Kas teadvus asub ajus?

Lugesin juba mõnda aega tagasi Jaan Aru artiklit "Teadvus on ajus."

Seda on võimalik küsimärgi alla panna kolmes suunas, mis on kõik ka levinud vaated:

1. Kas teadvus asub ajus ruumiliste mõõtmete suhtes?
2. Kas teadvus asub ajus mitteruumiliste mõõtmete suhtes?
3. Kas teadvus asub ajus metafüüsilises mõttes?

Igaüks kolmest vastab teatavatele ruumi dimensioonidele, mille ulatuses saab teadvus asuda kas ajus või ajus ja veel kuskil või ka otseselt ajust väljas.

1. Kas teadvus asub ajus ruumiliste mõõtmete suhtes?

Siin tuleb defineerida, mis on aju. Osad definitsioonid peavad ajuks teatud närvivõrgustikku, mis asub peas (tegelikult kõlab see definitsioon "kõige suurema närvirakkude kontsentratsiooniga ala kehas"); teised laiendavad selle mõiste kogu närvisüsteemile - sellisel juhul on peaaju (ja ka peaaju+seljaaju) lihtsalt ala, kuhu koondub aju põhimass. Kolmandad seostavad aju ka närvisüsteemist välja jäävate aladega mingil määral - aga usun, et Jaan Aru seda kohe kindlasti ei mõtle. Neid, kes seostaks aju kehast välja jäävate nähtustega, ei ole - siit algab juba ilmselgelt teine paradigma.

Sellele on lihtne vastuväide. On selge, et teadvus ei asu ajus ühes punktis - see on suurem, kui üks punkt. Ei ole näidatud mingit teravat teadvuse piirjoont; kui seda ei ole, siis võib teadvus kontsentreeruda ajus, ent ulatuda ka kaugemale. Ilmselgelt on teatud aktiivsus ajus teadvuse sisudega reeglina märksa tugevamas seoses, kui aktiivsus mujal kehas. Siiski ei saa kindlalt väita seda, et mingisuguse aistingu teadvusse jõudmiseks peab selle signaal ilmtingimata ajusse jõudma (kuigi ilmselgelt on suurem osa teadvuse sisust, mis seostub selle aistinguga, seotud just nimelt protsessidega ajus) - sama hästi võib aju olulisi asjaolusid võimendada või tegelda ennekõike just signaali töötluse ja reaktsiooni kujundamisega, aga mitte olla ainuvastutav selle signaali teadvustamisel või teadlikkusel sellest. Näiteks võib nägemine olla just nimelt vastava ajupiirkonna keemia teadvustamine, mitte millegi muu teadvustamine - sellisel juhul ei kao Jaani näite 1 puhul ("kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine") mitte teadvustatud nägemine, vaid nägemine kui selline - nägemine ning nägemise teadvustamine ei pruugi olla identsed protsessid (küsimus näiteks - kui teadvus on kaotatud või inimese teadlikkus suunatud täiesti teisele tajule, kas siis saab nägemisele reageerida? kas valgus saab unest üles äratada, kui unes teadvustati hoopis muid nägemisaistinguid?).

2. Kas teadvus asub ajus mitteruumiliste mõõtmete suhtes?

Siin on kõige olulisem näha, kas Jaani neljas näide (Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa.) tõestab tugevalt, et teadvus asub ajus.

Toon näite - erinevad lainepikkused võivad sattuda teineteisega interferentsi või mitte (kas need on koherentsed); kui lainepikkused ei saa teineteist mõjutada, siis saab neid mõõta sõltumatult ja nende liikumist võib modelleerida matemaatiliselt eraldi ruumidimensioonina. Mida saab modelleerida matemaatiliselt eraldi ruumidimensioonina, see ongi eraldi ruumidimensioon mõne paradigma seisukohalt, mis ei ole nõrgem sellest paradigmast, mille järgi neid dimensioone on kolm - see on koordinaatsüsteemi valiku küsimus (vt. paradigma). Huvitav on vaadelda sellisel juhul just nimelt mõjude keerukust, kuna osad objektid ulatuvad läbi kogu selle dimensiooni ulatuse, sellal kui osad jäävad osaliselt või täielikult sellest välja - näiteks blokeerib inimese keha ennekõike teatud sagedusvahemikku, ulatudes sellises matemaatilises dimensioonis läbi teatud vahemiku, ent sellest välja mitte oluliselt. Sellised mõõtmised annavad ettekujutuse keerukamatest ruumidimensioonidest - mis ei pruugi olla eukleidelised ega lihtsad.

Kui nüüd kujutleda kahemõõtmelist pinda, kus üks mõõde tähistab füüsikalist ruumi, teine mõõde tähistab ruumi, mida füüsikaliselt lihtne mõõta ei ole, siis on ka siin küsimus - kuhu ulatub aju? Näiteks, kui teadvus on elektromagnetväli, siis kas see väli on aju osa? Näiteks juhtmes olevat elektrit ja juhet käsitleb inimene kahe eri objektina, kuna juhe on püsivam ja selle omadused ei muutu oluliselt, kui selles on elekter või ei ole. Näiteks - kas teadvus on ajus samas mõttes, nagu elekter on juhtmes? Samas näitavad paljud füüsikateooriad seda, et ruumil võib olla lisadimensioone, kus paikneb laiali ka meie omale sarnane mateeria; erinevaid nähtamatuid ainevorme kahtlustatakse (ja ka leitakse) ikka ja jälle. Kas need on ajus? Kas aju ulatub kõikides võimalikes lisadimensioonides lõpmatusse või kuhu see ulatub? Sellel kahemõõtmelisel pinnal, kus üks mõõde on ruum ning teine esindab võimalikke lisadimensioone, võib sama moodi olla kaks objekti - üks on aju, teine on ajuga seotud mingite elektriliste, keemiliste või muude sidemete kaudu. Selline side võib olla kahesuunaline - sellisel juhul mõjutame, mõjutades aju, hoopis seda "mittemateriaalset" objekti, mis on ajuga seotud. Sellisel juhul muutuks väide, et "teadvus asub ajus", äärmiselt ambivalentseks ka nende lisadimensioonide suhtes.

3. Kas teadvus asub ajus metafüüsilises mõttes?

Lõpuks on olemas metafüüsilised paralleeldimensioonid. Nende hoomamine on oluliselt keerulisem, aga toon näiteks kaks tükki:

1. See, mis asub kõikjal, ulatub muutumatuna üle Universumi ja läbi kõige muu. See on kehtiv metafüüsiline entiteet, mis sisaldab loodusseadusi jms. - sisuliselt hõlmab see kõiki varjatud konstante.
2. Materiaalne tasand, mis ei hõlma ühtegi konstanti, aga hõlmab kõik muutujad.

See on robustne kaheksjaotus - ja see on pikaajaline filosoofiline küsimus, kummas teadvus asub? Sellele küsimusele toodud faktid kindlat vastust ei anna - need jätavad selle täpselt sama lahtiseks, kui varasemad vaatlused, mis vastavat aparatuuri ei sisaldanud ehk ei vii vastusele sammugi lähemale. Selle küsimuse vastamiseks vajalikud katseandmed ei ole viimaste aastasadade jooksul paranenud ning varasemad filosoofilised uurimused on seega endiselt pädevad - hüpoteesid, lahendamise meetodid jms., millest ei ole midagi kehtetuna ära langenud seoses selle uue faktiga.

Teine probleem tekib selle katsega veel - kui inimesel on tahe (sügav sisemine motivatsioon midagi teha, näiteks tõsta kätt) ning selle vallandudes toimub pikk seeria ajuimpulsse - siis kas need impulsid, mida ta hiljem tahtena tabab, ei pruugi nõrga eristusvõimega teadvuses selle tahtega sisuliselt identsed olla? So. et kuigi sisemist tahteakti tegelikult ei toimunud, toimus suur osa sellest, mis seostub mõistega "tahe tõsta kätt" ning inimene on efektiivselt petetud uskuma, nagu oleks ta seda tahtnud. Selline tõlgendus on võimalik ning isegi mõnevõrra usutav - usutav seda enam, et kui näiteks tahte mõistesse hõlmata ka motivatsioon (mis peaks tahtele eelnema) ehk siis minimaalne vajalik kogus motiive, siis ei kattuks vaadeldud nähtus enam tahte mõistega; juhul, kui mõnel tahteaktil on väga konkreetne motiivide grupp, siis inimene ei väidaks, et tahtis seda - näiteks tekib keerukam dilemma ja motivatsioon see küsimus teisiti tõlgendada, kui simuleerida inimene uskuma, et tahab tappa lähedast vms., kus ta ilmselt ka hiljem ei väidaks, et tahtis seda, vaid otsiks muu lahendi. Niisiis ei saa katsealuse väidet, et tegemist oli tahtega, väga otseselt võtta - tegemist oli tahtele sarnaneva aistinguga, aga ei saa olla kindel, et selles olid kõik elemendid, mis tavaliselt tahet iseloomustavad. Fakt on see, et see algatati tavapärasest erinevalt - sellel puudus tugev motiiv. Siin läheb katseandmete tõlgendamine keerukaks.