Ajaloo tunnetus - mida arvas Friedrich Wilhelm II saabastest?

Vahel küsitakse mult, millal toimus Suur Prantsuse Revolutsioon või millise sündmusega ja mis kuupäeval lõppes keskaeg. Mul pole õrna aimugi - absoluutselt. Euroopas juhtusid need asjad, umbkaudu eelmisel aastatuhandel. Kui väga vaja teada, siis Google aitab, entsüklopeediat oskan ka kasutada.

So what? Aga kui küsida, mida arvas Kong Fu-Zi sellest, kuidas tuleb käituda ohtlikus situatsioonis number 36.? Mis olid buddha Gautama neli põhiteesi - mitte sõnades, aga mida see tähendab? Selle asja tuum? Miks Kristus ikkagi seal kõrbes passis, mida ta tahtis saavutada? Mis on gnostiline kujutlus kristlusest? Kuidas elas ...ok, ma unustasin selle koha ära - talupoeg seal, kus hästi palju riisi kasvatati? Ja millised mehhanismid, inimpsühholoogia süvaalused, käivitasid ...ütleme, katoliku kiriku? Aga mida Augustinus ikkagi selle kolmainsuse teooriaga mõtles? Kuidas nägi indiaanlane päikest?

Veel enam ...ma ei taha isegi seda küsida - lihtsalt, üleüldiselt, mis põhjustab mida? Miks? Kuidas sünnivad rahvad? Mis Saalomoni peas toimus ja mille poolest erinevad varakristlus, keskaegne kristlus ja kaasaegne kristlus? Mis on teaduse põhialused ja kuidas tekib must auk? Aga kuidas sarnaneb stringiteooria šamanistlikule maailmavaatele ja mille poolest ta ei sarnane?

Kuidas inimesed mõtlesid eri aegadel? Mida nad loodusele, keskkonnale põhjustasid?

Kahtlemata olen ma lugenud tšingis khaani elulugu kahes erinevas versioonis, jack londoni teoseid ...tuhandeid raamatuid läbi elu - meresõitjad, tavalised inimesed, poliitikud, mererännakute kaardid ja teadlaste elulood. Erinevatest aegadest - kuidas kirjutas vanast Indiast hindu, aga mida arvas vanast Indiast eelmise sajandi inglane? Tuhanded seosed tekivad ...ma loen hea meelega ajaloo liine - jutustusi, kus on eri rõhud. Muinasjutud, mida rääkisid vanad rahvad ise - kõikide rahvaste mütoloogiad -, see lugu, mida neist räägitakse praegu ja need õpetused tänapäevast, mida nendele rahvastele õpetatakse. Otsin seoseid, sarnasusi, paralleele ja analoogiaid; märkan erinevusi, vastuolusid, asjade järjestusi. Panen tähele, mis ühest või teisest sai. Ja siiski - mul pole õrna aimugi, millal toimus Suur Prantsuse Revolutsioon ja mul lihtsalt ei ole mahti seda uurida. Kõik niikuinii teavad ...aga lihtsalt, no mis seal vahet? Aga mis põhjustas Suure Prantsuse Revolutsiooni? Üks hetk ja siin taban ma teravalt, väga teravalt, õpetajate või õpikute pealiskaudsust - ja tunnen, milline väärtus on ilukirjandusel, mis kirjutati sellel hetkel.

Ma sain just teada, et ma ei tea ühte tuntud Sõja ja Rahu tegelaskuju. Pole õrna aimugi. Ma vist lugesin midagi selles tunnis, kus seda räägiti, kui seda tookord koolis üldse räägiti ...ma olen pool raamatut läbi lugenud ja see ei köitnud mind. Ma olin poolkogemata suure tüki sellest kohustuslikust kirjandusest, äkki isegi pool, ammu läbi lugenud - aga mida ma ei ole lugenud, miks õppida pähe ja vastata? Kas see õpetaja või õpiku jutustus annab edasi teose sisu? Ja ma ei taha teada, mis toimub viimasel leheküljel, enne kui ma loen. Lihtsalt, ärge rikkuge seda lõbu ära - võib-olla ma jõuan kunagi raamatuni, miks mul peaks siis kirjanduslikult andetu - või vähemalt autori stiili, tunnet ja sisu mitte täpselt tabava, sest autor kirjutas ju ikkagi pikemalt - ümberjutustuse põhjal mingi eelarvamus olema? Miks ma ei tohi saada viimase lehekülje puänti?

Ja ma vist magasin, kui keegi seletas, misasi on V. Õieti, ma ei vaadanud, unustasin ära. Mul ei olnud arusaama, et nendel nimetustel mingi teaduslik seletus on - see on risu, see rikub mõtlemist. Ma ei õppinud korrutustabelit pähe, kuigi küsitleja ehk sellest aru ei saa ...ma tahan näha asja sisu, mõista, teha neid tehteid. Mind ei huvita küsimus-vastus vormel, mind ei huvita reageerida õigesti, nagu automaat. Ja V - ma tean väga hästi, mis on ruumala. Ma ei tea, kust - lapsena ehk kujutava geomeetria õpikust, äkki mõtlesin üldse ise välja -, no väga loogiline. Kõiki arvutusi saab ju teha - mõne keerukama keha puhul ehk ka kuskilt järgi vaadata, aga isegi teades, mis on V, tuleks seda teha. Jällegi - mis mulle sellest V'st?

Ajalugu - see on ühtne tervik. Selles on loogika. Mida rohkem selle ümber tiirutada - faktideta, daatumiteta, kohati nimedeta -, seda selgemaks saab, kuidas üks põhjustab teist. Ei teki diskreetset kaarti, numbreid ja skeeme ...miks õppida seosetuid sündmusi? Ma tahan öelda - praegu oleks ma rõõmus, kui teaks aastaarvusid, aga ma olen veel enam rahul, et ma neid meelde ei jätnud. Kuskile teadvusse tekib seostatus, tekib ruum ...ma ei tea paljusid isikuid, kuningate sünnipäevi, revolutsioone ja seda, mida tähendab "keskaeg", aga ma olen lugenud vaimset ajalugu, raamatuid eri aegade filosoofiatest; eri aegade ja kohtade inimeste psühholoogiast - läbi ilukirjanduse, karakterid, karakterid, karakterid; segamini vale ja tõde, reaalne keskkond ja autori fantaasia ...jääb mulje. Tekib pilt sellest, millest selle aja inimesed fantaseerisid ja kuidas nad elasid. Tükid lähevad kokku, tekib midagi Suurest Pildist, midagi tervikust, inimkonnast või riigist ...või näiteks, vägev teos - tsivilisatsioonide ajalugu. 90. aastane autor räägib tsivilisatsioonidest, nende sünnist, kasvust ja hääbumisest - nii palju näiteid, kes on käinud koolis, pole enamusest kuulnudki. Ja need on tsivilisatsioonid, mitte sünnipäevad. Ma ei tea oma sõprade sünnipäevi, ma ei oska öelda, mis aastal nad kooli lõpetasid või mis on nende isikukood, mõnel ei mäleta perekonnanimegi - mul on sõpru, kelle eesnimesid ma vaevaga mäletan, aga ma tunnen, et nad on sõbrad. Ja ma tunnen ennast, tunnen neid inimesi - paremini, kui maksuamet ja haigekassa kokku.

Ma tahan tunnetust. Ma tahan mõistmist. Ja mind ei huvita, kes, millal ja mida - vahel ma leian endale ajaloost sõbra. Mitte sellise sõbra, nagu eelmises lõigus mainisin - sellise, kes räägib mulle südamest südamesse, kellest ma saan aru, kes on 90 aastaselt võtnud kokku selle, mida mina just alustasin ...kes räägib oma kogemusest, annab nõu ...kuidagi jõuavad need kajad minuni, need inimesed saavad sõpradeks ja toetavad mind erinevates situatsioonides, annavad vanema geeniuse nõu, annavad tippteadlase nõu ja jutustavad kogemustest, millest saavad jutustada ainult poliitilised suurkujud ja filosoofilised teerajajad. Aga ma ei tea, kes oli Friedrich Wilhelm II - ma tean, et ta õppis alkeemiat, aga mina ei saanud temaga sõbraks. Tal ei olnud mulle midagi öelda ja mul oli ükskõik, kes see tüüp on - ma lugesin selles tunnis näiteks Krahv Monte-Kristot - teda ei olnud olemas, aga ta rääkis mulle teises klassis elust ja ma võtsin hiljemgi raamatu kätte ja meenutasin, äkki ka varem ...ja ma ei saanud aru, miks just Friedrich Wilhelm II (sry, kui valesti kirjutan) ...miks mitte minu vanaisa või Tšaka, suur indiaanlaste kuningas? Miks ma ei võiks lugeda hoopis Tšakast, et mida ta siis ikkagi arvas? Miks ma ei või võtta lihtsalt raamatut kätte ja lugeda? On seda nüüd vaja kontrollida, et kas ma ikka tean, mida ta teisipäeva õhtul sõi? Või et mida ta arvas nakkushaigustest? Et kes need faktid välja valib ja miks? Äkki ma lihtsalt loen, leian midagi huvitavat ja siis räägin sõbraga, kes luges üldse teist raamatut ja midagi klapib kokku? Äkki on mul huvid ja äkki mulle täna ei jää meelde, mida Friedrich Wilhelm II arvas saabastest, kuna mind hakkavad saapad huvitama alles järgmisel aastal? Et kui lihtsalt fakti ette panna - ma olen lugenud kordades rohkem raamatuid, kui see õpetaja, mulle on kõik mulle olulised asjad suurepäraselt meelde jäänud ja kui olud muutuvad ja muud asjad omandavad olulisuse, siis mulle jääb ka see pingevabalt meelde, mida Friedrich Wilhelm II saabastest arvas - kui see midagi väga lolli ei olnud.

Mulle meeldivad täppisteadused, mulle meeldib loogika ja mulle meeldivad faktid; mulle meeldib tunnetus, müstika, religiooni ajalugu ja meditatsioonid. Mulle meeldib teadusfilosoofia ja katsemeetodite sobivus erinevatesse valdkondadesse ja ma võin nädal aega lugeda ainult mustadest aukudest ja olla järjest rohkem huvitatud, aga võin ka kolm kuud neisse täieliku ükskõiksusega suhtuda. Aga mingil põhjusel juhtub nii, et mida suurem huvi maailma vastu, seda igavam koht on kool. Ja ma ei taha siin koolist rääkida - mingil põhjusel juhtub nii, et väga paljud inimesed peavad kõige tähtsamaks teadmiseks seda, mida nad koolis õppisid. Nende uurimus teiste inimeste teadmistest on nende testide ja tööde kordamine - ja nende teadmised ei olnudki eriti laiemad. Peale kooli ei olnud neil aega lugeda - sedagi juhtub.

Ja lõpuks - kui palju teab riik, mille elanikud teavad täpselt samu asju? Kui spetsialiseeritud on selline rahvas? Kas selline spetsialiseerumine on teaduse, majanduse või heaolu arenguks vajalik või vastupidi - sellele äärmiselt kahjulik? Miks peaks miljon inimest spetsialiseeruma Suurele Prantsuse Revolutsioonile - mis ei ole sugugi suurem sündmus, kui näiteks taodejingi kirjutamine - ja jätma kõrvale kõik muud asjad? Miks mitte rikast, vahelduslikku kultuuriruumi, kus ei olegi mingeid kindlaid jagatud teadmisi nii palju, kus ei saa nende olemasolule siis isegi masside mõjutamiseks mängida, millest võib kellelegi ka kahju olla - aga samas saab massidest tohutut kogust infot iga erineva situatsiooni kohta, pidevalt saab keegi sulle rääkida asjadest, millest sa midagi ei teadnud ...miks õpetatakse inimesi sama õppekava alusel? - kas see ei ole põhjus, miks inimesed usuvad, et teadmine on kuidagi seotud nende kitsa spetsialiteediga ajaloos, kirjanduses või kunstis? Kas meie maailm ei ole ühekülgne?

Ra The Rugged Man - Break The Walls Down

Üks artist, keda üks sugulane soovitas:



Minu meelest on sellel väga tugev vaimne sõnum ;)

Evolutsioon

Tsiteerin ühest kirjast, kus see hästi välja tuli:

Sotsiaalne evolutsiooniteooria, millest ma ise lähtun, baseerub budistlikul arusaamal tsüklitest, samuti läänelikumal arusaamal ajaloo kordumisest.

Ajaloos jäävad korduma jätkusuutlikud asjad - ja neist ajalugu koosnebki. Kui vaadelda seda hirmu, siis see hirm paneb tegema samu asju, mis selle hirmu põhjustasid - hirm konflikti ees Venemaaga paneb otsima/põhjustama konflikti Venemaaga ning seda võimendama. Samas, igasugusel konfliktil võiks olla tulemus - konflikt võiks lahendada konfliktse situatsiooni, mis on eluterve konflikt.

Minu arusaam sotsiaalsest evolutsioonist on see, et jäävad "sotsiaalsed eluvormid" või struktuurid, mis on jätkusuutlikud. Näiteks konflikt, mille mehhanism on selline, et see suudab iseennast taasluua, kordub ajaloos järjekindlalt; konflikt, mis suudab paljuneda - põhjustada ka mujal sarnast konflikti - omab tugevat eelist säilimiseks. Kunagi kirjutasin "metamajanduse" teooria ühes foorumis - mis oli metam, kui tavapärased metamajanduse teooriad, kuna taandus hüvele ja mitte rahale ega tootmisele -, kus kirjeldasin strateegiaid selliste struktuuride muundamiseks; usun, et see peaks olema teadlik tegevus. Loomulikud reaktsioonid teatud konfliktidele - ja nende hulgas on oluline koht hirmul baseeruvatel reaktsioonidel - on reeglina täpselt need, mis seda konflikti taasloovad, sest sellised konfliktid, mis suudavad ennast hirmu ja inimlike instinktide toetusel taasluua, on valdav osa "ellujäänud" konfliktidest.

Minu evolutsiooniteooria käsitlus ongi suuresti selline, mis on üleüldisem, kui tavapärane - ma usun, et evolutsiooniteooria on matemaatikateooria, mitte loodusteaduslik teooria, ning sellisena saab seda laiendada kõikidele kausaalsetele süsteemidele, mis vastavad teatud tingimustele; need tingimused on sedavõrd üldised, et neile vastavad pea kõik võimalikud kausaalsed süsteemid, mis sisaldavad aega ja ruumi.

---------------------------------------

See tähendab:

Kui luua suvaline aega, ruumi ja kausaalsust sisaldav süsteem ja suuta sinna tekitada asju, mis iseennast taastoodavad või paljunevad, siis need asjad jäävad püsima; samuti, kui need tekivad iseeneslikult. Mis on veel minu arusaamade juures evolutsioonist täiendav, on see, et see kehtib suvalise valitud paradigma piires. Ruumist ja ajast, samuti mõistete süsteemist võib teha misiganes teisenduse ja selles teisenduses kehtib ka evolutsiooniteooria - ja seda kõikidel erinevatel tahkudel ja tasanditel. Samuti võib näiteks teaduse arengut vaadelda evolutsioonina, kus on teooriad, nende mutatsioonid ja keskkond - keskkond on selline, et teooria jääb ellu, kui kellelgi sellest kasu on.

Pink Floyd - The Trial

Vaadake täisekraanil!

Minu meelest on see lihtsalt geniaalne. Nagu paljud Pink Floydi videod. Ja ma ei saa aru, kuidas nad oma aja tehnikaga nii vägevaks suutsid selle asja ajada ;)

Mineviku meenutamine - pahe või hüve

Mineviku meenutamisest otsisin alustuseks Googlest ja sain vastuseks, et Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Otsisin omakorda seda lauset ja sain vastuseks teksti teadvuse blogis, mis väärib juba suht põhimõtteliselt linki siit ;)

Minu meelest on selles mineviku ja tuleviku asjas väga suur segadus. Alliksaare hea luuletus jällegi - muide, Alliksaarega mu luuletundmine peaaegu piirdubki - ütleb, et "on ainult hetk, milles viibime praegu".

Minu meelest võib aja teemal need filosoofilised mõtisklused kõrvale jätta, mis selle sügavamat olemust uurivad - võib öelda, et aeg siiski on. On mälestused minevikust, eesmärgid ja prognoosid tuleviku kohta, on ka vägagi reaalsena tajutav olevik. Uurides erinevat kirjandust, tekib filosoofiliselt väga keerukaid dilemmasid aja probleemi ümber - isegi teatud teadvuse seisundites on tihtipeale selline teadlikkus aja kulgemisest, et tekib kahtlus selle olemasolu suhtes. Fatalist näiteks sisuliselt aega ei usu, ega ka inimene, kes usub, et kõik on determineeritud - vähemalt nii mõneski mõttes. Siiski on inimene sündmuste voos korraga mingis punktis ning see voog on üsna ilmselge ja tajutav. Mõni seisund võib aja ja ruumi piirid kaotada, ent siiski - ilma selle seisundita ei ole mõtet seda teha.

Minu meelest on selge üks asi - minevikumälestused on udused ja tihti üsna halvasti seeditud; tulevikunägemused siiski veel udusemad. Selline on meie igapäevane reaalsus.

Siiski, ka mineviku ja tuleviku eitamisest tulenevad järeldused tulevad suuresti kõiges kasuks. Näiteks selline teooria, mille järgi ei ole lineaarset aega, vaid korduvate mustrite struktuur, püsiv pendeldamine erinevate hetkede vahel - samad sündmused korduvad, progresseeruvad millegiks uueks, muunduvad; siiski on olemas korduvad mustrid - sarnased sündmused tulevad järjest tagasi. Näiteks kordub igapäevaselt söömise muster, aga ka keerukad emotsionaalsed mustrid ühes inimeses, kahe inimese vahel või tervete rahvaste ulatuses.

Inimene elab tegelikult suuresti minevikust. Praegu teeb ta seda, mis minevikus valusalt tegemata jäi (vähemalt võiks); jätab tegemata seda, mis minevikus halvasti juhtus ning teeb teisiti seda, mis minevikus valesti sai tehtud. Polegi siis tähtis, kas tema enda või kellegi teise minevikus - inimese arusaam tulevikust põhineb minevikul.

Iteratiivne, inkrementaalne areng, erinevad spiraalsed mudelid, kõik viitab sellele, et tulevikku luuakse minevikust ning sündmused arenevad mitte väga lineaarselt, vaid sisaldades endas teatud kordusi, samade asjade pidevalt uuesti tegemist - see, muide, on meie reaalsuses ka küllalt ideaalne viis asju teha.

Teadvus ja teadvustamine muudavad asju inimhinges kvalitatiivselt. Tulevikuvõimaluste täpne ja autentne teadvustamine muudab nende realiseerumise märgatavalt kasulikumaks; sündmusteahela vaatlemine algusest lõpuni annab väärtuslikku infot, kuidas asju vältida, muundada ja võimendada. Tulevikuvaatluses ei ole naljalt mingit täpsust, kui minevikuvaatlused ei ole hoolega tehtud - võib öelda, et kõik, mida teame tulevikust, pärineb minevikust. Ma ei nõustu selle viimasega müstikuna, küll aga pean seda väga efektiivseks lähendiks ja toimivaks käsitluseks, mille abil saab vältida paljusid vigu.

Keegi poliitik on öelnud, et "andesta, aga ära unusta" - seda lauset saab lugeda nii, et emotsionaalselt tasub asjad korda ajada, aga nende unustamine paneb vigu kordama. Paljud teevad niipidi, et "unusta, aga ära andesta" - sündmus unustatakse efektiivselt ära, aga kui see juhuslikult meenub, siis tulevad kõik negatiivsed tunded tagasi. Selline kogum läbitöötamata sündmusi minevikus põhjustab paljude psühholoogide arvates suure osa psüühikahäiretest olevikus - inimene lihtsalt väldib teatud sündmust, et see ei saaks talle meenutada läbitöötamata kogemust minevikust.

Seega on moodne psühhoteraapia, aga ka psühhoanalüüs, analüütiline psühhiaatria, samas ka transpersonaalne psühholoogia või Castaneda õpetused (kokkuvõtted) kõik suunatud minevikusündmuste uuesti läbi elamisele ja tõlgendamisele. Budistid usuvad, et valgustumise korral toimub minevikusündmuste uuesti läbi elamine, kusjuures teadvustatakse ka paljusid varjatud aspekte - võin seda kinnitada, et see teadvuse avardudes toimub; sellisel määral, nagu buddhast räägitakse, ei ole seda minuga juhtunud, küll aga muidu veenvalt. Ja see on hea. Samuti, tänapäeva läände põigates - firmade kesksete juhtimisüksuste põhitöö on analüüsida mineviku kogemusi ja ennustada nende põhjal koostatud mudelite järgi tulevikusündmusi, nagu asjade hinnad, müügiedu või muud tegurid; kogu füüsika ennustab tulevikku minevikus püstitatud hüpoteeside ja peaasjalikult minevikus tehtud katsete põhjal.

Kui kaks inimest analüüsivad endi minevikku, jõudes kui mitte konsensuseni selles osas, mis on õigus ja kellele see kuulub, vaid konsensuseni sündmustes, nende tagamaades ja mõlema motivatsioonis; kui nad jõuavad ühise, igati loogilise ja intuitiivselt ning emotsionaalselt omistatud ja tervikliku arusaamiseni, kõikide plusside ja miinusteni; kui nad jõuavad mingi hulga ühiste veendumusteni, et mis sai tehtud õigesti ja mis valesti, kuidas oleks pidanud käituma - mida keegi selles minevikus teisele soovitab ...kui nad suudavad terapeutiliselt selle mineviku läbi töötada, analüüsida, sellest ühiselt aru saada - luua sellise "ühise müüdi" (või osa sellest), siis sellel baseeruvad nende tuleviku kokkulepped. See, et minevikku nähes ja teadvustades tehakse tulevikus asjad üksmeelsemalt, teatakse teineteise seisukohti mustrite kordudes - ja need korduvad niikuinii; tehakse asjad minevikust korda, ravides sellega hoopis tulevikku - ja see tulevik saab peagi olevikuks, nii et lõpuks ollaksegi sellega ravinud olevikku; seejärel saab see minevikuks ning üks hetk on selge, kuidas need probleemid minevikus lahendasid. Siis võib juba teistele head nõu anda ;)

Nii loob minevik tulevikku, minevik on nagu praegu - praegu on mineviku summa - ja tulevik on tegelikult minevik, mis kordub; minevikku ravitakse, nii et tulevikukordused saavad paremad - tegelikult on see kõik üks asi, mida tuleb teha korda ja jõuda üksmeelele. Ja tulevikuplaanid tavaliselt täituvad nii erinevalt plaanitust, kipuvad ikkagi minevikuks üle minema - ja alles siis jõuame omadega tulevikku, kui minevik on meeldivalt selja taha jäetud, seni tuleb minevik tagasi. Kuni minevik teeb haiget, tuleb see minevik tagasi - nii ütleb meile moodne arusaam teraapiast.

Mineviku meenutamine, siiski, sisaldab teatud hulka riske:

• Süüdistamine ja konflikt - minevikukonfliktide uuesti tekitamine, taasloomine; võimetus neid lahendada ja nendega toime tulla. See on hullem, kui unustamine - kui juba meenutada, siis tuleb ka parandada. Oma koju ei minda niisama kiruma ja nurisema, et miks nii segi ja miks uks katki on, vaid kas ignoreeritakse - unustatakse - segadust ja katkist ust või kui nendeni jõutakse, siis korda tegemise eesmärgil, et vähemalt mõelda, kuidas või siis juba natuke teha või tehagi ära. Süüdistamine üksi teeb mineviku veel hullemaks ja korduvatesse mustritesse lõimuvad juba süüdistused, kordused tulevad halvemad - sest kes on öelnud, et asjad ilmtingimata paremaks lähevad.
• Affekt - minevikumälestust saab vaadelda ainult siis, kui julgeda sellele näkku vaadata. Keegi ei saa mingit kasu sellest, kui ronib enda mälus hirmsatesse kohtadesse ja jookseb siis ära; asjadele tuleb vastu minna ja vastu seista, ületada barjääre ning võidelda vähemalt mälestustega, kui reaalsete sündmuste ja mustrite võitmine ei olnud võimalik.
  
• Valemälestused - kui minevikku meenutada valesti, siis on see alus tuleviku tõlgendamisele valesti ehk siis peagi oleviku nägemisele valesti. Budismis on see illusoorne maailm, reaalsuse kadumine ja kaugenemine; Castaneda kutsub seda "sisedialoogiks" (see mõiste on tal märksa laiem, kui verbaalse mõtlemise mõiste).
• Segunemine - minevik tuleb ka differentsieerida ja integreerida, nagu Jung inimese funktsioonidest või arhetüüpidest räägib (mineviku differentsieerimine on küll pisut detailsem asi). Minevikust tuleb eristada halvad ja head liinid - mitte lihtsalt püüda teisiti teha, vaid eristada muster paljudeks alammustriteks ja uurida igaüht eraldi - mõni muster tuleb kinni panna, mõnda muundada ja mõnda hoida. Mõnikord on hea ja halb sama mündi kaks külge, nii et tuleb otsustada, kas münt säilitada või minema visata. Mõni muster on paratamatu - seda mustrit ei saa võtta või jätta, see peabki jääma, saab ainult seda muundada (näiteks söömine ja toitumisharjumused). Mõnikord on muster jääv laiemalt - kala söömise võib lõpetada, ent siis tuleb süüa midagi muud; ühest töökohast võib loobuda, ent siis tuleb leida uus. Sellisel juhul on vaja siiski mustrit osade kaupa, tahkude ja külgede kaupa analüüsida - tulevikku saab parandada just mineviku kaudu. Garri Kasparov oma raamatus "Male kui elu mudel" räägib sellest, kuidas maailmameistri tiitli hoidmise põhialustest üks olulisi oli minevaste mängude põhjalik analüüs. Ta peab vajalikuks rõhutada, et võidumängudest tuleb leida vigu - et neid mitte korrata teiste vastastega, kes on samu mänge uurinud - ja kaotusmängudest tugevusi; tihti vaatavad kommentaatorid ainult tulemust ning ei suuda süübida sisusse, vastata Garri (ja minu) põhiküsimusele - "Miks?".

Mineviku vaatlemine, seega, ei ole lihtsalt mineviku vaatlemine. Lahendades oma minevikku, jõudes selle osas kokkulepetele ja integreerides see - selle kohta on tänapäeval sadu teooriaid, mille oskusliku kasutamise korral on tulemused ülihead -, ei lahenda me mitte mineviku, oleviku või tuleviku probleeme, vaid oma elu probleeme. Kõik see on üks tervik - olevik, tulevik, minevik - ning selle lahendamine on vältimatu, kui tahta jõuda lahenduseni. Iga lahendatud probleem on kadunud - mitte olevikust, tulevikust või minevikust, vaid lihtsalt kadunud, seda ei leia enam ühestki, seda lihtsalt ei ole.

Mõningad lihtsad elu paradoksid

Mind on minu suhtega seoses mitmed inimesed püüdnud järjekindlalt veenda, et teist inimest muuta ei saa - me kindlasti muudame teineteist selles suhtes. Tahaksin küsida, et kuidas saavad need inimesed mitte märgata, et teineteise muutmine on meile sedavõrd olemuslik, et meid ei saa selles asjas muuta?

Mõned ajad tagasi ilmnes meie Vabariigis paljude inimeste tendents kinnitada teistele, et maailma parandamine on mõttetu tegevus. Vahel omandab selline tegevus laiema kõlapinna, lausa organiseerituse teatud astme - tahaksin küsida, kas olete kindlad, et teete maailma just halvemaks või muudate seda niisama? Või olete kindlad, et nii teil, kui maailma parandajatel on pikk ajalugu ja seetõttu on vaja nii parandajaid kui igasuguse parandamise vastu võitlejaid? - aga muidu võiksin neile öelda, et tere tulemast maailmaparandajate klubisse!

Lisaks märkan vahel, et teisi inimesi süüdistatakse süüdistamises.

Mõnikord juhtub ka natuke raskemini märgatavat paradoksi, et keegi püüab enda vaenu õigustada, nõudes teistelt, et nad endid ei õigustaks.

Aga juhtub ka jaburamaid asju...

Kuidas ja miks ma kirjutan - loovuse põhialused

Motivatsioon

Kirjutamiseni viib mind üldiselt elu. Vaidlused, väitlused ja raskused. Ma kirjutan nii endasse puutuvatest asjadest, üldistest asjadest, kui kõigest sellest, mida enda ümber näen. Samas, ma kirjutan teoreetiliselt - selle asemel, et kuskil foorumis millegi üle väidelda (või sellele lisaks, kuigi ajalehtede kommentaariumitest leiab ehk paar minu kommentaari kuus) võtan ma alustuseks vastu palju informatsiooni ning tunnetan asju ning kujustan nendel teemadel.

Üldiselt - ma ei kirjuta millestki kohe, kui seda näen. Ma ei kirjuta probleemidest. Ma võtan probleemid vastu, äratan takistused enda alateadvusest, toon silme ette enda ja teiste kompleksid. Ma vaatan maailma probleeme ja küsin - miks need head on? Või maailma suuri saavutusi, küsides, mis neis valesti on. Ma keskendun nendele piltidele - asjadele, mis minuga toimuvad ja asjadele, mis minu ümber toimuvad. Toon need enda teadvusse. Loen. Otsin. Mõtlen. Tunnetan ja kujustan. Elan läbi ja räägin nendega, kes on läbi elanud.

Aegamööda tekib sellest vaimu teatud energia - psüühiline jõud, enesekindlus ja teadlikkus, et seda asja saaks teatud kindlal viisil väljendada; ma kirjutan lahendustest, mida näen. Loodan, et leidub ka neid, kes kirjutavad lahendustest, mida ma ei näe - ja seega otsin, loen ja kuulan. Õpin inimestelt, eeldades, et igas inimeses on elujõud - võime ellu jääda ja asjadega edasi liikuda või vähemalt oma põhiprobleeme edukalt lahendada -, sest vastasel korral oleks nad surnud. Ma suhtlen endast võimalikult erinevate inimestega, tihti - otsin nende probleeme, lahendusi, asjade lahendamise viise; lasen neil endale projitseerida endi piiranguid ning tõkkeid; teadvustan ja tunnetan probleemseid puntraid nende teadvuses, mis ei lase asjadega edasi minna. Eriti otsin selliseid asju enda teadvusest, kuna need kajastuvad ka minu elus erinevate nõrkustena - toon sellised asjad teadvusse.

See oli suvaline väljavõte mõtlemisest - miski, mida ühel või teisel viisil teeb igaüks -, ent siit tuleb ka kirjutamise motivatsioon. Iga lahendatud probleem - puntrast selge ja tugeva ideeni - on paljunemisvõimeline elusolend; see on tuntav ja tabatav energia, millega saab üle valada enda tekste. Kui minna nende asjade sügavamate põhjusteni, siis muutuvad need järjest laiemaks, sügavamaks ja jõulisemaks ...loomulikult on vaja ka teid tagasi, iga üldteoreetiline idee tuleb kokku viia konkreetsega, mis minu elus ja ümbruses tähtsust omab. Ideaalne abstraktne teooria ei ole enam elujõuline, vähemalt mitte kohe - see sobib raamatusse, mis on kirjutatud tulevaste põlvede jaoks. Ma loen ka üldisi abstraktseid teooriaid, et neist loominguliselt praegusesse hetkesse sobivaid konkreetseid ideid tuletada; kirjutan ka sellistest, viidates nendele töödele (et teised saaksid edasi kaevandada).

Selle kõige tulemusel tekib mu teadvusse hulk elujõulisemaid ideid ...kui ma näen asju, mille puuduseks ja põhjuseks loen selliste ideede vähest läbimõeldust nende asjade ja tegude autorite poolt, siis põhjustab see teatud vajaduse selle idee seda aspekti kajastada - muidugi viidaga idee enda suunas. Ja reeglina on selliseid ideid suurem hulk (näiteks 10-20, tegelikult ehk isegi 100-200), mis koonduvad mingit teksti kirjutama hakates. Need ideed koonduvad, moodustavad järjekorra (sest tekst on ajaliselt lineaarne), muutuvad selliselt, et üks idee oleks teiste sissejuhatus, moodustavad teksti struktuuri. Kirjutamise ajal teen põikeid sellest teemaliinist kõrvale, kajastan mõningaid assotsiatsiooni, annan viiteid heale sarnaseid ideid käsitlevale kirjandusele ning jätan välja need ideed, mis teksti flowsse ikkagi ei sobi (mõnikord enamuse). Sellised sobimatud ideed jäävad oma elu elama ja lähevad tulevastesse tekstidesse. Mõnikord mu tekstid kustuvad või kustutan ma neid - siis on tihti ka nii, et tegelikult tahakski samad teemad uue (elu)kogemuse pinnalt uuesti lahti kirjutada, samuti tagasiside põhjalt, selgemini ja täpsemini.

Lugeja

Kuna ma olen kirjutanud küllaltki palju ja arutanud-väidelnud-vaielnud veel palju enam, siis on mul tekkinud selge ettekujutus sellest, millised osad ideedest tunduvad teistele kahtlased - isegi, kui mulle endale minu elust ja alustelt selgelt põhjendatud või isegi tõestatud -; sellest, mida mingitele kirjutamisviisidele ette heidetakse (ja mida nende vastanditele teiste inimeste poolt ette heidetakse) ja samuti, millest lihtsalt aru ei saada, siis arvestan väga palju lugejaga. Ma ei tee seda pealiskaudselt.

Ma elan ühte või mitmesse lugejarolli korraga sisse. Keele struktuurid on kavalad - need omavad erinevaid tähendusi eri inimeste jaoks ja on arenenud keele evolutsiooni käigus selliseks, et kui üks inimene, kes tõlgendab ühte moodi, räägib enda jaoks põhjendatud ja loogilist juttu, siis ka teine inimene, kes tõlgendab teisiti, loeb sealt jällegi enda jaoks põhjendatu välja. Mis on ühele metafoor, on näiteks teisele reaalne viis asja näha - ja vastupidi. Nii et ka metafoore on vaja rakendada vägagi teadlikult ja mitte huupi lahmides.

Kujutledes ennast lugejaks - paljudeks korraga - saab tekitada teatud tõmbe enda väljendatavatest ideedest kõige olulisemate suunas; läbi lugeja filtrite, kriteeriumite ja taluvuse piiride on vaja võtta seiklus - tuleb läbida selle lugeja labürint nii, et jõuda lähemale sellele, mida väljendan. Tõestada saab sadat moodi - loogiliselt, matemaatiliselt, empiiriliselt-kogemuslikult, intuitsioonile tuginedes või veendes. Hea tekst arvestab kindlasti kõikide võimaluste ja teatud tekstieetikaga. Asjad, mis on endale väärtuslikud, võivad seda olla ka paljudele teistele - eriti, kui oled kulutanud palju aega ja vaeva nende otsimisele.

Mõistatused

Lisaks lihtsalt koodile ja erinevate lugejate keelekasutuste ühtlustamisele - keel on sajatahuline asi ja kui jätad ühe tahu arvestamata, siis mõni lugeja just seda tahku vaatabki ja tema jaoks on su tekst jama, naiivne või absurdne - on ka keerukam kood; mõistatused ja sümbolid. Mõistatus on lause või lõik, mis ei pruugi esmapilgul mingit sisu omada ja võib tunduda jabur - toome välja just mõne absurdse aspekti, naljaka järelduse -, ent mille lahendamise käigus saab lugeja, kes eeldab, et mingi lahendus sellel on, teada viljaka tõe või mõtte. Koan on klassikaline mõistatus ida kultuuris - viide sügavale tõele näilise paradoksi vormis. Kui selle paradoksi enda jaoks lahendad - oledki saanud teada, mis on paljude selliste paradokside tegelik lahendus. Schopenhaueri raamat "Idee ja tahe" algab sõnadega "maailm on minu idee" - kannatamatu, juhm või filosoofiliselt alaarenenud lugeja paneks selle koha peal raamatu käest, sest lause on absurd. Läbi keeruka analüüsi ja otsingu saab aru, millist tõde see lause tähendab - aga ka seda, miks see on pandud just sellesse vormi ja väljendab midagi olulist just nii. See on klassikalise lääne filosoofia esimene koan algajale lahendada; kes ei adu selle lause mõtet, ei saa olla filosoof ega mõista isegi mitte teadusfilosoofiat, matemaatika filosoofiat või psühholoogiateaduse sügavamat filosoofiat. Mitte midagi filosoofilist. Saab vaid targutada.

Loovus

Loovus koosneb kolmest komponendist:

• Fantaasia
• Kriitika
• Probleem

Esiteks, et jõuda mõne loova aktini, on vaja tõsist fantaasiat. Fantaasia on pulbitsev vulkaan või pandora laegas, kust tuleb lihtsalt öeldes igasugust jama - suurtes kogustes. Selle jama ulatus, eksitavus ja absurdsus ületab kordades kollase ajakirjanduse ja kogu tänapäevase infomüra, millega lihtsad inimesed heitlevad. Esmane tähtsus on lasta sellel vabalt möllata ja pendeldada kõige ootamatumates ja vähemtõotavamates suundades. Fantaasiat, loomulikult, toetavad intuitsioon, mõtlemine ja kogemuslik mälu - see on kriitika. Fantaasia peab olema piisavalt vaba, kriitika peab olema piisavalt range. See on keerukas koan, kuidas siduda mõttevabadus ja kriitilisus - ühiskonna struktuurid selle jaoks on vaba ajakirjandus ja sõnavabadus, millele on pidevas vastukaalus teadus ja ülejäänud sõnavabadus, kriitikavabadus. Kõige hullemad laused on lubatud, mis võib viia fantaasia täieliku vabaduseni - mõtte-, meele- ja tundevabaduseni. Probleem on peamine jõud, mis seda tegelikult juhib - fantaasia peab jõudma probleemi lahenduseni.

Probleem on jõud, mis tõukab kujutluse liikuma; fantaasia on jõud, mis annab sellele kõikmõeldavad vormid; intuitsioon, mõtlemine ja tunded väldivad tupikteid ning annavad asjale suunda, kuigi loova geeniuse viisakas teadvuses on need kriitilised jõud kahtlemata palju taktitundelisemad ja mängulisemad, kui dogmaatilise konservatiivi konserveerivas-peatavas-pidurdavas teadvuses.

Enne kirjutamist lasen viimasel ajal järjest enam asjadel settida - selle käigus kaotavad need enda loomingulist originaalset jõudu ja sädet, ent võtavad siiski palju kindlama ja sobivama vormi; peegeldan neid mõtteid endast väljapoole ning lasen neid kujundada tagasipeegelduste kriitika ja filtrite vormival jõul.

Mõju

Ma loodan, et iga lahenduse jõud, kui probleem on reaalne, on vahetu, kiiresti leviv ja fataalne. Mida paremini esitatud lahendus, seda kiiremini see levib; mida rohkem esineb seda probleemi, seda kiiremini ka lahendus jõustatakse. Ei ole keeruline levitada üle maailma mõnd uut avastust, ideederuum ühe inimese kodus ja teadvuses mahutab terve maailma loomingut, iga uut lahendust nii, nagu arvuti mahutab operatsioonisüsteemi ja protsessorite näol paljude tuhandete inimeste aastatepikkuse töö ja iganädalase innovatsiooni kõiki lõplikke vilju. Omades ideed ei ole mingit raskust seda levitada, kogu ühiskonda laiali paisata, edasi siirdada kõikjale, kus sellest otsest kasu. Keegi ei jäta head ideed kasutamata, kui seda juba teab; kui idee on suunatud üldisele hüvele ja seda ei saa rakendada kartellikokkuleppe piires, siis levib see hoogsalt ja jõuliselt. Iga inimene saab avaldada mõju kogu inimkonnale, mis on kirjutamise tohutu pluss - lihtsalt mõtle välja, viimistle ära ja pane arusaadavasse vormi ning asi omandab jõu.

Seega, mõju ja motivatsioon on omavahel lahutamatult seotud. Nähes ühtede asjade mõju ja teiste mõjutust, tunnetades erinevate tekstide senist käekäiku suuremas pildis - ja oma vanu ideid nende väikeste vigade, stiili ja isikupäradega tunnen ikka ära - tekib järjest enam teadlikkust enda kohast ideosfääris, enda sõnade kaudset mõju teistele ja mulle endale, kui ka lihtsalt fakti, et mõju on. Kõik on kõigega seotud ja see, mis pingutab ja lahendab, omandab laia mõju väga paljudele asjadele. Sellest mõjust õpitakse - seda, mis tegelikult idee esituses või sisus paika ei pidanud; neid aspekte ideedest, mis jõuavad teisteni moonutusega ja neid aspekte, mida ei oleks pidanud kunagi rääkima.

Tagasiside

Üks põnev ja oluline nähtus on tagasiside. Kui mina räägin enda ideedest ja poetan sekka paar autorit ja mõne raamatu, siis teised arendavad neid ideid edasi ja tekitavad sellise uurimissfääri ...sekkun klubisse, kus on kümneid või sadu liikmeid - või terve rahvas - oma väikeste nüansside ja küsimustega. Sellised küsimused levivad ja tekib nähtamatu koostöövõrgustik, kus järgmisel päeval võib keegi mainida vastust või huvitavamad küsimused võetakse tõsisemalt ette. Ideedest rääkimine viib need tihti uuele tasemele, rikastab neid võimsalt - selles mõttes on isolatsioon ideevarguste vältimiseks mõnikord stagnatsiooni alus; endassetõmbunud firmaomanik või poliitik, kasvõi müstik võib järsku leida, et tema kontakt kihutava kiirrongiga on jäädavalt kadunud ja tema ideed lootusetult aeglased; võib ka selguda, et tema lahendus ei sobi suurele osale inimestest mingil lihtsal triviaalsel põhjusel, mida keegi oleks diskussiooni käigus kahtlemata ette näinud. Nii kannatab inimese produktiivsus - kui üheksakümmend üheksa ideed esitatud sajast on jama, siis on tema tekste igav lugeda; kui üheksa ideed teostatud kümnest on jama, siis on tema elutöö tulemus lõpuks kümme korda väiksem võimalikust - kõik muu on lihtsalt tänaval labidaga vehkimine, võhmaleajav tööpäev katses kaevata betooni. Märkasin just hiljuti, et Bill Gates on öelnud, et hindab uue töötaja taset pooletunnise dialoogiga - paljud ei suuda inimese taset hinnata poole aasta või aastaga, nagu nad mulle rääkinud on; selline tuhandekordne produktiivsuse erinevus võib saada määravaks hea meeskonna kokku panemisel. Kes hindab valesti või liiga kaua, lõpetab sellega, et paljud inimesed on vale koha peal ja tulemus ei toimi - näiteks valmistatakse suure tööga võimas lumesahk olukorras, kus lund ei saja enam kunagi; sellisel juhul on suur hulk inimesi töö asemel laiselnud või midagi veel hullemat teinud - lihtsalt lõhkunud ja rüüstanud kõike seda, mida kutsutakse materjaliks. Teisalt, kui selgub, et kindlasse kohta ehitatud maja maksab kümme korda rohkem, kui teise kohta ehitatud maja - sest see on kellelegi kümme korda rohkem väärt -, siis on ehitajal kerge luua kümme ühe hinnaga. Selline vaimne pingutus võib olla väärt üheksat maja! Hullem näide on Titanic, kus peale suurt hulka teadust ja ehitamist ei saadudki midagi valmis - tapamasina kohta oli see ikka erakordselt kohmakas ehitis. See on töö nagu vene muinasjutus - sõin-jõin seal minagi, kõhtu kinnitada ei saanud.

Sestap on tagasiside - positiivsed ja negatiivsed emotsioonid, kriitika ja lood sellest, kuidas miski kellelegi mõjus või kuidas seda kuskil kasutada sai või hoopis, kuidas miski midagi ära rikkus, üheaegselt nii motivatsioon kirjutada, kui ka võimalus kirjutatut võimsamaks teha; sama ajaga teha ära palju rohkem tööd. Ja maailm oma keerukuses on siin piiramatu - tõesti teeb üks inimene ära sada tuhat korda rohkem, kui teine; füüsiliselt on inimesed sarnased, ent vaimselt teeb osav töömees ära palju rohkem, kui tugev kulturist; geniaalne sõjapealik võidab väikse üksusega sõjaväe. Piirid udustuvad, kui toetada saab kellegi teise tööd.

Usun, et pidev kirjutamine viib teksti väärtust järjest kõrgemaks. Samuti usun, et see aitab lihvida enda igapäevast kommunikatsiooni. Samuti usun, et see parandab elukvaliteeti ja minu keskkonda, psühholoogilist kliimat - see ju ilmne, et inimkond on põhjustanud psühholoogilisse kliimasse suuremat sorti probleeme ja teeb seda edaspidigi, alati on midagi lahendada. Kui inimkonnal oleks peale ajaloo ka mälu, toimuks progress - progress kvaliteedi ja tasakaalu suunas.

Vaimse arengu tasandid

Tasand - see mõiste tähistab matemaatikas lõputut kahemõõtmelist "plaati" lõpmatus ruumis; arhitektuuri puhul tähendab see korrust või platood; trepi puhul siis ehk astet? Midagi, millele saab ronida.

Vaimsest maailmas rääkides on tasandeid kahte sorti. Tasanditest või tasemetest rääkides kehtib rohkem arhitektuuriline käsitlus. Need on astmed, mida mööda ronitakse hoone ülemistele korrustele ja sealt torni tippu - sinna, kust näeb kaugele. Nägemine on siis ainult pool asja - kõrgelt vaimselt tasandilt võib ka tegutseda kaugele. Tasand teises mõttes on aspekt - see on mõni vaatepunkt, läbi mille saab vaadata tervet Universumit või elusloodust mingi kindla nurga alt; miski, mis läbistab kõike ja kehtib kõikjal, olles samas kooseksistentsis teiste tasanditega.

Uurides tasandeid teises mõttes, vaatenurki, puutub kokku paljude erinevate kontseptsioonidega:

• http://en.wikipedia.org/wiki/Theory_of_multiple_intelligences, millele osad uurijad lisavad veel mõne lisaks (nagu spirituaalne intelligentsus). See räägib inimese sünnipärastest ande laadidest ja on tasandite mõttega seotud kaugelt vähem, kui järgmised kirjed siin nimekirjas.
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Chakra - tšakra on idamaade "bioloogias" "peenmateriaalne" struktuur inimese kehas; sisuliselt võttes ja implikatsioonide poolest on see teadvuse alamsüsteem, üks terviklik süsteem inimese psühholoogias. Tšakrate "avanemise" protsess on inimese arengu tahkusid kirjeldav teooria, mis räägib sellest, kuidas inimese erinevad tahud aegamööda "täis kasvavad" - iga arhetüüp areneb eraldi, näiteks on olemas autistlikud teadusgeeniused ja emotsionaalselt arenenud teadusvõõrad inimesed, siiski võivad avaneda ka kõik tšakrad korraga ja see ongi ideaal selles süsteemis.
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Jungian_archetypes - arhetüüp on lai mõiste, ent selle sõna tähendusvälja fookus on inimteadvuse tasand, mis võib "aktiveeruda" või teisega asendada. Nii on igas naises "ema" ja igas mehes "vana tark mees" ja "kangelane" - elu on nende arhteüüpide vahelduv aktiveerumine, samuti areneb iga arhetüüp inimeses oma infantiilsest vormist terviklikuks. Jungi isikutüüpide raamat, millest on arendatud Meyers-Briggs ja sotsioonika tüpoloogiad (muide, mõne tähe võrra tihti pisut erinevad, kuigi praktikas liituvad) annab tema kontseptsioonide lihtsustuse, ent lugu läheb edasi arhetüüpide teooria juures, mis on oluliselt võimsam ja keerukam.
• Jumala kolmainsuse teooria jaotab terve reaalsuse kolmeks aspektiks - igaüks sisaldab teisi, nii et need on ratsionaalselt võttes kolm erinevat paradigmat, igast saab tuletada teised. Ma olen seda kunagi uurinud ja jõudnud umbes sellise pildini, kus Jumal-Isa kehastab loogikat ja teadust (metafüüsilist "kõikehõlmavat" reaalsuse fundamentaalset masinavärki, mis on muutumatu ja juhib ning läbistab kõike - näiteks matemaatika on osa sellest); Jumal-Ema kehastab mateeriat ning tervet muutumises ja liikumises olevat maailma, sealhulgas näiteks energiaid ja gravitatsiooni; Jumal-Poeg on koht, kus kaks saavad kokku - mateeria muutub teadlikuks reaalsusest. Selline gnostiline-alkeemiline pilt on kristlusest ehk isegi vanem.

Sellega seoses tahaksin pakkuda oma sünteesi nendest erinevatest "intelligentsustest", mis on kahtlemata puudulik, ent siiski ehk huvitav lugemine. Tahaksin näidata nende vahel sidet, mis meenutab Kolmainsuse teooriat. Kolmainsus, muide, on pärisnimi, nagu ka Jumal, Universum või Kosmos. Kui me räägime Maa kuust, siis väikse tähega - kui samast kuust kui Kuust, siis suurega. Kui räägime universumite kobarast (misiganes see parasjagu ei tähendaks), siis väikse tähega, kui meie universumist, siis väikse tähega, aga kui Universumist kui meie universumist, siis suurega. Paljud fantasykirjanikud humooritsevad teemal Mets ja Jõgi, et anda pühalikku tähendust, mille annab pärisnimi - see, mille järgi kõik teised üldnime on saanud.


Spirituaalne tasand

Spirituaalne tasand on seotud aprioorse teadmise (sellisega, mis tuleb kuskilt teadvuse sügavustest ja põhjustab ise veendumuse enda tõesusest) ja tähendusega.

Absoluutselt kõigel, mis olemas on - sealjuures kõikide teiste tasandite objektidel, nagu emotsioon -, on tähendus ja seda on võimalik aprioorselt mõista. See võib tunduda ebateadusliku väitena - ent ärme sea siia piire neid mõistva olendi osas; võib-olla saab neid aprioorselt mõista ainult ideaalselt mõistev teadvus. Tähendust otsitakse ja seda leitakse nägemuste kaudu; tähenduslikke tegevusi edastatakse visioonide kaudu ning tähenduse leidmist kutsutakse ingl. keeles mõistega "insight".

Ma olen siin väga maksimalistlik, et anda edasi idealistlikku vaatepunkti, millel on vähe seost reaalse eluga meie kliimas - siiski, sellise vaatepunkti mõistmine on sarnane mõne matemaatilise teooria mõistmisega, mis võib-olla ei kirjeldagi midagi reaalset 100%, ent on siiski hea alus paljude asjade mõistmisel. Samas - miski ei välista, et see on tõene vaatenurk, mida ma siin esitan; sellise vaatenurga eelised on igal juhul täiuslikum vaimne areng, kui seda järgida eluterves doseeringus.

Spirituaalne tasand on kõikehõlmav reaalne tasand. Igal materiaalsel protsessil on tähendus ning see tähendus sisaldab selle eesmärki. Selliselt kujuneb välja fatalistlik kristlik loogika - see, mille järgi igal asjal on saatus, miski ei juhtu ilma eesmärgita ning lõpliku eesmärgi välja selgitamine on lõplik tõde. Kristlik munk otsis eesmärki ja tähendust. Ka budismis on karma ennekõike eesmärgipärane - karma läbi tegemine, sellega mitte venitamine, aitab inimesel jõuda tervikliku teadvuse ja pideva loovuseni. Selline inimene on võimeline loovalt tegutsema ja iga tema tegu rikastab maailma. Kristlus, siiski, oli ilmselt aeg, kui spirituaalseid otsijaid oli kõige rohkem - alkeemik või gnostik on üheselt spiritualist, alaarenenud tunnete ja empaatiavõimega spirituaalne otsija, kes teeb head sellepärast, et heategevus omab spirituaalset tähendust; keegi, kes on autist ja püüab veelgi enam maailmast põgeneda. Budistlik munk esindab sama asja tervemalt - tema põgeneb maailmast selleks, et luua maailmaga sidet, budistlik eraklus on täiesti erinev kristlikus eraklusest; budist otsib rahulikku kohta, kus ennast koguda ning endasse süübida, sellal kui kristlik erak võib püüda põgeneda maailmast "seitsmendasse taevasse" - sinna, kus ei ole "kurjust". See on põhjus, miks lääne religioosne fanatism ja kirg - kirg on spirituaalse tähenduseotsingu üks juhtivaid jõudusid - tundub patoloogiline võrreldes ida pühamehe samasuguse determineeritusega; lääne religioonid, olgu siis judaism (ütleme nii, et lääne, sest sellel on siin rohkem sidemeid), kristlus või muhameedlus - kõik need väljendavad sellist kirge, mille üks juhtivaid jõudusid on soov põgeneda spirituaalsesse. Siiski, spirituaalne on üks reaalsuse tahk ja kõikjal, kus on midagi spirituaalset, on ka midagi muud.

Igal tasandil on oma alaarenenud vormid, arenenud vorm (kasutan ainsust, kuigi ka need võivad erineda - tõde on kõigile üks on siiski ilmse mõttega lause) ja pettunud vorm.

Spirituaalne künism on tunne, et maailm on läbinisti halb või läbinisti kaootiline. Üks suuri filosoofe, Schopenhauer, on selle ehe näide - siiski on tema töödes väga palju kõrgelennulist spirituaalset teadlikkust, millega soovitan tutvuda kõigil.


Emotsionaalne tasand

Iha, uppumine seksuaalsetesse tungidesse ja uppuv elunautimine on üks tee alustada oma seksuaalset arengut - sellele järgnevad järjest süvenevad tantristlikud tendentsid siis, kui hakatakse otsijaks, emotsionaalseks otsijaks. Selline iha võib olla seksuaalne künism, armastuses pettunud inimese ennasthävitav labasus. Kalduvus ennastohverdavaks ja ennast ohvrina tundvaks patoloogiliseks "heategijaks" on tuntud vorm, mida esineb palju ka läänekristlikus usklikkuses - kristlus on noor usund ja selle vormid ei ole tihti väga arenenud; et teha sellele siiski kompliment - kristuse sõnade täielik mõistmine ilmselt ei ole see. Selline ennastohverdavus võib olla samm terviseni, ent enda ohvrina tundmine on emotsionaalse künismi teine vorm.

Iga asjaga kaasneb emotsioon. Iga materiaalse maailma keeruka sündmuse puhul võib emotsionaalne geenius leida tabava emotsiooni, mis selle kokku võtab - keerukas, paljusid inimesi ja emotsioone hõlmav sündmus, nagu sõda või majanduskriis, nõuab tõesti geeniust; mõne elulise sündmuse kohta võib leida emotsiooni lennult. Emotsionaalselt arenenud inimene loeb emotsioone, tunneb neid loovalt ning suudab emotsionaalsel tasemel lahendada paljusid konflikte, mis nõuaks keerukat intellektuaalset filosofeerimist või ülisügavat spirituaalset mõistmist, et lahendada seda mingil muul moel. Ma usun, et kõik on emotsionaalselt mõistetav, iga asi - kes on emotsionaalselt piisavalt arenenud, näeb kõiges kulgemist, emotsioonide loomulikku jada. Suudab, ehk, emotsionaalselt mõista nii arvutit kui ökosüsteemi (ehkki, arvutiprogramm on kaugel sellest, mis arvuti tegelikult on). Igaüks on näinud pilti stiilis, et on joonistatud lendav siga ja kirjutatud alla "albaania sõda" - poeesia, kunsti ja muusika mõningad "geniaalsed" vormid võivad nõuda tõsist annet selleks, et neid kuidagipidi geniaalseks nimetada; emotsionaalselt tehtud "üldistused" võivad olla intellektuaalselt või spirituaalselt arenenud inimese jaoks sügavalt mõistetamatud. Kuigi ka teadlane võib joonistada graafiku ja spiritualist teha skeemi Tervikust - kunst ei piirdu emotsionaalsusega.

Emotsionaalsel tasandil saab lahendada paljut, mis on teistel tasanditel keerukas. Teistel tasanditel võib kergesti mõista ja lahendada seda, mis on emotsionaalselt keeruline hallata (kasvõi sõda või mõni kriis - kui paljud on näinud emotsionaalset inimest, kes läheneks autentselt, kompleksivabalt ja konstruktiivselt finantskriisile? Neid inimesi on, aga mitte palju.)

Kuna iga paradigma piires, ehkki paradigma on kõikehõlmav, on teatud ülesanded lihtsamad, kui teised ülesanded - see tähendab, keerukuste jaotumine on igas paradigmas erinev -, siis tuleb endas arendada erinevaid paradigmasid korraga. Inimene on sotsiaalne loom ja seega on iga paradigma juhid tihti füüsiliselt erinevad inimesed; iga inimene peab siiski ilmutama mõningas tugevust igas neist. Inimesed on spetsialiseerunud väga erinevale teadlikkusele, ent need, kelles ei ole võimekust saada rahuldav hinne kõikides, ei ole reaalselt väga võimekad üheski. Spetsialiseerumine ja lai silmaring peavad käima koos - tasakaalupunkt on see, mis paneb rõhku mõlemale korraga, tasakaalu ja äärmuse vaheline tasakaal.


Intellektuaalne tasand

Intellektuaalse tasandi küünik, pettunu, (alternatiivselt leidmisele või kirgastumisele järgneb pettumus sageli otsimisele) on inimene, kes on leidnud enda jaoks lahendamatu vastuolu enda kirega seotud tasandi, enda peamise arhetüübi või avanenud tšakra, ning ühe või mitme teise tasandi vahel. Tasandid peavad olema kooskõlas - ja vastuolu leidmine on pundar. Küünik, olles teravalt valgustanud ühte probleemi, leiab endale hulganisti järgijaid, kelles selline teadlikkus mõnest mahasurutud hirmust, selline terav aksepteerimine, põhjustab naudingut. Hullumeelsus on nakkav - ja selle teadvustamine, eristamine, välja joonistamine on ravi esimene samm. Iga inimene otsib terviklikkust, sügaval sisimas ihaldab ta seda, ja seega leidub palju neid, kelle jaoks võimalus, et seda ei olegi võimalik leida, on tugev ja üdini endassetõmbav avastus. Künism, vastandades enda tasandi - tõestatu, põhjendatu ja ilmselge - kõigile teistele, on hierarhilise üleoleku vorm - meie tasand on parem, seda tuleb kuulutada, selle nimel tuleb sõdida.

Intellektuaalse tasandi algaja on inimene, kes mõtestab maailma ratsionaalselt, eristab teatud funktsiooni teistest; Jung - differentsieerumine (differentiation). Tema puhul eristub intellektuaalne teadlikkus aeglaselt infatiilsest instinktiivsest ühtsusest, et alustada pikka teed, jõudmaks vanaduspõlve (vana targa) tarka ühtsusesse. Intellektuaalse tasandi algaja surub maha muid funktsioone, mis on veelgi enam alaarenenud ja kaootilised, et leida intellektuaalset mõistmist. Sukelduda võib matemaatikasse, loogikasse, süsteemiteooriasse. Kõik need tasandid kirjeldavad kõike - ratsionaalselt saab rääkida mõistmisest, kuigi mõistmine ei ole ratsionaalne; ratsionaalselt saab leida tunnete loogikat, kuigi see ei ole ratsionaalne. Ratsionaalsus on seotud põhjuse ja tagajärjega - eesmärki või kulgemist asendab siin põhjus, millele taandub kõik.

Kuidas lähevad kokku põhjus ja eesmärk? Kui igal sündmusel on eesmärk, siis on iga selline sündmus selle eesmärgi saavutamise (või selles läbi kukkumise) põhjus. Et eesmärke ei saavutata alati, võib näidata, et põhjus on olulisem faktor mõistmise juures, kui eesmärk; alles "kõrgema eesmärgi" spirituaalne leidmine võiks näidata, kuidas eesmärk on absoluutne tõde. Põhjus, samas, ei põhjusta alati sama asja, nii on ka sellel samad puudused. Lähtudes ühest, viib teiseni väga pikk tee - ja see on hea alus uskuda, et mitme tasandi korraga arvestamine isegi, kui need tunduvad loogiliselt vastuolulised, emotsionaalselt sobimatud või spirituaalselt madalad, võib viia tõeni. Siiski tuleb need difeerentseerida, et neid saaks siduda arenenud tervikuks.

Arenenud intellektuaalsus sisaldab nüansse ja on loogikaülene - käigud, mida saab kasutada sellise intellektuaalse tõestustes ja analüüsis, on tavalise loogika suhtes ratsukäigud.


Materialistlik tasand

Kõik on mateeria. Selline on materialismi fundamentaalne alus, midaiganes see ka ei tähendaks. Meie mõtted, tunded ja spirituaalsed äratundmised on meie molekulide protsessid ning ei väljenda midagi muud, kui nende protsesside kausaalseid seoseid. Kui ratsionalist võib tõusta kergesti kõrgemale põhjusest ja tagajärjest, on materialismi selline areng harv ning keeruline. Iga asja saab väliselt vaadelda - ekstraverdi aju (vt. Jungi definitsioon) on tihti materialistlik aju, selle keemia on seotud mateeria ja väliste avaldumistega.

Materialistlik künism on võimuhierarhia, uuritakse asjade võimu ja üleolekut, moodustatakse hierarhiaid ning taandatakse need materiaalsete väärtusteni. Sama iseloomustab materialismi algajat.

Sellest jõutakse keerukate süsteemideni, mõtestatakse ühiskondlikke huvisid ja nende suhet iseendasse - nii võib arenenud materialist jõuda sotsiaalse täiuseni, milles ei ole emotsionalismi patoloogiat - ennastohverdavust -, ent milles on eluterve, tugeva valitseja konkreetset pragmatismi. Pragmaatilisus, praktilisus - need on materialisti väärtused. Materialistlikud saavutused on ka spirituaalsete sümbolite püstitamine kolossaalsete templite ja raidkujudeni - nende tekitamine füüsilisse ruumi; materialism on loonud süvaspirituaalsete uskude kombelised rituaalid, teadussaavutuste materiaalsed väljendused - näiteks arvuti, televiisor, kosmosereis. Materialism, oma ideaalis, loob väljundi spirituaalsusele - ja lõpuks taandub see täpselt samani, milleni kõik muu; materialismi ideaalne väljendus on eristamatu spiritualismi ideaalsest väljendusest, ent selle patoloogiad - kaugelt erinevad. Gaia usk on materialistlik; ökomajandus on materialistlik, uued majanduslikud süsteemid on alati materialistlikud - ehkki, ka materialismi arendavad spirituaalsed tungid ja emotsionaalsed väärtushinnangud.


Holistlik tasand

Holistlikul tasandil on selge, et tasandeid on lõputult; sellelt tasandilt tulevad naiivsed kolmainsuse teooriad, aga ka keerukad tšakratevaheliste ühenduste süsteemid, mis on valmis alati tunnistama, et tšakraid on veel rohkem, kui senini arvatud. Tšakrate süsteemis on tegu kuningtšakraga - kõige ülemisega -, mille avanemine toimub palju rohkemates astmetes, kui mistahes teise tšakra avanemine. Holist näeb kõige seostatust, "kõik on üks", kogeb kõikide tasandite läbipõimumist ja seda, et iga tasand on oma ideaalis ideaalselt klappiv kõigi teiste tasanditega; igal tasandil võib leidja lõpuks avastada, et ta on leidnud kõik.

Holist näeb kõikide tasandite läbipõimitust, tunnetab seda, kuidas iga tasand on tegelikult iga teine tasand ja kuidas tasandid on erinevad aspektid Samast Asjast (suured tähed on holismis eriti kasutusel) ning kuidas kõik teed viivad universaalselt ühte punkti - mitte ainult vanas Roomas - ning kuidas iga tasand on üks tahk, sealjuures ka holistlik - tegemata erandeid. Iga tasandi tee lõpus võib näha sellist seostatust - seda võib mõista ka intellektuaalselt või emotsionaalselt -, ent holismi jaoks on see alguspunkt, kõige lihtsam triviaalne tõde.

Patoloogiline holism on infantiilsus; küüniline holism eitab kõiki muid tasandeid. Arengu eelne läbipõimitus, kõikide instinktide seostatus lapsikuks sisemiste vastuolude puudumiseks on äärmiselt erinev arenenud tervikutunnetusest, mis tõesti hõlmab ka muid tasandeid ja seostab neid nii, et ükski selle tagajärjel ei kannata. Holism, seega, ei ole veel mingi "tõe mõistmise" tagatis, ehkki iga tasandi filosoofias leidub jooni, mis püüavad selle tasandi ilmselget eelist tõestada ja kinnitada, et igaüks jõuab "lõpuks" just sellele tasandile ning lahkub kõikidelt muudelt. Valguse laineteooria ja valguse kvantteooria - matemaatiliselt on need üks ja sama.

Unenägude loogika

Aeg-ajalt on jutuks, et kuidas on seotud unenäod, fantaasia, reaalsus.

Üks viis selle kohta infot ammutada, mida tahaks mainida - ja ma imestan, et paljud unenägude sümboolika teoste koostajad seda teinud ei ole - on koguda palju infot selle kohta, kuidas mõni heli või sündmus unenägija läheduses tema unenägu mõjutab; kuidas mõjutab konteksti temperatuur, näiteks õhuniiskus või müratase. Nii saab ehk rohkem infot, kuidas need unenäos sümboliseeruvad - kuigi täpset sümbolit mõjutab kindlasti ka kontekst, nii et üks-ühele järeldusi teha ei saa.

Samuti tasub mõelda sellele, et mõni ohu märk või signaal võib unest üles äratada ...kas teatud osa tavateadvusest jääb hoopis alateadvusse ja alateadvuses toimuv tõuseb teadvusesse? Mulle tundub loogiline uskuda, et unenägu on rännak - mõeldav, et rännak kuhuiganes, aga alati vähemalt rännak oma teadvuse ja mälu vähemuuritud või varjatud soppidesse.

Unenäod: kujundid minu teadvuses.
Ärkvelolek: kujundid minu teadvuses.

Kõik kujundid minu teadvuses on ühel või teisel viisil seotud reaalsusega. Einstein (kes on filosoofiat kirjutanud vähe ja tagasihoidlikult, aga äärmiselt kvaliteetset) märgib ära, et parim, mida teadus teha saab - seostada neid kujundeid teadvuses omavahel ja leida võimalikult kindlaid, konsistentseid reegleid.

Ärkveloleku eelised: kujundid on konkreetsemad, püsivamad ja nende omavahelisi seoseid on kergem leida; samuti: seoseid ärkveloleku kujundite ja inimese käekäigu vahel on kergem leida. Seega on need kujundid tihtipeale usalduväärsemad ja nende konsistentsus annab alust uskuda, et nende seos objektiivsega on suurem. Samas ei ole need kujundid ise objektiivne reaalsus rohkem, kui unenäo kujundid. Ärkvel olles on mälu ja tahe samuti konsistentsemad, samuti räägime asjadest peamiselt ärkvel olles - meie ühine, jagatud subjektiivne reaalsus on kõige otsesemalt seotud ärkvelolekuga.

Korduvad unenäod, mis on teatud ruumis - neis võib ärkvelolek tunduda fantaasiana ja kõigiga on parem rääkida selle unenäo reaalsusest; see näitab asjade suhtelisust. Võib ka uskuda, et surm ärkveloleku seisundis tähendab surma kõikides unenäomaailmades, mis muudab ärkveloleku sündmused tähtsamaks.

Siiski, suurem teooria, mida inimene saab edukalt kasutada, seostab unenäod ja ärkveloleku üheks tervikuks - mõistes iga sümboli tähendust ning nende sümbolite omavahelisi seoseid. Inimtegevust täielikult kirjeldada saab ainult selline teooria, mitte füüsika - füüsika on kommunikatsioonis hea, ent see räägib asjadest kaudselt, tõstmata esile piisava hulga sümbolite tähendusi. Järeldus: füüsikast ei piisa. Inimene, kelle teadmised piirduvad füüsikaga, ei kohastu reaalsuses - kohastub inimene, kelle teadmised sümbolite omavahelistest seostest ja ilmnemismustritest on paremad. Loomulikult võib ühiskond kohastuda inimesega, kelle teadmistes on esile tõstetud füüsika seadused - luua sellisele inimesele rolli selles ühiskonnas, muuta ta spetsialistiks, kes on sotsiaalse struktuuri mingis punktis toetatud. Siiski on inimlik mõista teadvuse sümbolite tähendusi - neid mõistmata ei saa tehtud midagi, isegi mitte kirjutatud füüsikateooriat.

Unenäo sümbolite relatsioone käsitletakse (ainult) füüsikast lähtudes uduselt: unenäod moodustuvad ärkveloleku teadvuse kujundite kaootilisest segust. Selline definitsioon - puudulik. See ei seleta neid sümboleid ja nende seost reaalsusega ning jätab unenäod ebaoluliseks, kuigi viitab, et seosed on olemas. Füüsika teooriatega ei saa unenägusid siiamaani tõlgendada, igale sündmusele vastav ajuprotsess, nende reeglid ja seosed inimese eluga üldiselt ei ole teada, ei ole kasutuskõlbmatud - järelikult selline unenägude käsitlus ei ole teaduslik. Teaduslik on nende empiiriline käsitlus - vaadata unenägusid, vaadata ärkvelmaailma ning näha seoseid. Sellisel juhul tõusevad seosed paremini esile. Võib öelda - need seosed ei ole olulised ega inimese elus määravad, järelikult neid ei ole vaja nii täpselt käsitleda. Siiski fakt jääb - unenägude empiiriline tõlgendus on teaduslikum, kui nende füüsikaline tõlgendus (kuigi füüsikaline tõlgendus võib ajaga omandada teadusliku täpsuse ja viidata reaalsetele seostele täpselt).

Samuti, kes näeb seost unenägude ja reaalsuse vahel, räägib tihti unenägudest, nagu reaalsusest - Jung viitab, et primitiivsete kultuuride jaoks (ta elas mõnes mõnda aega) on unenägude sisu "asjad, mis juhtuvad nendega öösel". Unenäod on asjad, mis juhtuvad inimesega öösel. Jung märgib - primitiivne naiivrealism on panna need ärkvelajaga samale pulgale; naiivrealismist väga kaugel on filosoofiline täpsus, mille puhul saadakse nende kahe omavahelisest seosest aru (näiteks, et unenäos leitud asi ei ole hommikul voodi kõrval), ent siiski käsitletakse unenäosündmusi reaalsetena. Selline lähenemine võimaldab käsitleda maailma empiirilisemalt, tegemata vahet reaalsel asjal ja hallutsinatsioonil, vaid hoopis mõistes mõlema tähendust - teadvuskujundite konteksti üksteise suhtes. Mõistena tasub teada, et hallutsinatsiooniks kutsutakse seda ja seda, ent sisuliselt on need reaalsed asjad, mis ei ole seotud samal viisil, nagu samad kujutlused oleks seotud tavaseisundis - need on hoopis reaalsed asjad teises paradigmas. Nende kujundite reaalsuse mõistmine on kindlasti filosoofiliselt tähtis, aga ilmselt ka filosoofiliselt keeruline.

Kommentaarid

Kommentaarium, muide, on kõigile avatud ...statistika näitab, et külastusi ja lugemisi oleks, aga kommentaare ei ole seni ühtegi - mul oleks siiralt huvitav kommentaare lugeda (ning võib-olla vastata) ja diskussioon on kindlasti parim asi, mida üks tekst saab põhjustada ;) Eriti oodatud on muidugi kogemusest lähtuvad, informatiivsed või kriitilised kommentaarid :)

Millegipärast on seni kõik kommentaarid, mis kellelgi üldse on tekkinud, jõudnud minuni meili teel - diskussiooni see just ei põhjusta, kuigi ma vastan ja arvestan selliste asjadega :) Tahaks näha elu siin, see oleks ka mõnevõrra motiveeriv ;)

Tähendus ja sünkronisatsioon

Ma olen kohanud üksjagu nn. "teaduslikku" või "skeptilist" kriitikat Jungi sünkronisatsioonimõiste teemadel, mis kohati läheb suht emotsionaalseks kätte.

Millses siis seisneb sellise kriitika "teaduslikkus"?

Esiteks lähtub see mõneti küsitavast vaatepunktist, et "tähendus" on aju funktsioon. See seostab "tähendust" kuidagi keele ja lingvistikaga või sellega, kuidas inimene keelt töötleb. Tuleb siiski arvesse võtta, et keel ja tähendus on sama hästi kui polaarsed vastandid - keeles kui sellises ei ole mingit tähendust, vaid tähendus on reaalsetes asjades.

Jung niisiis märgib, et esinevad teatud looduslikud, samas tähenduslikud, kokkusattumused - ja et need esinevad küllaltki süstemaatiliselt ning ei ole seotud nende asjade juhusliku toimumise tõenäosusega, mis sellist tähenduslikkust ei arvesta.

Skeptik võib selle koha peal lähtuda implitsiitsest eeldusest, et "tähendus" kui selline on puhtinimlik mõiste, midagi subjektiivset. Ja kuna see on inimlik mõiste ning inimene on evolutsiooniliselt tekkinud loom, mitte midagi looduslikku, siis ei saa sellistel inimaju produktidel ja reaalsetel füüsikalistel protsessidel olla mingit seost - järelikult on võimatu, et looduses sündivad asjad seostuksid kuidagi enda tähendusega.

Mis on tegelikult tähendus?

Tähendus ei ole, nagu mõni lääne teadlane kaldub arvama, puhtjuhuslik aju produkt või asi, mida lihtsalt niisama huupi asjadele "omistatakse". Sama moodi, nagu loogika on kõikide tunnuste järgi samalaadne aju produkt, ent tegelikult peetakse seda üheks objektiivsematest asjadest üldse.

Samuti on tähendus objektiivne. Tähendust mitte ei mõelda välja, omistata või panda asjadele (nagu nimesid), vaid tähendust otsitakse. Tähenduse otsimine taotleb samasugust objektiivsust, nagu loogikas mõne tõestuse või seaduse otsimine. Erinevalt loogika reeglitest, mis on abstraktsed ja millele otsitakse abstraktset tõestust, on tähendused reaalsetel asjadel ja sümbolitel. Sümbolid sümboliseerivad asju, ent on teadusele raskesti mõistetavad, sest nad ei ole täielikult abstraktsed - sümbolist võib ammutada uut infot väga pikalt, seda ei saa kuidagi triviaalselt loogikaga "kokku võtta". Tähendust ei ole võimalik loogiliselt seletada - pigem on loogikal endal tähendus, mis tegelikult ongi selle loogika sisemine olemus; loogika ei lähtu millestki muust, kui loogika tähendusest. Ainus, mis annab loogikale objektiivsuse, on see, et loogikal on tähendus. Loogika on abstraktne - see tähendab, sama loogikaelement võib sümboliseerida väga erinevaid reaalseid asju; abstraktne=ühekülgne. Kuna paljudel asjadel, mis oma tervikus on väga erinevad, on üksikuid külgi, mis on nende erinevate asjade puhul identsed või sarnased, siis muudab see abstraktsus loogika ühtlasi ka üldisemaks - sellega võib käsitleda rohkem asju, kuigi nende asjade vähesemaid külgi. Seega on loogikal abstraktne tähendus.

Peale abstraktse tähenduse on olemas sümboolne tähendus ja konkreetne tähendus. Sümboolne tähendus on sümbolitel. Konkreetne tähendus on asjadel, mida võib siduda erinevate loogikaelementide või sümbolitega. Nagu tähendus loogikas tagab selle, et kui need abstraktsed seosed kuskilt reaalsusest leida, siis eksisteerivad ka nende asjade loogilised seosed (mis, muide, ei ole kausaalsed, kui vaadeldakse mõnd konkreetset ajahetke), nii tagab sümboli tähendus selle, et kui reaalsuses on asju, millele see sümbol vastab, siis kehtib ka selle sümboli tähendus - kui see sümbol eeldab mingeid tähenduslikke seoseid, siis saab vähestest märkidest tuletada rohkesti fakte.

See, kuidas inimene omistab tähendust, ei ole mitte teaduslikus mõttes meelevaldne, vaid see lähtub otseselt sellest, kuidas asjad reaalses maailmas on; tähendus on tegelikult väga sarnane nähtus omadusele, mida eristab ennekõike see, et see on tähenduslik. Tähenduslikkus kui psüühiline kvaliteet näitab asja seostatust muude, oluliste ja tähenduslike asjadega. Kuna sümbolid sümboliseerivad reaalseid asju ja reaalsetel asjadel on ühised jooned, siis võib eeldada, et inimajus olev sümbol on mitmeski mõttes sarnane asjale, mida see sümbol sümboliseerib - sümbolite vahel on sarnased seosed sellele, mis on reaalsete asjade vahel. Tähendused, samas, nagu ka loogika alused, on minu arvamust mööda kaasa sündinud, aprioorsed - aga kui nad ka ei ole, siis ei ole ikkagi mõtet omistada loogikale suuremat tõeväärtust, kui sümbolismile. Loogika keel ongi väga lihtsustatud ning reeglipärane sümbolkeel ning tegelikult on loogilisus tähenduslikkuse alamhulk, erijuht.

Kokkuvõte

Inimese aju omistab asjadele tähendust vastavalt sellele, kuidas need asjad käituvad, muude asjadega seostuvad ja muid asju mõjutavad. Arvestades inimpsüühikat tundub, et paljud tähendused on siiski ette antud ja võivad tähendada siis ka väga fundamentaalseid asju. Oluline on siin märgata, et inimpsüühika ja ülejäänud loodus on fundamentaalselt üks ja sama ning nende vahel olevad analoogiad paratamatud.

Seega, kui mõnel teadlasel on raskusi asjade tähenduse mõistmise ja nende tähenduslike sidemete nägemisega, siis järelikult ei saa nad aru sümbolitest ja tähendustest, kuigi mõistavad võib-olla hästi loogikat - tähendus ei taandu loogikale, selle loogiliselt seletamine on võimatu ülesanne, kuigi kindlasti on tähendusel abstraktseid tahkusid, mis on paljude muude asjade või tähendustega loogilistes seostes (nii võib ka loogika aidata tähendusi ja ennekõike nende loogikat paremini mõista). On ilmselge, kui vähegi mõelda, et reaalses maailmas on palju printsiipe, mis on vägagi üldkehtivad, aga erinevad tuntud ja füüsikateooriates formuleeritavatest printsiipidest - väikse alamhulga moodustavad näiteks need printsiibid, mida saab nendest füüsikateooriatest implikatsiooni teel tuletada. Seega ei pea iga tähendus triviaalselt taanduma ühele või teisele teaduslikule teooriale - vägagi võimalik ja praktikas kindel, et inimene ei ole võimeline nii keeruliselt mõtlema, et isegi füüsikast tulenevaid printsiipe kõiki füüsikale taandada. Seega tuleb selliseid printsiipe vaadelda eraldi - ja paraku on inimteadvuses selliste vaatluste sisuks just nimelt tähenduslikkuse otsing, kus tähenduslikkus ise on palju laiem ja kosmilisem mõiste, kui võiks järeldada selle definitsioonist puhtalt ajufunktsioonina - ja seda viimast isegi juhul, kui tegu olekski puhtalt ajufunktsiooniga.

Inimteadvus peegeldab reaalsust ning tähendus on pilt inimteadvuses, mis peegeldab reaalsust kaugelt tugevamalt, kui mittetähenduslikkus seda teha võiks. Seega on loomulik, et nähakse just nimelt tähenduslikke seoseid, kui mingeid seoseid üldse nähakse ning selline tähenduslikkus on objektiivsuse üks kriteerium - eriti inimese jaoks, kes on uurinud sümboleid, nende tähendusi ning seost sümbolite ja asjade vahel.

------------

Btw. kuigi ma siin ja mujal kutsun "teaduseks", "lääne teaduseks" või "teaduslikuks vaateks" suuresti meie sajandi mainstream teaduse peamisi vaateid, usun, et see on mõnevõrra teaduse mõiste devalveerimine. Teen seda siiski - arusaadavuse huvides - heas usus, et see ei muuda neid tekste raskemini seeditavaks neile, kelle teaduse mõiste on teaduslikum.

Metaanalüüs ja metaparadigma

Et seletada, mida siin blogis teen ja teha kavatsen, soovitan lugeda metaanalüüsist ja metaparadigmast teksti, mille kirjutasin sinna, kuhu see paremini sobib - "Mis on teadus?".

Coldcut - walk a mile

Vahelduseks, et siin nii igav ei oleks ;)

Patoloogiline psühhiaatria

Kuna ma loen üksjagu psühholoogiaalast kirjandust - äärmiselt erinevat sealjuures -, muuhulgas psühhiaatriast, isiklikust ja sotsiaalsest terapeutikast ning muust sellisest, siis huvitab mind ka hullumeelsuse määratlus ning selle kriteeriumid.

Carl Gustav Jung on kritiseerinud oma aja psühhiaatriat - see kriitika kehtib ka tänasele -, et tihtipeale loetakse erinevust hullumeelsuseks. Tal oli patsient, keda süüdistati kujutluses, et ta on prohvet - Jungi lõplik diagnoos oli see, et tegu on prohvetiga ja seda tuleb lihtsalt arvesse võtta. Tänapäeva skeptikud on selle üle väga vihased, mõtlemata sellele, et prohvetid olid olemas ja vägagi mõjukad - miks neid siis enam ei võiks olla? Sellele küsimusele vastamisel ei pea uurima, kes nad siis tegelikult olid - fakt on see, et see mõiste on saanud oma tähenduse reaalsetest inimestest. Inimestest, kelle sotsiaalne tundlikkus on piisav, et näha väga tabavaid unenägusid sotsiaalsetel teemadel. Nende unenägude tõsiselt võtmine teebki inimesest prohveti - minu enda unenäod on teist laadi, ent Jung isegi nägi unes maailmasõda, korduvalt, ja pani endale esialgu vale diagnoosi - hiljem siiski parandas. Jung ei olnud prohvet, sest ta mõtles teisiti ja käitus teisiti, ent selles ei ole midagi ebateaduslikku, et inimeste sügavamad arusaamad avalduvad unenägudes või daydreamingu käigus - nii mõnigi teadlane on väitnud, et tegi oma olulised avastused just nimelt unes.

Michel Foucault on kirjutanud hea raamatu "Hullus ja arutus". Selle raamatu sisuks on uurimus hullumeelsuse ajaloost. Esialgu oli inimkond sotsiaalse loomana arenenud nii, et eksisteerisid mitmesugused rollid - mõistuseinimesed, tundeinimesed, šamaanid ja prohvetid. Väide, et inimene kui isik areneb tugevamaks, on ebateaduslik müüt - see on tõsi selles mõttes, et ta kohastub, ent mitte selles mõttes, et üksik inimene eraldiseisvana areneks just nimelt tugevamaks ükskõik, millise etteantud parameetri järgi. Sipelgad sünnivad erinevatesse rollidesse, eksisteerib sünnipärane spetsialiseerumine. Inimeste puhul on arengulugu erinev, ent välja löövad erinevad geenid ja inimesed arenevad mitte tugevamaks, vaid sotsiaalsemaks - alles sootsiumid arenevad tugevamaks (ent isegi see oleks labane lihtsustus, vaadeldes ökosüsteemi). Inimene sünnib nii, et välja löövad geenid, mis põhjustavad teatud eeldusi; inimese areng on selline, et iga osa - lihasjõud, mõistus, tunnetus - arenevad välja vastavalt vajadusele ja praktikale. Inimeses arenevad võimed, nagu empaatia, koostöövõime, võime näha oma kohta suuremas pildis - need ei ole lihtsama darvinisti arvates "tugevuse" mõõdupuu, ent kui mitte pidada "tugevust" relatiivseks sotsiaalse sobivuse mõõdikuks, siis ei saa öelda, et ükski karjaloom areneks tugevamaks. Tugevamaks areneb kari. Spetsialiseerumise kontekstis saab vaimset tervist mõõta ainult arvestades inimese sünnipärast rolli. Focault näitab, et hullumeelsuse definitsioon laienes prohvetitele ja šamaanidele sedamööda, kuidas nende sotsiaalne roll vähenes. Nende sotsiaalne roll vähenes selle tõttu, et nende rollide vajalikkust hakati alahindama. Selle tulemuseks olid paljud sotsiaalsed katastroofid, looduskatastroofid ja muu selline - nende roll oli selliste looduslike asjadega sidet pidada. Edasi näitab Focault, kuidas hullumeelsus laienes näiteks Nõukogude Liidus lihtsalt poliitiliselt ebasoovitatavatele inimestele - muutudes inimpsüühikaga manipuleerimise vahendiks. Liberaalses ühiskonnas on selline patoloogia määratlemine naeruväärne ning kuritegelik, põhiseaduse vastane, piirates näiteks usuvabadust - riigiasutused ei tohiks neid määratlusi kuidagi arvestada ning peaks töötama selle nimel, et need ühiskonda juurdunud ei oleks. Ma ei tsiteerinud siin üks-ühele Focaultd.

Millele Focault rõhub - ja see jääb minu kõneviisi puhul märkamata, sest mainin äärmiselt kasutuskõlbulikku hullumeelsuse kriteeriumit - ei ole mitte see, et sotsiaalselt sobimatud inimesed loetaks hullumeelseteks. Tegelikult on probleem selles, et paljusid inimesi loetakse hullumeelseks mitte nende sotsiaalse sobimatuse, vaid sotsiaalse ebasoovitatavuse eest - ja siin näitab see ebasoovitatavus mitte seda, et nad ei tuleks toime oma psühholoogilise konditsiooni tõttu, vaid seda, et neil on teatud sümptomid, et tegu võiks olla mitmesugustele huvigruppidele ebameeldivate inimestega. Lisaks tuleb mängu kõige olulisem tegur - psühhiaatria arendajate sage vaimne küündimatus. Tihti püütakse ravida inimest, keda ei suudeta süvitsi mõista - ja Jung märgib ära, et patsiendi sügav empaatiline mõistmine on terapeudi esimene kohustus. See on tõsi, et iga "isehakanud geeniust" ei pea mõistma ühiskond, selline nõue oleks juba inimeste põhiõiguste piiramine - siiski peab teda mõistma psühhiaater, kes temaga töötab. Saama aru tema sügavamast motivatsioonist, uskumustest ja sellest, millistel alustel ta neid asju usub. Võib esitada vastuväite, et see seab inimesele väga kõrged nõudmised iga veidrikku mõista. Siiski, psühhiaatriateaduse ülesanne ei ole võimaldada inimestele mugavat äraelamist - psühhiaater, kes oma klienti ei mõista, ei ole selle kliendi ravimiseks pädev. Turumajanduse tingimustes ootame inimestelt kompetentsi - tööhõive ei ole heategevus - ning kes ei suuda mõista piisavat arvu patsiente, on valinud vale töö.

Tihtipeale hinnatakse inimese hullumeelsust tema ebanormaalsuse põhjal. Väidetakse, et normaalne ei ole hull ning ebanormaalne on hull. Mis on normaalne? - on tavaline. Sotsiaalne norm on väljakujunenud sotsiaalne reegel. Kui sellisel normil ei ole alust, kindlat põhjendust, siis võib see olla hoopis mõni massidele iseloomulik käitumishälve, nagu näiteks diktaatorite järgimine vms. - sellisel juhul on normaalse puhul tegu hoopis kerge hälbega inimesega. Selline hälve võib omada isegi katastroofilisi tagajärgi - näiteks ei saa diktaator allutada inimesi, kes ei lase ennast allutada, sest see oleks üks miljoni vastu lahing ja kindel kaotus. Seega, kui võimule tuleb diktaator, siis järelikult on rahva enamus vaimselt alaarenenud või siis haiged. Järelikult, ebanormaalsus ei ole hullumeelsuse kriteerium.

Tihti ei ole hullumeelsuse kriteerium ka sotsiaalne sobimatus, vaid hoopis võimetus mõista looduslikke protsesse, nende tagamaid ja tagajärgi. Mõhni tsivilisatsioon võib võtta maha eluks vajaliku metsa, reostada enda keskkonna või muud sellist. Selle tsivilisatsiooni siseselt võivad prohvetid, kes selle eest hoiatavad või teadlased, kes situatsiooni analüüsivad, olla sotsiaalselt sobimatud. Kohati, kui nende jaoks on probleem tõsine, ei pruugi nad isegi täielikult kohaneda enda sootsiumiga - mis teeks nad sotsiaalselt sobivaks, kuigi nende uskumus ja mõni isiksuse tahk ei oleks sobiv -, vaid võivad võidelda küllaltki raevukalt ja tekitada endale probleeme. Kuni nad ise rahul on, on tegu psühholoogiliselt tervete inimestega, ühiskonna immuunsüsteemi esindajatega - sellisel juhul on nad mitte patoloogilised, vaid ilmselt mõne Maslow mõistes tipukogemuse "ohvrid", kelle roll on hoida ära hävingut. Väga tihti see ka aastatega selgub - sotsiaalsed mehhanismid küll kaitsevad esialgu sotsiaalset identiteeti, rahva ego, selle eest, ent mingis punktis võtavad sõnumi vastu ja ennetavad katastroofi. Sellisel juhul loetakse tagantjärele kui mitte hulludeks, siis vähemalt kaotajateks ning alaväärseteks inimesteks nende vastu võitlejad - loodetavasti mitte kriitikud, küll aga vihased vastased, kellel oli "tõendeid", et tegu on hullumeelsetega või muidu lollakatega. Õnneks on meie ajajärgul liigutud järjest selle poole, et vägivaldselt hullumajja kinni panna ainult neid, kes on otseselt ohtlikud.

Vaimse tervise kriteerium, seega, on sobivus korraga nii loodusesse, kui ühiskonda. Kui nende kahe vahel on lõhe, siis muutub vaimse tervise määratlemine keerukaks - ja seega on psühhiaatrite roll olla korraga psühholoogid ning loodusteadlased ja filosoofid, kui nad soovivad autentseid diagnoose jagada. Samuti peab psühhiaater olema maksimaalselt eelarvamustevaba, vabameelne ning vabamõtleja - vastasel korral on ta võimeline professionaalselt töötama ainult väga väikse sektoriga ühiskonnast, endasarnastega. Vaimne hälve on kõrvalekalle vaimsest tervisest ning sellisena meie ühiskonnas väga tavaline - vaimselt terveid inimesi on vähe. Nagu enamusel on mõni füüsiline häda, on enamusel ka mõni vaimne häda. Paljud inimesed on vaimust vaesed - ja see ei ole hea. Kui tsiteerida Piiblit - mida ma mingiks kaheldamatuks tõe allikaks ei pea -, siis mitte vaimust vaesed ei ole õndsad, vaid õndsad on vaimust vaesed - seda tuleks lugeda kerge irooniana (kes ütles, et Piiblis ei ole irooniat?) vaimse tervise määratluste suhtes vanas Roomas. Puhtalt lollusest ei piisa õndsuseks, kuigi õnnis võib tunduda pisut lollakas. Hullumeelsuse kriteerium on rahulolematus oma vaimse seisundi või selle tagajärgedega. Arst peaks siiski selgeks tegema, millega inimene rahul ei ole, mitte püüdma huupi "ravida" näiteks ebatavalist mõtteviisi. Teisalt, hull on ka see, kes on ohtlik - ja seda väga otseses, laiahaardelises määratluses, mis suudab ohtu väga mitmekülgselt hinnata; et vältida lollusi, kehtib siin psühhiaatrilises mõttes ennekõike teiste inimeste füüsiline ründamine, sest just see on see, mis reaalselt kahjustab. Veider mõtlemine ei saa kahjustada teisi, vaimselt stabiilseid inimesi - nii et tihti tuleks ravida just seda, kes tunneb ennast kahjustatuna, mitte soovitada ravi sellele, keda kahjustajana nähakse.

Psühhiaater, kes on kergegi vaimse hälbega, on hull. Ohtlik hull. Seda seetõttu, et tema sotsiaalne roll on ravida tasakaalutuid inimesi - iga hälve temas saab sajakordse võimenduse, kandudes üle paljudele teistele, kui ta on veenev. Kitstarinnalisus, dogmaatilisus, kapseldumine traditsioonidesse või konventsioonidesse, piiratud mõtlemine või võimetus mõista väga kummalisi inimesi - kõik see teeb psühhiaatrist patoloogilise nähtuse. Sellise inimese puhul on lahkumisavalduse tegematajätmine kuritegu, kui ta ei suuda hoolega valida patsiente, kellest jõud üle käib. Elutervel psühhiaatril ei ole vajadust peale suruda oma usulisi eelistusi (sh. ateistlikke või teaduslikke), ta ei ürita inimesi mõjustada elama ühte "õiget elu" ja tal ei ole õrna aimugi, milline on üks "terve inimene" - vähemasti on see arusaam äärmiselt dünaamiline, sisaldamata ühtegi kindlat normi. Psühhiaater mõistab inimest, saab tema probleemist aru ning leiab vahendid selle konkreetse probleemi lahendamiseks, kuigi suudab kasutada ka "jõuvõtteid", manipulatsiooni ja sisendavat veenmist või anda rahustavaid tablette - siiski on see viimane loetelu võrdne kirurginoaga, see on hädaabinõu, kui miski muu enam ei aita. See ei ole normaalne praktika, mida peaks järgima, vaid selliste vahendite rõõmsameelne kasutamine on sadismi sümptom, vaimse väärastumise kõrge aste.

Pidasin siin silmas ka mitut inimest, keda tunnen, keda on ravitud destruktiivselt. Ravi tulemused on olnud ajutised, neis ei ole endiski olnud sügavat veendumust selle efektiivsuses ning iroonilisel kombel on nende terveks saamisele eelnenud mõistmine, et psühholoogidelt "õpitu" tuleb ära unustada ning lahendada reaalset probleemi, mitte püüda enda isiksust psühhiaatri jaoks meeldivatesse raamidesse suruda - mis tekitab pigem konfliktset olekut ning võib panna inimese ennasthävitavalt käituma enesetapukatseteni välja (mida siis kõige hullemal juhul seesama psühhiaater, kes need põhjustas, rõõmsalt "ravima" hakkab, kasutades nüüd juba veelgi vägivaldsemaid meetodeid).

Nii et - ärge uskuge kunagi psühhiaatrit, kes teid poolelt sõnalt ei mõista!

Psühhiaatri kompetentsi test:

1. Palun kirjutage kolme lausega välja minu reaalne probleem, nagu seda tajun - viis punkti.
2. Palun rääkige mõnda seni mainimata, loogilist osa minu maailmavaatest nii, et see oleks minu jaoks veenev - kümme punkti.
3. Palun soovitage paari kirjanikku, kellega ma lugedes täielikult üksmeelel oleks - kümme punkti.
4. Palun kirjeldage minu käitumist sellises olukorras: ; seda kolme olukorra kohta ja igaühe eest kolm punkti.
5. Kirjeldage midagi, mis mulle minu senises elus või ühiskonnas tõeliselt meeldib - viisteist punkti.

See test ei ole kindlasti ultimatiivne, ent see viitab, kuhu ma sihin - psühhiaater peaks olema võimeline patsiendiga tema maailmapildist samal tasemel rääkima, täiesti vabalt. Patsiendi enda keeles, suhestudes tema mõistetega. See ei pea toimuma kohe esimesel päeval, ent enne sellist sündmust ei saa olla mingit tegelikku ravi - enne seda on mingid ebapädevad katsetamised, mis võivad heal juhul kogemata mingeid tulemusi anda, ent üldiselt sarnaneb see pigem soolapuhumisega - ravi on aeglane ja õnnestumise korral ebaselge, kas sellele aitas kaasa terapeut. Patsient teeb anyway 80% tööst ja terapeut 20%, ent vähemalt on vaja kriteeriume, et hinnata, et selleks tööks ollakse valmis. Terapeut, kellel on probleeme iseenda närvidega, on samuti oma kompetentsi kaotanud - see on arstiteaduse haru, kus haigeks jäänud arst tuleks vallandada. Ja usun, et nende väidete ebamugavus on see, mis psühhiaatriat pidevalt stagnatsiooni veab isegi siis, kui pole mingit poliitilist mõjutamist (nagu NSVL'i ajal poliitiliste vastaste hulludeks tembeldamine). Ma ei tunne eriti psühhiaatreid, ent olen üht-teist lugenud ja tunnen nende mitmesuguseid patsiente ja jõudnud veendumusele, et probleem on reaalne - eriti muretsen muidugi igasuguste selgeltnägijate pärast, kelle vähene võimekus ei saa vastuseks mitte professionaalset vaimset abi - meetodid, kuidas oma kogemuste autentsust hinnata ja neid õigesti konteksti asetada -, vaid mingit võhiklikku "teaduslikku" ajupesu inimeselt, kes ilmselt ei ole isegi võimeline korralikku teaduslikku tööd kirjutama või filosoofiga kaasahaaravalt väitlema. Arstid võiks olla lahenduste osad, mitte probleemide osad.

Loogika kontiinum

Tahtsin kirjutada loogika kontiinumist - see on üks nägemus, mis mul kunagi oli. Ma ei mäleta päris täpselt seda kogemust ennast, aga mäletan vägagi hästi neid ratsionaalseid järeldusi ja seda pilti, mille sellest endale lõin.

Kogemuse sisuks oli lihtsalt öeldes, et nägin ennast sellise sfääri või kera sees, mille iga punkt tähistas mingit võimalikku "loogikatehet", samuti tähistas iga selle ala selliseid tehteid. Kera võimaldas transformeerida ideid teisteks, vähemalt sama tõesteks ideedeks. Olulise asjana - nägin, et loogika baastehted (tuletusreeglid) moodustasid selle kontiinumi pinnalt üksikuid punkte; mõtte- ja tundeloogika olid natuke suuremad alad. Matemaatilise loogika tuletusreeglid - need transformatsioonid, mida ideedega tehakse, mis neile vastavad - jäid mõtteala üksikuteks punktideks, kui lihtsustada. Nägemus ise oli, muide, küllaltki avardav. Praegu ma sellist kontiinumit ei näe, küll aga tahaks kirjutada aja jooksul tehtud järeldustest.

Esiteks - loogika on kaasa sündinud. Kuigi tänapäeva loogik võib väita, et see on deduktiivselt tuletatud nähtus, mis lähtub mõeldavusest, ei ole see siiski nii. Deduktiivsed tuletused on hiljem loodud aluspõhi, sisuliselt loogika kuidagi tõestamiseks - Sokratese teooria sisaldas kõiki neid samu loogikatehteid (täpselt samu, sest temast see alguse sai) hoopis teiselt pinnalt, tema põhjendas seda siiski intuitiivse teadmisega. Niisiis on loogika ajalooline alus intuitsioon ja mitte need deduktsioonid - deduktsioonid on lihtsalt selle viimine kaasaja mõtteviisi konteksti. Seda tüüpi deduktsioone ei ole tegelikult loogika tekkimiseks vaja.

See kontiinum sisaldas tervet punktivälja, kus iga kahe punkti vahele jääb veel punkte - võimaldades iga ala veel lõputult või väga palju detailsemalt vaadelda. Mul on raske öelda, kas see oli just kolmemõõtmeline kujutis, aga kogemus oli sarnase sisuga siintoodule. Katsed on näidanud, et noored ahvid on kaasasündinud loogikas inimlastest pisut paremad - samuti on Einstein väitnud, et teadis oma teooria aluseid nii kaugesse aega tagasi, kui mäletab. Ei usu, et ta tundis relatiivsusteooriat matemaatiliselt - on ju ta isegi öelnud, et peale seda, kui matemaatikud selle kätte said, ei saa ta ise enam aru, huumoriga pooleks. Midagi ta igaljuhul mõtles - seda, et see on intuitiivne ja mitte õpitud teadmine; Einsteini tsitaat ka see - et saada harituks, tuleb alustuseks unustada kõik koolis õpitu.

Lääne teadus - on võetud teadmise transformatsioonide kontiinumilt üksikud punktid; niiöelda loogika alused; ning ehitatud nende peale väga keeruline maailm. Paljusid asju ei saa teaduslikult kirjeldada, ent tihti saab leida loogiliselt kirjeldatavaid aspekte - ja nii palju, kui loogika võimaldab, teha järeldusi. Loogika on koherentne ja täiuslik süsteem - selline triviaalselt nähtav täiuslikkus on saadud suure osa loogika väljaviskamise teel, jäetud on jah/ei laused ja teatud nendevahelised seosed, mida uuritakse.

Einsteini töödest üks - relatiivsusteooria - on jõudnud massidesse, ülejäänu vaikitakse kooliõpikutes maha. Mitte seepärast, et midagi väga varjata, vaid seepärast, et need ei näe välja, nagu väga tõsine teadus. Need ei lähene asjale sellise loogikaga, mis mahuks nende punktide piiresse, ning tunduvad pigem niisama asjade kritiseerimise ja vaimukate kirjutistena. Tegelikult oli Einstein vägagi produktiivne ja relatiivsusteooria ei ole tema suurim või parim töö - see on lihtsalt "teaduslikkuse" piire väga hästi arvestav. Näiteks tema töö sellest, et teadus räägib "kuidas" ja usk "kuhu" - kuna seda "kuhu" küsimust teaduses sellisel kujul ei ole, see ei tundu teaduslikuna ja töö ise ei ole seega laialt levinud, kõikides kooliõpikutes sees. Ega Einstein ei olnud muidugi kõige produktiivsem filosoof - oli temast palju paremaid -, ent ta oli see, kes muude oluliste asjade kõrvalt ka füüsikat, "loodusteadust", pisut avardas. Loodusteaduslikke töid oli tal veel - näiteks see, mis räägib loodusteaduse mõttest ja sellest, et mida see tegelikult seletab -, ent need on metateaduslikud lääne teaduse suhtes, vajades kontiinumi laiemaid alasid - neid on raske tunnustada.

Descartes oli meie maailmavaate alusepanija. Tema vaatest, et vaim ja keha on eraldi, on arenenud välja ka vaade, et vaim on keerukas loogika. 19. sajandil, kui tema ideed levisid ja valgustus tõsiselt hoogsaks muutus, oli tegelikult palju andekamaid filosoofe, kes lahendasid rea probleeme, mida tema pidas lahendamatuks - siiski, kuna ta oli võitleja, sõdur ja missiooniga inimene, kes pidi purustama stagneerunud kiriku, siis oli ta ka rahvafilosoof, lihtne ja arusaadav. Need teised - Jung, Schopenhauer, Einstein - ei olnud, nad olid sellest väga kaugel. Nende konkreetseid tulemusi õpetatakse koolides - konkreetseid selles mõttes, et nendest üksikutest punktidest lähtuvaid -, ent nende tagamaid, inspiratsiooni allikaid ja laiemat nägemust koolides ei õpetata - võiks lausa öelda, et tegu salateadustega, sest paljud inimesed neile asjadele ligi ei pääse (kuigi need on Google otsingu kaugusel). Kaasaegne teaduslik maailmapilt lähtub Descartesi õpetustest - tema aksioomide põhjal eristati õiged ja valed teadused; need valed teadused on nüüd 19. sajandi tasemel endiselt ja seega on neid järjest kergem uute teadustega kõrvutades kritiseerida. Usun, et see on kriitikute võimetus neid asju edasi arendada ja mõista, mitte nende teaduste põhialuste viga - paljud neist on tugeval pinnal, filosoofiliselt, kuigi faktiliselt vähekontrollitud detailidega ja ajast maas. Kunagi oli füüsika või arstiteadus samuti ajast maas - 19. sajandi "tõsiteadused" tunduvad sama naeruväärsed, kui arvestada kogu nende ümber tiirlevat maailmapilti.

Kujutleme inimest, kellel on valida - kas elada linnamajas, kus on soojustus ning radikad, saada 20k kuus palka ja kõndida valgustatud linnatänavatel; või siis minna džunglisse, kuhu on peidetud varandusi, kus on ohtlikud kiskjad ja tuleb läbi teha palju kriise. See ei ole vandenõu või pettus, et teadus hoiab ennast kindlates piirides - nende piiride sisse jääv ala on läbi valgustatud, tuttav ning võimaldab ära elada. Kergesti valitakse tuttav voolusäng, käiakse teiste jälgedes, nii on kerge ka sotsiaalselt aksepteeritud saada.

Sest need üksikud loogika punktid - neist on ehitatud hiigelhooneid, tegelikult siis mahukaid teooriaid ja võimsaid arvutusmasinaid. Mahukaid teooriaid ja võimsaid arvutusmasinaid saaks ka muu punktivaliku puhul ja tõeliselt inspireerivat teadusliku väärtusega teksti terve kontiinumiga arvestades. Lihtsalt, selliseid tõestusi on palju raskem kontrollida, nende mõistmine - nagu tõsise filosoofia mõistmine - ei ole meie kliimas enam rahvateadus, vaid esoteerika. Filosoofid, nagu Einstein, ei ole massidesse jõudnud - igaüks teab tuumapommi või telekat, aga vähesed teavad seda mõtlemise taset, mis tal tegelikult oli ning suudavad neid asju huviga lugeda. See nõuab pingutust - kätteõpitud reeglitest ei piisa, vaid tuleb süvitsi kaasa mõelda ja mõista, ehk isegi puutuda kokku ideedega, mis põhjustavad segadust ja maailmavaatelisi kriise. Samuti Newton - tundub, et ta tegeles pool elu matemaatika ja füüsikaga ja tegi tõsist teadust, aga siis millegipärast loobus ja hakkas tegelema alkeemiaga, tõenäoliselt sellepärast, et tal olid mingid totakad lootused selle teaduse suhtes ja et ta ei saanud aru selle perspektiivitusest. Aga äkki inimene lihtsalt arenes, jõudis läbi keskea kriisi uue mõistmiseni ja sai aru, et on palju huvitavamaid asju, kui need, millega ta terve elu tegelnud oli? Newtoni füüsikateadmised ja matemaatikaoskus olid palju kõrgemal tasemel, kui nii mõnegi kaasaegse teadusdoktori - kindlasti saaks ta tänapäeval kergesti töö, mida peetakse keerukaks ning mis nõuab tõsiseid loodusteaduslikke teadmisi, isegi praegu ei ole paljud tema ideed matemaatika esimene või teine kursus, kuigi loomulikult on ajad edasi läinud ning võimalik õppida nendest palju keerulisemaid asju. Siiski ei olnud ta nii loll, et oleks võinud järsku täiesti alusetult valida mingi mõttetu valdkonna - ta nägi selle valdkonna perspektiivi ning ei pettunud selles.

Arvuti tundub olevat ehe näide sellest, et teadus on tõesti kaugele jõudnud ning saab maailmast väga hästi aru. Ometi ei ole see nii. Tegelikult tehakse arvuteid nii, et uuritakse tuhandeid keemilisi ühendeid ja füüsikalisi struktuure, leidmaks väikseid, kiireid ning vähese energiakuluga materjale, mille elektriliste omaduste hulgas oleks sellised, mis meenutavad loogika põhitehteid. Kuna loogika ei ole väär, vaid lihtsalt osa tõeste tehete kontiinumist (ja isegi hull ei väida, et terve selline kontiinum), siis leides selliste omadustega elemente, saab kokku panna suuremaid füüsikalisi struktuure, mis tulevad toime algoritmilise loogikaga - ja internet eksisteerib, kuna jah/ei seoseid saab väljendada suvalise kahe olekuga asja olekutena ning järgnevust näiteks ajalise järgnevusena. Samas saaks otsida välja füüsikalised osad, mis teevad muid tehteid - ja suur osa mateeriast teeb just nimelt muid, väheuuritud tehteid - ning panna kokku arvuteid (või nimetaks neid muudmoodi), mis analüüsivad asju hoopis muudmoodi, näiteks emotsioonide loogikast lähtuvalt - programm põhjustab teatud emotsioonide füüsikalisi ekvivalente, mis siis emotsionaalse loogika, õigeti selle mõne abstraktsiooni (kontiinumi emotsiooniosa teatud punktide) põhjal oleks abstraktselt ja algoritmiliselt emotsionaalne, nagu arvuti on abstraktselt ja algoritmiliselt mõtlev. Lihtsalt, saamata isegi alustest eriti aru - ei pea olema tipptasemel filosoof või mõistma reaalsust põhjani, isegi selle peamisi printsiipe, et tuhandete katsete käigus filtreerida teistest välja füüsikalisi struktuure, mis reageerivad mingil kindlal viisil - võrreldes iga struktuuri reaktsioone erinevatele jah/ei kombinatsioonidele teatud loogikatehetega ning valides välja need, mis vastavad. See on arvutite loomise teadus - arvutite loomise teadus ei ole reaalsuse süvaanalüüs. Tõeline, inimlik, tundev ja kogev tehisintellektsüsteem ei ole võimalik sellise arvutiriistvara abil, ehkki sellega saab teha kõiki loogikatehteid - ja see on oluline nüanss.

Sestap usun, et kuigi füüsika ja loodusteadus annavad ilmselgelt tulemusi, on lääne ühiskond spetsialiseerunud. Mitte lääne inimene, üksik inimene ei ole spetsialiseerunud, vaid spetsialiseerunud on terve lääs - väga kitsalt spetsialiseerunud. Aga maailmas ei ole nii palju tsivilisatsioone, et keegi teine teeks teiste valdkondade töö meie eest ära - järelikult ei saa neid importida. Lääs on nagu keemik, kes on sattunud džunglisse - keemias väga hea, aga vett ei pruugi leida. See üks kitsas valdkond on arendatud tõesti muljetavaldavalt kaugele - muudes asjades oleme imbetsillid, üheksateistkümnendas sajandis või veel enne arengus peatunud. Ida on tasakaalukam - ida budistlik filosoofia oli vähemalt kakstuhat aastat tagasi punktis, kuhu lääs alles viimaste sajanditega mingil määral jõudnud on ehk siis naiivrealismi faasist väljas. Lääs oli veel mõned sajandid tagasi naiivrealistlik - ja on seda paljuski tänagi. Siin on, jah, filosoofe, kes ei ole, ent naiivrealismist üle saamises tegi suure hüppe Kant - kelle oluliste ideede edasiarendus on budismis silmnähtavalt olemas - ning edasi läksid teised filosoofid; läänes olid need asjad alles mõni sajand tagasi tõsised avastused. Siin on lääs arengupeetusega - ja see ei ole mingi suur ida kiitmine praegu (kuigi ma arvan, et idas on täiesti massides palju tasakaalukam areng), vaid see on faktiline võrdlus ühes aspektis. Ka ida õpib praegu lääne spetsialistidelt nii mõndagi. Läänes on vähe tunnustatud teadlasi - ja just teadus see on -, kes suudaks ideid transformeerida kontiinumi suuremal alal; lääne formaalne "tõestamine" eeldab ideede viimist selle kontiinumi üksikutest punktidest kombineeritud struktuuri - ja iga idee ei sobi sellesse struktuuri. Ühtegi suurt avastust ei ole loogiliselt tuletatud - kasutatud on intuitsiooni, vajalik on olnud geenius. Geeniused on inspireeritud - paljud autistlikud loogikamasinad ei ole võimelised paradigmaniheteks ja suurteks teaduslikeks avastusteks (ja siiani ei ole ka arvutid teinud ühtegi olulist avastust, kuigi kindlasti on arvutitega filtreeritud välja olulisi korrelatsioone suurtest andmekogumitest). Geniaalsuse sisuks on transformatsioonikontiinumi laiema osa tunnetamine ning kasutamine - ja selle avaldumiseks on tulemuste piiramine formaalloogikaga, mis on selle kontiinumi suvalistest punktidest kokku pandud tervik, punktid on valitud sümmeetriliselt, et oleks olemas vastandtehted ja sümmeetrilised seosed, koherentsus. Keral tervikuna on samuti koherentsus - ent seda ei saa viiel leheküljel kirjeldada, seda on vaja kogeda ja tunnetada, see eeldab enda teadvuse puhastamist ja "valgustatust" või "kirgastumist" palju müstilisemas mõttes, kui keskpärase tänapäeva teadlase valgustatus.