas kui keha funktsioon on asjade kildhaaval või algoritmiliselt lahendamine. Keha, seega, võib olla loov ainult lokaalselt - rakutasandil on ilmselt igal rakul samasugune üldteadvus, ent võib-olla ka näiteks organite või muude strukturaalsete ühikute kaupa. Teadvuste mõjusfäärid võivad osaliselt kattuda.

Seda võiks kujutleda püramiidikujulise lisadimensioonina - kui kõrgus püramiidil oleks y telg ning asukoht sellel X koordinaadistik, siis y teljel tipu poole liikudes oleks sama hulk "alghingesid" omavahel sarnases reaktsioonis; samas oleks näiteks püramiidi tipus punkt, milles olev hing hõlmaks tervet Universumit korraga (oma tähelepanu suurusele vastava detailsusastmega ning võib-olla ainult teatud aspekti arvestades); y teljel oleks igal osakesel mõni sobiv asukoht, kus ta suudaks enda alla jäävat informatsiooni üldjoontes hoomata ning lahendeid leida. Osakese reaktsioon madalamale tasandile oleks muster ehk pilv - teatud aspekti valik või filtreerimine muudaks osakese asukoha, mis on y teljel üles liikunud, y teljel madalama ala suhtes pilveks või mustriks, mille poolt kaetava ala integraal vastaks selle osakese tähelepanu suurusele. Struktuurid oleks ilmselt harjumuslikud või õpitavad. Osake saaks enda pindala suurendada intensiivsust vähendades, võimalik, et suutes nii hõlmata ka tervet Universumit korraga, kui suudab igasuguse keskendumise objektile peatada.

Selline lihtsustatud skeem ignoreerib veel üht aspekti - osake on võimeline hõlmama ka abstraktse teadmise välja, suutes sellel liikuda ja teadvustada erinevaid fundamentaalseid tõdesid, transformeerides "loogiliselt" või mõne etteantud seaduse järgi ühe tõe teiseks tõeks. Välja laotamine mingile alale tekitaks kaastunde teiste osakestega, mis on sellel alal - sõltuvalt mustri kujust kas näiteks nende osakeste rõõmu või nende osakeste valu või muu omadusega. Tahte rakendamine mõjuks sama moodi, nagu teised osakesed sellel alal rakendaks oma tahet - või suhteliselt sarnaselt.

Eelmise lõigu mõtted on tekkinud vibratsioonide ideest - räägitakse sellest, kuidas energia või seisund on vibratsioon. Vibratsioon mõjub pisut, nagu sinusoidlaine - sellel on sagedus ja amplituud, võimsus. Samas, olen üsna veendunud mitmesugustel põhjustel, et selline vibratsioon võib olla ka näiteks ringi, spiraali või hoopis muu, võimalik, et ebakorrapärase kujuga. Tähelepanu asukoha vibreeriv, ehk perioodiliselt korduv muutumine koos muude tahteaktide samaaegse muutusega võib aktiveerida erinevaid energiaid, mis vastavad nendele asenditele, tekitades tunde, kus vibratsioonist tekib mõni uus noot. Need on väga udused ja peab tunnistama, füüsikaliselt mitte eriti läbimõeldud mõtted, ent nendes on mingid inspiratsioonile küllased suunad, kuidas asju võib-olla vaadelda saab. Teatud vibratsioon muutub terviklikuks tahteaktiks ning sellest mustrist lähtuv hing suurendab enda poolt hõlmatavat ala, eriti teatud keskkonnas, kus selline vibratsioon võimaldab kiiresti õigeid päästikuid vallandada, et põhjustada mõni püsivam ja võimsam protsess. Kui lihtsalt laotuda samale alale, on energia hulk punkti kohta väga madal - paratamatult tuleb reaalse mõju avaldumiseks kuhugi koonduda. Vibratsioon on võimalus koondumiseks - korrapärane ja korduv muster võimaldab avaldada süstemaatilist mõju või võtta signaale vastu süstemaatilisel viisil.

Selliselt olen mõelnud, et hing võib olla mõni kõrgelt laetud osake, mille liikumismuster on väga keeruline ja võimeline piisava võimsusega suhestuma suurte aladega - võib-olla on hinge areng justnimelt selliste vibratsioonide leidmine; võib-olla on kirgastumine täiusliku loovuse omandamine uute vibratsioonide loomisel ning ümbrusele reageerimisel. Ilmselt saab luua huvitavaid kombinatsioone või struktuure, kus näiteks osa osakest on y teljel alati natuke kõrgemal, kattes suurema ala, samas kui osa osakest on madalamal, vibreerides läbi eri punktide selles alas.

Eelmiste elude meenutamine lähtuks siis "kosmilisest andmepangast" või jäljest, mida jätab Universumisse iga toimunud sündmus - kui osakesed, mida meenutatakse, on identsed, siis tekib sinna juurde mina-tunne (I-sense) ning mööda selliseid telgi liikudes vallanduvad isiklikud mälestused, mis seletavad hetkeoleku või hetkevõimete arengut. Seadused, mis piiravad selles andmepangas surfamist, on ilmselt üsna fundamentaalsed ja seotud iga osakese funktsiooniga. Kui kehtivad vääramatud loodusseadused, mis ei sisalda juhust, pidi algsel ajahetkel olema iga osakese asukoht või olek juba erinev - Universum ei ole kunagi olnud sümmeetrilisem, kui praegu, vähemalt mitte informatsiooni mõistes. Ilmselt oli algne struktuur siiski tähenduslik. Sellisel juhul on igal osakesel erinev, etteantud roll või funktsioon, mille piires võib teha läbi küll väga pikki arenguid - ka igal buddhal pidi olema erinev iseloom, täiesti erinev isiksus. Siiski, ilmselgelt, on osakeste vahel ka väga suured sarnasused, mis võimaldavad neile nimesid panna ja nende reaktsioone ennustada, olles varemalt vaadelnud hoopis teisi osakesi. Ilmselgelt on osakeste vahel võimalik ka kaastunne - üks osake läheb teise osakese alale ning kogeb seeläbi täpselt sama kognitiivset kogemust.

Ümbersünnid on seega suuremate, kandvamate ning isiksuse mina-tunnet kandvate osakeste kaasamised uute organismide loomisse - nagu inimene on "masinavärk" materiaalsel, väikeste hingede tasandil (kelle hingevalu avaldub füüsilise valuna - muud valu, kui hingevalu, ei ole, sest valu eeldab teadvust); närvivõrgustik on pigem informatsioonivahetuseks "väikeste hingede", näiteks rakkude vahel, samuti energia- ja impulsivahetuseks, kui selleks, et vahendada informatsiooni isiksuse ja keha vahel, kus isiksus asuks ajus. Piiratud suurusega hingel on ilmselt siiski lihtsam lugeda informatsiooni, mis on kindlale alale kokku kogutud. Inimese sündides kasvab uus organism terviklikus ruumis, kuhu on kaasatud ka see imaginaarne y-dimensioon - "imaginaarne" seetõttu, et väljendab pigem mingit laadi "suurust" või "lainepikkust".

Kuna hinged liiguvad vabalt ja nende asukohad võivad kattuda omavahel, vähemalt teatud piires - siin tuleks eristada hinge konkreetset asukohta ja tema tähelepanu asukohta ehk projektsiooni - siis on kaastunne paljuski üleüldine; suuremad hinged lahendavad suuremaid hingedevahelisi probleeme, põhjustades sünergiat. Piisab, kui mõni suurem hing satub teatud alale, tunded erinevate hingede soove, vajadusi ning piinasid, et mõjutada nende hingede kollektiivset tervikut suuremale sünergiale - leida situatsioonile tervikut hõlmav loov lahendus.

Hingede vahel on suhted, mis võivad olla sügavamad, kui nende hetkelisest ruumilisest paigutusest ja asendist tulenevad suhted. Sügavam suhe kehtib ka siis, kui füüsilised tingimused seda täielikult ei soosi, ning omab teatud järjekindlust taastumisel. Seetõttu säilivad hingede vahel "karmilised sidemed" ning teatud viisil suhestuvad hinged sünnivad ilmselt uuesti koos, karjadena, mängides uuesti läbi teatud sündimise järjekordi ning kollektiive - siiski, nüansside poolest erinevalt ja arenedes. Steiner on kirjeldanud planeediteadvust kui ümbersündivat nähtust, millesse kaasatud väiksemad hinged või sellel planeedil sündivad olendid sünnivad iga kord uuesti sarnases järjekorras, nii et planeedi ajalugu on iga sünni puhul sarnane, ent arenenum. Selliselt tekivad suuremad kosmilised tsüklid.

India religioon kirjeldab kosmost kui sellist kosmilist tsüklit - ühest üldväljast tekivad üksikud teadvused, mis läbivad teatud ajaloo, vaibudes lõpuks uuesti üldvälja; iga korraga on ajalugu ilmselt arenenum, huvitavam, erinev - juba tehtud vigu välditakse ning võib-olla proovitakse uusi. Igaviku lõpus võiks sellele järgneda universaalne kirgastumine, "Jumal jääb rahule" - ent ehk on tants ja mängurõõm sedavõrd universaalsed ning igikestvad asjad, et Universum ei tahagi mingit lõplikku rahuseisundit, vaid soovib mängu jätkata igavesti. Sellisel juhul võib kogu see sündmustik matemaatilises mõttes siiski mõne kindla struktuuri või kindlate omaduste suunas koonduda, nii et järjest enam avaldub ideaalne Universum; väljaspool aega ja ruumi on see sellisel juhul olemas.

Looduslik valik ja ühiskond

Tihti, kui räägin mõnest mõttest, kuidas reageerida looduslikele ja sotsiaalsetele protsessidele, et parandada üldist heaolu, tuuakse mulle otseselt või kaudselt selline vastuargument - kui propageerida või püüda ellu viia mõnd positiivset meedet, siis sellega takistame loomulikku arengut, mille käigus peavad hävima või nõrgenema need, kes ise selle meetme vastu on näiteks nõrkusest või rumalusest tulenevatel põhjustel.

Ühest küljest on selge - inimestel tuleb ise oma vigadest õppida lasta ning kui looksime ideaalse või heaoluühiskonna jõuliselt, iseenda heaolu silmas pidades (ehk siis üldiseks heaoluks vajalikku propageerides ja põhjendades), siis jääksime äärmuslikult nõrka ühiskonda. Nõrkus tuleneks sellest, et suur osa selle liikmetest kahtleks, kas ikka just see on õige tee, ning võiks mitmesugustes olukordades jõuliselt patoloogilise seisu taastada. Selles mõttes on tähtis mitte juurutada ühiskonda positiivseid arenguid, mille vajalikkusest suur osa ühiskonna liikmetest aru ei saa või mille vajalikkusest nad piisavalt aru ei saa, et olla valmis mõnest (muust) heaolu detailist loobuma.

Teisest küljest tuleb arvestada sellise mõttelise katsega. Oletame, et kõik ühiskonna liikmed (näiteks 99%) suudavad teoreetiliselt selgelt mõista, et selline meede on vajalik. Näiteks saavad 99% ühiskonna liikmetest aru, et isegi kergete ebamugavuste puhul võiks juurutada märksa loodussäästlikumat eluviisi - näiteks, kui peame üleval pidama rohkem talunikke (tootma neile nende tegevuseks vajalikke vahendeid), siis võimalik, et teatud muudatused maa ökoloogilisema kasutuse suunas kaaluks üle vajaduse rohkemate traktorite jm. tehnika järele - või ka, tundumalt ökoloogilisem käsitsi kõplamine jms. võiks teatud tingimustel kaaluda üles kahju, mida saame sellest, et veame elektriliine jms. tehnikat rohkemate ja tihedamalt asustatud talukohtadeni. Ehk siis - vähem mürke, vähem bensiini põllul ja vähem tundetult kasvatatud toitu võiks olla kasu, mis kaalub üles suurema saaste teisest küljest. Kõik teadvustavad, et täiuslikult ökoloogilised keskkonnad, nii palju, kui inimesed on valmis neis elama, kaaluvad igal juhul üles igasuguse tekkida võiva kahju. Selline on näide meetmest, mis on üheselt ja kõigile arusaadavalt kasulik.

Rääkides paljudest muudest sarnastest meetmetest tekib tihti vastuargument, mis ei puuduta meetme sisu - teavitades inimesi jõuliselt selle meetme kasulikkusest, näiteks mõne ravimi kahjulikkusest, tõkestame loomulikku arengut, mille põhjal inimesed, kes usaldavad valesid arste ja tehnoloogiaid, peaksidki õigupoolest surema. Selline väide on ühest küljest õige - kuivõrd see, kui laseme sügavalt juurdunud valearusaamadel vohada ning kulutame näiteks raha kampaaniale, mille sihtgrupp õigupoolest ei ole valmis seda kampaaniat kinni maksma, blokeerime loomulikku arengut, mis võiks viia siiski ühiskonnani, mille teenimine ei ole vähemuse huvi, vaid mille allesjäänud enamus ongi valmis seda igal viisil turgutama.

Samas on vastuargumendid:

• Eeldame, et tegelikult saavad kõik inimesed aru, et tuleks viia läbi muudatus X. Sellisel juhul eeldame, et suur osa inimesi eeldab, et teised peaksid sellest ise aru saama, enne ei ole mõtet sellest rääkida. Nüüd eeldame, et ükski inimene selle tõttu sellest ei räägigi. Siis pöördub see loodusliku valiku argument tegelikult selle kasutaja enda vastu - kesiganes sellist argumenti kasutab, on potentsiaalselt ka ise see, kes ei suuda muudatuse vajalikkust õigesti hinnata. Loomulikult, kui muudatusest teavitamine kätkeb riske selle kaudu, et vääralt arusaajad ohustavad muudatusest teavitada, siis tasub tihti kas elada probleemiga või püüda leida teid, kuidas muudatus puudutaks ainult vähemust, kelle heaolu siiski paraneb. Väga paljud positiivsed arengud puudutavad siiski kõiki või mitte kedagi.
• Teine aspekt on see, et ühiskonna puhul on loomulik rollide jaotus, kus ühed saavadki aru ühtedest ja teised teistest asjadest - ütleme, et on 300t liiki erinevat iseloomu, mis sünnivad õigetes looduslikes proportsioonides selliselt, et iga probleem saaks hõlmatud. Selle tõttu tuleb ka hoolega kaaluda, et kui suudad mingi probleemi olemusest aru saada, siis võib-olla ongi just sinusuguste roll just selle probleemi ilmnedes alarmeerida ning oma teadmisi välja näidata. Ühiskond on siiski terviklik organism, kus mingil määral jaotuvad rollid - kui just ei olegi tunnet, surmatungi, et sellel ühiskonnal oleks aeg hävida. See argument ei kehti, kui teatud rolli täitjaid mingil olupoliitilisel või ajaloolisel põhjusel ei väärtustata - kui näiteks ainus viis hoida ära massihävingut on kasutada võimeid, mille evijaid selles ühiskonnas tõsiselt taunitakse, oleks probleemi ettenägijatel parem ära kolida või valmistuda selle probleemi üle elamiseks või lokaalseks kaitseks. Sellel viimasel juhul kehtib kindlasti loodusliku valiku argument.

Unenägude reaalsusest ja unenäoteaduse kaitseks

Unenäod edastavad meile objektiivset informatsiooni millegi kohta.

On inimesi, kes selle väite tõesuses kahtlevad. Mida neil on vastu öelda? Nad võivad väita, et unenäod on juhuslikud, aju töö kõrvalprodukt. Ent see väide ei sisaldaks sisemist vastuolu ainult juhul, kui aju töö produtseeriks juhuslikke teadvusnähte, mis ei ole seotud selle aju objektiivsete protsessidega. Kui unenäod on aju töö kõrvalprodukt, mis on täpselt seotud sellega, millised keemilised või muud protsessid toimuvad ajus, siis peegeldavad unenäod objektiivselt neid protsesse. Loomulikult jääb küsimus, mis keeles nad seda teevad.

Nagu teame paljudest uneuuringutega seotud töödest, võib unenägusid avatud meelega vaadeldes jõuda tavareaalsusega sarnanevast kujutisest teise, kus unenäoobjektid, mida näeme tavareaalsusest pärinevate kujunditena, muutuvad "energeetiliseks" - need hakkavad täiel määral kehastama puhtaid energiaid, mida võib alternatiivselt nimetada ka emotsioonideks või teadvuse mustriteks - puhtaid teadvuse sisusid, mis ei ole mõjutatud välisest ilmast. Tavapäraselt oleme harjunud, et iga teadvuse sisu on seotud mõne materiaalse objektiga, meie psüühe on harjunud sellele osalisele kujutisele - õuna üks pool - projitseerima juurde ka kõike seda, mis tundub olevat varjatud. Kui vaatleme klaasist kera ühelt poolt, näeme tervet kera; vaatame pilve, näeme nägu - vaatleme oma vaimusilmas energeetilist objekti või mingit teadvusemustrit ja näeme objekti, kus on "täidetud lüngad" meile harjumuspärases keeles või sümboolikas. Seega luuakse tõelisest unenäoreaalsusest, mis peegeldab objektiivselt meie teadvuse sisusid ning vastastikmõju sellega haakuvate objektidega, vabade assotsiatsioonide meetodil reaalsus, mis võib pealiskaudse vaatleja ära petta, jättes mulje, nagu oleks unenäo terviklik olemus pelgalt igapäevaelu objektide kajamine vaimusilmas - nagu oleks unenäod huupi kokku pandud argireaalsuse kujunditest ja sümbolitest. Siiski, kui tahame vaadelda unenägu kui millegi objektiivset peegeldust meile võib-olla vähetuntud keeles (sest võib-olla ei suuda me unenäos orienteeruda ja toime tulla, olles äärmisel juhul hirmunud ja paranoilised ning seostades selle võõra maailma objekte enda argiteadvuse kõige hullemate hirmukujutelmadega), siis peame just nimelt seda assotsiatsioonide maailma eirama - ehkki ka selles võib olla oma tõde, sest selliseid sümboleid analüüsides jõuame kindlasti lähemale sellele sisule, mida nad peegeldavad; näiteks võib ka õudusunenägu meenutada midagi kohutavat meis või meie ümber, millega peaksime tegelema. Seega muutub unenäo kui argireaalsuse objektide juhuslik teadvusesseilmumine küll osaliselt tõeseks, ent täiesti sekundaarseks unenäo kui paralleelreaalsuse tunnetamisel - mis võib olla kurb niivõrd kuivõrd unenäo tegelik, objektiivne sisu võib olla meie heaolu jaoks oluline, isegi äärmiselt oluline. Unenägu võib ka peegeldada meie aimdusi ja intuitsioone argireaalsuse suhtes, mispuhul argireaalsuse kujundite ilmumine ei ole juhuslik, vaid selle unenäo seisukohalt oluline - otsides assotsiatsioone millegi muuga võime ennast petta. Ka siis võib olla tähtis vaadelda justnimelt unenäo tegelikku, assotsieerimata sisu. Inimene, kellele meeldivad sümbolid ja nende varjatud tähendused, teeb ilmselt parimini, kui ei püüagi neid assotsiatsioone kõrvale heita, vaid süveneb justnimelt neisse.

Unenägu, seega, on objektiivne pilt keemilistest ja miks mitte ka väga tundlikest füüsilistest või muudest protsessidest meie teadvuses - muidugi ei ole see objektiivsus kättesaadav sellele, kes mõistab seda keelt vääralt, aga on ainult neile, kelle seostevõrgustik unenäo sisulise keele ning tema elu või heaolu vahel on hästi kaardistatud ja objektiivne; unenägu kui selline, nagu iga teadvuse sisu, on alati objektiivne, nagu ka väärtõlgendus on objektiivne informatsioon tõlkimisviisi ebaautentsusest, ent arusaam unenäost ei pruugi seda olla - see võib olla eksitav, illusoorne. Nii võime tõlgendada eksitavalt ka oma meeli argireaalsuses, näiteks ehmatades või tehes valesid järeldusi, ehkki meelte sisend kui selline on kindlasti objektiivne - see peegeldab autentselt teatud keemilisi või muid protsesse, näiteks ehkki nägemine võib petta, on nägemise taju siiski väga objektiivne pilt silmas ja närvisüsteemis toimuvast, mis on pea alati ka mõjutatud välismaailma sündmustest meie ümber.

Siis jääb veel küsimus. Miks unenäod on olulised? Või kas? Triviaalselt teame, et unenägude sisu, intensiivsus ja vorm võivad mõjutada tugevalt meie energeetilist seisu unenäole järgneval ajal - võime olla psüühilisest energiast tühjad, kurnatud, või siis kirkad ja erksad. Skeptik võib siinkohal väljendada enda keelemaagilist maailmapilti väitega, et need ei ole üldse energiad, sest need ei ole füüsilised - sellise lähenemise puhul oleks võimatu eristada ka potentsiaalset ja kineetilist energiat; kineetiline energia, nagu ka vaimne energia, on teovõime või näiteks mõtlemis-, loomisvõime. Igaüks, kes üldse omistab loomisele ja loovusele mingit väärtust, peab tunnistama, et loomisvõime on kõikuva tugevusega ning seda kõikuvust on praktiline ja efektiivne väljendada teatud energia kõikumisena - ehkki sellel energial puuduvad paljud soojusenergia omadused, nagu summa konstantsus. Unenägude vaba assotsiatiivsust võib näha asjaolus, et kui näeme und ja meie ümber on müra, võime näha unes näiteks tehaseruumi, ehkki tegelikult on tegu rongiga - sarnane teadvuse sisu, kui "täita lüngad", meenutab tehast. Järelikult, et saada puhast unenäokogemust, võiksime jätta need lüngad täitmata. See eeldab intuitsiooni arendamist - intuitsioon on võime võtta vastu reaalsust, lasta teadvusel vabalt voolata, mitte liikuda kätteõpitud ja etteantud mustrites; selle asemel, et valida õpitud muster ("tehas"), võiks lasta teadvuse sisul (mõni müra komponent) voolata meieni vabalt ja puhtalt, kuni suudame seda kuidagi tõlgendada ja sellest järeldusi teha - näiteks, olles lucid dreamingu seisundis, võiksime otsustada, et peaksime magama hoopis teises kohas, kus müra on vähem (kui see on pidev). Sellega mõjutame otseselt enda energeetilist tasakaalu.

Teadvuse sisud võivad olla ka mälestused, mis omavahel kombineeruvad ning millest assotsiatsioonide puslemeetodil tervikut kokku pannakse. Sellisel juhul võib unenäos moodustuv pilt, mis ehitatakse paljude juhuslike mälestuste ümber ning ärkab ellu, hakkab selle pildi loogika põhjal arenema, osutuda justnimelt selleks reaalseks tulevikuks, kuhu peatselt satume, või selleks reaalseks olevikuks, kus viibime. Sellisel juhul on unenägu argireaalsuse suhtes ennustuslik - ent ta võib seda olla ka teist moodi. Näiteks võib meie teadvuses toimuv protsess olla suunatud uuele avastusele; võib-olla on meie harjumus kanuuga merel sõita vajalik eeltingimus, et mõista lainete ja vee dünaamikat - hakkame nägema unes oma järgmist retke ja selle elemente, tunnetama tungi ja huvi, mis ongi see energia, mis meid sellele retkele viib.

Unereaalsus võib olla seotud ka süvapsühholoogilise tegelikkusega, millel on argireaalsusega juba väga vähe seost - täielikult väljaspoole suunatud inimese jaoks võib see olla midagi täiesti võõrast, isegi ohtlikku või "ebatähtsat". Selline inimene võib sisemise vastuolu sümptomeid, näiteks inimeste tõrjuvat hoiakut, tõlgendada välise maailma raskuse - näiteks puuduliku enesekehtestamisoskuse - ilmingutena või siis maailma tegelikkuse, "karmi realismina". Samas, kui sisemine transformatsioon võiks tähendada, et ta ei mõju nendele inimestele energeetiliselt painavalt, mis võiks muuta seda objektiivset reaalsust, mida väljendavad argielu sündmuste põhjustatud aistingud ning meie kujutluse reaktsioonid neile. On ka inimesi, kes sisimas teisi süüdistavad ja kahtlustavad, uskudes, et teised seda ei taju, ning tundes end halvasti, kui neid koheldakse kui süüdistavaid ja kahtlustavaid inimesi - kuna nad enda arvates on väliselt kõike muud kui seda. Või inimesi, kellest õhkub valmisolekut iga ühist sõpra sinu vastu pöörata, kui sellest saab suurt kasu (või lihtsalt mingist ängist) ning kes on siiski siiralt solvunud ja peavad sind halvaks inimeseks, kui sa jätad neid kokku viimata neile eluliselt väga olulise inimesega, oma sõbraga. Samas peegelduvad sinu tunded ning varjatud nõuded nende süvateadvusse reaalsete vaimsete struktuuridena - need on olemas nende psüühikas, elulised ja väga olulised. Ainus, mida teha, oleks süveneda mõnda unenäkku või sisekaemusse ning viia läbi vaimne puhastumine, mis on ilmselgelt siiras ja omakasupüüdmatu, et saaksid nende kasuks astuda vajaliku sammu. Sisemaailma alahindav inimene võib selle asemel süüdistada, ähvardada või püüda mõnda ühist sõpra sinu vastu pöörata, tundes endal veel selleks teatavat õigust - ja sa ei saa sinna midagi teha, sest elades väljapoole ning uskudes, et sisemaailm lihtsalt ei loe, on see inimene veendunud enda õiguses tõeliselt solvuda, ärritada ja sind siiralt süüdistada, kui ütled välja, miks sa tegelikult selle kokkuviimise pidevalt unustad ja selleks piisavalt ei pinguta. Selline inimene võib kahelda unenägude reaalsuses.

Unenäost võime õppida vaimseid protsess ja nende sisemist loogikat - ent ka nende seost millegi suuremaga, tõelise reaalsusega, millest argireaalsus või "reaalsus" on üks aspekt. See on koht, kus reaalsust välja naerda - mitte seda, tõelist, mis sisaldab nii seda välist aspekti, kui seda sisemist, mis ei ole välisega isegi mitte piisavalt võrreldav, et pidada üht suuremaks, väiksemaks, stabiilsemaks või teisest ülemaks, vaid seda, mis on triviaalselt reaalsus, tõendatavalt ja kergesti tõestatavalt reaalsuse konsistentne avaldumine; vastandades seda sellele, mis on suurem, keerukam ning palju rohkemate seoste ning palju enama kindlama loogikaga, kui suudame näha või ehk isegi aimata. Unenägu on ilma kahtluseta üks värav sellesse reaalsusesse, veel mõnda tahku sellest, mida paljud peavad sekundaarseks, jätavad unarusse, kuni see on juba ilmselge - ja jällegi astub küllaltki intelligentsete ja kultuursete inimeste ringi üks totakas müügimees, kelle petturlik maailmavaade on tuvastatud juba sekunditega, juba enne, kui ta räägib, ning püüab mõne kultuse haigestund liikme kombel omale teadaolevalt natuke ebakvaliteetset ja natuke ülehinnatud kaupa kindla näoga maha müüa, kulutades selleks aega ning teadmata, et see üritus on juba ette naeruväärne - et odavam oleks süveneda endasse, kulutada need paar nädalat kvaliteedikontrolli aluste õppimisele ning areneda vaimsemalt ja sügavamalt sinna punkti, kus saab sama hinnaga müüa sama ajaga tehtud kaupa, mis on lihtsalt korralik.

Unenäo loogika, müstika ning selle siira, naiivsust meenutava huvi ja entusiasmi, siiruse ja vaimse puhtuse avaldumine, mis ilmneb pigem nii mõnestki unenäost ja loodusest, kui katsetest tabada ära mõne siira subkultuuri "stiili" või "nippi", tunnetamine ja selles arenemine; unenäo katsumuste läbimine ja neis tugevnemine; unenäo ja argireaalsuse sarnasuste tabamine - see on see, mida peaksime tegema öösel; need on võidud, milleks määratud aega nii mõnigi lihtsalt raiskab ja kulutab, jättes juhuse hoolde kõigi nende tuhandete öötundide ning arengute efektiivsuse; tegemata midagi, et saada tegelikku kasu kõigest sellest andest ja loomingust, kõigist nendest uudsetest lähenemisnurkadest, sügavatest kaemustest ja intuitsioonidest, mida ta võib kogeda unes. Öeldakse, et sisse- ja väljahingamise vahel on üks hetk, kus kõik inimesed on kirgastunud - see võib olla tõsi, ent kui sellest ei õpita oma teel, kui see ei muuda neid sisemiselt rahulikemateks ega vaimselt teadlikemaks, võiks seda pidada suureks alanduseks neile; kui sul midagi ei ole, siis sa ei ole nõrk, vaid see, kes püüab toimida sellega, mis on - aga kui sul midagi on ja see ei kajastu, siis oled tõesti sellevõrra nõrk ja endiselt alaväärne, et sul seda ei ole. See ei ole mõnitav repliik, vaid pigem teatud vastus inimestele, kes püüavad kõiki ühele pulgale panna rääkides, et tegelikult on igalühel sügavaid vaimseid kogemusi - mida sügavamad on sinu ajutised kogemused, seda nõmedamaks muutub võimetus neid hoida, hinnata või väärtustada, seda suurem ignorantsus ja moraalne nõrkus avaldub selles, kui see kõik on hommikuks läinud. Seda suuremat spirituaalset intelligentsipuudust, arengupeetust ja nõmedust näitab see, kui siiski avaldud, nagu oleks maailm ebamoraalne, kui kohtleb sind just nii, nagu oleks sinus sisimad puudused, mida hoolikalt varjad - nagu vaimne transformatsioon oleks stiiliküsimus. Ja selles on materjalismi ülim nõrkus - kaasaegne materjalism, suuremas osas oma ilmingutes, võrdsustab stiili järgimise, ametliku kogukonda kuulumise või sõnad ja teod tõelise, sisima transformatsiooniga; kuigi hästi teame, et kes on sisimas reetur, on alati reetur - ka siis, kui tõestab aastatepikkuse tööga, et ta seda ei ole, tehes õigeid, üldise hüvangu suuna ning vastutustundliku maneeriga otsuseid; kes on võimetu reeta, ei ole reetur ka siis, kui ta ei ole astunud ühtegi sammu selle tõestamiseks - kui ta kannab reeturi kuube, räägib reeturi slängi ning kannab karnevalil reeturi lippu; ka siis, kui ta elab majas, mille ees on reeturi monument. Materjalist, kes on südames alati, ent tegudes õilis, peab ennast õilsaks - samas, kui saatusliku ahvatluse hetkel sõltub kõik ainult sellest, et miljonid vastutajad oleks oma hääli andnud vähestele sellistele. Usun, et siin on suur roll nõrkade unenäosignaalide selgel teadvustamisel ja puhtal tunnetamisel - kui arstide liidu juhiks on saanud tundetu karjerist, kelles puudub sügavus, võidakse põlu alla seada ka arst, kes töötab enda unenägude kallal ning avaldab kõik need algstaadiumis teaduse natuke logisevad ja põhjendamata väited ning nägemused, ent alati võib mõelda sellele, et selline arstide liidu juht kulutab vähemalt kuus tundi igast päevast lihtsalt laisklemisele, püüdmatagi seda olulist osa oma elust kuidagi kasutada; veel hullem, sunnib seda peale ka teistele. Sest kui müstikas peitub ka üks või paar olulist tõde, muudab see automaatselt petturiks ning ohtlike tagajärgedega valeõpetuse levitajaks iga materjalisti, kes kulutab aktiivselt aega püüdele kahjustada igaühe mainet, kes on neid tõdesid leidnud või püüab levitada seisukohti, et meil ei ole piisavalt infot nende täielikult kõrvale heitmiseks. Siis saab ka teise inimese tervist lõhkuvaks kurjategijaks see, kes püüab kedagi "ravida" jõuvõtete ja mitte veenvate argumentidega sellistest müstikasümptomitest või siis see, kes diagnoosib raskuse või vaimse kõikumise põhjuseks sellise maailmavaate, kuigi tegelik põhjus on miski, mis lokkab ja nakkab vabalt ka temas endas, kuigi ta on ehk pisut immuunsem. Usun, et katsed jõuliselt alandada unenägude teadust, mida on näha ka Eesti materjalistide kogukondades, on justnimelt objektiivselt väärad ning sellistena aktiivsed katsed eksitada, valediagnoose määrata, inimeste maineid hävitavalt kahjustada või muid kuritegusid toime panna - asju, mis kahtlemata oleksid kuriteod või äärmiselt põlastusväärsed, kui neid tehtaks nende tagamaid teadvustades. Muutub ju sellise arsti tegevus võimatuks ja heaolu saavutamine palju raskemaks - ja mitte ainult seda, vaid valeinfot peale surudes oleme ohtlikud ka ühiskonnale. Ja lõpuks, teaduse iseenda loogikast lähtudes - see, mis ei esita oma vaateid piisavalt neutraalselt, tajudes, mis on tõestatud - mida saab kindlalt väita - ja mis ei ole, see ei ole enam teadus, isegi kui pretendeerib; tegelikult on igasuguses "kõvas teaduses" igasuguse valeinfo esitamine teaduse nime all, olgu siis tahtlikult või tahtmatult, alati petturlus, isegi, kui tõendites on viga raske leida - lauspetturlus on see siis, kui teadlasele kasvõi korra on viidatud, milles võiks seisneda viga. Ainus tõeline teadus on see, mis koosneb inimestest, kellel on täiesti erinevad vaated ning kes on piisavalt teadlased, et kas olla ühes valdkonnas kompetentsed ja võimelised tõestama, väidete autentsust hindama, või siis mitte "võidelda" selles valdkonnas teaduse nime all.

See on sarnane dilemma surmajärgsele elule. Näiteks teadlane, kes ütleb, et surmahetkel katkeb teadvus ..kas katkevad keemilised protsessid, mis iseloomustavad teadvust? Või et peale surma ei ole enam mingit kogemust ..kuidas seda saab väita, kui kogemuse olemasolu kui sellist, mistahes kogemuse olemasolu, ei ole siiani veel ühegi konkreetse, selgelt väljendatava omadusega kokku viidud, selles keemias? Ja siiski leidub neid, kes selle väite kindlat väitmist kutsuvad "teaduseks" - justkui oleks teadus mingi kirik või klann, kus see, et väitja on teadlane mingis valdkonnas (näiteks elektrik kui teaduslikult mõtlev inimene) annab tema usule teatud teaduse kaalu; või justkui teatud filosoofid oleksid olnud rohkem teadlased, kuna nad kiriku ja teaduse heitluses olid kiriku vastu - nagu teaduslikkus oleks pool lahingus. Relativist võib siinkohal öelda, et ta ei otsi tõde, vaid ainult relatiivset tõde - ent mis on relativisti roll teaduses kui tõeotsingus, vastand võib ju olla tõene täpselt sama relatiivselt? Assotsiatiivselt on viimase aja sündmused tekitanud sõnale fundamentalism teatud negatiivse alatooni, mis nakatab pisut ka sõna fundamentaalne - sihtides rumalamat osa lugejaskonnast, peaks relatiivses maailmas seda sõna ehk isegi vältima. Ent siiski - fundamentaalne tähistab alatiolevat, sisimat, igikestvat tõde; nagu on fundamentaalsed loodusseadused - füüsika taotleb just nende täielikku ja täpset formuleerimist -, on ka palju muud, mis on fundamentaalselt tõene. Teadus kui selline, teaduse kõige sügavam ja puhtam essents, tegeleb kindlasti just nendega; nagu ka religioon ja müstika - otsides üldkehtivaid printsiipe ning praktilise poole pealt neid ka rakendades, otsides rakendusi ning laiendades oma printsiipide tundmist vastavalt nendele rakendustele ..nagu jõmm linnast küsib, mis kasu on teoreetilisest füüsikast, võib ignorantne füüsik täpselt samal põhjusel küsida, mis kasu on teoreetilisest müstikast. Näiteks lahendusest küsimusele, kas Jumal on või ei ole. Siiski, siin tekib üks nüanss - fundamentalism füüsikas, see on see, kui mõne füüsiku või teadusfilosoofi väiteid, näiteks unenägude kohta, hakatakse pidama fundamentaalseteks loodusseadusteks, pühadeks ja kindlalt tõesteks asjadeks, nii et teisitimõtlejaid tuleks hävitada - jättes neid ilma tööst, kahjustades nende mainet ning jättes nende kliente ja maailma ilma nende elutöö viljadest. See on põhjus, miks teatud teadusringkondade esindajad püüavad aktiivselt näidata, et unenägudel ei ole reaalset mõtet - selliste ringkondade juhid (näiteks võiks tuua Anti Liivi, elukutselise sildistaja ning kõiketeadja) puhastavad neid ringkondi aktiivselt inimestest, kes näevad põhjuseid sellistes tuumvaadetes kahelda. Tekib kultuslik sekt, teatud kitsaste vaadete rahva ja riigi raha eest kaitsmine, surudes nõrgemasse ja perspektiivitusse seisu kõiki neid, kes mõtlevad teisiti - riigis on küll palju neid, kes toetavad integraalsemat ning mitmekesisemat maailmavaadet, ent kui riik oma vahendeid sellele suunab, ilmub kindlasti välja ka mõni stereotüüpne maksumaksja, kes kinnitab, et just nimelt tema maksab maksu ning tema raha eest ei tule selline asi kõne allagi. Mis muudab maksusüsteemi kui sellise pea röövimiseks - kuigi reaalselt võiks sellest palju abi olla. Õnneks, lähtudes skeptik.ee lehel avaldatud kiunatustest, nii hull see lugu Eestis ka ei ole :)

Ja põigates veel surmajärgesse ellu ..see võiks olla hea näide unenägude objektiivsusest. Meeleelundid on hävinud ja meie individuaalsuse essents, olgu see siis mateeria üks või teine vorm, nähtav või nähtamatu, peab kajastama hoopis teistlaadi kogemust. Protsessid, mida senini harjumuspäraselt seostasime nägemise või muu meelega, tekivad nüüd hoopis millestki muust - kui varem tekitas teatud ajuosas elektrivälju valgus, mis langes silma võrkkestale, siis nüüd saavad sinna sellised või sarnased väljad tekkida ainult millestki muust. Nii ka kõige muuga. Nii võime öelda, et sellesse teadvuse alasse projitseerub midagi hoopis muud, kui sinna projitseerus varem - vastamata isegi küsimusele, kus asub teadvus (sest ääretult ebateaduslik oleks väita, nagu see oleks lahendatud - teame, et meeleandmete töötlusest asub märkimisväärne osa ajus, või vähemalt, et need signaalid läbivad aju ja ka seda, et nendega seotud pilt projitseerub teadvusse, ent meil ei ole siiski mingit teaduslikku alust väita, et teame, kus asub teadvus). Siiski, kui nüüd meie kehasse tekivad elektriväljad, siis enam ei ole nende põhjused samad, mis olid varem - ent siiski, see ei ole tähtis, siinkohal. Tähtis on see, et põhjused on endiselt objektiivsed. Kuni struktuurid ja mustrid hävivad, tekitavad need elektriväljad ilmselt endiselt fragmente struktuuridest, mis moodustasid meie maailmakogemuse varemalt - ent objektiivselt kirjeldavad need kogemused ennekõike aju struktuuri ning keskkonda, need fragmendid on aistingud sellest struktruurist meie kehas, millele sellised mustrid on loomulikud, ning nendest mõjuritest meie ümber, mis neid protsesse vallandavad.

Ja kuna unenäod ja surmad on seotud, siis siin pisut mõtteainet:

• Kui teadvuse protsessid on materiaalsed, ent me ei tea, millised täpselt on kriitilise tähtsusega, et tekiks aisting - me teame, et osad materiaalsed protsessid surres hävivad ja teised mitte. Kas need väited kokku annavad aluse väita, et misiganes on aistingu eeldus, just see ja kõik see hävib surres?
• Kuigi me näeme, kuidas motoorsed protsessid on mõjutatud signaalidest, mis saavad alguse silmades/kõrvades, mida töödeldakse ajus ning mis jõuavad lihastesse - kas saame selle põhjal väita, et ka meie loovad jõud koonduvad just nimelt ajju; et näiteks harjumuse muutmise pingutus leiab aset just nimelt ajus ja ainult ajus?
• Kas fundamentaalselt eksisteerib ainel sellist omadust, nagu "suurus"?

Meditatsiooni meetodist

Kirgastumise sisuks on inimese jumalikkuse äratundmine kahes mõttes – inimene on väike jumal, iseenda saatuse kujundaja; ning suur jumal, loodusseaduste kehastaja. Jumal on loodusseadused, olemuses ja manifestatsioonis – inimese olemuseks on loodusseadused ning tema kehaks üks nende manifestatsioon. See manifestatsioon, keha, on väike jumal – inimese iseseisev hing.

Kirkus on seisund, milles inimene kogeb neid kaht omaenese olemusena; tuhmus varjab neid. Kirkuses muutub tahe ja teekond üheks – iga tahteakt saab koheselt realiseeritud, inimene on kõikvõimas. Sellise realiseerumise aluseks saab olla ainult kahe ühene tunnetamine; inimene tunnetab ennast kui indiviidi, materiaalset struktuuri teatud vajaduste ja piiratusega; samas tunnetab ta loodust ja selle seadust, loodusseadust, süvitsi. Loodusseaduse süvitsi tunnetus – inimese motiiv saab üheks kõikvõimsa motiiviga, mille paljud avaldused juhivad reaalsust; inimese tahe muutub üheks kõiksuse tahtega, seega kõikvõimsaks. Kirgastumine on võimalik ainult siis, kui selles tahtes ei ole mõra – ei säili üksikuid nüansse, mis ei ühti kõikvõimsa tahtega. Selles seisundis säilib vaba tahte, huumor ning võimalus kehastada omaenese väikseid narrusi – iga kirgastunu on erinev.

Kui küsida, kuidas saab olla mitu kõikvõimsat või palju kõikvõimsaid, siis vastus peitub selles ühises motiivis. Ta on kõikvõimas omaenese isikliku ruumi, isikliku fantaasia suhtes, suutes keskkonnast täielikult väljuda; ent ta on kõiksuse motiiviga täiuslikus kooskõlas ka Suure Ilma, täiusliku tahte teadvustajana. Sellises seisundis saab siiski oma teadvust avada, muuta mõjutatavaks kellelegi teisele – sellisel juhul võib tekkida ka segadust. Teadlikku kõikvõimsat selle liitunutega võib vaadelda ühtse vaimu, harmooniana, ehkki selle osised on indiviidid, täiuslikud universumid.

Kirkus realiseerub siis, kui enam ei ole alternatiivi; kui teadvustame täiuslikult oma rollide tegelikku sisu ja mõju, oma tegevuste täielikke tagajärgi. Võime astuda alati kirkale teele, teadvustatud tõetunnetusega teele – ja kuni on alternatiive, mida me ei ole vaimus või praktikas täielikult proovinud, et tunda nende alaväärsust, proovime kõike. Siiski, võimalusi on sedavõrd suur lõpmatus, et kõiki kaaludes võiksimegi jääda kirgastumata – olla kirgastumata kogu Universumi ajaloo, enamgi veel. Suudame tunnetada tõde, tunnetada seda vahetult ja veenvalt, ilma kahtluseta – tõde Tee kohta. Või mõnd aspekti sellest. Võime neid hetkelisi tunnetusi mööda lasta, mitte märgata – ja võime neid tõdesid vaadelda, kogeda täielikult, kogu oma hingega, lastes endast läbi muutust. Kirgastunud seisundis, kui on veel teed käia, veel karmaradu läbida, võime luua endale mälestusi, pilte, arusaamu, mida meenutada hiljem – leiame igas seisundis just neid, mis kirgastumata seisundis meenutaks õiget asja või juhiks õiget teed. Kramplikult kinni hoida kogu kirgastumise mälestusest ei ole mõtet, tõlgendame vääralt – ent teha otsuseid ja neist kinni pidada, kuni suudame, jah.

Inimese laine on spiraal läbi erinevate olemise tasandite, fraktaal läbi aja – meil on sadu seeriaid unenägusid, üks neist on elu. Kulgedes erinevates seeriates, peame reaalseks seda seeriat ning võime mäletada ka muid. Olles kirgastumata, püüame igas unenäos veenda just selles, et see unenägu on reaalsus ja muud on illusioon. Olles kirgastunud, tajume neid kõiki potentsiaalina – tajume kõiki oma olemuse võimalusi, kõiki võimalikke maailmu ühtse reaalsusena, näeme unesid korraga või siis mäletame, teadvustame neid korraga, joonistades aja mustreid. Tiibetis taheti luua ühtne teadlikkus ärkvelollu ja unenägudesse, unustamata igas uues reaalsuses kõiki eelnevaid; taheti luua ühtne teadlikkus unenägudega une ning unenägudeta une, potentsiaalide energia vahele; taheti luua ka ühtne teadvus, seejärel, mis kestaks nii eludevahelise aja kui iga elu. Lõpuks ehk ka teadvus, mis püsiks universumi kadudes ja taastekkides, püsiks igavesti.

Sest iga muu teadvus on justkui vaim, mida paisatakse üha uuesti segi, pannakse unustama tõde ja olemust, iseenda terviklikkust. Ent zen – see on hetke kogemine kogu oma olemusega, kõige muu unustamine ja elamine hetkes. Selline zen on kirgastumise vastand, ent ometi selle sisu – ent ometi selle vastand. Kirgastunult leiame tihti, et tahame kirgastuda teistpidi, valida üksikuid, eristuvaid ülesandeid või tegevusi. Tahame kasutada kogu oma vaimu jõudu, et olla täiuslikumalt ühes kogemuses, luua täiuslikult ühte asja, läbida ühte teed. Sellest kerkib kirgastumise dilemma – muutmaks oma kirgastumist tugevamaks, ei pruugi me piirata iga kahtlust, vaid võime sellesse sukelduda ja sellega kaasa minna. Tajume juba teravalt tõde, ent siiski tahame veel veenduda valede vääruses; sellisel juhul oleme vaimses mõttes juba küllaltki teadvel, võime olla pikki perioode kirkalt, ent siiski tahame näha veel üht ja teist enne, kui oleme täielikult veendunud, et meeldiv on ainult kirgas tee.

Kirgastunu õpetajateks üritavad tihti hakata ka kirgastumatud – ja vahel on neil midagi õpetada. Nende suunis on püüda kirgastunusse suruda mõnd enda viga, teha seda jõuga ja forsseerides, või siis kavalusega, võib-olla ennast armetuks tehes või veendes, et nemad ei suuda teda teisiti taluda, ehk teisiti on halb. Teadvuses võivad nad püüda sellega näha, kuidas kirgastunu selle lahendab, või saada osa kirgastusest, või teda allutada. Soovimata kaasa minna möödub kirgastunu neist jõudu kaotamata; soovides kaasa minna või olles nõrk, langeb ta nende lõksudesse ja vaimsetesse ämblikuvõrkudesse, sellisel juhul on nad tema vaimseteks vaenlasteks. Vaimne vaen võib kirgastunud teadvuse viia segadusse, kui ta seda soovib, igasuguse kavaluse ning näilise veendumusega võib teisene teadvus püüda teda ära kasutada, tekitab temas segadust ja nõrgestab teda vaimselt nii, et tema tee hälbib ning heaolu langeb. Andes järgi ja tundes huvi, kas kirgastumatu sõnades võib olla mõni tõde, mida ei ole tema tões, võib kirgastunu teha ringe – siiski, kui ta laseb sel sündida, siis just see vaenlane on talle õpetajana vajalik, kuigi selle õpetused ei oma talle mõtet ning teod muudavad teda nõrgaks; tänul ei ole siin kohta.

Kirgastumise teel tuleb ühendada yin ja yang, olla järeleandmatu ja kindel, olles paindlik ja vaba. Halvad mõjud võtta vastu ja absorbeerida, kui selleks on jõudu – siis transformeerida, muutes need mõjutuks. Sest igas halvas on meile midagi head, midagi õpetlikku ja midagi, mida vastu võttes ja ületades leiame ravi, ent ignoreerides ja tõrjudes hoiame maailmas energiat, millega võitleme.

Surmad ja elud

Näete, kolm kuud hiljem sain teada, et üks mu pikaajaline kirjasõber, kellega kohtusin ainult ühe korra, suri ära. Kohtusin temaga kunagi kuskil foorumis, kus ta oli kirjutanud ühe väga sügavmõttelise ja andeka teksti - hiljem arutasime lõputult elu, filosoofia, teaduse ja müstika teemadel. Oma surmast ta mulle ei kirjutanud ja tema blogi vaatasin alles nüüd - kuigi hiljuti mõtlesin, et võiks jällegi kohtuda.

Ta kukkus kaevu, sai surma ja nädal varem kirjutas:

Well, in memoriam
May the flow of life go on.

The beautiful current, beautiful green light bridging what could've been a gap. Ever-present. Smiling from the inside out. Where will I go without the mirror to my soul? 

I guess I'll keep moving forward as I usually do. Ebb and flow, layers upon layers. Not an end to anything for real, just change. Just a chance to see what there has been.

Kaev oli neli meetrit sügav - intelligentne tüdruk, nagu tema, ei oleks seda ilmselt enesetapuks kasutanud :) Muud polegi teha, kui proovin hästi tõlkida:

Kaev, mälestuseks

Ilus voolus, imeilus rohekas valgus ühendamas seda, mis oleks võinud olla piir. Alati olemasolev. Naeratamas kogu oma olemusega. Kuhu ma küll läheksin ilma peeglita oma hinge?

Ma oletan, et lähen lihtsalt edasi, nagu ma ikka teen. Hääbumine ja vool, kiht kihi järel. Tõesti mitte lõpp, lihtsalt muutus. Lihtsalt muutus, et näha seda, mis on olnud.

Ma arvan, et selle peale peaksin soovitama raamatut:
Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast"

Ja üks väike nõuanne veel:

Blogspotist kustuvad blogid teatud aja möödudes ära. Kes soovib Andeora blogi säilitada, peab kõik need tekstid endale arvutisse talletama.

Mulle tundub see kuidagi väga kirgastav sündmus, justkui seletaks lahti palju asju elust ja surmast ..sest tõesti asjad elus juhtuvad nii & miks mitte ka surm.

http://andeora.blogspot.com/