Tuesday, September 7, 2010

Armastuse lõpu spiraal

Olete te kunagi ärganud keset ööd selleks, et kirjutada oma blogisse?

Teate te, et endise armastuse juures kõige jaburam on see, et kõik, mida ta teeb - mitte alati selgelt, mitte alati teades, aga te näete seda kõike pealt. Te ei tea miks, kellega, kas see on fantaasia või reaalsus - kui te pole just väga puhta tajuga, mida te suhte lõpus kohe kindlasti ei ole -, aga te teate ta tundeid, sügavamaid mõtteid, kogemusi. Te ei tea, milline mõte võidab ja mis on määrav - kui te just väga ei taha -, aga te teate, millised mõtted seal on. Vahel, muidugi, sõltuvalt rikutuse astmest, võite neid oma mõtetega segi ajada.

Minu peas on spiraal. See on pööris - ma proovin erinevaid suhtumisi, seisundeid, seisukohti. Ma tahan teda tagasi - aga ei taha. Ma ei taha teda tagasi - aga midagi selles ei meeldi, ma tunnen täiesti igavikulist koosolemist. Ma avastan, et keegi teine oli ju nii lahe, palju parem - aga ei, ma tahan teda tagasi. Ma taipan, et see, mida ta teeb - ühegi mehe naine ei teeks seda kellegi teisega ..ok, muide, ma ei tunne praegu eriti, nagu ta oleks mu naine :) Ma tunnen, et ..tegelikult ma ei tunne ka vähimalgi määral, nagu mul oleks põhjust teda usaldada. Ma tunnen, et mul pole kunagi põhjust teda usaldada - aga samas olen valmis mingit lolli idiootsust uskuma, mida ta mulle juba sada korda valetanud on. Ok, peaaegu, sest kui ma olen valmis seda uskuma - ma tunnen kohe, et kuitahes veenvalt ta seda ka ei ütleks, see on jama. Aga äkki ma olin siiamaani kergeusklik? Ma ei ole elus kergeusklik, ei ole seda siiani ka suhetes olnud - aga armastus teeb ju pehmeks.

Et olla aus - nende mõne aasta jooksul ei ole olnud ühtegi kuud, mis oleks olnud mu elu parim kuu või kasvõi ligilähedane ..pigem on olnud selle aja sees mu elu halvimad kuud. Ja ikkagi, nagu idioot, ma tahan seda jama tagasi, väärtustan, pühastan seda. Ja samas ka mitte - ma käitun ka nagu naine; kui ta läheneb - tõukan; kaugeneb - tõmban. Sest ma ei ole otsusekindel. Ja see on ju see, mida naised enim vihkavad :) Või ei ole ma meelega otsusekindel? Ja seda ka - ma panen kinni teid, mis ei ole need.

Mida ma siis sain sellest suhtest? Ma sain, tegelikult, sellele naisele midagi antud - ma tean seda. Tema teab seda. Ja tema sai mulle midagi antud ..ta jõudis mind ähvardada, mulle kallale tulla, lubada elu lõpuni vihata ..tema sõnum oli, et armastus on karm. Miski, mida me ei taha tunnistada ..ja mida ei peagi tunnistama, sest ega ta tegelikult ei ole. Selles on uute funktsioonide areng, uute seisundite tõusmine - alguses pime, kobav ja ohtlik, edasi järjest parem ..me võtame uusi vabadusi, uusi jõudusid - ja paratamatult kasutame neid mööda, eksperimenteerime, küsime, katsetame. Vastastikusel kokkuleppel ja mõistmisel ..me juba alguses rääkisime kindlalt teineteisele, et see suhe ei ole see suhe. Mina tundsin intuitiivselt - meid ei ole kokku määratud, see ei ole meie saatus. Tema ..midagi sarnast. Nõustus. Me tajusime, et see on destruktiivne keemia. Samas ma usun - tema usk paranes selle läbi. Usk armastusse. Midagi see talle andis. Ja mulle ..ma võin seda praegu kohati eitada, aga ta kasvatas mu suureks :) Täiesti üheselt. Keegi teine pole seda suutnud - naistel, keda ma tunnen, ei ole reeglina sellist jõhkrust.

Ja spiraal ..ainus, mida ma tean, et me ei suhtle edasi. Meist ei saa mingeid "lihtsalt sõpru" - no ausalt, sõprusest on see asi ikka nii kaugel, kui üldse võimalik. Või ma ei tea ..vahel vaatan - need jõud, mis meid eemale on tõmmanud; mitte konkreetsed inimesed, aga jõud, sest seda on väga palju olnud ..need on targad. Me saame järele mõelda. Mina saan mõelda ..saan ärgata. Vahel on selline tunne, nagu oleks just suitsetamise maha jätnud (ma tegelikult tegin seda ju üle kuu tagasi) - ja mulle tundub, et mitte sellest, et ma ei suitseta.

Armastus on nõrkus. See on vabatahtlik, valitud nõrkus ..me valime olla kellegi või millegi suhtes nõrgad. Ja see on hea. Pole nõrkust, pole armastust. Ja seda tuleb taluda. Piinad peale armastust - tegelikult need õpetavad meid. Ma hakkan aegamööda sellesse positiivselt suhtuma, et mul neid on ..see võib-olla näitabki, et ma olen suureks saanud. Ma võtan asja tõsiselt. Olen valmis kannatama. Nii lihtne on ju mitte kannatada ..ma võtan vähemalt ühte asja tõsiselt :) Tegelikult võtan ma ennast ka tsipake tõsisemalt, kui varem. Ma ei mäleta täpselt, kus me enne sündi oleme, aga praegu igaljuhul hakkan ma jõudma sinna, kus me oleme peale sündi - selle lühikese aja.

Mulle meeldib, kuidas Godsmack seda Voodoo-s ütleb:



Aga ma mäletan nüüd ..selle suhte jooksul kustus nii palju. Täna hakkasid mulle asjad meelde tulema ..asjad, mis on varem toimunud. Teate, tegelikult on mu põhimure, et mida teised mõtlevad, kui naine mu maha jätab :) Saaks ma sellest murest lahti, jalutaks ma juba niisama minema ..aga nüüd ma pean taluma, et kuni ma parema naise leian ..no seni on teistel võimalik mõelda igate moodi. Ja äkki ma ei leia sellist naist, keda teised paremaks peaks ..sellised egoistlikud piinad siis. Ei ole zen, ei ole - või olen? Nii sisse elanud ühte suhtesse annab olla. Normaalne mees oleks juba vahepeal kolme erineva naisega olnud, jookseks klubist klubisse või vähemalt otsiks kõik oma endised sõbrannad üles ..vot nii :)

Me ju tegelikult ei tea mitte midagi ..teadmine,ma olen märganud, on miski, mis tuleb ja läheb. Kõik võib olla selge, kõik võib olla udune. Kõik on udune, kuni ma lasen minna. Ja ma lasen minna, kui ma saan aru.

Tavaliselt küsin ma, mis on õige - miks, kas, mida head see teeb. Praegu ma ei küsi midagi sellist - ma küsin, kuidas. Kuidas see siia punkti jõudis, kuidas see siit välja saab. Oleks ma enesekindel - teaks, et saan ta tagasi ..ma loobuks kohe. Sellises olukorras ma oskan sellest egotismist üle saada, et mida teised mõtlevad; tuleb lihtsalt korraks välja kannatada - iga uus tüdruk on ju parem, me ju õpime ja areneme. Iga uus tüdruk on parem seni, kuni me areneme kiiremini, kui vana tüdruk. Aga samas ..on see nii lihtne? Vana tüdruk võis ju ka lihtsalt katsetada :)

Nii palju ma olen enesekindel, et kui tüdruk mu maha jättis - järelikult ta ei tundnud mind. Järelikult ta ei olnud lähedal ..aga tundes naisi, peab siiagi möönduse tegema. Tegelikult naised on sedavõrd hetkes, et see, mida nad mäletavad - ok, tegelikult hakkab see nii poole aastaga tööle. Seegi võib muutuma hakata ..võib-olla on naine anum, nagu keegi vahepeal korrutas. Praegu saan ma sellest sõnast aru. Võib-olla ta ei kaalu. Võib-olla asjad lihtsalt on nii, nagu need on.

11 comments:

  1. "Sex and the city" andmetel võtab suhtest ülesaamine 1/2 suhte kestvuse ajast. Päris huvitav teooria.

    Su jutt on kahtlaselt tuttav, liiga.

    ReplyDelete
  2. See 1/2 ..ma arvan, et see sõltub:
    * Suhte eesmärgist.
    * Suhte sisust.
    * Suhte kiirusest, kirglikkusest, lähedusest..

    Ja kõikidest nendest asjadest, millest me midagi ei tea :)

    Heh mis osa sellest jutust ja mis nurga alt on tuttav ..liiga? Kuidas "liiga"? - kui tohib küsida :)

    ReplyDelete
  3. Et siis 1/2 oleks just kui maksimum? Või lihtsalt mingisugune Keskmine näitaja?

    Ja nii hästi üldiselt: inimesed on erinevad, aga ometi sarnased. Teinekord sarnasemad kui arvata osataks. Ning üldjuhul ei kuule kellegi lahkuminekuarutelusid nii detailselt ja läbianalüüsituna, sellest tingituna võib tunduda, et oma muredega ollakse üksi ja just sellisel kujul üksi.

    Kirjutatust võib oletada, et neiu ise ei ole kursis, et temast siin nii räägitakse. Samas kas Ainult enda pärast on mõtet teha nii pikki avalikke arutelusid?

    ReplyDelete
  4. > Et siis 1/2 oleks just kui maksimum? Või lihtsalt mingisugune Keskmine näitaja?

    Romaanikirjandusest võiks eeldada, et maksimum on elu lõpuni. Et kui sa valid vale inimese ja jätad õige valimata, siis võib see asi kesta elu lõpuni.

    Ja miinimum on see, et sul on vana suhe, mis ei paku midagi; sa näed uut inimest, oled momentaalselt seitsmendas taevas ja mõistad, et see vana asi ei ole midagi väärt ja et te kumbki ei armastanud teineteist.

    Mina olen puhtal kujul armastuses romantik - ma võin pooleldi huumoriga mõelda nii, et see on üks suur lihaturg (või mingi naturaalmajanduslik analoog), samuti ei välista ma pealiskaudseid armulugusid (ja armun üldse normaalolekus mitu korda aastas), samuti mõtlen ma väga palju teistele naistele, kui kellegagi koos olen ..aga siiski mõtlen ma armastusest väga fataalselt. Ma näen täiesti omaette väärtust sellel, kui suhe kestab elu lõpuni ja selle nimel ollakse valmis surema - see on nende labaste modernarmastuste suhtes siiski kõrgem klass, mitte vastupidi. Ja see mõjutab mu enda mõtlemist-suhtumist-käitumist. Aga kahtlemata, keskmisest toimivast lühisuhtest ülesaamine võib võtta pool aastat selle ajast :) Ja selline keskmine toimiv lühisuhe võib tunduda vägagi reaalse armastusena selle käigus - kuigi selles ei ole ma nii üheselt veendunud. Me tegelikult teame, mida me teeme. Sisimas. Aga väga raske on seda veendumust alati selgelt silme ees hoida - et mida sa parasjagu teed. Väga palju on valet. Minus on ka väga palju valet - kui ma zen'i tegin, siis oli tühisel määral, vahepeal üldse mitte; praegu on asjad, mida ma endale ei tunnista ja seda enam asjad, mida ma teistele ei tunnista.

    > Ja nii hästi üldiselt: inimesed on erinevad, aga ometi sarnased. Teinekord sarnasemad kui arvata osataks. Ning üldjuhul ei kuule kellegi lahkuminekuarutelusid nii detailselt ja läbianalüüsituna, sellest tingituna võib tunduda, et oma muredega ollakse üksi ja just sellisel kujul üksi.

    Mu sõbrad on mulle rääkinud ühtkomateist. Oma lahkuminekutest. Seda tuleb ette, et ma olen õige inimene, kellele rääkida.

    > Kirjutatust võib oletada, et neiu ise ei ole kursis, et temast siin nii räägitakse. Samas kas Ainult enda pärast on mõtet teha nii pikki avalikke arutelusid?

    Ta on väga hästi kursis (kui meil kõik hästi oli, oli ta üsna kuri, et ma temast siin ei kirjuta - et tema on ikkagi ju oluline; minu meelest see ei ole küll näitaja). Ja võib-olla teen ma seda hoopis Sinu pärast? :P Tegelikult, ma usun, need on asjad, millest me kõik peaks vahel mõtlema, millest me kõik vahel mõtleme - ja ma usun, et armastuse kultuur on asi, mis vajab arendamist. Ma loodan, et minu mõtetes on ka kellelegi mõni oluline insight :) Sest kui armastus oleks parem meie ühiskonnas, siis oleks elu ise parem. Inimesed oleksid õnnelikumad ja vähem pettunud. Armastusest peab rääkima. Nii avatult, kui võimalik. See vajab ühiskondlikku diskussiooni.

    Ja teiseks - omamoodi, siiski, räägin ma selle kõik endast välja. Ja nii mõnigi detail jõuab õige inimeseni.

    ReplyDelete
  5. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  6. Et öelda ammendavalt - väga hästi on kursis, ühtteist on lugenud ja ei ole kordagi negatiivselt kommenteerinud, et ma kirjutan (ja kindlasti oleks, kui see teda häiriks).

    Ma peaks tegelikult oma kirjutamisstiili oluliselt muutma, et see häirima hakkaks - mõnitama, tänitama või sõimama näiteks alustuseks :)

    ReplyDelete
  7. Ma võib-olla millalgi kustutan need postitused, võib-olla valikuliselt. Ma ei tea. Praegu need sobivad siia. Samas võivad need olla heaks sissejuhatuseks ..milleleiganes, millest ma kirjutama hakkan.

    Ma vabanesin täna paljudest asjadest, ma olin tülgastavalt mingis nõmeduses kogu oma mõtlemisega. Suvi läbi võib-olla otsapidi. Kurb, aga hea on olla.

    ReplyDelete
  8. Põhimõtteliselt ma nõustun sellega, et suhetest/armastusest/... on vaja rääkida ja just läbimõeldud-analüüsitul kujul.

    Sa kirjutad siiski anonüümselt ja selletõttu on arvatavasti ka lihtsam piisavalt kõik südamelt ära rääkida.

    Hiljuti olen tähendanud mingite blogide kadumist või täiesti paroolikeskseks muutumist, sest väidetavalt inimesed kirjutavad liiga avameelselt, neile on seda ette heidetu ja siis on kimbatusse sattudes ekstreemsusteni liigutud. Nii mõnigi nendest on samuti anonüümselt kirjutanud.

    Selline pooleldi filossoofiline küsimus - kas Internetist on võimalik, midagi ära kustutada? Alati on kuskil koopiad, viited, ...

    ReplyDelete
  9. Paljusid asju, mida mina netti olen pannud, ei ole seal enam - aastaid. Ma olen mõnda hiljem leida püüdnud, kas on mõni koopia - ei ole. Aga aeg liigub kiiresti selles suunas, et see ei oleks võimalik.

    Ilmselt enamuse oma sõprade jaoks ma siin anonüümne ei ole ja tegelikult on võimalik seda blogi minu nimega siduda küll. Aga ma ei oleks eriti murelik, kui keegi saaks teada, et mul on mõni mure või raskus vms. Ma ei suhtu sellistesse inimestesse niikuinii hästi, kelle suhtumine minusse selle blogi põhjal langeks - isegi kui mul neid mingil määral vaja võib minna, siis parem on, kui mu ellu jäävad siiski inimesed, kellega ma peale seda, kui nad seda blogi loevad, hästi läbi saan :)

    Selle tüdruku nime ilmselt siit kokku ei vii. Selleks peaks juba isiklikult teadma ja/või palju vaeva nägema ..keegi ei leia seda blogi, kui teda netist otsib.

    Ma ei aja taga absoluutset anonüümsust :) Inimesed võivad mingeid mu isikliku elu seiku mingil määral teada - niikuinii teavad. Parem ongi, kui siis ka minu pilgu läbi :) Kes midagi ei tea juba eelnevalt, see ilmselt otsi mind juhuslikult kohates kokku ei vii - see oleks ju topeltanonüümsus peaaegu.

    ReplyDelete
  10. Samas näiteks google pakub oma ingliskeelsel versioonil välja veebilehtede vaatamise ka sellisel kujul kui need vastavalt määratlusele mingi aja eest välja nägid.

    Vorm muutub, aga sisu püsib.

    ReplyDelete
  11. Jah ..see liigub sinnapoole.

    Kunagi tehti üks teenus "internet archive", mis ka teoorias jäädvustab - kaotsiläinud asjade puhul on suured šansid siiski, et seda sealt ei leia. Neil ei ole ruumi, et jäädvustada absoluutselt kõike ja nad jäädvustavad praktikas pigem suuremaid asju ja osalt üsna suvalist valikut. Praktikas tähendab see üldiselt avalehti :)

    Lisaks arvan, et minu blogi oma mõnesaja lugeja ja väheste viidetega siia võib ka liiga väike olla.

    Aga mine sa tea.

    Hetkel seda netiarhiivis igaljuhul ei ole, isegi mitte avalehte:
    http://web.archive.org/web/*/http://vaimsus.blogspot.com

    ReplyDelete